Leonid 

Leonid 


Sel reedel möödub 35 aastat Nõukogude Liidu stagnatsiooniaja juhi Leonid Brežnevi surmast, mis raputas toonast kommunistlikku võimusüsteemi.

Kaasaegsete mälestustes oli Leonid Brežnev pärast võimuletulekut algul energiline juht, kuid vaevles aastatega üha enam tervisemuredes. Viimastel eluaastatel sarnanes juba topisega, kes luges maha etteantud tekste ja kelle eest otsustasid teised.

1982. aasta 10. november oli Nõukogude Liidus esimene tööpäev pärast oktoobripühi. NSVLi tervishoiuministeeriumi neljanda peavalitsuse juhataja akadeemik Jevgeni Tšazov saabus hommikul tööle, kuid ei jõudnud veel oma kabinettigi siseneda, kui helises valitsusside telefoniaparaat. Teisel pool toru oli üks Leonid Brežnevi ihukaitsjaid Vladimir Sobatšenkov, kes teatas, et Leonid Iljitš vajab ruttu reanimatsiooni.

Kui Tšazov autosireenide huilates Moskva äärel asuvasse Brežnevi suvilasse Zaretšje-6 jõudis, polnud reanimatsiooni tegelikult enam vaja.

Brežnevi viimased elupäevad


Surmale eelnenud päevadel oli Nõukogude Liidu eakas ja põdura tervisega esimene mees väliselt oma tavapärases vormis. Seitsmendal novembril leidis Punasel väljakul aset oktoobripühade paraad, nagu see toona igal aastal toimus, ning Brežnev ronis Lenini mausoleumil asuvale tribüünile seda vastu võtma.

Ta üritas käega au anda, ent midagi ei tulnud välja – parteijuht oli viga saanud sama aasta märtsis Taškendis Tškalovi-nimelise lennukitehase külastusel toimunud õnnetusel. Puust tellingud, millele töölised-usbekid kõrget külalist vaatama ronisid, langesid kokku ning inimesed pudenesid maha. Brežnev kukkus selili, tema parem rangluu murdus. Selle kokkukasvamine läks aeglaselt.

“Väliskorrespondendid täheldasid juba siis, et Brežnev nägi erakordselt halb välja. Ta vaevalt jaksas lehvitada mööduvatele sõjaväeüksustele ja tsivilistidele – peale selle näis tal olevat tõsiseid raskusi hingamisega,” kirjutas 13. novembril Stockholmi Eesti Päevaleht.

Pärast oktoobriparaadi sõitis Brežnev Moskva lähedale Zavidovosse, kus asus Nõu­ko­gu­de Liidu juhtkonna armastatud jahipidamisala. Sealne mets­seajaht oli tema lemmikajaviide – ise ta püssi enam lasta ei saanud, kuid jälgis, kuidas läheb teistel.

9. novembril sõitis Brežnev Kremlisse töökabinetti. Mis seal toimus, selle kohta lähevad andmed lahku. Ihukaitsja Vladimir Medvedevi mälestuste järgi ei käinud tema juures keegi peale abide ja referentide. “Näib, et ainult [Konstantin] Tšernenko põgusalt sisenes jooksvaid küsimusi arutama.” Samas kirjutas Brežnevi sekretär Oleg Zahharov 1991. aastal ajakirjanduses, et Brežnev palus tolleks keskpäevaks kutsuda enda juurde Juri Andropovi ning neil leidis aset omavaheline vestlus. Millest räägiti, pole teada.

Kella seitsme ajal õhtul sõideti Zaretšje suvilasse, kus Leonid Brežnev põhiliselt elas. Pool üheksa kutsuti julgestajat õhtusöögile. Brežnev sõi kohupiima ja jõi teed, ihukaitsjale lasti tuua lisaks vorsti. Riigijuht kurtis aga ootamatult, et tal on raske neelata. Numbrit sellest ei teinud, arsti kutsumist vajalikuks ei pidanud ja suundus teisele korrusele magama. Abikaasa Viktoria vaatas veel enne magamaminekut “Vremjat”.

Hommikul saabus teine ihukaitsja, Vladimir Sobatšenkov vahetust üle võtma. Koos Vladimir Medvedeviga läksid nad kella üheksa ajal Brežnevit äratama. Viktoria Brežneva istus juba hommikusöögilauas.

