varro

ANALÜÜS | Kuidas troika Eesti rahvuslust uueks loob ehk Kui venemeelne on EKRE?  (98)

EKRE üritab Eestis üles ehitada uut tüüpi rahvuslust: sellist, kus kesksel kohal oleks vastasseis läänemaailma, mitte oma naabrite peale keelt limpsava Venemaaga.

EKRE on kujundanud endale Eestis erakordse positsiooni: nende propaganda on nii rahvalik kui ka tehniliselt meisterlik, sageli koguni lavastuslik. Eriti paistavad silma Helmete isiklikud ja emotsionaalsed ülesastumised, kus isa Mart ja poeg Martin räägivad TRE raadios nädalast nädalasse otsekui omaenda rahvaga, kontrollides ise kogu protsessi, nii sisu kui ka esitamist. Ükski teine parteijuht ei mängi südamekaarti sellise teatraalsusega. EKRE retoorika ei allu traditsioonilisele faktikontrollile: kummaliste väljendite nagu „Euroopa sõjapartei“ päritolu ei selgitata. Ometi sobituvad need hästi partei suuremasse strateegilisse plaani, mille keskmes on uus, Venemaale mittevastanduv Eesti rahvuslus ning vastandumine läänele. Käesolev analüüs uurib, kuidas EKRE retoorikas põimuvad rahvuslus, populism ja välismõju ning kas see suunatakse liberaalide või hoopis senise Eesti riikluse vastu.

Puusanõksud homohümni saatel

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ehk EKRE on kujundanud end erakonnaks, mille retoorika on Eesti poliitilisel maastikul ühtaegu selgelt äratuntav ja siiski raskesti paigutatav. Ühelt poolt esitavad nad seda rahvusliku protestina Eesti „eliidi“ vastu, teisalt sulanduvad sinna detailid, fraasid ja konstruktsioonid, mida kohtab Poola, Ungari, USA ja isegi Putini-Venemaa poliitilises retoorikas. Küsimus ei ole ideede sarnasuses, vaid selles, kuidas EKRE on suutnud globaalsed mallid üle kanda Eesti konteksti ja teha seda nii, et need näiksid ühtaegu originaalsed ja usutavad.

Kui võtta nende maailmanägemus kokku, siis EKRE enda retoorika kohaselt on nad Eestis „rahva hääleks“ ehk ainsad, kes ütlevad välja ebamugava tõe ning seisavad vastu „globalistlikule eliidile“, mis nende hinnangul on ära kaaperdanud Eesti riigi. Selle narratiivi keskmes on vastandus „meie“ ja „nemad“ ehk siis „meie“, ehtsad eestlased, kes tahavad elada oma maal oma reeglite järgi, ning „nemad“, kes suruvad peale võõraid väärtusi, kunstlikult loodud identiteete, rohepööret ja sõjalist sekkumist Ukrainas – see ei puudutavat meid Venemaa piiri ääres EKRE järgi „otseselt“ ning me saaksime esineda Ukraina ja Venemaa sõjas pealtvaatajatena. See vaatenurk pole uus ega originaalne, ent selle esituses on midagi ajastule omast ning seda kodeeritakse osavalt oma sõnumitesse.

EKRE propaganda põhineb üllatavalt sarnasel võttel nagu kunagi Ždanovil ja „Eesti töörahval“, kui 1940. aastal lavastati meie vabariigi kadumine. Jälgige käsi: kõnepruuk, milles e-valimised on nagu Putini Alaska, valitsuse tegevus on genotsiidiga võrreldav ja Brüssel „okupeerib“ meid nagu Moskva, ei ole mingi nali. See on plaan, mida võiks nimetada Grand Vision Vol 1: Eesti riigi usaldusväärsuse hägustamine sõnade ja sümbolite kaudu. Just nii, nagu 1994. aastal püüdsid GRU poisid koos „puhta rahvusluse“ narratiiviga Eestit tagasi NSVL-i piiridesse upitada, mängib EKRE täna ideoloogilist liivakasti, kus Eesti vabariiki kujutatakse kui libademokraatiat. Kogu see „rahva vastu töötava eliidi“ jutuke on tuttav „töörahva“ päevilt. Ainult nüüd on see pandud rahvuskonservatiivsuse kostüümi ja kõlab raadioeetris.

