taco
TRUMPI LIIKUVAD TÄHTAJAD | Jüri Toomepuu: kas Putini sõja lõpetab India või lööb USA juht taas vedelaks?(2)
India pole hetkel Trumpi suhtes liiga positiivselt meelestatud. Kolkata tänavatel kantakse põlevaid plagusid USA presidendi pildiga.
Foto: Dibyangshu Sarkar/AFP/Scanpix
Jüri Toomepuu, kolumnist
7. august 2025, 11:19KUULA ARTIKLIT
6 MIN
Tellijale
Aitäh! Sinu digitellimus on aktiivne. Loed tasulist artiklit.
Ajal, mil droonid sumisevad Ukraina taevas ja Vene tankid müttavad Donbassi saviteedel, ei kujunda sõja saatust enam pelgalt kahuripaugud ega diplomaatilised noodid. Tänapäeva geopoliitiline male käib naftabarrelite, dollaripõhiste sanktsioonide ja kaamerate ees esitatud ultimaatumite kaudu.
Üks värskemaid pingepunkte keerleb USA ekspresidendi Donald Trumpi ümber, kelle 10–12päevane tähtaeg eeldab, et Vladimir Putin lõpetab oma sõja kui ei taha riskida 100protsendiliste sekundaarsanktsioonidega riikidele, kes ostavad Vene naftat. Samal ajal esitas Trump Indiale kategoorilise valiku: lõpetage Vene nafta ja relvade ostmine või makske oma eksport USA-sse topelttariifidega.
Ent kas seekordne tähtaeg on lihtsalt Trumpi diplomaatilise tsirkuse järjekordne peatükk või peitub selles reaalne mõjuvõim? Kas maailma suurim demokraatia – India – võiks tõepoolest osutuda võtmeteguriks Putini sõjamootori seiskamisel? Esimesed vastused sellele globaalsele strateegilisele eksamile võivad kooruda juba lähipäevadel.
Putin kardab rahanappust
Nafta kui sõjamasina kütus Putini sõjamasin vajab toimimiseks raha – ja piirkonna ainus tõsiseltvõetav tuluallikas on nafta. Kui see rahakraan kinni keerata, ei ole Venemaa režiimi juhil enam võimalust sõda jätkata. Uue mobilisatsiooni väljakuulutamist ta kardab – seepärast makstakse lepingulistele sõduritele enneolematuid preemiaid. Mõnes piirkonnas ulatuvad need tasud kümnetesse tuhandetesse rubladesse – mitu korda rohkem kui keskmine kuupalk Venemaal. See kõik tuleb naftarahast.
Indial on selles võrrandis otsustav roll. Enne 2022. aasta täiemahulise sõja algust oli India ostumaht üsna tühine. Nüüdseks on nad ostnud hinnanguliselt 350 miljardi dollari väärtuses Vene toornaftat – just sellest rahast rahastatakse tankide kütust, rakette ja palgasõdureid. India kasutab ära olukorda, et kasu saada. On ülim aeg, et India taas liituks rahvusvahelise õiguspõhise kogukonnaga, maksaks turuhinda ja lõpetaks Putini sõja rahastamise.
Ultimaatumid ja „TACO“-efekt Trumpi ähvardus tõsta India imporditariifid 100 protsendini tundub esmapilgul muljetavaldav. Kuid Washingtoni poliitiliste vaatlejate seas kõlab sarkastiline akronüüm TACO – „Trump Always Chickens Out“ ehk Trump lööb alati vedelaks. See tähendab, et hoolimata kõlavast retoorikast lõpevad Trumpi tähtpäevad tihti vaikselt, nagu unustatud säuts.
Märtsis, aprillis ja juunis lubas Trump karmistada sanktsioone Hiina ja Türgi vastu. Tähtajad tulid ja läksid – tulemusteta. TACO-diplomaatia meenutab luksuslikult avatud kirstu, kus pole midagi sees: efektne, aga sisutu. Kui Napoleon uskus, et „ühe mehe otsusekindlus võib muuta lahingu saatust“, siis Trumpi määramatus meenutab pigem Groucho Marxi iroonilist ütlust: „Need on minu põhimõtted. Kui need teile ei meeldi, mul on ka teisi.“
Steve Witkoffi Moskva missioon
Trumpi erisaadik Steve Witkoff, kinnisvaramagnaat ja presidendi golfipartner, saabus hiljuti Moskvasse eesmärgiga lõpetada sõda Ukrainas. Tema eelnevad katsed vahendada rahu Iisraeli ja Hamasi vahel lõppesid täieliku läbikukkumisega. Nüüd püüab ta veenda Putinit – kes pole kuulanud ei Macroni, Scholzi ega paavsti – et aeg on lõpetada sõda.
Witkoffi märtsikuine intervjuu USA teleajakirjaniku Tucker Carlsoniga oli kõnekas. Mees sattus elevusse juba sellest, et Putin temaga kohtus. Hiljem kordas ta sõna-sõnalt Venemaa propagandat – rääkides „ebatõelisest Ukrainast“ ja püüdmata isegi nimetada kõiki okupeeritud alasid. Kui Witkoff jätkab samas vaimus, ei ole see strateegia – see on teatraalne visiit.
Trumpi ettearvamatu diplomaatia
Diplomaatia vajab ettevalmistusi, vaikust, järjepidevust,. Trumpi varasemad „rahuplaanid“ – nagu ideed Krimmi annekteerimise tunnustamisest või relvasaadetiste peatamisest – olid kõik üles ehitatud Ukraina survestamisele ja järeleandmistele Putinile. Need oleksid tähistanud mitte kompromissi, vaid kapituleerumist.
Tal tõeline võimalus Putini agressiooni lõpetamiseks, kui ta täidab oma lubadust kehtestada sekundaarsanktsioonid riikidele, kes ostavad Vene naftat, peatab „varilaevastiku“ tegevuse, sanktsioneerib pankasid ja naftatööstusi, mis rahastavad Putini sõda, ning säilitab ja suurendab Euroopa kaudu Ukrainale saadetavaid relvi. Kõik see on teostatav – kui vaid poliitiline tahe seda võimaldab.
Sanktsioonid töötavad ainult siis, kui neid ka tegelikult rakendatakse. Ultimaatumid töötavad vaid siis, kui neist peetakse kinni. Jääb loota, et seekord Trump tegutseb, mitte ei taandu.
Järeldused
Trump saab survestada Indiat, piirata Vene naftakaubandust ja rakendada tõhusaid sanktsioone, kui ta seda soovib. Sõda ei pruugi lõppeda mürskude, vaid hoopis vaikusega – hetkel, kui tankeri kraanid jäävad kuivaks.
Kui Trump jätkab TACO-diplomaatiat, on Eesti julgeolek kui kevadine jää – petlikult tugev, aga ohtlikult habras. Kui see murdub, ei peatu Putin Kiievis. Narva, Valga ja Daugavpils võivad muutuda uuteks sihtmärkideks. Kui aga Putinile saab osaks saatus, mida autokraatsed, verejanulised diktaatorid väärivad, on Eestil lootust vähemalt mõnele hingetõmbe aastakümnele.
Peame olema valmis kõigeks. „Igitur qui desiderat pacem, praeparet bellum“ – kui tahad rahu, valmistu sõjaks, väitis Publius Flavius Vegetius juba aastal 390 oma Epitoma Rei Militaris teoses.
Valmistugem!