Tants suhkruisside ümber: miks Sõõrumaa leiab noore pruudi, aga põhikooli kekaõpetaja mitte?

• Ringkäik inimseksuaalsuse ajaloos ja psühholoogias suhkruissinduse fenomeni kaudu ehk miks noored naised vanemate härrasmeeste käevangu satuvad.

Selle teema käsitlus on ühiskondlike tavade kohaselt – vaata kust poolt tahes – tabu. Ja suure tõenäosusega mõistab iga keskmine lugeja suhkruissinduse hukka. Nii juhtus ka skandaali kistud jõuka ärimehe Iraj Zandiga. Toona tunnistas ta Eesti Ekspressile, et talle meeldib kenade piigade seltsis vahvalt aega veeta ja elust mõnu tunda. Ja mis selles siis halba on?

KES ON KES?

Toivo Aavik on Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi seksuaalkäitumise õppejõud.

Raivo Männi (pildil) on zooloogia osakonna ja loomaökoloogia õppetooli juhataja.

Et kogu temaatika ei langeks vulgaarsusse, on vaid üks võimalus. Tuleb lahti mõtestada inimajus toimuvad alateadvuslikud protsessid, mis tõukavad üha suuremal hulgal mis tahes vanuses mehi ja naisi hakkama kas suhkrubeibedeks, suhkruissideks või suhkruemmedeks. On see äritehing? Kas tegemist on tänapäevase elustiiliga kaasneva paratamatusega? On see mingi puuduse kompenseerimine, soov jagada üleliigset, need mõlemad või hoopis midagi kolmandat?

Palusin fenomeni tuumani jõudmiseks appi kaks meest. Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi seksuaalkäitumise õppejõu ­Toivo ­Aaviku ja zooloogia ­osakonna loomaökoloogia õppetooli juhataja ­Raivo Männi. Nende meeste ja teaduse abil ei leidnud me mitte üksnes suhkruissinduse kasvava leviku põhjust. Muu hulgas selgus näiteks see, kust pärinevad paratamatud teadvustamata tungid, mille tõttu on naistel pidev ihalus rikkama mehe ning mehel noorema naise järele ning kuidas sotsiaaltoetused ja teaduslikud arengud on monogaamsete suhete püsimisele drastiliselt mõjunud.

Kes on suhkruissi?

Kuigi definitsioone on erinevaid, võib suhkrubeibeks laias laastus pidada kedagi, kes pühendub ühele partnerile, saades vastu materiaalset kindlustatust. Suhkruissi või -emme on keegi, kes seda kindlustatust pakub.

KES ON SUHKRUISSI, KES ON SUHKRUBEIBE?

Suhkrubeibe on naisterahvas, kes pühendub ühele partnerile, saades vastu materiaalset kindlustatust.

Suhkruissi või -emme on keegi, kes seda kindlustatust pakub.

„Tekib küsimus, kus kohas siin see joon on, millal see muutub prostitutsiooniks,“ küsib Raivo Mänd retooriliselt. „Ega sugarbaby’d end prostituutidega ise samastada ei taha! Nemad tahavad, et neid peetaks kurtisaanideks või geišadeks. Nemad suhtlevad jõukate, rikaste ja korralike inimestega. Prostituut on valimatu.

Üldse on keeruline tõmmata selget piiri, et siit algab prostituut ja sealt midagi kõrgemat. Kui veel edasi minna, siis kuhu tõmmata joon abielupaaride ja prostituutide vahel? Isegi seal toimuvat võib ju mõnes mõttes seksi ostmiseks pidada.“

Raivo Männi jutus on point, mis avaneb lugeja jaoks samm-sammult. Hoomamaks suurt pilti, on esmalt tarvis lahti mõtestada hoopis atraktsiooni toimimine ja monogaamse suhtevormi päritolu ning olulisus. Miks ihaleme me nii ühiskondlikult kui indiviididena just mingeid kindlaid omadusi kandvaid naisi ja mehi? Miks Meelis Lao ja Urmas Sõõrumaa saavad oma käevangu pidevalt uusi noori näitsikuid, aga nende välimuselt täitsa vunts eakaaslane, kes töötab põhikoolis kehalise kasvatuse õpetajana, mitte?

