kunztizaal

„Salaoperatsioon“ kunstnike rahaga. Kuidas varastati 700 000 eurot

 (80) Eesti Kunstnike Liidu 66aastane raamatupidaja istub oma kabinetis Vabaduse väljakul, kui heliseb tema lauatelefon.

On 7. mai, neljapäev.

Helistaja on enda sõnul Omniva kandekeskusest: soovitakse edastada tähitud kiri endise juhatuse ühele liikmele. Selleks pidavat raamatupidaja aga oma telefonis kinnitama Mobiil-ID PIN1 koodi.

Raamatupidaja teebki seda.

PIN1 ei võimalda liigutada kontodelt raha, see on vaid väike test. Nii saavad pätid aru, et Mobiil-ID on aktiivne ja inimene koostöövalmis. Nüüd on suur šanss, et ta järgib ka järgmiseid juhiseid.

Selleks on vaja inimene võimalikult kiiresti pingesse viia. Välismaistelt numbritelt hakatakse helistama raamatupidaja isiklikule mobiiltelefonile, kuid ta ei vasta neile kõnedele.

Ühel hetkel saab raamatupidaja aga kõne Whatsappi rakenduse kaudu. Helistaja räägib puhtas eesti keeles ja nimetab end Eesti Panga esindajajaks. Ta ütleb: „Toimunud on küberrünnak,“ ja katkestab kohe kõne. Kaua mõelda ei lasta, juba tuleb uus kõne Whatsappist. Seekord esitleb helistaja end Eesti Politsei uurijana.

Raamatupidajale öeldakse, et äsjase küberründe suhtes on algatatud kriminaalmenetlus. Et asja saaks kohe uurida, saadetakse raamatupidajale avaldus – ikka Whatsappi kaudu –, mis tuleb kohe täita ning tagasi saata.

Raamatupidaja prindib kohe võltsavalduse välja, täidab lüngad, teeb sellest foto ja edastab Whatsappi kaudu.

Nüüd helistab sama Eesti Panga töötaja, kes veenab raamatupidajat oma mobiiltelefoni kaudu minema internetipanka, et ta fikseeriks kõikide pangakontode saldod, millele tal on ligipääs.

Mida see inimeste eludega teeb? Trauma elu lõpuni.

Rait Pikaro

Seejärel tehakse raamatupidajale selgeks, et nüüd on tarvis kiiresti saada tema arvutisse, milleks on vaja paigaldada kaugligipääsu programm (analoogne nagu näiteks AnyDesk või TeamViewer).

Tegelikkuses on see aga petuskeem nimega „remote access“, et petturid saaksid arvuti üle võtta ja ligipääsu kunstnike liidu kontodele Swedbankis ja SEB-s.

Helistab mees, keda raamatupidaja peab Eesti Politsei uurijaks, ja rõhutab, et käimas on salaoperatsioon, millest uurimise huvides ei tohi kellelegi rääkida. Raamatupidaja on nii hirmul, et ei kahtle milleski ja annab arvuti üle.

Järgmisena helistab taas Eesti Panga töötaja. Tema toon on tõsine, kuid samas rahustav. Ta veenab raamatupidajat, et kõik pangakaardid tuleb panna ümbrikusse ja viia need kohe Solarise keskuse Omniva pakiautomaati.

Raamatupidaja keeldub. Kunstnike liidul polegi ju füüsilisel kujul pangakaarti.

Sellepeale helistab uuesti politseiuurija, kes sedakorda rahulikult selgitab, miks peab raamatupidaja hoopis oma isikliku pangakaardi pakiautomaati viima. „Et sinu rahasid kaitsta,“ öeldakse talle. Raamatupidajale lubatakse hiljem uus kaart teha ning lõpuks see veenab teda.

Värskes Ekspressis veel

Operatsioon käib

Pakiautomaat asub kunstnike liidu ruumidest 400 meetri kaugusel, sinna kõnnib 6–7 minutit. Samal ajal liiguvad juba väikesed summad liidu kontodelt välismaa kontodele. Ülekande nimetus on „palk“.

On kuu algus, palgapäevade aeg, pangas ei ärata see tähelepanu.

Raamatupidaja panebki isikliku pangakaardi pakiautomaati.

Vaid mõned minutid hiljem jäävad Solarise turvakaamerasse kaks meest, kes võtavad selle automaadist välja. Sellised asjad peavad toimuma kiiresti, sest ohver võib iga kell kõiges kahtlema hakata ning pangakaardi sulgeda. Nii võetaksegi veel samal päeval raamatupidaja pangakaardiga erinevatest Tallinna sularahaautomaatidest kokku välja 21 000 eurot.

Ühel päeval võtab raamatupidajaga taas ühendust Eesti Panga töötaja, vana tuttav, kes käsib tal suurendada liidu kontode limiite, sest vaja on teha suuremaid tagasimakseid.

Selleks vajab raamatupidaja aga luba juhatuselt. Kunstnike liidul on kaks juhatuse liiget – president Maarin Ektermann ja asepresident Tüüne-Kristin Vaikla.