Kui esimese osa siht oli Eesti riigi usaldus murendada, siis järgmine keskendub juba suuremale sihtmärgile: läänemaailmale. EKRE ponnistab süstemaatiliselt, et lääne demokraatlikke riike näidata silmakirjalike, vägivaldsete ja lausa totalitaarsetena. Brüssel on uus Moskva, NATO uus Wehrmacht ja meie eelmine peaminister sõjaprintsess. Samal ajal on Venemaa nende loosungites tsiviliseeritud kristlik maailm, kelle väärtused sobivat Varro Vooglaiu kõne kohaselt „eestlaste omadega“ kõige paremini. Siin on küsimused, millele nad ei vasta: kas Eesti oleks ilma lääne abita üldse saanud vaktsiine, õhutõrjet või siis miljardit, mida nad USA-lt lubasid küsida? Ei oleks. Aga loosung „meie suveräänsus“ kõlab paremini kui „me ei suutnud TikTokile makse kehtestada“. Suveräänsusest rääkiv erakond, kes samal ajal upitab Putini narratiive ja lükkab õrna hooga eemale kõik liitlased, ei ole lihtsalt lollus. See on vastutuseta riigimäng. Ja nagu me teame, kui retoorika hakkab kattuma Kremli jutupunktidega, siis võib see lõpuks toetada just neid huve, mille eest me peame end kaitsma. EKRE ei pea Putinit armastama, piisab, kui nad räägivad nagu tema.

Vaadates EKRE sõnumeid lähemalt, ilmneb kiiresti, kui tihedalt on nad seotud rahvusvahelise populistliku parempoolsusega. Nende jutt normaalsuse taastamisest, sõnavabaduse kaitsmisest, liberaalse diktatuuri vastu võitlemisest, ideoloogilise survestamise (nt vaktsiinide, maskide, rohepöörde, LGBT-õiguste) vastu võitlemisest, meenutavad väga tugevalt Viktor Orbáni Fideszi retoorikat. Orbán on loonud Ungaris viimase 15 aastaga süsteemi, kus vaba ajakirjandus, kohtuvõim ja haridussüsteem on allutatud ideoloogiliselt „rahvuslikule ärkamisele“, nagu ta seda ise nimetab, ning EKRE näeb Eesti tulevikku sarnastes toonides.

Sama nähtus ilmneb USA MAGA (Make America Great Again) liikumisega paralleele otsides. Trumpi kaubamärgiks olnud loosung „drain the swamp“ ehk soov puhastada süsteem korruptiivsest eliidist on kohal ka EKRE retoorikas, ehkki mitte täpselt samade sõnadega. Kui Helmed või Vooglaid räägivad sellest, kuidas peavoolumeedia valetab, valitsus ei esinda rahvast, vabadust piiratakse Brüsseli käsul, on see kaja sellest, mis kostab ka USA MAGA inforuumis, eriti platvormidel nagu Fox News, Breitbart või OANN. Rääkimata videotest, kus Martin Helme ja teised EKRE liikmed eputavad punaste nokkmütsidega, kus on kirjas „Make America Great Again“, ning üritavad kohmakalt Trumpi eeskujul hööritada puusi legendaarse geihümni „YMCA“ saatel.

Siinjuures tuleb aga rõhutada, et EKRE ei ole lihtsalt kopeerinud Trumpi või Orbáni ideoloogiaid. Neil on õnnestunud luua oma versioon rahvuslikust konservatiivsusest, mis on tugevalt seotud Eesti identiteedikriisi, okupatsioonimälestuste ning väikeriigi ja -rahva enesekaitseinstinktidega. Just selles peitubki nende edu: nad pole importinud valmis ideoloogilist malli, vaid võtnud teiste tööriistad ja rakendanud neid kodustes tingimustes.