Tõmbed ja nende päritolu

„On tehtud palju katseid selle kohta, mil määral on inimesed oma valikutes teadlikud,“ alustab Toivo Aavik. „Kõige paremini selgitab seda evolutsiooniline psühholoogia. Lihtsustatult ütleb see, et naised, sõltumata vanusest, tahavad mehelt saada peamiselt ressurssi. Mehed tahavad naiselt aga head tervist.

Kui naine saab mehelt ressurssi, kindlustab ta selle, et tema sündiv järglane kasvatatakse üles parimal võimalikul viisil. Ja mees, kes saab terve naise, kindlustab, et tema järglane on suure tõenäosusega terve.

Huvitav on siinjuures see, et see ressurss ei ole tegelikult alati raha. See võib olla ka näiteks kuulsus.

Kuulus, kuigi rahatu kurjategija Meelis Lao pakub naistele tõenäoliselt ikka huvi. Sellisel tingimusel on see investeering. Kui me vaatame, mis toimub seltskonnaajakirjanduses, siis näeme, et täiesti tundmatu tüdruk mingi tuntud mehe käevangus saab ühel hetkel kuulsaks. Avalikkus hakkab huvi tundma, mida ta sööb ja joob, ning isegi kui ta sellest ühest kuulsast mehest lahti saab, korjab mõni teine ta tõenäolisemalt üles.

Ressurss peitub ka selle taga, kui rahatu ja näljane kunstnik saab palju naisi. Need mõtted ei ole küll teadlikud, aga tiksuvad geeni tasandil. Naine vaatab, et näljane, aga väga andekas! Äkki laps tuleb ka väga andekas? Selle näite puhul on see ressurss, mida naine ihaleb, andekus.

Ja kindlasti on ressursi väärtus ajas muutuv. Mõni nähtus, mis kunagi oli ressurss, seda enam ei ole ja vastupidi. Paarkümmend aastat tagasi tähendas IT-mees naise jaoks pesemata juustega tüüpi, kes ei kandnud endas mingit märkimisväärset ressurssi. Aga kui nüüd ütleb keegi, et on IT-mees, siis on ta kohe tehtud mees. Naisel kaasneb sellega kohe teadmine, et tõenäoliselt saab ta kõrget palka ja töötuks niipea ei jää. Eneselegi teadvustamata tunneb ta, et selle mehega võiks edukaid järglasi saada küll.“

Mänd arendab Aaviku mõtet kaugemalegi. „Tugevamad instinktid kanduvad siiski edasi ja ületavad ka ratsionaalsuse piire. Kunagi oli nii, et musklis mees võis vaenlasel nina veriseks lüüa, võtta ressursi ära ja kaitsta territooriumi. Tänapäeval on muskel kasutu. Selle muskli asemel ongi peamiselt pangaarve. Aga ometi on paljude naiste jaoks endiselt väga atraktiivne ka päris muskel. Teadmine muskli kasulikkusest on geeni tasandil sisse jäänud.“

Ühele kallis, teisele odav

„Peamine idee, miks meeste ja naiste seksuaalkäitumine on selline, nagu ta on, seisneb selles, et üsna kohe peale seda, kui suguline sigimine umbes miljard aastat tagasi tekkis, jagunesid liigid sugupoolteks,“ alustab Mänd selgitust meeste ja naiste erinevate seksuaalkäitumuslike ihade kohta päris algusest. „Definitsiooni kohaselt on isassugupool see, kes suudab odavaid ja väikeseid seemnerakke toota tohututes hulkades imekiiresti ja vaevata. Isased ei ole seksimise tagajärgede pärast ajaloos eriti kunagi muretsema pidanud.

Emaste munarakud on reeglina aga suured ja kallid, sisaldades toitaineid ja energiat, mis on vajalikud loote kasvuks. Nende kaela on enamikus loomaliikides jäänud ka järglaste kandmine. Seetõttu on emastel väljakujunenud tendents olla ettevaatlik, kellega ta üldse seksib ja saab oma järglased.

