Narko

Narko


Kanepisuitsetajad Kanadas Vancouveris New Amsterdami kohvikus.

FOTO: AFP/Scanpix


Te ju teate seda pisut leierdatud tõdemust, et kui Ameerika aevastab, saab Euroopa nohu? Nüüd, kui Põhja-Ameerika lausa köhib, on haigestumise tõenäosus Euroopas väga suur. Ja kui kõnealuseks tõveks-trendiks on kanepi täiesti seaduslikuks mõnuaineks muutmine, kõlab küsimus pigem: millal see juhtub?

Kõigepealt kaks ääremärkust. Nii nagu Põhja-Ameerikas toimuvates aruteludes, kasutan ka mina siinkohal vaheldumisi sõnu kanep ja marihuaana. Nende arvates, kes Eestis kanepi seadustamist pooldavad, on see ajakirjaniku katse lugejatele puru silma loopida. Termin „marihuaana“ võeti nende sõnul Ameerikas eelmisel sajandil „kanepi“ (cannabis) kõrval kasutusele selleks, et rahvas selle loodustaime vastu vaenu tekitada. Botaanik Urmas Laansoo sõnul tuleb aruteludes kanepi üle esmalt eristada selle taime liike – kanep, mis meil kasvab, on psühhotroopsete, mõnu tekitavate molekulideta, teine lugu on aga india kanepiga, mis vajab soojemat kasvukeskkonda ja mille üheks saaduseks ongi psühhotroopsete omadustega marihuaana. Kuna edasi tuleb juttu just narkootilise toimega kanepist, pean õigeks sellest kui uimastavast ainest kirjutades ka nimede kannabis ja marihuaana tarvitamist. Ja teine ääremärkus: kirjeldan siin loos oma ajakirjanduslikke vaatlusretki San Franciscos ja Las Vegases, mitte aga osaluskatseid. Ajakirjanikuna jälgin vaid trende, neisse ise sukeldumata.

Ameerika sotsiaalsete trendide üks teravapilgulisemaid vaatlejaid Malcolm Gladwell sõnastas oma raamatus „The Tipping Point: How Little Things Can Make a Big Difference“ („Murdepunkt: kuidas väiksed asjad võivad tuua suure muudatuse“) maailmas toimuvate muutuste reegli: murre varasemates normides ja konventsioonides saabub siis, kui koos on kriitiline mass, ületatakse künnis, saabub keemispunkt. Ja korraga ongi kõik teisiti – varem keelatust saab lubatu ja normaalne. Kanepi mõnuainena kasutamise debattides Ühendriikides ja Kanadas on see murdepunkt nüüd käes (või üsna pea saabumas).

Kõige põhjapanevam kannabiseteemaline otsus tehti hiljuti Kanadas – pärast parlamendi ülemkoja heakskiitu marihuaana täielikule legaliseerimisele nii ravimi kui ka mõnuainena on see riik esimene juhtivate tööstusriikide ühenduse G7 liige, kus vaidlused kanepi ümber on lõpuni vaieldud. Nüüd vajab eelnõu veel riigi juhtkonna lõplikku heakskiitu, kuid see on tagatud, sest peaminister Justin Trudeau kolme aasta taguses valimiskampaanias oli kanepi täielik legaliseerimine üks keskne lubadus. Ottawast saadetigi juba provintsidele suunis alustada ettevalmistusi 95 aastat jõus olnud kanepikeelu lõpetamiseks ja kannabisetoodete seadustatud pakkumiseks.

Seega võib Kanadast saada teine riik maailmas, kus nii marihuaana kasvatamine, müük kui ka tarbimine on täielikult seadustatud. Esimesena tegi seda 2013. aasta detsembris Uruguay.

Kas kanep peaks Eestis mõnuainena seaduslik olema?

Kanepisuitsetajate kanepiistandus Uruguays Montevideos.

