nikunuku_täispask

Eesti arvamusliidrid on valinud ajumäda. Kuidas tehisaru eestikeelset mõtet solgib

(14) „Küsimus pole pelgalt selles, kas autorid kasutavad teksti luues tehisaru. Küsimus on selles, millega see lõpeb“

Annette Nordmannannette.nordmann@delfi.ee

Kui juba oled jutupliiatsi ChatGPT kätte andnud, on paljudel väga raske ise oma kätt uuesti kirjutama painutada, ise oma argumente päriselt vormida ja ihuda.

FOTO: Delfi Meedia

14 min

Viimase poole aastaga on toimunud suur muutus. Eestlane on läinud internetti – nagu vahva sõdur Švejk maailmasõtta või Borat Ameerikasse – ja leidnud sealt tehisaru. Ta on hakanud seda uljalt kasutama.

On aeg vajutada paanikanuppu.

Tunnetuslikult – ei ole püüdnud seda väga täpselt mõõta ega kokku lugeda – on kaks kolmandikku meediamajale saadetud tekstidest kirjutatud mõnd tehisarurakendust kasutades. Sealjuures saame iga päev tekste, mis on läbinisti juturoboti looming.

Kõigest mõne kuuga on sellest saanud toimetajatele täielik nuhtlus ja peavalu allikas. Samas, paari arvamusajakirjaniku kannatused ei väärikski ehk suuremat käsitlust. Ega isegi see, et ka sotsiaalmeedia ja avalikud veebilehed ning suhtekorraldusagentuuride toodetud kirjutised kubisevad tehisaru (paremal juhul ka selle abiga) loodud tekstidest.

Asi on selles, mida tähendab selline areng eestikeelse aruteluruumi jaoks. Üsna varsti aga eesti keele elujõu jaoks üldse.

Allakäik on palju kiirem, kui mistahes immigratsioonilaine või iibe vähenemine suudaks tekitada.

Totakad vahepealkirjad, õõnsad ja tühjad laused

Võiks ju hõisata: ennäe eestlast, jälle on ta tehnoloogiliselt esirinnas, tõeline IT-rahvas, kiitkem ja tõugakem ainult tagant! Mõnes mõttes ongi see tõsi.

Paraku on asja teine pool see, et tehisaru loodud tekstid, lõigud, laused on üheülbalised, äratuntavad ja õõnsad.

Tekstile, mõttele ja argumendile annavad jõu autor, tema isiklik ja unikaalne tunnetus, tema mõttemaailm ja ainulaadne stiil, mis seda peegeldab.

Kõik sõnad on justkui õiged, laused ilusad ja tihti dramaatilisedki, kuid neist puudub elu. Tekstile, mõttele ja argumendile annavad jõu autor, tema isiklik ja unikaalne tunnetus, tema mõttemaailm ja ainulaadne stiil, mis seda peegeldab. Nende kaudu kõneleb tekst sügavamal tasandil lugejaga.

Tehisaru domineeritud tekstis püüavad lugejat kõnetada aga mingid keskmistatud ja kunstlikud ning nüüdseks iiveldama ajavalt kulunud kõne- ja mõttevormelid.

Viimaste aastate jooksul on see probleem sünnitanud uusi termineid, nagu „AI-pläust“, „AI-rämps“, „rämpstöö“, „tööplönn“, „tehisplära“, „AI-pasteet“, „sõnaokse“.

Need kõik näitavad seda, et väga võimsad tööriistad on jõudnud nende kätte, kes neid kasutada veel ei oska ega ole teadlikud ohtudest.

Tehisaru abil saadud tulemus võib paista autorile päris hea ja sorav. Sageli tarkvara kärbib, silub teksti ilusti, parandab vigu ja lisab kujundeid. Ühes lõigus või tekstis saab asi justkui parem.

Kui aga pisut rohkemaid tekste võrrelda, saab kohe selgeks, et teiega on tehtud labane petukaup. Gurmee- või isegi sööklatoidu asemel olete saanud sügavkülmutatud, maitsetu ja halli masstoodetud burgeri.

Toimetaja piinad

Arvamustoimetusele saadetud tekstide kirja-, fakti- ja stiilivigade toimetamisest on tihti saanud lihtsalt nende inimlikumaks toimetamine.

Ei tea, kui kaua läheb aega, kuni suudame uuesti vaadata sõna „pelgalt“ või eriti vormeleid „küsimus pole (selles), vaid (selles)“ või „see pole X. See on hoopis Y“ ilma, et ei tembeldaks kirjutajat kohe laisaks AI kasutajaks.