Ektermann keeldub. Raamatupidaja palve tekitab temas kummastust, sest on arusaamatu, milliste maksete jaoks oleks vaja limiiti suurendada. Raamatupidaja rahustab ta maha: enam polegi vaja, kõik on korras.

Nii jooksebki raha ühtlase voona – kaheksa päeva – kunstnike liidu kontodelt väikeste summadena välismaistele kontodele.

Kogu selle aja hoiavad raamatupidajaga ühendust samad inimesed, kes esitlesid end Eesti Panga ja politsei töötajatena. Nad suhtlevad temaga päevast päeva, juhendavad ja hoiavad teadmises, et käimas on ametlik uurimine.

15. mai, reede

Politsei kelmusteüksus saab Swedbankist kõne, et midagi on valesti kunstnike liidu kontoga. „Raha liigub imelikus mahus,“ öeldakse.

Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Rait Pikaro on sel hommikul tööl, kuid talle ei tundu see kõne midagi erilist. Neil oli mullu 3800 küberpettuste kahjuteadet, see tundub olevat lihtsalt järjekordne.

Sellises olukorras on politsei jaoks oluline saada kohe kannatanuga ühendust, et aru saada, mis täpselt toimub. Selleks lähevad kaks Põhja prefektuuri raskete kuritegude talituse erariides meespolitseinikku kunstnike liitu kohale.

Nad esitavad oma töötõendid ja selgitavad, et on saanud infot suurtest rahalistest liikumistest liidu kontodel.

Raamatupidaja on segaduses. Ta ei usu, et tegu on päris politseinikega. Helistab hoopis kohe oma „vanale tuttavale“ politseiuurijale, kellega koos on üle nädala salaoperatsioonis osalenud.

„Mul on siin politseinikud,“ teatab raamatupidaja. Miskipärast katkestab ta aga kõne.

Nüüd võtab raamatupidaja kõne Eesti Panga töötajale, kes ei vasta üldse.

Raamatupidaja on segaduses. Ta ei usu, et tegu on päris politseinikega. Helistab hoopis kohe oma „vanale tuttavale“ politseiuurijale.

Politseinikud viskavad pilgu raamatupidaja pimendatud kuvariga arvutile ja näevad, et pättide üle võetud arvutis kontod muudkui tühjenevad. Nad lülitavad arvuti välja.

Samal ajal saab liidu president Ektermann kõne SEB-pangast. „Kas te teate, et teie kontodel toimuvad kahtlased tehingud?“ Talle öeldakse, et pank on hetkel vaidlustanud ühe 10 000eurose tehingu.

Ektermann helistab kohe raamatupidajale, kes tunnistab: jah, ta on sattunud küberpettuste küüsi. Politsei on juba kohal.

Ektermann tormab kontorisse ja näeb kahvatut raamatupidajat koos erariietes meestega. Ehkki politseinikud näitavad oma töötõendeid, keeldub Ektermann uskumast, et tegu on päris politseinikega – talle oli pankade äriklienditoest öeldud, et politsei kohaletulek on kahtlane, kui pole tehtud kuriteoavaldust.

Ektermann küsitleb politseinikke, kust nad täpselt info said, kuid politsei ei anna selgeid vastuseid. Nad tahavad raamatupidaja arvuti kohe kaasa võtta, sest veel kuumad digitaalsed jalajäljed on väga olulised.

Ektermann keeldub neile arvutit andmast. Talle tundub kõik kahtlane, kuigi ta ei saa veel päris täpselt aru, mis on juhtunud. Ektermann kutsub ise kohale politsei.

Ektermann kutsub ise politseile politsei.

Kui selgub, et ka erariides politsei on päris, püüavad politseinikud neile rahulikult uuesti selgitada – kunstnike liit on tõenäoliselt sattunud küberpetiste küüsi.

Raamatupidaja ja Ektermann helistavad kohe pankadesse ja saavad teada, et raha on tõesti kontolt välismaa pankadesse kantud. Summasid neile veel ei öelda.

Ektermann läheb kohe SEB pangakontorisse ja palub viimase kaheksa päeva väljavõtteid. Ta mõtleb kogu tee, kuidas see 10 000eurone “auk“ täita.

Aga asjad pole üldse nii lihtsad.

Ta näeb, et nädala jooksul on tehtud ülekandeid „palga“ nime all suvaliste inimestele Leetu ning veel mitmesse välisriiki.

Ektermann näeb lehekülgede kaupa makseid, mitte ükski neist pole õige. Kui ta summa kokku lööb, on see hirmuäratav – 680 000 eurot.

Ta teeb veel sama päeva õhtul, reedel, 15. mail, politseile süüteoteate ja see registreeritakse pärast tööpäeva lõppu. Nüüd tahaks ta arvuti üle anda, kuid tal pole politseinike kontakti. Ektermann teavitab kohe ka kultuuriministeeriumi.