FOTO: Reuters/Scanpix

Arsti seisukoht


Psühhiaatrite seltsi president dr Andres Lehtmets


Veebruaris toimus arstidele ravikanepiteemaline seminar – väga vajalik! Jutte on ju palju, aga infot isegi meedikute seas eriti ei jagata. Pealegi on eestlased hästi konservatiivsed, ja nii on konservatiivsed ka meie arstid. Tundub, et paljud lausa pelgavad seda teemat. Endokannabinoidsüsteemi roll organismis ei ole lõpuni selge. Kanepis on sadu eri ühendeid, kuid vaid paar psühhoaktiivset molekuli, mida saaks ravimina kasutada. Mina arstina ei ole nõus, et kui on taimne, siis juba selle tõttu väga hea. Ravitoime on siiski konkreetsel ühendil (näiteks kannabidiool), mitte taimel kui sellisel. Jah, on leitud, et kanepis olevad ained annavad leevendust teatud epilepsiavormide korral, seal on lihast lõdvendavaid aineid, mida saab kasutada mõnede neuroloogiliste seisundite ravis, abi võib olla vähipatsientidele, kes saavad keemiaravi, aga see on ka peaaegu kõik. Kanepit sisaldavad ravimid aitavad isu tõsta ja tekitavad heaolutunnet – võimalik, et ka see teeb teatud krooniliste haiguste all kannatavate patsientide elu lihtsamaks. Aga suhteliselt vähe oskame öelda kanepi toime kohta depressiooni ja ärevuse ravis. Pigem kipub krooniline kanepi tarvitamine depressiooni süvendama.

Kanepi kätte on väga raske surra, erinevalt alkoholist, millest võid saada surmava üledoosi. Ka ei ole kanepil piinavaid võõrutusnähte. Sellest siis ka väide, et kanep ei ole nii ohtlik kui alkohol. Regulaarne kanepikasutaja muutub aga reeglina demotiveerituks, lamedalt eufooriliseks, kergesti ärrituvaks, ei kontrolli enam oma emotsioone. Ja muidugi sõltuvussündroom, mis on lähedane ka porno-, hasartmängu-, alkoholi- jm sõltuvusele. Sõltuvus tähendab, et sinu elu keerleb selle asja ümber ja isegi kui sa parasjagu ei tarvita, kukud jälle tagasi, sest muidu on halb olla.

Vaadates seda, mis toimub Ameerikas kanepi legaliseerimise ümber – esmalt meditsiinilistel põhjustel ja nüüd ka mõnuainena –, siis minu arvates saabus murdepunkt seetõttu, et kanepi kasvatamisest sai teha suure äri, et leidus piisavalt inimesi, kes olid nõus pudeli viski asemel ostma ja proovima kanepit. See mõnu muutus nii ulatuslikuks, et tuli saada legaalseks. Teine legaliseerimise põhjus puudutab muidugi alati musta turgu ja seal liikuvatele uimastitele vastu astumist. Midagi ei ole teha, maailm liigub selles suunas, et kanepit hakatakse üha enam seadustama, sest vastasel korral oleks kõik karistusasutused täis kanepi juhukasutajaid, kes on mustale bisnisele hea tuluallikas. Riigid püüavad olukorda tasakaalustada mõnuaine dekriminaliseerimisega.

Selge, et sellele trendile me vastu astuda ei saa. Aga arstina ütlen, et teeme seda Eestis viimasena – kui kõik meie ümber on ära teinud, eks siis lähme meiegi seda teed, igatahes mitte esimeste seas. Las Ameerika teeb ja meie hakkame nägema, mida see tegelikkuses tähendab. Mitte paari kuu pärast, vaid viie aasta pärast – kuidas see on muutnud inimeste käitumist, kui palju on neid, kes abi vajavad. Siis saame juba midagi järeldada ja öelda.

Politsei seisukoht


Põhja prefektuuri kriminaalbüroo talituse juht Rait Pikaro


Nii konfiskeeritud koguste järgi kui ka meie kogutud info pinnalt näeme, et kanep on kõige levinum narkootiline aine Eestis ja ka teisteski Euroopa riikides. Politsei puutub peamiselt kokku lõpptarvitajatega ja paljuski tarvitamisest alguse saanud süütegudega: ülekäte läinud korteripidu, agressiivne käitumine, avaliku korra rikkumised, sõiduki juhtimine joobes jne.

