selgitav tekst

WSJ: Intellektuaalse trumpismi ärisaladus

• Veendunud protektsionistide tollieesmärk on vähendada ameeriklaste võimalusi osta asju.

President Trumpi äsjane järsk pidurdus ei tähenda paraku tema seikluste lõppu tariifimaal. Miks? Seda seletavad kaks detaili: esiteks jättis ta kolmapäevasele pausile vaatamata paika 10-protsendise globaalse baastariifi. Ning teiseks ei paista administratsioon hoolivat, mis nende tollipoliitika Ameerika majapidamistele maksma läheb. Need detailid aitavad mõista Trumpi kaubandusambitsioonide tõelist mastaapi.

Nii et lahakem trumpismi intellektuaalset tahku. Trump toob oma kaubanduspoliitikale erinevaid põhjendusi. Üha selgemaks hakkab aga saama, et tollitariifid pole tema jaoks pelgalt läbirääkimiskangid, eelarvetulude allikas aga strateegiliste tööstusharude kaitse. Tegemist on teatud majanduskoolkonna vaadetega, kelle arusaam USA kaubandussuhetest on ehk tavatu kuid süstemaatiline ja paljudele ameeriklastele ilmselt uudne.

Intellektuaalse trumpismi tuum seisneb selles, et globaalmajandust iseloomustavad suured poliitiliselt põhjustatud tasakaalutused nii kaubanduses kui kapitalivoogudes. Juurtetasandil tekitavad neid teatud suurmajanduste – Saksamaa, Jaapani ja eriliselt Hiina – otsused subsideerida tootmist, surudes alla tarbimist oma siseturul. See tekitab ülejäägi, mis määritakse kaela Ameerikale.

Mis on ju mõnes mõttes tõsi. Eelmainitud ja teisedki majandused on läbi aegade kasutanud ekspordi võimendamiseks erinevaid poliitilisi vahendeid. Hiinas on kõige karjuvam näide eksportijate otsetoetused. Välismaalasese silmale varjatumad on finantsrepressioonid: sisemaiste intressimäärade teadlik allasurumine ja krediidi poliitiline kontroll, et subsideerida ettevõtteid (kes saavad kasu soodsatest laenudest) tarbijate arvelt (kes saavad oma säästudelt ja investeeringutelt vähem tulu). Sellised poliitikad võivad võtta erinevaid vorme. Saksamaal kaitsevad ulatuslikud subsiidiumid suurfirmasid – st eksportijaid – teatud määral Berliini nõmeda kliimapoliitika tagajärgede eest energiahindadele. Majapidamised aga maksavad elektri eest täie rauaga.

Sellise poliitikaga kantakse nendes riikides tohutult ressursse üle majapidamistelt tootjatele – lootuses, et USA imeb endasse kõik need tooted, mida kohalik tarbija ei suuda.

Trumpile lähedased majandusteadlased ütlevad, et me kugistame need tooted alla, kuna on vaja. Nii näiteks argumenteerib Pekingis töötav (ning WSJ kaasautor) rahandusprofessor Michael Pettis, kelle teosed varasemate kaubandustavade teemadel on Trumpi ringkondades populaarsed. Kuna teised majandused alatarbivad, kuhjub neile hulgaliselt säästusid, kõlab see argument. Need säästud suunatakse investeeringute ja võlakirjaostude kujul Ameerikasse, kus meie tarbime selle raha eest nende tootmisülejääki. Ja siit siis kaubandusdefitsiit.

Kummatigi pisendatakse siinjuures USA vastutust. Järeldades, et kui Washington alguses selle vea tegi, et avas tollitariife vähendades ja kapitalil vabalt voolata lastes meie majanduse, siis läks nagu läks.

Tõde on keerukam ning poliitiliselt riukalikum: kui mõned maad suruvad alla kodumaist tarbimist ja subsideerivad eksporttootmist, siis ameeriklased valivad vaat et täpselt vastupidise. Poliitiliste valikutega nagu energiatootmise ja -varustuse allasurumine ja bürokraatia vohamine jms teeme me asjade Ameerikas tootmise palju raskemaks, kui see olema peaks. Samal ajal lokkab Ameerikas tarbimise subsideerimine.

