juhiabi
TUJUKAD SÕIDUÕPETAJAD JA VIITSIMATUS: nii mõnigi üritaja jätab autojuhiloa tegemise katki(2)
LAS TEISED SÕIDAVAD! Autojuhiluba annab küll vabaduse, kuid tee selle poole võib kujuneda nii keeruliseks, et paljudel ei jagu lihtsalt motivatsiooni.
Foto: Pixabay
täna, 10:14KUULA ARTIKLIT
5 MIN
Tellijale
Aitäh! Sinu digitellimus on aktiivne. Loed tasulist artiklit.
„Väikelinna eksamineerijad olid kõik lühikese süütenööriga närvihaiged, seega kunagi ei saanud hea tundega eksamile minna. Siis jäigi asi soiku,“ tõdeb Artur, kes loobus üldse autojuhiloa poole pürgimast.
Autojuhtimisõiguse omandamine oli pikka aega loomulik osa täiskasvanuks saamisest, kuid üha enam inimesi seab selle vajaduse küsimärgi alla või otsustab üldse loobuda. Tänapäeva elurütm, võimalused ja valikuvabadus on muutnud arusaama, et juhiluba on alati hädavajalik.
Juhiõpingud lükkusid edasi
Kahekümnendates eluaastates Karl ei soovinudki täisealiseks saades juhiluba saada. Tema arust tundus see mõttetu, sest saab ka ühistransporti kasutades hakkama ja olid ka keskkonnaalased kaalutlused. Autosõit teadupoolest saastab maailma. „Samuti on see metsikult kallis. Tahaks lubada endale autot ostes juba head sõidukit, mis ka ilus välja näeb. Pannes tulud-kulud kokku, sain aru, et pigem autojuhiluba ei tee. Pole mõtet võtta ette tuhandeeurost õpet, kulutada aega ja lõpuks autot mitte kasutada,“ tõdeb noormees.
21aastaselt aga suhtumine muutus. Karl mõistis, et saab kasvõi vanemate autot kasutada, kui nende juures viibib. Sõita ringi ja käia mugavamalt trennis. „Autot pole mul siiamaani, parem on kulutada see raha stiilsetele riietele ja lõbusale reisimisele. Juhiloa tegemist aga ei kahetse. See andis mulle vabaduse ja õiguse, mida varem polnud! Samuti saan nüüd reisidel autot rentida. Ja kui peaksin kunagi rikas olema, ei pea enne auto ostmist hakkama luba tegema,“ on ta positiivne.
Mirjam sai juhiloa alles 30aastaselt, sest kartis pikalt, et kuigi tema ise võib roolis kõik õigesti teha, võib keegi teine talle ootamatult ette keerata. See tekitas ebakindlust – kas ta ikka suudab niisugustes olukordades piisavalt kiiresti ja õigesti reageerida. „Õnneks pole siiani sellist olukorda küll tekkinud, aga liiklus on mõnes mõttes väga hoomamatu asi ning seetõttu minu juhiloa tegemise protsess lükkus palju hilisemaks.“
Autokool jäi pooleli
Emma hakkas autojuhiluba tegema juba 11. klassis ning tammub senini samas punktis — juba viis aastat on kõik sõidutunnid tehtud, kuid eksamid mitte. „Esimene blokk tekkis seoses manuaalkäigukastiga. No ei sobinud mulle see. Esialgu oli jutt, et vanemad maksavad juhiloa kinni vaid siis, kui manuaali teen. See tekitas palju pingeid ja polnud just kerge vaev vanemaid veenda, et automaadkäigukasti loa teeksin,“ meenutab ta, et sai oma vanemad siiski nõusse.
Siiski jäi blokk püsima. Põhiline põhjus olid neiu sõnul passiivsed ja tujukad sõiduõpetajad. Emma nendib, et kui lõpuks sattus hea õpetaja juurde, oli juba kogu motivatsioon kadunud. „Pealegi tulid elus ette teised asjad nagu lõpueksamid. Lihtsalt ei jagunud jaksu mõlema jaoks. Ega ka selleks, et autokooli õpingutesse uuesti süveneda.“
EI TUNNE PUUDUST: Paljud juhiloata inimesed tunnistavad, et ühistransport ajab asja ära ning autost ja juhiloast nad puudust ei tunne. Foto on illustratiivne.
Foto: Alamy / Vida Press
Praeguseks pole Emma ligi kolm aastat roolis istunud. „Tunne on tegelikult hea, ei tunne puudust. Paljud räägivad, et vabadus ja mugavus, mis juhiloaga kaasneb, on seda täiega väärt. Ma ise olen täheldanud loaga inimeste puhul – neil on rohkem vastutust ja neil lasuvad ootused, et nad veavad oma juhiloata või joogiseid sõpru sinna ja tänna.“
Loomulikult pole Emma sõnul ka kütusehind just väike ning väljaminekud auto ülevaatustele ja varuosadele tunduvad meeletud. Rääkimata parkimis- ja kiiruseületamise trahvidest. „Elu on niigi kulukas ja autoga majadamine tundub väga suur lisaväljaminek. Lisaks, kui inimeste kaoks täiesti põhjendamatu automaatkastiloa tegijate materdamine, oleks hea. Ei ole motiveeriv kuulda mingite „ralliässade“ noomitusi, et automaatkasti luba pole mingid luba.“
Ühistransport ajab asja ära
Artur soovis juba gümnaasiumi ajal juhiloa ära teha, sest ta elas koolist üsna kaugel – see tundus tol hetkel praktilise ja hea lahendusena. „Saad hommikul ise autoga kooli sõita, hiljem koju – super! Aga tegin mitu korda sõidueksamit ja alati tuli mingi loll viga sisse, pluss väikelinna eksamineerijad olid kõik mingid lühikese süütenööriga närvihaiged, seega kunagi ei saanud hea tundega eksamile ka minna,“ meenutab mees.
Nii jäigi asi soiku. Artur tõdeb, et hiljem pole enam vajadust tekkinud juhiloa järele. „Igale poole saab ühistranspordiga, pluss näed alati bussist, kuidas autojuhid istuvad ummikus ja on närvis. Ei tundu nagu apetiitne olukord.“
Margus tõdeb, et omal ajal polnud tema emal raha, et autokooli õpingui kinni maksta. Poeg ei hakanud isegi manguma. „Hiljem tekkis töö ja värgid, autokool olnuks selline lisaaeg kuskil kohas mingite inimestega. Lihtsalt ei viitsinud end jälle kuhugi kirja panna. Saan aru, et annaks vabaduse, annaks võimaluse nädalavahetusel kuhugi sõita jne. Aga ei viitsi. Lihtsalt ei viitsi,“ tunnistab mees.
Ergo kuulub samuti nende hulka, kes autojuhiloast ei huvitu. Ta on enda sõnul eluaeg olnud neljarattalistega hädas, lihtsalt organism pole kohastunud neljarattalise liikumisviisiga, isegi linnaliinibussiga on kehvemal päeval väga okseleajav sõita. „Ühesõnaga, suur kannatus. Ja loomulikult ma vabatahtlikult ei ole piinamisvahendi kasutamisest huvitatud, isegi kaassõitjana mitte!“