Teeme kõike endast oleneva, et ainet oleks raskem hankida, aga paraku saab seda siiski soetada. Kui on soovijaid, on ka pakkujaid. Meie teada ei ole Eestis küll ainult kanepi müügile keskendunud gruppe. Müüakse kõike, mis läheb. Mullu oli suurim ühe kinnipidamise käigus konfiskeeritud kanepikogus üle 20 kilo. Meie peamine eesmärk ongi tuvastada suurte uimastikoguste käitlejad ja vahendajad, eriti need, kes müüvad alaealistele.

Sageli tellitakse uimasteid interneti teel välismaalt, tellijale tundub see esmapilgul anonüümse viisina, kuid politsei teeb juba paar aastat koostöös maksu- ja tolliametiga. Postipakkidest avastatud keelatud ainete tellijad on sageli noored inimesed. Tuleb mõista, et ka ühekordne tellimine võib rikkuda noore elu pikaks ajaks, süüdimõistmine narkokuriteos jätab tulevikus paljud uksed kinni. Kriminaalkorras karistatav on ka igasugune narkoaine, kas või ühe doosi üleandmine teisele inimesele.

Kanepi müümisel tuuakse selle plussidena välja näiteks looduslikkus ja näiline ohutus. Tegelikult on selle äri taga kuritegevus. Narkootikumide müügist saadav raha toidab omakorda teisi kuritegevuse harusid terrorismini välja.

Vahendajad on tihtipeale tuttavate tuttavad, mis on omakorda osa ohutuse illusioonist. Arvatakse, et n-ö oma inimeselt on ohutum osta, aga tegelikult on selle taha jääv ahel tundmatu: teadmata kvaliteet, transpordiviis ja töötlemisviis. Tarbija ei tea kunagi, mis on aine sees. Ühiskonnana ei saa me endale lubada, et kaotame inimesi kanepile. Mida nooremalt alustada, seda ohtlikum uimastitarvitamine on. Sellelt minnakse sageli üle raskematele narkootikumidele. Suurem osa fentanüüli tarvitajaid alustab kanepist, fentanüül on aga Eestis põhiline narkosurmade põhjustaja.

Ühiskond peab võtma hoiaku, et alkoholi ega narkootikumide tarbimine ei ole lahe tegevus, sest selle taga on meie tervis. 

Loodusteadlase seisukoht


Botaanikaaia teadur Urmas Laansoo


Kanep (Cannabis sativa) on kanepiliste sugukonna taim. Tema lähim sugulane samast sugukonnast on humal. Koos jalakaliste, mooruspuuliste ja nõgeselistega kuuluvad nad nõgeselaadsete seltsi. Kanep pärineb Kesk-Aasiast. Väga varieeruva liigina jaotatakse see kaheks alamliigiks: kiukanepiks (ssp. sativa), kes tetrahüdrokannabinooli ei sisalda (või sisaldab jälgedena) ning india kanepiks (ssp. indica), kelle kasvatamine on paljudes riikides keelatud.

Eestis kasvatatakse legaalselt hariliku kanepi kiu- ja õlisorte. Meil on seadusega keelatud india kanepi (või teiste kanepitaksonite) psühhotroopseid ühendeid (eelkõige kannabinooli ja tetrahüdrokannabinooli) rohkem kui 0,2 protsenti sisaldavate sortide ja/või teiste taksonite kasvatamine. Meditsiinitööstuse või farmaatsiatööstuse tarbeks india kanepi kasvatamiseks on vaja eriluba.

Hariliku kanepi ja india kanepi eristamine on jõukohane botaanikule. Kindlaks eristamiseks tehakse keemiline või mõni muu labori analüüs. Hariliku kanepi taimedest uimastit üldjuhul valmistada ei saa.

Marihuaana on üks psühhotroopse toimega india kanepi saadus, see ei ole kanepitaime sünonüüm.

Nn vanad eestlased ei kasvatanud psühhotroopseid ühendeid sisaldavat india kanepit, vaid hariliku kanepi kiu- ja õlisorte, mida kasutati toiduks. Täpsemalt vilju, seemneid, seemneõli ja loomasöödana pressimisjääke (õlikooki).

Mina isiklikult olen india kanepi Eestis legaliseerimise vastu.