Ei möödu enam mitte ühtegi tööpäeva – liialdamata –, kus ei peaks rinda pistma peaaegu võimatu ülesandega: kuidas meile saadetud arvamusloost välja toimetada järjekordne AI slop.

Varem irvitasime teksti üle, kui nägime pikka mõttekriipsu, mille ülekasutamine reetis ilmeksimatult tehisaru kasutamise. Oli see alles aeg. Sest siis, veel vaevalt pool aastat tagasi, ei häirinud nii väga, et asi pole enam stiilis, vaid tehisaru kipub dikteerima ka autorite mõtet ja jutu sisu.

Ei möödu enam mitte ühtegi tööpäeva – liialdamata –, kus ei peaks rinda pistma peaaegu võimatu ülesandega: kuidas meile saadetud arvamusloost välja toimetada järjekordne AI slop, nagu seda inglise keeles nimetatakse (ja mille Merriam-Webster 2025. aasta sõnaks valis).

Kuidas mitmekümnendat või isegi -sajandat korda tehisaru kirjutatud klišeed ja lauseehitus ära kaotada nii, et autor jääb rahule ja loo mõte samaks, on tõsine pingutus. Teemast ja valdkonnast olenemata on tekstid muutunud äravahetamiseni sarnaseks.

Tuleb ka tunnistada, et nii mõnigi kord käib see silumine ka üle jõu ning lugejani jõuabki robotlik, ebaoriginaalne tekst, kus on ChatGPT stiiliklišeed, mis on rohkem lugevale inimesele juba pähe kulunud.

Mõned näited

Tehisarule meeldib mõõdutundetult kasutada vastandusi („see pole pelgalt ..., vaid ka...“).

Üks teine silmatorkav viga on kusjuures aga üsna inimlik – AI-le meeldib väga kantseliit ja oma tekstides abstraktseks jääda, näiteks „oluline roll“, „märkimisväärne panus“.

Tehisaru eelistab ka alati jääda üsna poliitkorrektseks, valides keelekasutuses turvalise kesktee, kust puudub risk, teravus ja, mis arvamusartiklite puhul eriti oluline – isiklik kogemus. Nii ei ütle see kunagi midagi uut või üllatavat ega šokeeri.

Parimad arvamuslood aga säravad just siis, kui need on teravad, ausad ja julged ning kirjutatud päris inimese tõelise valu ja isegi ärrituse tõttu.

Tehisaru kaldub ka umbisikulisse tegumoodi, ta ei saa tihti aru, kuidas kasutada eesti keeles minevikku ja olevikku.

Ja oi kuidas meeldib tehisarule mõtteid punktidena loetleda ja kokku võtta. Rääkimata totakatest ja liiga tihedalt asetatud vahepealkirjadest.

Valik tsitaate viimasel ajal arvamustoimetusele saadetud lugudest

Rõhutame, et need pole kuidagi eristuvad näited või kellegi häbimärgistamiseks toodud, vaid sellist stiili leiab enamikust lugudest. Sellepärast ei lisa siia ka autorite nimesid.

„Võib-olla ei ole küsimus enam ainult selles, kas kasvatus on range või vaba. Küsimus on selles, kas me üldse kasvatame vastutust – või oleme selle lihtsalt loovutanud keskkonnale, mille üle meil endal enam kontrolli pole.“
„Probleem ei ole ametnike töötahtes – probleem on selles, et süsteemi võimalused ei vasta tegelikule vajadusele. /.../ Küsimus ei ole ainult poliitikas. Küsimus on inimeludes – ja just seetõttu on lahendus suuresti nende kätes, kellel on õigus eelarve ja seadused kujundada.“
„Küsimus on selles, kas politseile meie poolt antud volitused ja reeglid sellist nutikust tegelikult võimaldavad. /.../ Küsimus ei ole üksikutes tehnilistes lahendustes ega ka lõputult detailses reeglistikus.“
„Noorte vaimne tervis Eestis ei ole enam lihtsalt murekoht. See on kriis. /.../ Need ei ole üksikud erandid. Need on appikarjed. /.../ Sest küsimus ei ole enam selles, kas tegutseda. Küsimus on selles, kas me teeme seda õigel ajal.“
„See ei ole lihtsalt minu arvamus. See on tendents ja lähtepunkt. /.../ Ja siin ei ole küsimus enam üldises maksutasemes. Küsimus on selles, milline meie maksukombinatsioon paneb ettevõtte Eesti kasuks otsustama. /.../ See ei ole ümberjagamine. See on juurde toodud majandus. /.../ Küsimus ei ole lihtsuses. Küsimus on valikus. /.../ See arutelu ei alga maksumäärast. See algab probleemist.“

Inglise keele mõjutusega eesti keel ehk estonglish levib meil niigi, tehisaru annab sellele samuti hoogu. Üha suurem on aga AI-keelendite mõju sellele, kuidas me väljendume nii ametlikus kui ka igapäevases suhtluses, ning peagi kardetavasti ka sellele, kuidas me mõtleme.

