mikk
Mihkel Raud läks pettuse õnge: olen raevus, peamiselt iseenda peale
Kui Nigeeria kuningas kirjutab, et soovib oma kümne miljardi suuruse varanduse just sulle pärandada, siis ei vasta sa ju tema e-kirjale? Kui Veroonika või Sirli sulle Facebooki chat’is miljon eurot laenu pakub, ei võta sa seda ju tõsiselt? Kui venekeelne naisehääl telefonis Omniva nimel su internetipanga koode küsib, katkestad viivitamatult kõne, eks?
Keegi pole nii loll, et kelmidele oma raha anda! Võib-olla mõni eluvõõras pensionär, ehkki temagi jääb petturite lõksu pigem elukaugusest kui rumalusest. Sina oled aga eluga kursis! Sa loed uudiseid, suhtled sõpradega, vaatad õhtul „Aktuaalset kaamerat“! Sinuga ei saa midagi juhtuda!
Saab küll.
Ma kõhklen praegugi neid ridu arvutisse toksides, kas peaksin oma kogemust – võimalik, et senise elu kõige piinlikumat – ülejäänud Eestiga jagama. Ma ei ole sellest peaaegu mitte kellelegi rääkinud. Hirm idioodina mõjuda on suurem kui ükskõik milline kasu, mida taoline kogemuslugu teistele võiks tuua.
Aga mis seal ikka. Seda enam, et ma olengi idioot.
Heliseb telefon. Number on võõras, aga seda juhtub pidevalt. Võtan vastu. Reibas mehehääl ütleb tere. Ütlen minagi. Reibas mehehääl jätkab, imekaunis eesti keeles ja puha. Mainib, et helistab tervisekassast. Mul olevat mingi raha saamata jäänud ja ta tahab selle nüüd tagasi maksta.
Õige jah, mõtlen mina. Mul oli tõepoolest ühe raamatupidajaga vaidlus, kas haiguspäevade eest arvestatud tasud pidid ikka sellised olema, nagu tema rehkendas, või natuke suuremad. See juhtus juba aasta tagasi, aga eks need tervisekassa-taolised organisatsioonid olegi pikaldase asjaajamisega. Parem hilja kui mitte kunagi!
„Kui kena,“ vastan reipale mehehäälele. „Pange papp teele muidugi! Nii tore, et helistasite!“
„Tore muidugi, miks ta siis tore pole,“ vastab reibas mehehääl. Nüüd vaja veel minu isik kindlaks teha. Kas ma kasutan ID-kaarti või Smart-ID-d, uurib ta justkui muuseas.
Hmm. Kahtlus hakkab hinge näksima. Õige pisut, aga siiski. Ma kasutan küll Smart-ID-d, aga kas taolised asjad pole mitte pühad ega kuulu kolmandate isikutega arutamisele, arutlen endamisi? Aga noh, papp on papp. Kolmkümmend kuus eurot või mis ta ütleski. Selle eest saan suvalises Tallinna restoranis pool õhtusööki kinni maksta.
„Nonii,“ õpetab reibas mehehääl. „Teie telefonile peaks olema saabunud kontrollkood, kinnitage see Smart-ID äpis ära.“ Ja mida teeb idioot? Ta avab äpi, näeb seal RIA kaudu saabunud kontrollkoodi ja kinnitab selle! Ning saab alles seejärel aru, milline idioot ta on.
Issand! See on ju pettus! Kuidas ma selle õnge võisin minna!
Issand! See on ju pettus! Kuidas ma selle õnge võisin minna! Katkestan kõne. Ma olen raevus, peamiselt iseenda peale. Kuidas ma nii loll võisin olla!
Ning siis läheb eriti põnevaks.
Telefon heliseb uuesti. „Olen Lauri,“ teatab reibas mehehääl number kaks. „Helistan Swedbanki küberkaitse tiimist. Märkasin, et teie kontolt on püütud raha võtta, kontrollingi nüüd üle, kas see olite ikka teie või ehk mõni pettur.“
Jumal on siiski olemas, röögin taeva suunas. Ning tänan Laurit valvsuse eest. Huhh, sedapuhku läks küll hästi.
Ja saan seejärel ootamatult aru, et reibas mehehääl number üks ja reibas mehehääl number kaks on sama tiimi mängijad. Esimene kelm oli mu andmetele RIA kaudu lähenenud, panka ta sealtkaudu ju ei pääse! Esitan oma mõttekäigu valjuhäälselt telefoni ja sedapuhku katkestab „pangamees“ kõne.
Napilt läks. Väga napilt.
Lõpp hea, kõik hea. Või nii nad ütlevad. Aga natuke kurb kah.
Esiteks ei meeldi ju kellelegi aru saada, milline idioot ta on. Teiseks suhtun nüüdsest ka kõikidesse päris helistajatesse paranoia ja umbusuga. Ja sellest on tegelikult rohkemgi kahju kui peaaegu kaduma läinud rahast.