Emaste jaoks on seksimine kallis akt. Isaste jaoks odav. Tegemist on reegliga, mis kehtib sisuliselt kõikjal loomariigis ning millest tulenevalt on eri liikide, kaasa arvatud inimeste sugupooltel täiesti erinev suhtumine intiimsuhetesse ja seksi. Kuna isastele on see kõik väga odav, siis nende põhiinstinkt on võimalikult palju seksuaalpartnereid leida. See on see strateegia, mis neil kõige efektiivsemalt geene levitada ja sugu jätkata aitab. Emased peavad aga järglasi kandma ja kasvatama. Parim võimalus selle edukaks tegemiseks on tagada järglaste üleskasvatamiseks võimalikult palju ressursse.“

Männi selgituse peale võib lugejal tekkida õigustatud küsimus: „Miks mehed üldse pikaaegsete suhetega lepivad, kui nende jaoks oleks kasulikum leida hoopis võimalikult suur arv naisi?“ Selgub, et ka monogaamsete suhete tekkele on olemas põhjendus.

„Inimesel kujunes välja suur ja tark aju, millega kaasnes ka suur kolju,“ alustab Mänd selgitust selle kohta, miks tänapäeva inimesed peamiselt monogaamset suhtevormi eelistavad. „Samuti tõusis inimene püsti ja selleks, et sel kombel käimine oleks mugav, ahenes inimese vaagnavööde. Tulemuseks oli see, et naised hakkasid sünnitama suurte koljudega lapsi läbi eriti kitsaks muutunud vaagna, mis põhjustas tohutult sünnitraumasid. Evolutsioon lahendas probleemi nii, et hakati sünnitama praktiliselt looteid. Kui kits või lehm sünnitab, siis see vastsündinu tõuseb jalgadele ja lippab emaga koos sealt minema. Aga kui palju peab inimest potitama ja mähkima enne, kui ta hakkab millegagi ise hakkama saama?

Niivõrd vara sündiva järglase kasvatamine on ühe inimese jaoks liiga keeruline. Need, kellel partner püsis, levitasid oma geene edasi, kellel ei püsinud, neil surid järglased ära. Nõnda hakkas inimkonna seas üha enam levima tänaseks tuntud monogaamne suhe.

Arvatavate põhjuste seas, miks selline suhtevorm tänapäeval üha vähem püsib, on muu hulgas kiire teaduse areng ja igasugused toetused. Lahutuste arv kasvas suure mühinaga pärast seda, kui legaliseeriti ja tulid apteekides müügile rasestumisvastased pillid. Varem oli seksimine ka meestel, aga eriti naistel seotud riskiga. Terve elu tuli võib-olla elada koos selle partneriga, kellega korra seksiti. Nüüd aga esimest korda inimkonna ajaloos said naised kontrolli selle üle, kas nad saavad juhusuhtest lapsi, enda kätte. See soosis sugulist vabameelsust, mis omakorda sütitas armukadedusest tulenevaid konflikte. Abielud kukkusid mürinaga kokku seitsme-kaheksa aasta jooksul, misjärel jäid püsima uuele väga madalale tasemele.

Sama on ka kõigi nende laste- ja sotsiaaltoetustega, mis võimaldavad üksikemadel ja -isadel lapsi partnerita üles kasvatada. Küüniline on seda öelda, aga need lõhuvad perekonnaelu. Seda öeldes ei kutsu ma üles toetustest loobuma, aga kasulik oleks seda asjaolu arvesse võtta. Tekkida saavad suhtevormid nagu suhkruissindus, mis on tihti loodud peamiselt katsetamiseks või tuleviku tarbeks ressursside tagamiseks.“

Siinkohal võis lugejal juba ammu tekkida õigustatud küsimus: „Mis on kõigel sel paljunemisjutul ometi pistmist suhkruissindusega?“ Tegemist on ju suhtevormiga, kus enamasti järglasi ei planeerita. Rääkida ressursside tagamisest lapse jaoks, keda ei soovita, tunduks justkui jabur. Tegelikult aga mitte!

Instinkt paljuneda

„Mida tahab konservatiiv inimeste suhetest,“ alustab Aavik selgitust selle kohta, miks eeldatakse, et suhtes, kus järglasi ei taheta saada, soovib naine alateadlikult siiski järglaste edukaks kasvamiseks võimalikult palju ressursse kindlustada. „Et iga vahekord lõppeks inimese sünniga! See oleks ideaalne. Kõik oleks puhas ja steriilne!