Ohumärk on kasvõi see, kui paljud ettevõtted ja ka avalikud asutused oma avalikus suhtluses tehisaru peale loodavad. Mõni keskkond, näiteks LinkedIn, kus eeldatakse pigem professionaalsemat suhtlust ja teemavalikut, on sellest eriti nakatatud. Kuid tegelikult leiab seda kõikjalt.

Kui panna Facebooki otsingusse AI lemmiksõna „pelgalt“ ja kerida sealseid postitusi, võib näha, kuidas iga päev lisandub taolist sisu. Näiteks viimase 24 tunni jooksul on tehisaru kasutades sotsiaalmeediasse postitusi teinud nii justiits- ja digiministeerium, arenguseire keskus, Tartumaa omavalitsuste liit jpt.

Ja nii keerlevad tehisaru tekstid meie meediaruumis iga päev.

Näiteid Eesti avalikust ruumist, kus postitatakse AI-ga tehtud või sellest mõjutatud sisu

Justiitsministeerium (21. aprillil): „Praktikandid ei ole pelgalt kõrvaltvaatajad, vaid saavad olla päriselt õigusloomeprotsessis sees.“
Arenguseire keskus (21. aprillil): „Sotsiaalmeedia on kujunenud noorte peamiseks suhtlus- ja eneseväljendusruumiks, kuid selle mõju ulatub palju sügavamale kui pelgalt suhtlemine.“ /.../ „Keskne küsimus ei ole enam see, kas sotsiaalmeediat piirata, vaid kuidas sellega targalt toime tulla.“
Tartumaa omavalitsuste liit (22. aprillil): „Jagamismajandus ei ole pelgalt keskkonnateema, vaid oluline osa tugevatest ja vastupidavatest kogukondadest.“
Rahandusministeerium (23. märtsil): „Rahapesu ei ole pelgalt finantskuritegu – sellel võivad olla tõsised tagajärjed kogu majandusele ja see mõjutab meid kõiki.“
Lõuna prefektuur (7. aprillil): „Need ei ole pelgalt numbrid statistikas, vaid inimesed, kellega koos me liikluses osaleme.“

Kuidas tehisaru ära tunda ja kuidas seda kasutada

Mitte kõik siin toodud näidetest ei pruugi päriselt olla tehisaru abil sündinud. Kindlasti ei kasuta tehisaru kõik meie arvamuslugude autorid. Ent selles see trikk sageli ongi – need mõttemudelid saavad varsti meile nii omaseks, et hakkavad dikteerima ka meie loomupärast keelekasutust. See muudab vahetegemise keerulisemaks, hägustuma on hakanud piir inimliku ja masinliku vahel.

Kaugel pole enam laiem usalduskriis selle suhtes, mida üldse loeme ja näeme. Fotode ja videote tegemise ohtudest on räägitud rohkem, kuid üha kriitilisemalt tuleb suhtuda ka kellegi lausetesse ja mõtetesse. Üha ebaselgem on, kas need on päris.

Fotode ja videote tegemise ohtudest on räägitud rohkem, kuid üha kriitilisemalt tuleb suhtuda ka kellegi lausetesse ja mõtetesse.

Kõhe hakkab. Oleme juba jõudnud düstoopilise reaalsuse piirimaile, mida oleme lugenud-näinud ulmefilmidest ja -raamatutest. Kui juba oled jutupliiatsi ChatGPT kätte andnud, on paljudel väga raske ise oma kätt uuesti kirjutama painutada, ise oma argumente päriselt vormida ja ihuda.

Üha sagedasem on nähtus, kus meie inimeste või ettevõtete sotsiaalmeediaseintel vaidlevad omavahel juturobotid või tehisaru agendid. Masin postitab, masin vastab.

Aga mis selle mõte on? Kuidas hoiab see üleval tervislikku ühiskondlikku arutelu?

