kaerahelbekonserv
Konservatiivsed lumehelbekesed on kohal: woke right nõuab teistelt, et need oleks sama parempoolsed
(137) Eestis võiks niinimetatud woke right’i nähtuse alla liigitada näiteks Martin Helme solvumise selle peale, et ETVs näidati isadepäeval kahe isaga perekonda. Laiemalt tuli sõnapaar aga USAs kasutusele peale Charlie Kirki tapmist. Mis asi on woke right ?
Silvia Urgas
MIDA VÄHEM, SEDA PAREM: Silvia Urgas leiab, et mida vähem tegeleda USA taskuhäälingutes tuntust kogunud väljendite tõlgendamisega ning nende Eestisse ülekandmisega, seda parem.
FOTO: Illustratsioon Tehisaru Midjourney / Tarmo Rajamets | Delfi Meedia
10 min
Alustame sellest, mis on woke. Mirjam-Meerit Mets defineerib novembrikuises Müürilehes woke’i (eesti keeles näiteks ärgas või virgunud) kui teadlikkust ebaõiglusest sotsiaalpoliitilises kontekstis. Eestis võiks woke olla näiteks selle väljatoomine, et näosaates tehakse blackface’i ja Eesti poliitikas on vähe naisi. Woke-inimesed elavad stereotüübi kohaselt Kalamajas ja Tartus, õppisid EKAs, sõidavad kastirattaga ja joovad kaerapiima. Ning mõistagi protestivad kogu aeg kellegi või millegi vastu ning nõuavad seksistide ja rassistide vallandamist ja vastutusele võtmist.
Woke’i ei kasutata tavaliselt neutraalses või positiivses kontekstis. Woke’i definitsiooni alla mahtuv inimene ei käi ringi ega tutvusta ennast stiilis „Mati, 25, woke“. Eesti poliitilises kultuuris on peaaegu sünonüümsena juurdunud samuti USAst pärit mõiste „lumehelbeke“. Lumehelbekesteks nimetavad parempoolsed neid, kes eelnevalt mainitud ebaõiglasena tunduvatele situatsioonidele negatiivselt reageerivad. Elu ongi raske, kes ei peaks taluma natuke ebaõiglust ja diskrimineerimist? Kannata lihtsalt ära.
Nüüd on selgunud, et lumehelbekesi leidub ka parempoolsete seas ja seda lausa nende endi arvates. Woke right’i mõistet hakkas aktiivselt kasutama USA konservatiiv James Lindsay. Kunagine Obama toetaja Lindsay on aastaid olnud woke-kultuuri vastu ning otsib nüüd tonti ka enda mõttekaaslaste seast. Lindsay hinnangul on parempoolsed hakanud kasutama liberaalide taktikaid, nagu tühistamiskultuuri (cancel culture), identiteedipoliitikat ning arutelu vältivat moraalitsemist. Kultuurisõda, mille mõlemad pooled peaksid väliselt justkui seisma samade eesmärkide eest.
Lindsay väitel ründab woke right teisi parempoolseid etteheidetega, et nood pole piisavalt parempoolsed, rassistlikud, seksistlikud või antisemiitlikud. Lisaks usuvad woke right’i liikmed Lindsay hinnangul, et nendesuguste inimeste (näiteks valgete meeste) vastu on vandenõu, mille vastu saab aidata vaid identiteedipõhine koostöö teiste endasugustega (näiteks valgete meestega).
Selle asemel, et tolereerida sama poliitilise suuna esindajate erinevaid arvamusi, tühistatakse endi mõttekaaslasi, kes kõiges woke right’i põhimõtetega ei nõustu või valitsevasse identiteeti ei sobitu (olles näiteks mustanahaline naine). Kes ei ole nende poolt, on nende vastu.
Lindsay peab selliseid parempoolseid sõnavabaduse vastu seisjateks. Just sõnavabadus on miski, mida nii Donald Trump kui ka Elon Musk on lubanud kaitsta, praktikas siiski peamiselt siis, kui see nende endi põhimõtetega kokku sobib. Sarnaselt nagu mõni liberaalne erakond võib liikme välja visata seksistliku märkuse eest, võiks paremäärmuslik liikumine välja visata mitterassistliku liikme ja nõnda edasi.