USAs on olukord praegu keerulisem, kuid murdepunkti poole astutakse suurte sammudega. Föderaaltasandil vaadeldakse kanepit endiselt sama ohtliku narkootikumina nagu kokaiini või heroiini, mille kasutamise ja müügi eest tuleb karistada. Justiitsminister Jeff Sessions on raudkindel marihuaanavastane ja president Donald Trump leidis valimiskampaania ajal, et marihuaana üle otsustagu osariigid, mitte keskvõim. Pärast Valgesse Majja pääsemist ta küll täpsustas, et marihuaana tarvitamine arsti retsepti alusel peaks olema osariikides lubatud, kuid föderaalvõimud jätavad endale õiguse sekkuda seal, kus kannabise kasvatamist-müümist-tarvitamist lubatakse ka mõnuainena. FBi pole otseseid ristiretki osariikides marihuaana tõttu korraldanud, nii ongi raske tõmmata selget piiri lubatu-keelatu vahele. Praeguseks on üheksas USA osariigis – Alaskal, Californias, Colorados, Maine’is, Massachusettsis, Nevadas, Oregonis, Vermontis ja Washingtonis – marihuaana kasutamine nii mõnuainena kui ka ravimina seadustatud, Vermontis ja pealinnas Washington DCs tohib kasutada isiklikuks otstarbeks, kuid mitte sellega kaubitseda, ning 29 osariigis ja DCs on lubatud marihuaana raviotstarbel.

Nüüd oodatakse pöördelisi otsuseid New Yorgis, mis on Ameerikas sotsiaalsete trendide kujundamisel üks peamine vedur. Nimelt esitas osariigi tervishoiuministeerium pärast kuberner Andrew Cuomo palvel uuringu tegemist põhimõtteliselt ametliku soovituse lubada kanepitooted vabamüüki. „Vaagisime poolt- ja vastuargumente ning mõistsime, et esimesed kaaluvad teised üles,“ ütles New Yorgi osariigi tervishoiuminister Howard Zucker ajakirjanikele.

Kanepi seadustamise pooldaja argumendid

Kanepikasvataja Darren Karasiuk Kanadas MedReleafi kanepikasvanduses. MedReleafil on luba kasvatada kanepit meditsiiniliseks otstarbeks. Aga alates selle aasta 17. oktoobrist muutub kanepi kui lõõgastumisvahendi pruukimine lubatavaks kogu Kanadas. Tõsi, iga provints otsustab ise, kus kanepit tohib müüa ja kus tarbida.

FOTO: epa/SCANPIX

Kanepiaktivist Elver Loho


Korrektne ingliskeelne termin on cannabis, eesti keeles kanep. Sõna marijuana võeti kasutusele USAs eelmise sajandi esimesel poolel eesmärgiga tekitada ingliskeelses ja valgenahalises publikus võõristust selle taime suhtes. Sõnal marijuana ja selle ajaloolisel kasutusel on ka tugevad rassistlikud alltoonid.

Kanep on vana eestikeelne sõna ja meie territooriumil on maarahvas kasutanud kanepit mitmete hädade ravimiseks juba sadu aastaid. Omamoodi hämmastav, kuidas lääne meditsiin on alles viimastel aastakümnetel avastanud, et kunagisel Eesti maarahva kanepitarkusel on tõesti tõepõhi all.