Sellest seisukohast on kahtlemata iga suhe, kus on koos inimesed, kes lapsi ei taha, rahvuslik hukk. Aga reaalne elu on natuke teistsugune. Maailmas on inimesi nagunii palju ja kõik inimesed ei taha lapsi saada.“

„Ega loomad ka ei seksi, peas mõtted järglastest,“ avab Mänd nähtust teiste liikide kaudu. „Emasloomad eritavad lõhnu ja feromoone, mis käivitavad sellise neurofüsioloogilise ja hormonaalse raja, mis omakorda käivitab vastava käitumise (seksimise), mida tehakse naudingu eest.

Inimestel esineb sellistki intiimkäitumist, kus teadlikult ei tahetagi saada järglasi. Sellest hoolimata pärinevad kõik need ihad ja refleksid, mis seksuaalkäitumist käivitavad, väga kaugetelt esivanematelt. Seks ise on umbes miljard aastat vana.

Kui mehed lähevad näiteks prostituudi või armukese juurde, on ju selge, et nad ei taha saada lapsi. Nendesse kohtadesse viivad neid looduses välja kujunenud ihad, mis tulenevad elu olemuse seadusest: püsima jäävad ainult nende geenid, kes suudavad neid levitada ja paljundada. Sellest on ka seksiiha välja kujunenud!“

Seega on nende kahe mehe jutu kohaselt naistele peamiselt atraktiivsed mehed, kellel on võimalikult palju ressursse. Need tagaksid järglastele, keda nad kandma peavad, võimalikult head geenid, mis annaksid endagi geenidele võimaluse veel kaua edasi kanduda. Seetõttu hindavad naised tihti vanemaid mehi, kes on elus hästi hakkama saanud, eeldades, et nendes on peidus tänapäeva maailmas läbilöögiks optimaalne geenikomplekt.

Meeste jaoks peaks aga olema mõistlikem tõmmata ringi ja olla koos nii paljude naistega kui võimalik. Just sel viisil kindlustataks suurima tõenäosusega enda geenide püsimajäämine. Ometi on ka meestel naiste osas eelistused ning päris igaühega suguühtesse ei astuta.

Miks tahavad mehed ennekõike noori naisi?

„Mis üldse on ilu?“ alustab Aavik filosofeerivalt. „See on kultuurikonteksti arusaam selle kohta, milline naine on terveim. Meie kultuuris on terve naine see, kellel pole ülekilosid, kes näeb välja sportlik ja terve ning on sümmeetrilise näoga. Aga näiteks Kuubal on ilus naine see, kes on vormikas ja lopsakas. Miks? Sest neil on traditsiooniliselt peamine toit riis ja oad! Isegi kui sa lapsi saada ei soovi, tähendab naine, kes on suuremates mõõtudes, Kuuba mehe jaoks seda, et ta on saanud piisavalt toitaineid ning on terve. Naise tervis, mis tagaks võimalikult hea tervise ka lapsele, ongi iga mehe jaoks seksuaalselt erutav. Kultuuriti erinevad vaid märgid, mille järgi tervist vaadeldakse.

See kõik toimub su ajus sellisel tasandil, et sa ise ei teagi, et see toimub. Nagu juba öeldud, on evolutsioonilises mõttes hea naine see, kes on viljakas, ja hea mees see, kellel on palju raha. Aga erinevalt ressurssidest, mis on elu jooksul tihti pigem kasvav nähtus, on viljakus ja tervis kindlasti alanevad nähtused. Seega ajalisel teljel toimub märgatavas osas eluajast midagi sellist, kus naise väärtus üha alaneb ja mehe oma suureneb.“

„Reproduktiivne väärtus kasvab mehel peaaegu 50 eluaastani. Naisel hakkab ta kahanema juba 20. eluaastast,“ on Mänd veelgi otsekohesem. „Üldreegel on, et enamik tüdrukuid ja naisi eelistavad oma partneritena natuke vanemaid mehi. Mehed eelistavad ikka ja alati ning vanusest hoolimata kõige enam kahekümnendate alguses tütarlapsi.