2025. aasta aprillis käis Joe Rogani taskuhäälingus sellise liikumise ohtudest rääkimas Jordan Peterson ning suurema kella külge on parempoolses USAs ja manosfääri meediaruumis raske midagi panna. Väljastpoolt jääb muidugi natuke segaseks, kas tõesti on tegu uuendusliku liikumisega või vana hea sisetüliga, mida on parempoolsete seas nähtud ka Eestis – meenutagem siinkohal EKREst lahkunuid.
Ainuõige viis rääkimiseks
Woke right muutus USAs tõeliselt populaarseks sõnapaariks septembris 2025 pärast Charlie Kirki tapmist. Mõiste laiem levimine laiendas ka selle algset tähendust, hakates tähistama parempoolsete katseid teisitimõtlejaid tühistada. Mitmed politiikakommentaatorid ja teravhambad sotsiaalmeedias ei jätnud Charlie Kirki tulistamisest kirjutades mainimata, et Charlie Kirk oli ise relvade omamise pooldaja, kes pidas sellise põhiseadusliku vabaduse aktsepteeritavaks tagajärjeks seda, et paratamatult hukkuvad igal aastal mõned inimesed relvavägivalla tagajärjel.
Mitmed konservatiivid, sealhulgas asepresident J.D. Vance, mõistsid hukka neid, kes olid Kirkist pärast tema surma „ebakohaselt“ rääkinud, ja kutsusid teisi parempoolseid üles sellistest sõnavõtajtest nende tööandjatele või ametivõimudele raporteerima. Üleskutse järgida Kirkist rääkides kindlat väljendusviisi ei sobinud sugugi kõigile parempoolsetele, rääkimata teiste poliitiliste vaadetega inimestest.
Kirki tapmist oma saates käsitlenud telesaatejuhi Jimmy Kimmeli eetrist kõrvaldamise vastu võtsid valjult sõna podcaster’id Tucker Carlson ja Ben Shapiro ning senaator Ted Cruz. Väljaanne The Atlantic on woke right’i näideteks pidanud muu hulgas Mehhiko lahe Ameerika laheks kutsumist ning katseid keelata mõiste „Latinx“ (sooneutraalne alternatiiv meessoost Latino’le ja naissoost Latina’le) kasutamist. Ehk siis kindla sõnastuse ja kõnepruugi nõudmist peetakse automaatselt woke’iks ning sellise sõnavara parempoolsuse vankri ette rakendamist woke right’iks. Woke right seisab muidugi ka woke’i vastu, nõudes näiteks töökohtades ja koolides seksuaalvähemustest mitterääkimist.
Parempoolsete woke right’i kriitikute hinnangul kasutavad näiteks need, kes nõuavad Jimmy Kimmeli vallandamist ja Kirki surma kohatult kommenteerijate tühistamist, vasakpoolsete vahendeid – ohvripositsiooni võtmist ja tühistamiskultuuri. See toob kaasa aga hulgaliselt sisetülisid ning liikumise nõrgenemise tervikuna.
USAs on näiteks Kamala Harrise kaotuse üheks põhjuseks peetud seda, et inimesed, kes enamikus küsimustes üksteisega nõustuvad, lähevad omavahel tülli üksikküsimuste üle. Kes poleks sarnast olukorda oma tutvusringkonnas kogenud?
Näiteks oli Harrise nõrk sõnavõtt Palestiina sõja kohta põhjuseks, miks mitmed vasakpoolsed tema poolt ei hääletanud. Seda hoolimata sellest, et demokraatide kandidaadi asemel protestiks mõne väiksema toetusega kandidaadi valimine andis lõppkokkuvõttes valimisvõidu hoopis Trumpile, kelle positsioon Palestiina osas oli sellisele valijale vähemalt sama vähe sobiv kui Harrise oma, rääkimata muudest Trumpi valimislubadustest. Sarnastel põhjustel üldise toetuse vähenemist kardavad nüüd ka vabariiklased.