Riigijuht lebas selili, pea rinnale kukkunud. Medvedev raputas teda kergelt õlast: “Leonid Iljitš, aeg on ärgata.”

Vanamees silmi ei avanud. Raputas kõvemini, ikka ei mingit reaktsiooni.

Medvedev taipas, et ilmselt on tema kaitsealune teise ilma kolinud. Ta lasi Sobatšenkovil kutsuda suvila komandandi, mõlemad püüdsid riigijuhti elustada, läbi marlilapi tehti suust suhu hingamist.

Poole tunni pärast saabus kiirelt välja kutsutud Juri Andropov.

Alles tema läks juhtunust Brežnevi abikaasale teatama. Too oli ilmselt hommikul surnud mehe kõrval lebanud mitu tundi.

Tšazovi saabudes püüdis kiirabi veel kord Brežnevit elustada, kuid tulutult.

Süvenev sõltuvus ravimeist


Leonid Brežnevit kimbutas veresoonte lubjastumine – ateroskleroos. Juba varem, Moldovas töötades elas ta üle infarkti. 1968. aasta augustis ilmutas end kõneluste ajal Tšehhoslovakkia kompartei delegatsiooniga hiljem palju kordunud seisund – nõrkus, kõnehäired, mitteadekvaatne reageerimine ümbritsevale. Arstid kahtlustasid, et Brežnev on liigse koguse unerohtu võtnud. Ta magas mõne tunni ja naasis kõnelustele, nagu poleks midagi juhtunud.

1973. aastal hakkas järele andma Brežnevi närvisüsteem, pingutuste järel vaevas Nõukogude Liidu juhti unetus ning mees üritas abi saada rahustite ja unerohu tarbimisest.

Brežnev nõudis oma tablette ja ihukaitsjatel ei jäänud teha muud, kui naise eest asja varjates peita neid juba päeval öökappi või anda vargsi üle söögi ajal.

Tšazovi meenutuste järgi oli olukord algul kontrolli all ja Brežnev järgis arstide ettekirjutusi, kuid tema probleemidest teadlik lähikond hakkas pakkuma oma retsepte, kas soovist aidata ka või lihtsalt pugejalikkusest.

Kuidas Brežnevi sõltuvus unerohtudest välja kujunes, selle kohta lähevad kaks põhilist allikat – Tšazovi ja Medvedevi meenutused – omavahel lahku. “Kremli haigla” juht akadeemik Tšazov asetab põhilise süü Brežneviga lähedastes suhetes olnud meditsiiniõele, kes jagas talle ravimeid piiramatult. “Kahjuks sain ma liiga hilja, ja avameelselt öeldes juhuslikult teada, kui hukatuslik oli tema mõju Brežnevile.”

Medvedevi mälestuste järgi algas kõik sellest, et arstid leidsid: Brežnevil on vaja vähemalt üheksa tundi ööpäevas und, ning see oli ettekäändeks üha rohkem unerohtusid tarbida. “Ainult mõne lühikese aasta pärast nägi kogu maailm inimvaret,” kirjutas ihukaitsja. “Kui organism harjus mingite preparaatidega, vahetas ta ühed tabletid teiste vastu. Mäletan, et üksnes Noxironi võttis ta kuni kaheksa tabletti päevas.”

Tablettide mõjul oli Brežnev ka päeval unine. Tema abikaasa Viktoria muretses liigse rohuvõtmise pärast, Brežnev aga nõudis oma tablette ja ihukaitsjatel ei jäänud teha muud, kui naise eest asja varjates peita neid juba päeval öökappi või anda vargsi üle söögi ajal. “Aga tema jaoks oli kogu aeg vähe.”

Kui uskuda Medvedevit, oli hoopis Tšazov ise see, kes Brež­nevi nõudmisel talle tablette aina välja kirjutas. Kui Juri Andropov sellest teada sai, korraldati Brežnevile petteravimite saatmine – tabletid, mis nägid välja tõeliste sarnased, kuid ei avaldanud mingit mõju. Nüüd olid tema lähemad kaastöötajad kahe tule vahel – KGB juht Andropov nõudis, et riigijuhile antaks “tühjad” tabletid, Brežnev ise ei jäänud nendega aga unne ja käskis hankida teisi.