Ega vanadel naistel seda „turuväärtust“ seksikuse mõttes enam ei ole. Kui mees jätab oma keskealise või vanema naise maha, siis on see üks tõsine sigadus. Ta teab, et naine ei leia väga suure tõenäosusega enam kunagi kedagi normaalset. Tema väärtus on aga veel kõrge ning tema võib noori naisi leida küll.“

Seega on kahe mehe sõnutsi sugudevahelise atraktsiooni eripäradesse, mille tõttu ihalevad naised tõenäolisemalt endast veidi vanemaid mehi ning mehed alati noori naisi, sisse kirjutatud konflikt. Keskealise mehe „turuväärtus“ on enamasti tipus, kuid naise oma juba tugevas languses, mistõttu tunneb mees vajadust otsida endale partneriks kedagi, kes ihaldusväärsuselt on temaga võrdsem. Palju ressursse omava mehe jaoks saab selleks paratamatult olla üksnes tunduvalt noorem naine, kes omab sama suures koguses meeste jaoks alateadlikult olulist ressurssi – tervist. Ja just selle konflikti tulemusena tekibki suur osa suhkruisside ja suhkrubeibede paare.

Ometigi tundub, et kooselud võivad puruneda ka millegi muu tõttu, kui et mehed leiavad endale noorema naise. Sama tihti juhtub, et otsuse langetab hoopis naine. Kui tuua järjekordne näide tuntud eestimaalastega, siis umbes kaks kuud tagasi kirjutas Kroonika järgmist: „OOTAMATU | Abielu lahutav Mai Palling (32) on uues suhtes multimiljonäriga. Vaid nädal pärast seda, kui Riigikogu liige Kalle Palling (34) ja teleajakirjanik Mai Palling teatasid abielu lõppemisest, õrnutses Mai seltskonnas juba uue kaaslasega (44). Tema väljavalitu on mõjukas ettevõtja.“

Kaasamõtleval lugejal võib siinkohal tekkida küsimus, miks vahetavad naised mehi välja ka hiljem kui kahekümnendates. Kui kõik oleks nii mustvalge, nagu need kaks teadlast kirjeldavad, peaks see ju äärmiselt ebaratsionaalne olema. Evolutsioonilise teooria kohaselt peaks kolmekümnendates naise „turuväärtus“ olema ju madalam kui kümme aastat tagasi. Ning sama trend peaks olema tabanud ka tema lootust leida ressursirikas mees. Tekib küsimus, miks naised hilisemas eas üldse partnereid vahetada peaksid soovima.

Mida naine mehest tegelikult tahab?

„Tavapärased armastajapaarid kujutlevad oma romantilistes tunnetes, et nendevaheline „asi“ on täiesti tingimusteta ja et see armastus on midagi täiesti ebapragmaatilist. Niipea kui sa hakkad neile midagi ressurssidest rääkima, teatavad nad, et see on väga küüniline,“ avab Mänd senise selgitustöö käigus hangitud kogemusi. „Aga millegipärast kipub ikka olema nii, et kui armastajapaaril aeg edasi läheb, sünnivad lapsed ja mees on „öödu“, kes eriti raha sisse ei too, siis need suhted jahenevad, armastus hääbub ja paar läheb lahku.

Kuigi endale tundub, et see armastus on piiritult siiras, siis alateadlikult ikkagi armastatakse sellepärast, et tuntakse, kuidas paaris olek on vastastikku kasulik. Kompuuter pidevalt töötab, aga seda ei teadvustata.

Miks emasloomad teiste isastega paarituvad? Teooriaid on mitmeid. Üks levinumaid teooriaid on see, et emased lihtsalt ei suuda vastu hakata. Mõned uuringud näitavad, et mõningatel linnuliikidel, kelle seas monogaamsed suhted on tohutult au sees, paarituvad emased siiski vabatahtlikult teiste paaride isastega. Ja on ka uuringuid, mis näitavad, et need isased on atraktiivsemad, elujõulisemad ja viljakamad ehk siis kannavad oma partnerist suuremal hulgal lindude jaoks olulisi ressursse. Seda seletatakse sellega, et emased püüavad kindlustada oma järglaskonna mitmekesisust.

Inimeste kohta käib see sama hästi. Kui sul on „öödu“ mees, siis on su lapsed ka võib-olla „öödud“, sest pärivad isa geenid. Aga kui sa saad mõne lapse teise mehega, siis kindlustad sa oma järglaskonna geneetilise mitmekesisuse.