Laupäeval kutsub Ektermann kokku kriisikomisjoni, et saada võimalikult mitmekülgset nõu ja tuge. Esmaspäeva õhtul peetakse erakorraline volikogu koosolek Teamsis. Samal ajal lekib uudis portaalile Geenius ja kohe on see kõikide portaalide esiuudis.

Järgmisel hommikul, teisipäeval, annab kunstnike liit koos politseiga pressikonverentsi.

Politsei saab kolm arvutit enda kätte uuel nädalal. Need on hetkel politseis hoiul.

Mõned päevad hiljem teeb Ektermann veel ühe kuriteoteate, sest selgub, et ka liidu asutatud sihtasutusele on küberpätid tekitanud varalise kahju – 9000 eurot. Nendegi arvelt liikus raha erinevatele Leedu pangakontodele.

Kokku peteti kunstnikelt välja täpselt 700 000 eurot. Ektermann pole avaldanud summat, kui palju raha liidu kontodel üldse seisis.

25. mai

Politsei peab Maardus kinni kaks kullerit, kes jäid Solarise turvakaamerasse. Üks on 22aastane Leedu ja teine 21aastane Eesti kodanik. Mõlemad on politseile tuttavad, ühel on olnud kahtlustus narkokuriteos. Mehed võeti kaheks kuuks vahi alla.

„Eks see menetluse käigus selgub, kui palju nad aru said, et teise inimese pangakaardi võtmine automaadist on kuritegu,“ sõnab Pikaro. Praegu on teada, et kullerid värvati sotsiaalmeedias. Uurijad on üle kuulanud ka raamatupidaja – tema hinnangul ei ole alust arvata, et raamatupidaja oleks kuriteoga seotud.

Pikaro sõnul on see petuskeem uurijatele tuttav ja kurjategijad kasutavad seda jätkuvalt. Veel ülemöödunud nädalal jäid kaks inimest sama skeemi tõttu rahast ilma, üks neist poolest miljonist eurost.

Sellised petukõned pole kunagi juhuslikud ja petturid kasutavad läbimõeldud stsenaariume, mida kohandatakse vastavalt inimesele. „Tekst on pooljuriidiline, kasutatakse termineid, mida tavainimene ei tea, aga mulje jääb millestki tähtsast,“ selgitab Pikaro. „Iga sekund, mis inimene selles kõnes viibib, on nende jaoks oluline.“

Eesmärk on viia ohvri pinge maksimumini. Selleks helistavad eri inimesed, kes kõik kinnitavad üksteise juttu, mis loob mulje ametlikust menetlusest. Seejärel pakutakse lahendust.

Näiteks kui raamatupidajal lasti täita avaldus, kasutati ära tema kui ametniku kohusetunnet. „Inimene keskendus vaid avaldusele, mis oleks korrektne,“ kirjeldab Pikaro, kuidas inimesed sageli sellistes olukordades vooluga kaasa lähevad.

Skeem põhineb inimese järkjärgulisel allutamisel. „See on psühholoogiline allutamine. Inimene viiakse sellisesse seisundisse, kus saab tema mõtteviisi suunata ja kontrollida,“ seletab Pikaro. Ja igale küsimusele on uus nõks varuks.

Pikaro rõhutab, et petturite ohvriks võivad langeda kõik. Ka kõige intelligentsemal inimesel on oma õrn koht. „Skeemi muudetakse jooksvalt, kõigile lähenetakse erinevalt. Meid sõelutakse kogu aeg,“ kirjeldab ta.

Pikaro rõhutab, et petturite ohvriks võivad langeda kõik. Ka kõige intelligentsemal inimesel on oma õrn koht.

Ka Pikaro ise on petturite kõnesid saanud. Kord loeti talle ette pangakaardi viis esimest numbrit. „Imestasin, kuidas nad seda teavad. Alles hiljem sain aru, et need numbrid tähistavad panka ja riiki,“ tunnistab ta.

Petturitega suhtlemine pakub talle suurt huvi, kuid teistel ta seda teha ei soovita. „Minus on midagi sellist, et nad lõpuks katkestavad ise kõne,“ märgib Pikaro.

Kunstnike liidus on nüüd uus süsteem – raamatupidajad valmistavad maksed ette, kuid juhatuse liikmed kinnitavad. Alates 500 eurost on vaja kahte allkirja. Välismakseid enam üldse ei tehta.

Kuid kunstnike liidu juhtumi uurimine jätkub. Analüüsitakse raha liikumist ja uuritakse, kui palju inimesi võis skeemiga seotud olla. Pikaro sõnul liigub raha kiiresti ühest lülist teise ning ahela osalised ei pruugi üksteist tundagi. Kasutatakse hüüdnimesid, raha antakse edasi kulleritele, saadetakse uuesti teele või peidetakse vahepeal sootuks varjatud kohtadesse. Näiteks metsa.

Kõige rängemad tagajärjed ei ole aga alati rahalised. „Mida see inimeste eludega teeb? Trauma elu lõpuni,“ lausub Pikaro.

Ekspress pöördus küsimustega ka raamatupidaja poole, kuid ta ei vastanud.