Peamine argument, miks kanep peaks olema seaduslik, kõlab nii: kanepituru mõistlik riiklik reguleerimine kahjustab ühiskonda ja inimesi vähem kui praegune keelupoliitika. Kanep on nii inimesele kui ka ühiskonnale oluliselt ohutum lõõgastumisvahend kui alkohol. 32-aastasena avastasin hiljuti, et mu viimane korralik jooming jääb aastasse 2015. Mõtlesin, et võiks üle pika aja taas veini juua, pärast pudelit head punast veini ärkasin aga järgmisel hommikul tohutu valuga jalataldades ja pidin nädal aega lonkama. Ka on Eestis umbes pooled vägivallakuriteod seotud alkoholitarvitamisega. Mina ei ole veel näinud ega kuulnud, et keegi oleks ainuüksi kanepit tarvitades muutunud vägivaldseks.USAs on legaliseerimine jõudnud etappi, kus eesrindel pole enam üldisest hüvest ja õiglustajust ajendatud aktivistid, vaid suur kapital ja ärihuvid. Ma loodan, et suudame Eestis vältida ärihuvidest lähtuvat kanepipoliitikat, ning kui siinkandis läheb kunagi legaliseerimiseks, suudame kaasata kohalikke aktiviste, kes on oma silmaga näinud ka kanepi pahupoolt. Ükski mõistlik inimene ei soovi supermarketisse viinariiuli kõrvale kanepiriiulit. Kuid miks mitte kinnised kanepitarvitajate klubid ja kanepi-turismitalud inimestele vanuses 21+, sissepääsuga perearstilt saadud tervisetõendi alusel?

Praegu on kanep selgelt kõige populaarsem musta turu narkootikum Eestis. Kuna aga nõudlus ületab pakkumuse, tekib diileritel vahel kiusatus müüa ka teisi, oluliselt ohtlikumaid narkootikume. Kanepi legaliseerimise korral seda ohtu poleks.

Suurem osa Eestis tarbitavast kanepist on kasvatatud kohapeal. Näiteks maakohtades kasvatab nii mõnigi vanapaar seda aianurgas või keldris. Pärast tulevad linnast ettevõtlikud noormehed, viivad kanepi minema ja annavad vastu natuke pensionilisa, mille eest vanainimene saab omale süüa osta, elukohta remontida või kas või lapsi ja lapselapsi toetada.

Kui marihuaana nüüd New Yorgis müügile jõuab – ilmselt on see lähemate kuude küsimus –, on tegu suure muudatusega, sest seni tohib seal arstirohunagi kasutada üksnes kannabisest valmistatud õlisid, mitte aga seda suitsetada. Linna juhtkond on juba teatanud, et 1. septembrist politseinikud kanepi avalikke tarbijaid enam kinni ei võta, vaid neile määratakse trahv avaliku korra rikkumise eest. Üheks kogu riigis leviva kannabise legaliseerimise laine põhjuseks peetakse just tõsiasja, et kinnipidamisasutused on täis väikeste marihuaanakoguste omamise-tarbimise tõttu trellide taha saadetuid. Lisaks nähakse kuberneri meelemuutuse taga sügisel saabuvate valimiste kampaaniat.

Lisaks osariikidele, kus käib aktiivne töö marihuaana dekriminaliseerimiseks, nõuavad seda kogu riigis üha häälekamalt ka äriringkonnad. „Pankadel, kes teenindavad üha laienevat marihuaanatööstust, on vaja selgust, mis on lubatud ja mis mitte,“ seisab Ameerika pankurite assotsiatsiooni pressiavalduses. Riigi keskpanga juhi Jerome Powelli sõnul on kõik kannabist puudutav pankadele praegu väga keeruline valdkond, kuigi see ei peaks nii olema. Kas ja millist veelgi otsesemat üleskutset marihuaana lõplikuks seadustamiseks USAs Washington veel vajab?

Ent kuidas käib siis veel mõni aeg tagasi kogu Ameerikas kuritegelikuks aineks peetud kanepi täiesti seaduslik pruukimine kohtades, kus see on põhimõtteliselt lubatud, ehkki föderaalseaduste järgi siiski mitte? Maikuus San Franciscos ja Las Vegases käies ei saanud ma esiti aru, miks paljud kesklinna kodutud (neid on seal sadu!) õhtul naeru kõhistasid ja üldse kuidagi ülemeelikud paistsid. Lõhnapahvakud reetsid aga kiiresti, et päeval kerjatud raha eest ei ostnud nad enam mitte alkoholi, vaid pilve peale viivat kanepit. Tänavaelanikele ei lähe ka ilmselt korda, kui politseinik neid kõrvaltänavale ajab või marihuaana tarbimise eest noomib, vahistamist pole üldjuhul nagunii enam karta.