Olud muutuvad. Teatud oludes on ühed geenid edukamad, teistes teised. Kui sul on lapsi erinevate geenidega, siis ühe komplektiga lüüakse ikka läbi. Ühtedega lüüakse maal, teistega linnas, kolmandatega kliimamuutuse tingimustes.“

Ehk siis on Raivo Männi sõnul olukord selline, et täpselt samamoodi nagu mehed soovivad alateadlikult seksida võimalikult paljude võimalikult tervete naistega, on naistel tung seksida üksnes ühe kvaliteetseima ja ressursirikkaima isasega, isegi kui on selge, et temaga monogaamsesse suhtesse astumine võimalik ei ole. Peale võimalikult ressursirohke üleskasvamise tema järglasele laiendab eri meestega seksimine ka laste geenikogumit, mis omakorda suurendab naise jaoks võimalust, et tema järglased jäävad ajas püsima.

Siinkohal tekib paratamatult aga järgmine küsimus. Miks eelistavad rahakad suhkruemmed oma partneriteks noori rahatuid mehi, kui ressursiteooria kohaselt peaksid nemadki ­eelistama hoopis rikkaid mehi?

„Samamoodi nagu mehed võivad ka rikkad naised vanemas eas leida endale noorema partneri. Ma olen isegi näinud, kuidas korpulentsed üle keskea daamid Kreeka randades käivad koos antiikaja kangelase kehadega noorte meestega,“ alustab Mänd selgitust suhkruemmede leviku kohta isikliku kogemuse jagamisega. „Aga kuna meeste jaoks ei ole naise materiaalne rikkus niivõrd väärtuslik ressurss, on see praktikas keerulisem.“

„Isegi üllatavalt palju on viimasel ajal tekkinud paare, kus on vanem rikas naine ja noor musklis mees,“ arvab Aavik. „Kuigi eks see nähtus on mingil kujul tegelikult kogu aeg olemas olnud. Ajaloos on ikka ette tulnud, et vanemad naised on metseenid noortele kunstnikele ja kirjanikele ning ühtlasi nende partnerid.

Aga nii paha kui seda ka öelda ei ole, siis kahtlemata kahjustab selliste suhete pikaajalisust see, et kultuurilises mõttes naised vananevad kiiremini kui mehed. Kui hallipäine mees on maine poolest soliidne ja ka üldise sotsiaalse arusaama järgi atraktiivne, siis samadel tingimustel võrreldav naine on pigem selline seksuaalselt tõrjutav. Isegi kui tal raha on.

Teine probleem võib olla ka see, et mehe ego jaoks on tihti tähtis olla enam teeniv, sest just raha on ressurss, mida ühiskond temalt ootab, ja paljudele võib ülalpeetav olemine olla löök ego pihta.

Kolmas asi on, et ega rikas naine ei olegi nagu rikas mees, kes tahab noort ja tervet naist. Pigem tahab rikas naine hoopis meest, kes on tast veidi vanem ja veelgi rikkam. Aga rikast meest naine ainult oma rahaga ligi tõmmata ei suuda, see saab atraktiivne olla ennekõike ikka noorele ja vaesele.“

Suhkrupaaride tulevik

„Ennustada ma küll ei tahaks. Sellegipoolest võib öelda, et viimasel ajal on ilmunud genoomiüleseid uuringuid, mis näitavad, et homoseksuaalsusel on nõrk geneetiline taust ja tugev keskkonnamõju. Seega vastus küsimusele, kas homoteerull, nagu EKRE seda nimetab, suurendab homoseksuaalsuse levikut või mitte, on, et võib suurendada küll. Sama on ka suhkruissindusega. Mida enam me seda näeme ja sellest räägime, seda populaarsemaks see tõenäoliselt saab. On see halb või hea, on teine küsimus ja selle kohta mina hinnangut ei taha anda.“

„Esimesele kohale siiski võime panna ja peame panema – armastuse,“ alustab Toivo Aavik olenemata pikast jutust ressursside kohta kokkuvõtet hoopis rahvalikuma nähtusega. „Kui vanusevahe on suurem, siis avalik arvamus on kohe, et mees on hälliröövel ja naine kullakaevaja. Tegelikult on nii, et kui inimesed omavahel suhtlevad ja leiavad kellegi, kes neile sõltumata vanusest meeldib, siis ongi nad okeid partnerid.

Rääkida ainult rahast ja ressurssidest väänab reaalset elu. See kompuuter käib kuskil alateadvuses. Meie peaksime ikka ennekõike olema õnnelikud, et on kaks inimest, kes teineteisele meeldivad.“