Tehisaru paratamatuse eest me ei põgene ega peakski. Sellest võib olla väga palju kasu, aga laisa inimese käes on tehisaru kasutu tööriist. Et selle käest nutikas sisu kätte saada, on vaja anda talle tark sisend ja seda hoolega kontrollida.

Mida tasub tähele panna, kui soovid tõesti tehisaru abiga teksti luua?

Kasuta tehisaru pigem oma mõtteprotsessi alustamiseks ja ajurünnakuteks. Las ta aitab ideid, struktuuri või nurki leida, aga kirjuta lõpptekst ise. Toimetajad on täpselt selle eesmärgiga palgal, et kogu muu sisulise poolega aidata.
Ole ettevaatlik konstruktsioonidega, nagu „see pole pelgalt…, vaid…“ või „mitte lihtsalt…, vaid…“ või „küsimus pole..., vaid ...“. Need on peamised tehisaru tunnused.
Tehisaru võib kirjutada ladusalt, aga see ei tähenda, et mõte on täpne, loogiline või originaalne.
Fraasid, nagu „oluline roll“, „märkimisväärne panus“ või „sügavalt tähenduslik“, kõlavad hästi, aga ei ütle midagi.
Vastutus kirjutatud sõnade ja kvaliteedi eest jääb alati autorile ka siis, kui teksti aitas kirjutada tehisaru.

Jüri Toomepuu: mu ideed tulevad ikka veel mu vananevast ajust ja autor olen mina ise

Jüri Toomepuu

Kuigi olen kõrgesse ikka jõudnud, tuksub mu rinnas ikka veel Eesti, mu armsa sünnimaa süda. See on põhiline põhjus, miks võtan Eesti ajakirjanduses – kriitikute sõnul üleliia palju – peamiselt Eestit puudutavatel teemadel sõna.

Saan aru, et paljud (või õigemini, vähesed, sest minuealisi pole enam palju) ei tooda artikleid, nagu Värska toodab saelaudu. Mõistan ka, miks paljud arvavad, nagu nad internetis on väitnud, et neid artikleid ei kirjuta 95-aastane (varsti 96-aastane) Jüri Toomepuu. Kahtlustatakse, et keegi on mu Facebooki lehe kaaperdanud või et kõikide mu ideede ja kirjutiste autor on hoopis mingi kurjaloomuline tehisaru.

See on arusaadav. See Toomepuu, kes oli alguses Trumpi tulihingeline pooldaja ja EKRE Uute Uudiste kaastööline, on drastiliselt muutunud. Muutsin meelt, kui hakkas paistma, et Trump on Eesti kõige kurjema vaenlase, Vene diktaatori Vladimir Putini semu, kes ei taha enam Ukraina vabadusvõitlust toetada.

Neile, kes kahtlustavad, et kõigi mu kirjutiste autor on mingi kurjaloomuline tehisaru, tahan kinnitada: mu ideed tulevad ikka veel mu vananevast ajust ja autor olen mina ise. Loomulikult kasutan ma tänapäeva tehnoloogia tippsaavutusi – nii andmete ja teadmiste kogumiseks kui ka inglise keelest emakeelde tõlkimiseks ning üldiseks abiks. Arvan koguni, et kui mõni vaimse töö tegija tänapäeval tehisaru abi ei kasuta, on ta lootusetult ajast maha jäänud. Sellist kohanemisvõime puudust tasub kahetseda.

Muide, ma ei piirdu ainult Eesti-teemaliste kirjutistega.

Mulle teeb igal juhul rõõmu, et mu kirjutisi loetakse. Millest muust veel minu eas saaks rõõmu tunda? Ma ei pane isegi pahaks, kui mõned kahtlustavad, et minuealine enam päriselt ei funktsioneeri.

Kui aga loen neid sõnumeid, kus mulle tunnustust avaldatakse, leevendavad need mu siunajate sõnade valusaid kõrvetusi. Need annavad mulle jõudu jätkata ja tuletavad meelde, et kuigi keha on vana ja jõud raugenud, põleb minus ikka veel tuli, mis süttis, kui sündisin Taari talu saunas väikese Emajõe kaldal – armastusest Eesti vastu süttinud tuli, mis ei kustu kunagi.

See on viimane kingitus, mida ma oma sünnimaale anda saan: südamest tulnud ausad sõnad, mis on kogu elu löönud Eesti rütmis. Kui need sõnad leiavad lugejaid, kes neist hoolivad, siis tean, et mu elu pole olnud asjata.