Kanepiteemalisi artikleid leidsin peaaegu kõigist väljaannetest, mida Californias ringi sõites sirvisin. Kohalikus gurmeeajakirjas oli pealkirja all „Kannabis kohtub kapitalismiga“ lugu kahest mehest, kes püüavad hoogu sisse saada oma kanepiküpsiste ärile. „Nende brändi Big Pete’s küpsised lubavad korralikku jonksu,“ teatas ajakiri, „neis on 10 mg THCd, kannabise psüühotroopilist molekuli, mille tarbimine võrdub ühe joint’i (käsitsikeeratud pläru) tõmbamisega.“ Ligi 200 California poes, kus pilve viivad küpsised saadaval, müüakse nüüd ka marihuaanadžemme, mille saiale määrimine võib lõppeda kõva kärakaga, teatas kirjutis. Kanepiärimeeste peamine mure on aga see, et ühelt poolt liberaalselt kanepikasvatust ja müüki lubav osariik püüab samas maksude näol tootjatelt-müüjatelt seitse nahka koorida. Pole siis ime, et vaid üks protsent California 68 150 marihuaanakasvatajast on vormistanud endale ametliku tegevusloa.

Mis on uimastisõltuvus?

Mõned nimetavad seda kanepiks, teised jällegi marihuaanaks.

FOTO: Reuters/Scanpix

Sõltuvusele eelnevad uimasti proovimine, tarvitamine ja kuritarvitamine.

Proovimine tähendab uimastiga eksperimenteerimist: inimene tarvitab uimastit üsna harva ning teeb seda enamasti uudishimust.

Tarvitamine tähendab, et on tekkinud kindlad uimastitarvitamise viisid (kindel aeg, koht, seltskond), suurenenud on uimastitaluvus, järgmine tarvitamiskord on ette planeeritud ja oodatud, enamasti tarvitatakse planeeritust rohkem, enamik sõpru tarvitab ning kasvanud on surve koos tarvitamiseks.

Kuritarvitamise puhul kasutatakse uimastit kindlakskujunenud rituaale järgides nii töö- kui puhkepäevadel, käitumist mõjutavad järsud meeleolumuutused ning eitatakse tarvitamisest tingitud probleeme. Tekkinud on tõsised probleemid – varastamine, kodust ärajooksmine, koolist puudumine või väljalangemine, tülid peres, sõprade kaotamine, mälulüngad, kehakaalu muutused.

Sõltlane ei suuda enam uimastiteta hakkama saada. Tema jaoks on uimastid omandanud keskse koha igapäevaelus. Sõltlane on valmis uimastite hankimise nimel tegema ükskõik mida ning tal on kadunud kontroll oma isikliku elu üle. Tihti püüavad sõltlased uimastitarvitamist vähendada või lõpetada, kuid need katsed ei kanna vilja. Uimastisõltuvus võib viia nii tööst ilmajäämiseni kui ka koolist väljalangemiseni ja perekondlike sidemete katkemiseni, tekivad tõsised tervisehäired ning üha kasvavad võlad võivad tõugata inimese kuritegelikule teele.

Allikas: PPA

Ameerika lõbupealinnas Las Vegases otsustasin lähemalt uurida, kuidas ja kust marihuaanat täiesti seaduslikult osta saab. Seda, et kanepit seal ohtralt liigub ja pruugitakse, kinnitas kõrbeleitsakus kõikjal leviv aroom. Pood, kuhu sisse astusin, asus jalutuskäigu kaugusel suurkasiinodest. N-ö vastuvõturuumis pidin valima kahe luugi vahel: ühe juurde suunati need, kes olid tulnud kannabist hankima arstiretsepti alusel, teise juurde need, kes soovisid seda lõõgastumiseks. Läksin teise luugi juurde ja esitasin Eesti ID-kaardi.