Siis sai riigijuht kelleltki soovituse, et tablettide parema mõju huvides tuleks neid võtta koos viinaga. Väidetavalt kinnitas sellist mõju talle ka Tšazov, ehkki hoiatas niisuguse vahendi kasutamise eest. Brežnev asus tablette kugistama üheskoos Zubrovkaga, mille pudel pidi kogu aeg kaasas olema. Tema eest salaja lahjendasid ihukaitsjad viina keedetud veega…

Kui uskuda Medvedevit, üritas Brežnev siiski oma tervise eest mõnevõrra hoolt pidada. Ta oli väga mures kehakaalu pärast – olles oma arust pool kilo juurde võtnud, oli ta terve päeva tujust ära. Õhtusöögiks sõi kapsast, kaalikat või peeti, mõnikord kohupiima. Hommikuti ujus riigijuht suvila basseinis, teekonnal Kremlist tagasi ööbima aga laskis auto peatada ja kõndis viimase jupi jalgsi.

Arstid keelasid Brežnevil suitsetamise. Ta üritas seda keeldu küll pidada, kuid aeg-ajalt ronis ikka salaja kuhugi mahvi tegema. Hiljem enam ise sigaretti ei süüdanud, kuid palus ihukaitsjaid, et nood tema juuresolekul suitsu ette paneksid ja hingas siis seda õhku sisse. Selleks tuli turvajatel ka öösiti spetsiaalselt kaitsealuse juurde minna.

Maailm jälgis Brežnevi kustumist


Brežnevi põduruse süvenemine ei jäänud saladuseks kellelegi – välismaistele liidritele, Nõukogude Liidu kommunistlikule ladvikule ega ka liht­rahvale.

Prantsusmaa president Valé­ry Giscard d’Estaing, kellega Brežnev korduvalt kohtus nii välismaal kui Moskvas, kirjutas oma mälestustes, et tema visiidi ajal Nõukogude Liidu pealinna tuli päevakava muuta, kuna Brežnevil oli halb enesetunne, ta oli külmetunud, magas halvasti ja vajas kohtumise asemel puhkust. Sellest kõigest teatas Nõukogude liider prantslasele telefonikõnes isiklikult (muidugi läbi tõlgi).

Kui Valéry Giscard d’Estaing 1979. aastal taas Moskvasse saabus, ootas Brežnev teda Šeremetjevo lennujaamas. Nad istusid limusiini ja asusid teele linna poole. Brežnev muutus järsku avameelseks. “Ma sõitsin teiega lennujaama kohtuma vastu minu arsti soovitust. Ta keelas mul selle ära. Teile ilmselt on teada, et viimasel ajal ma keeldun visiitidest. /.../ Pean tunnistama, et ma olen väga raskelt haige.”

Brežnev kirjeldas Prantsus­maa presidendile detailselt oma tervisemuresid – nii lõualuuga, mis tegi tema diktsiooni arusaamatuks, kui ka arstide määratud vaevarikast kiiritusravi. “Nad tahavad mind terveks ravida või vähemalt haiguse stabiliseerida. Muide, minu eas vahet peaaegu ei ole.”

Brežnevi-aegne kõrge komparteilane, Moskva parteijuht Viktor Grišin kirjutas oma memuaarides: “1970ndate teisel poolel halvenes Brežnevi tervis järsult. Tema kõne muutus arusaamatuks – vaatamata meie arstide ja ka Saksamaa spetsialistide jõupingutustele jäid kõneprobleemid talle elu lõpuni.”

Grišin jätkas: “Ilmusid sklerootilised ilmingud, kõnnaku raskused, kiirelt väsivus. Töövõime halvenes järsult. Järk-järgult jõudis asi sinnamaani, et ta ei suutnud kirjapandud tekstita esineda mitte ainult suurte auditooriumide ees, vaid ka keskkomitee poliitbüroo istungitel.”

Kohtumistel välismaiste riigijuhtidega luges Brežnev ette talle antud teksti midagi kommenteerimata. Sisuliselt kõnelusi ei toimunud. Brežnevi ettekandeid valmistasid ette tema sekretariaadi töötajad. “Järelduvalt, nemad määrasidki keskkomitee ja valitsuse poliitikat,” leidis Viktor Grišin.