Paar lihtsat näidet. Fannie Mae ja Freddie Mac stimuleerivad eluasemete ületarbimist. Subsideeritud tudengilaenud stimuleerivad kõrghariduse ületarbimist (mida, arvestades paljude kraadide kasinat sissetulekuväljavaadet, tuleks tõesti võtta kui tarbimist ja mitte investeerimist inimkapitali). Töise tulu maksukrediit (Earned Income Tax Credit, EITC) tekitab keerukaid moonutusi, mis lõpptulemusena subsideerivad tarbimist ning hoiavad inimesi tegemast produktiivset lisatööd.

Kõige räigemad on aga meie sotsiaaltoetused ja loendamatud soodusprogrammid, mis suunavad tarbimisse tohutus koguses raha. Konks on siin see, et me rahastame neid krooniliste eelarvepuudujääkide kaudu, mida finantseerivad välismaised investorid – mis tähendab, et lõppkokkuvõttes laenavad ameeriklased ülejäänud maailmalt supermadala intressiga raha ja laristavad selle kodus maha.

Selles mõttes on USA kaubanduspuudujääk poliitiline valik – ja see poliitika on arusaadavatel põhjustel populaarne. Mis kõige paremini selgitab (paremini, kui välismaised faktorid), miks selline situatsioon on kestnud niivõrd kaua. Kaubandusdefitsiidi juurteni jõuaks seetõttu siis, kui Ameerika majandus võõrutataks sellisest tarbimisstiimulite sõltuvusest ega karistataks enam nii karmilt tootmist.

Mõned sellise agenda elemendid võivad olla populaarsed, mida Trump ongi avastanud, minnes reeglite kärpimise ja odavama energia teed. Aga sotsiaaltoetused on tõeline miiniväli. Isegi töövõimeluste ja tööealiste inimeste tervishoiusoodustusi ei julge vabariiklased puutuda.

Selle asemel on mugavam minna üksnes välismaalaste süüdistamise teed, et nemad moonutavad oma majandusi ja meie oleme selle ohvrid. Seetõttu ongi tollitariifid poliitiliselt paremini teostatav lahendus: USA saab lasta käiku protektsionismi, et nurjata välisriikide katsed sundida meid tarbima Hiina, Saksa või Jaapani liigtoodangut. Protektsionistid loodavad, et võibolla õnnestub meil endilgi liigtootmist teha, kui tollitariifid raha majapidamistelt ettevõtetele suunavad (kõrgemate hindade kujul) ning ettevõtted kasutavad selle tulu ära tootmise laiendamiseks.

Pange tähele, et lõpptulemus on ühest küljest sama, mis sotsiaaltoetuste reformil: vähem USA tarbimist, kuid seda kõrgemate impordihindade kaudu, mis nõudlust alla suruvad. Aga sealt edasi need kaks poliitikat lahknevad. Näiteks võib protektsionism kahjustada kodumaist tööstust, häirides nende globaalseid tarnekette. Sotsiaaltoetuste reformid tavatsevad aga turgutada pakkumispoolt ja tulevast majanduskasvu, misläbi kasvavad majapidamiste inflatsiooniga korrigeeritud palgad.

Mis selgitab Trumpi kaubandusnõukiku Peter Navarro äsjast šokeerivat tunnistust, et kümne aastaga võivad tollitariifid minna Ameerika majandusele maksma 6 triljonit dollarit. Ja eriti just seda, et ta ei teinud sellest suuremat numbrit. Trump võib kalkuleerida, et Ameerika tarbimise kärpimine kõrgemate hindade abil on poliitiliselt vastuvõetavam, kui sotsiaaltoetuste koomaletõmbamine. Eks sajad miljonid valijad/tarbijad lähikuudel otsusta, on nad nõus või ei.

Inglise keelest tõlkinud Urho Meister