„Jah, olete küll 21 (see on USAs alkoholi, mitmes osariigis tubakatoodete ning nüüd ka marihuaana ostmiseks kehtestatud vanuse alampiir – N. R.),“ nentis häguse pilguga latiinopoiss. Edasi saadeti mind järgmisse ruumi, kus pidin kõigepealt vestlema „konsultandiga“, kes soovis teada, kas mul ei ole terviseprobleeme, ning juhatas mu siis leti juurde, kust sai osta kuiva kanepiõiepuru (18 dollarit gramm), aga ka küpsiseid ja kooke. Ost jäi mul siiski tegemata, sest olin ju vaid ajakirjanduslikul kontrollreidil. Sama juhtus kõrvaltänava poes, kus pakuti mitmeid kannabisest valmistatud tinktuure näiteks ärevuse, lihasevalude ja unetuse vastu. Hinnad olid krõbedad, alates 70 dollarist väikese pudeli eest. „Aga saate neid vabalt lennukisse kaasa võtta, kõik narkootilised molekulid on meie toodetest välja võetud,“ selgitas leti taga igavlev näitsik.

Selle halli auto juht ajas Lõuna-Itaalias Calabria maakonnas Lamezia linna juures alla jalgratturid, kellest kaheksa said surma. Autojuht oli politsei kinnitusel suitsetanud kanepit.

FOTO: AP/SCANPIX


Marihuaana ravieesmärgil kasutamist toetab arvamusuuringute järgi juba lausa 88 protsenti ameeriklastest, kanepi mõnuainena kasutamise poolt on 61 protsenti. Seegi näitab, et üldine seadustamine on vaid aja küsimus. Ja kuna marihuaana on populaarne teema, on selle osavalt oma kampaaniatesse põiminud ka paljud poliitikud. Demokraadid väidavad, et kannabise legaliseerimine näitab riigi progressiivsust, rahva tahtega arvestamist, vabariiklased näevad aga võimalust muuta riik veelgi õhemaks, tõugata see inimeste eraelust välja ja võidelda tõhusamalt ka kuritegevusega. Praegusel Trumpi ajastul enamikus poliitilistes küsimustes ülimalt polariseerunud Ameerikat toob kanep rohkem kokku kui ükski teine teema.

Tulles nüüd tagasi Ameerika köhimise ja Euroopa haigestumise juurde, siis võidakse ju Euroopas väita, et kuna mõnes siinses riigis, näiteks Hollandis, on kanep mõnuainena kohvipoodides müügil ja selle tarvitamise kogemused olemas – epideemilist surmade-psühhooside lainet pole kaasnenud –, tasuks ka ülejäänud maades vaadata rohkem ookeani taga toimuva poole. Tegelikult pole see teema ka Hollandis lõplikult selgeks räägitud. New York Times kirjutas mõne kuu eest, et turistid, kes peavad Amsterdami või Rotterdami külastamise loomulikuks osaks käiku nn kohvipoodi, on ilmselt üllatunud, kui kuulevad, et Hollandis on tegelikult ebaseaduslik kasvatada rohkem kui viit kannabisetaime mõnuainena kasutamiseks, ja et politsei likvideerib seal igal aastal sadu illegaalseid kasvatusi.

Mehhiko sõjaväelased on avastanud Sinaloa osariigis järjekordse kanepikasvanduse ning asuvad seda hävitama.

FOTO: AFP/Scanpix


Nii peavadki litsentseeritud kohvipoed, kel on õigus väikesi kannabise- ja hašišikoguseid müüa, juba aastakümneid hankima oma kauba enamasti mustalt turult, lisaks on hakatud nende asutuste arvu piirama. Nii et vaatamata tolereerivale suhtumisele marihuaanasse on teema niidiotsad jäetud lõplikult kokku sõlmimata.

Mida siis peaksime meie, eestlased, kõigi nende mujal toimuvate kannabiseprotsesside taustal tegema?

Kiiresti Ameerika järgi joonduma? Või siiski enne üheksa korda mõõtma ja alles siis otsustama? Eesti kanepipooldajate väide, et kuna taime on meil alati kasvatatud ja kasutatud, tuleb sellele anda ka mõnuainena roheline tuli, ei pea tegelikult vett, sest – nagu ka eespool mainitud – meie köiteks-rihmadeks põimitud ja ka seemnetena leiva sisse pandud kanep on psühhotroopsete molekulide vaba ja erineb seetõttu mõnuainena kasutatavast india kanepist. Tõsiasi, et Kanepi vald pääses oma uue logoga rahvusvahelisse meediasse, ei tähenda veel, et olemegi rahvaliku kanepi riik.