Kindlasti on eeskujusid rohkem kui Orbán ja Trump. Nende sõnumites kordub ka see, mida kuuleme Saksamaa AfD-lt ja Prantsusmaa Rahvusrindelt. Kõigis neis liikumistes segunevad rahvuslik retoorika, suveräänsuse narratiiv ja läänevastasus pealtnäha süütu „rahukutsega“, mis tegelikult murendab lääne ühtsust. AfD poliitikud on väisanud okupeeritud Krimmi, kaitsnud Venemaa huve ja levitanud sõnumit, et Saksamaa ei peaks Ukrainat relvastama, mis kõlab tuttavalt. Le Pen, kes veel hiljuti sai Venemaa pankadelt laenu, on püüdnud muuta Putini kuvandit legitiimseks, nimetades teda rahvusliku traditsiooni kaitsjaks – samamoodi nagu Varro Vooglaid viitab Venemaale kui meile väärtuseliselt lähedasele tsivilisatsioonile. Nii tekibki muster, milles EKRE pole erand, vaid osa laiemast võrgustikust, mille „rahvuslus“ töötab tihti objektiivselt võetuna Moskva kasuks. Veel äärmuslikumaks näiteks on Rumeenia konservatiivsed putinoidid, kes oleksid ametlikult valimised võitnud, kui Rumeenia valitsus ja julgeolekujõud poleks õigel ajal sekkunud ning nende sidemeid Kremliga avalikustanud.

Politoloog Martin Möldri sõnul ei saa Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) retoorikat käsitleda pelgalt eeskujude kopeerimisena välismaalt – selle edu sõltub otseselt sellest, kuivõrd suudetakse kõnetada Eestis tegelikult eksisteerivaid probleeme. „Ma arvan, et selline retoorika – olgu see siis Orbánilt või Ameerika MAGA liikumisest laenatud – mõjub Eesti valijatele ainult niivõrd, kui võrd nende jaoks on näha, et see kõnetab sarnaseid küsimusi või probleeme, mis ka Eestis on tekkinud või juba olemas,“ ütles Mölder.

Tema hinnangul võib selliseks teemaks olla näiteks migratsioon või kultuurilised vastasseisud, mida konservatiivsem valijaskond tajub reaalsete ühiskondlike probleemidena. „Nii-öelda sooideoloogia või identiteedipoliitika on Eestis vähem esil kui näiteks Ameerikas, aga konservatiivide jaoks siiski oluline ja niivõrd kui see neile oluline on, niivõrd selline retoorika ka töötab,“ lisas Mölder. Ta märkis ka, et osad EKRE retoorikas esinevad teemad, eriti need, mis on seotud Euroopa Liidu kriitikaga, ei pruugi valijate jaoks kõlada aktuaalselt. „Mitte et inimesed neid ei mõistaks, lihtsalt need ei ole valijate teadvuses nii tähtsal kohal,“ tõdes Mölder, kelle sõnul on Eesti valija jaoks viimased kolm ja pool aastat peateemadeks julgeolek ja toimetulek.

Inspiratsiooni sambatantsu kodumaalt

Võib võtta ka näiteks Varro Vooglaiu positsiooni vaktsineerimise, sanktsioonide ja Ukraina sõja suhtes. Tema sõnavõtud ei ole otseselt Vene-meelsed ega NATO-vastased. Pigem küsib ta: kas Eesti valitsus räägib meile tõtt? Kas me ei teeni pigem kellegi teise huve? Kas meie vabadus ei ole ohus? Vooglaiu tegevust võib vaadata kui sihipärast strateegiat kujundada Eesti avalikku diskussiooni ümber viisil, mis näiliselt toetub rahvuslikule äratundmisele, ent tegelikult lõhub usaldust liberaalse demokraatia ja läänelike institutsioonide vastu.

Vooglaid ei esita kunagi otseseid süüdistusi, vaid külvab kahtlust: kas valitsus räägib tõtt, kas lääneliitlased on ikka meie liitlased, kas sõda on õiglane, kas sanktsioonid on mõistlikud. Need küsimused ei pruugi esmapilgul tunduda pahatahtlikud ja need mõjuvad kriitilise mõtlemise väljendusena. Ent nende pidev kordamine loob tunde, et Eestit on petetud, Eestit juhivad võõrad huvid huvidest ja kodanike häälel pole Eesti Vabariigis mingit kaalu.