Šokk võimuaparaadile


Surmauudis tabas Nõukogude riigiaparaati kui mitte päris ootamatult, siis igal juhul maavärinasarnase vapustusena. “Valitseja surma tõttu viidi häireolukorda KGB ja armee Moskva sõjaväeringkond,” kirjutab oma raamatus “Kalevipoja kojutulek” tolle perioodi uurija Mati Graf. “NLKP keskkomitee mitu tuhat töötajat viidi šokiseisundisse.”

Leonid Brežnevi surma puhul kuulutati Nõukogude Liidus välja lein 12.–15. novembrini 1982 – kokku neli päeva. Matusepäeval jäeti koolides õppetöö ära.

“L. I. Brežnevile olid iseloomulikud kõrge parteilisus, bolševistlik printsipiaalsus, tagasihoidlikkus ja inimlikkus. Ta oli lähedane ja kallis kõigile nõukogude inimestele,” teatasid kompartei, ülemnõukogu presiidium ja valitsus järelehüüdes, mis avaldati kõikjal nõukogude ajalehtedes kohe pärast esiküljele paigutatud suurt Brežnevi pilti.

New York Times kirjutas sama sündmuse puhul sellest, et Brežnevi ajastu lõpuks langes Nõukogude Liidu majandus stagnatsiooni. Kuigi kriisi teadmiseks võtnud, ei teinud vananev nõukogude juhtkond tõhusat katset keskselt juhitud plaanimajandust reformida. Ühes elustandardi nigelamaks muutumisega karmistati aga teisitimõtlejate tagakiusamist Nõukogude Liidus.

New York Times meenutas, et 1970. aastate algul, kui Brežnev suhtles USA presidentide Nixoni, Fordi ja Carteriga, oli tegu turske, halli pea ja tumedate kulmudega figuuriga, kes oli seltskondlik ja jutukas, ning teadlik oma võimust nii alluvate kui vastaste üle. Ta armastas hästi süüa ja juua, kiireid autosid ja jahipidamist.

“Oma viimastel aastatel muutus mister Brežnevi kõne vaevaliseks ning tema ilme kahvatuks ja pundunuks – seda ilmselt ravi tagajärjel haiguste vastu, mida kunagi ei aval­datud.”

HUVITAV TEADA

Brežnevi ordenikuhja tassisid matustel kümned ohvitserid


2009. aastal valminud NTV dokumentaalfilmi “Kremli matused. Leonid Brežnev” järgi olid Brežnevi matused Punasel väljakul võrreldavad üksnes Jossif Stalini matustega.

“Rahva kurbus oli märgatavalt tagasihoidlikum, aga ametliku protokolli hiilgus lõi kõik rekordid. 44 kõrgemat ohvitseri kandsid kirstu järel patju ordenitega. Brežnevil oli üle 200 autasu. Et suruda seda protsessiooni mõistlikkuse piiresse, tuli igale padjale kinnitada mitu ordenit.”

Brežnevi ordenihimu ületas tema eluajal kõik piirid. Sellest kirjutas hiljem ka tippkommunist Viktor Grišin: “Tema neli Nõukogude Liidu kangelase tähte ei kaunistanud teda kuidagi. /.../ Leidus inimesi, kes soovisid riigijuhile meele järele olla, kuid kahjustasid tema autoriteeti.”

Leonid Brežnevit autasustati muu hulgas Võidu ordeniga, mis oleks pidanud antama üksnes lahinguteenete eest sõja ajal. Samuti anti talle NSVLi sõjalise juhtkonna lipitseval heakskiidul Nõukogude Liidu marssali sõjaväeline auaste.

Peamised allikad:

Владимир Медведев. Грехи Брежнева и Горбачева. Воспоминания личного охранника. Moskva, 2016;

Евгений Чазов. Хоровод смертей. Брежнев, Андропов, Черненко… Moskva, 2014;

Willy Brandt, Valéry Giscard d’Estaing jt. Брежнев. Уйти вовремя (сборник). Moskva, 2013;

Виктор Гришин. Катастрофа. От Хрущева до Горбачева. Moskva, 2010;

Brezhnev Attempted To Advance Soviet Goals Through Detente. The New York Times, 11.11.1982.