Mõttekoja Brookings Institution teadur Jonathan Rauch sõnas septembris New York Timesile, et parempoolsed on õppinud vasakpoolsetelt, et kui luua inimestes hirm, et neid võidakse vale sõnavõtu eest tühistada, saab kontrollida seda, mida inimesed välja öelda julgevad, ning panna vähemuse seisukoht näima enamuse omana. Ehk siis parempoolsed on õppinud vasakpoolsetelt taktikaid, mida nad ise neile aastaid ette on heitnud. Igaühes on peidus lumehelbeke, ka neis, kes on teisi aastaid niimoodi nimetanud.
Uus nimi vanale nähtusele
Eestis võiks niinimetatud woke right’i nähtuse alla liigitada ka näiteks Martin Helme solvumise selle peale, et ETVs näidati isadepäeval kahe isaga perekonda. Helme pidas seda „päris isadele“ (eelduslikult ka endale) näkku sülitamiseks, võttes nõnda ohvripositsiooni, kus järsku on tagakiusatavaks muutunud kahe heterovanemaga perekond. Suurepärane näide parempoolsest identiteedipoliitikast.
Eesti poliitika diskursusest meenub ka pidev arutelu selle üle, kas keskealine valge mees on tagakiusaja või tagakiusatav – esimest võiks väita woke ja teist woke right, kuid kasutatav võte oleks justkui sama.
Olemuslikult ei saaks woke ega woke right eksisteerida ilma internetita, mis on muu hulgas jätnud mulje, nagu oleks nn woke-aktivistidel tegelikust märksa suurem mõjuvõim. Tavalisele inimesele tänavalt ei ütle woke ega woke right mitte midagi hoolimata sellest, et nad võivad mõnes küsimuses ükskõik kumma poolega nõustuda.
Woke right’i mõiste kasutamine aina kinnistab seda, et woke olemine oleks justkui midagi halba. Nagu oleks ühiskonna ebaõiglusele viitamine ja muutuse nõudmine juba iseenesest negatiivne. Woke on kui sõimusõna, kui midagi põhimõtteliselt sõnavabaduse vastast. Vähemalt selles tunduvad USA parempoolsed ühel nõul olevat, mis annab aimu, et võib-olla pole liikumine sisetülidest sugugi nii halvatud, kui väita üritatakse.
Woke right’i mõiste kasutamine aina kinnistab seda, et woke olemine oleks justkui midagi halba.
Ei Eesti ega USA ühiskonnas pole kunagi eksisteerinud kardetud liberaalset ega ka muu maailmavaatega maffiat, mis oleks päriselt omanud ainuvõimu selle üle, milline väljendusviis kogu riigis lubatud on. Isegi kui vahepeal tundus, et n-ö woke-kultuur on võitnud ja mingite sõnade kasutamine on tõesti muutunud ühiskondlikult lubamatuks, kasvab igal aastal suureks uus põlvkond teismelisi, kes sellistest kokkulepetest midagi ei pea. Ka palju kardetud tühistamiskultuur on igivana küsimus vastutuse võtmisest ja tagajärgedest – millist käitumist ühiskond aktsepteerib, millist mitte ning mida kõike nende hinnangutega peale hakata.
Mida enam üritasin seda artiklit kirjutades aru saada, mis asi see woke right siis on, seda enam jõudsin arusaamale, et mida vähem tegeleda USA taskuhäälingutes tuntust kogunud väljendite tõlgendamisega ning nende Eestisse ülekandmisega, seda parem on. Selles ei ole midagi uut, et isegi poliitilise spektri samas otsas olevad inimesed üksteisega kõiges ei nõustu. Samuti ei ole midagi uut selles, et piiri vihakõne ja sõnavabaduse vahele on raske tõmmata ning mõlemat mõistet kipub defineerima see, kes parasjagu võimul on. Kui woke right’i üheks ilminguks pidada näiteks Jimmy Kimmeli (õnneks ajutist) eetrist kõrvaldamist, on selle tähistamiseks juba aastaid olnud olemas kaunis tabav sõna – „tsensuur“. Pole vaja asjade tegelikku olemust udustada mõne uue väljendiga.