See on meetod, mida kasutatakse ka Orbáni ja MAGA liikumise retoorikas: mitte otseselt toetada Putinit või eitada Ukraina kannatusi, vaid küsida, miks meie peaksime selle eest maksma. Selline kahtlev ja „süsteemikriitiline“ positsioon võimaldab koguda rahva usaldamatuse kapitali, ilma et peaks selgelt välja ütlema, millist lahendust soovitakse: piisab, kui õõnestada olemasolevat. Vooglaid tegutseb just selles vaimus: ta loob ideoloogilist ruumi, kus rahvuslus, kristlus ja suveräänsus on justkui ohus ning nende kaitsmise nimel tuleb vastu seista „eliidile“, „Brüsselile“, „meediale“ ja „globalistidele“.

Miks ta seda teeb? Ilmselt usub ta siiralt, et ta võtab osa suuremast tsivilisatsioonilisest võitlusest, milles Eesti peab valima tee: kas kuuluda lääne „liberaalsesse allakäiku“ või hoida kinni oma rahvuslikest ja vaimsetest juurtest. Teiseks annab selline positsioon talle ainulaadse ja mõjuvõimsa rolli, mitte lihtsalt poliitikuna, vaid moraalse ja ideoloogilise autoriteedina, „rahva hääle“ kandjana, kes ainsana ütleb välja tõe. Näiliselt parteitul Vooglaiul on selge ambitsioon kujundada EKRE maailmavaadet sügavamalt ja põhimõttelisemalt kui teeb seda erakonna juhtkond. Tema sõnavõtud on järjekindlalt süsteemsed, viitavad soovile juurutada tema tõlgendust kogu parteile ja selle toetajaskonnale.

On tõenäoline, et Varro Vooglaiu seisukohad ja roll EKRE ideoloogina on vähemalt osaliselt mõjutatud tema seotusest Brasiiliast alguse saanud rahvusvahelise TFP liikumisega, mille maailmavaade kattub tema avalike väljaütlemistega. TFP ideoloogia maaletoojana Eestis pakub see talle mitte ainult ideoloogilist raamistikku, vaid ka rahvusvahelise liikumise toe, mille toel kujundada end moraalseks autoriteediks eestkõnelejaks Eesti poliitikas, eriti olukorras, kus EKRE ise otsib oma sõnumile sügavamat maailmavaatelist alust. TFP liikumine näeb Venemaa režiimi pigem võimaliku liitlasena ühises võitluses „liberaalse dekadentsi“ ja lääne progressiivsete väärtuste vastu. Venemaa väliselt konservatiivne, autoritaarne ja religiooni rõhutav kuvand sobitub hästi TFP maailmapildiga, kus peamine vaenlane on lääne ilmalik ja võrdsust taotlev ühiskond. Selline hoiak võiks seletada ka kuue revääril sagedasti Brasiilia liikumise sümboliks olevat lõvi kandva Vooglaiu ja TFP kiiluvees liikuva SAPTK-i kriitika puudumist Putini režiimi suhtes.

Tõsi, TFP sünnimaal Brasiilias usutakse sageli siiralt, et Venemaa kaitseb ennast Ukrainas NATO ja USA proxyde vastu, kuid vähemalt selliseid avaldusi me Vooglaiult otsesõnu kuulnud pole. Sellegi poolest jõudis ta loetud päevad enne Venemaa kallaletungi Ukrainale 2022. aasta veebruaris väljendada valmisolekut aktsepteerida Venemaa okupatsiooni juhul, kui tingimused oleksid „sobivad“, ning seadis kahtluse alla sinimustvalge lipu kui rahvusliku sümboli absoluutse tähtsuse, öeldes, et ei saa lõputult emotsionaalselt nõuda selle lehvimist Pika Hermanni tornis. Hiljem püüdis Vooglaid oma avaldust selgitada ja ennast välja vabandada, väites, et tema sõnu tõlgendati pahatahtlikult ja kontekstist välja rebituna.

JÄRGNEB...