arnold

arnold


05.05.2018, 00:05

Arnold Rüütel 90. Jeltsini usaldusalune, Gorbatšovile täitmata jäänud lubadused ja Putini meelepaha

Kärt Anvelt, Lauri Tankler

Kärt Anvelt, Lauri Tankler

uudised@epl.ee



Arnold Rüütlil on, mida meenutada ja mäletada.Foto: Tiit Blaat

10. mail saab president Arnold Rüütel 90-aastaseks. Palju õnne, härra president! Eesti Päevaleht rääkis sel puhul mitme inimesega Rüütli elust ja otsis välja huvitavaid fakte. Oma ülemust meenutasid Rüütli kauane autojuht Leo Kaal, tema avalike suhete juht Eero Raun presidendi ametiajast ja veel mitu inimest, kes soovisid jääda anonüümseks. Suur osa allpool avaldatust ilmub esmakordselt.

Ärajäänud teeõhtu


1987. aastal käis Mihhail Gorbatšov Tallinnas. Õhtul mindi Estoniasse kontserdile. Rein Ristlaan korraldas loožis, kes kuhu ja kelle kõrvale istub. Pärast kontserti olid Arnold Rüütel, Bruno Saul ja Karl Vaino kutsutud teeõhtule valitsuse Näituse tänava residentsi, kus Gorbatšov koos abikaasa Raissaga peatus. Õhtu oli kenasti ette valmistatud, laud hea ja paremaga kaetud. Rüütel, Saul ja Vaino ootasid 20 minutit fuajees nagu vaesed sugulased, kuni tuli Raissa Maksimovna ja teatas nipsakalt: Mihhail Sergejevitš on väsinud, teejoomine jääb ära.

Samal päeval oli toimunud väike vahejuhtum. Gorbatšovi autod, suured soomustatud ZIL-id, toodi rongi erivaguniga Moskvast kaasa. Kaks ühesugust, et kurjade mõtetega inimesed ei saaks aru, kummas autos peremees parasjagu istub. Muidugi olid kaasas ka oma autojuhid ja turvamehed. Juhtus aga nii, et raekotta teel olnud Gorbatšov käskis ootamatult auto toonasel Võidu väljakul peatada – tema tahab inimestega juttu ajada. Autojuht vajutas pidurit. Taga sõitva auto juht oli aga jäänud lühikestes talvejopedes tütarlapsi vaatama, ei suutnud reageerida ja põrutas Gorbatšovi autole otsa. See polnud siiski suur õnnetus ja sõit jätkus peagi.

Arnold Rüütel Kadrioru lossis oleval maalilFoto: Andres Putting

Rüütel ei täitnud Gorbatšovile antud lubadust


Detsembris 1990 käis Kremlis järjekordne NSV Liidu rahvasaadikute kongressi istung. Rüütel oli 18. detsembril kongressile teatanud, et Eesti ei kirjuta liidulepingule valla. Mikk Mikiver armastas vahepeal käia suitsu tõmbamas, tookord läksid temaga niisama kaasa veel mõned eestlased, nende seas Jüri Kraft, Tiit Made ja Arnold Rüütel. Räägiti maast ja ilmast, kui kongresside palee marmorfuajees avanes presiidiumipoodiumi uks. Sealt astus välja Mihhail Gorbatšov kahe saatjaga ja võttis suuna eestlaste seltskonna poole. Arnold Rüütel keeras krapsti ümber ja läks väljasirutatud käega Gorbatšovi tervitama. Too ei võtnud kätt vastu ja põrutas kaks korda: „Te lubasite mulle. Miks te seda ei täitnud!” Keeras ringi ja läks tuldud teed tagasi. Rüütel tuli pea norus omade juurde tagasi. Seltskond lagunes. Üks seltskonnas olnuid küsis, millest oli jutt. Rüütel pomises midagi ja läks saali tagasi. Hiljem ei kippunud teisedki seltskonnas olnud seda kohtumist meenutama.

Kuidas Rüütel sai hurjutada, et ta Eestis vohava natsionalismi vastu midagi ette ei võta


Kui Arnold Rüütel juba Tallinnas töötas – alguses EKP keskkomitees, vahepeal Toompeal ja lõpuks ülemnõukogu presiidiumis –, siis käis ta rahulikul ajal sageli reedeti Tartus oma katsefarmis katseid tegemas. Tehtu põhjal kirjutas Rüütel doktoritöö, mida ta kaitses alles 1991. aastal Moskvas üleliidulises loomakasvatuse instituudis. Tegemist oli toonase tippinstituudiga. Nagu selgus, võinuks Rüütel kaitsmiseks otsida rahulikuma instituudi, sest seal ootas teda kõva poliitiline katsumus, enne kui doktorikraad anti. 1991. aastal olid Eesti suhted mitme liiduvabariigiga juba üsna pingelised ja kui Rüütel oma doktoritööd kaitses, hakkas üks teadusnõukogu liige teda hurjutama, miks ajab Eesti separatistlikku ja natsionalistlikku poliitikat ning tema – Rüütel – selle vastu midagi ette ei võta. Teadusnõukogu esimees sekkus ja ütles: me arutame siin teadust, mitte poliitikat. Kaitsmine siiski õnnestus.

Avalike suhete nõunik Eero Raun (paremal) oli president Arnold Rüütli hea nõuandja ja peaaegu sama informeeritud kui omaaegne autojuht Leo Kaal.Foto: Tiit Blaat

Loobus miilitsavalvest


Arnold Rüütli Koidula tänava korteri ukse taga ei seisnud nõukogude ajal kordagi ööpäevast miilitsavalvet, ehkki see oli ette nähtud ja koridoris oli isegi koht miilitsaposti jaoks. Kuna Rüütel sellest ostustavalt keeldus, ei hakanud eriteenistused asja teravaks ajama. See iseloomustab Rüütlit kui suhteliselt tagasihoidlikku ja väärikat inimest.

Huumorist


Need, keda on kuulama usaldatud, kinnitavad, et kui saarlane Arnold Rüütel ja hiidlane Vaino Väljas teineteise üle nalja viskama hakkavad, siis see on huumori tipptase. Saare ja hiiu huumor on omaette tippklass.

Eestile välja valitud juhist Rüütel vaikis


Balti riikide ülemnõukogude esimehed kohtusid pärast 1991. aasta putši Boriss Jeltsiniga. Täpset kohta ei mäletata, kuid arvatakse, et see võis olla Novo-Ogarjovos. Rüütel rääkis sellest hiljem ühes väiksemas seltskonnas. Jeltsin tutvustanud neile tolle residentsi ruume. Gorbatšov, tema ja teised tegelased olevat kohtunud enne putši Balti liiduvabariikidele planeeritud uute „asehaldurite” või parteijuhtidega. Rüütli jutu järgi olevat Jeltsin öelnud: näe, siin toas resideeris Viktor Alksnis Lätist (üks teine allikas väidab, et tegelik Läti „asehalduri” kandidaat oli siiski Alfreds Rubiks, kes riigireetmises süüdistatuna kuus aastat vangis istus ja seejärel europarlamenti valiti) ja siin Mykolas Burokevičius Leedust. Siin pannud Rüütel suu kinni. Üks seltskonnas viibinu küsinud, kas Jeltsin ütles ka Eesti tulevase juhi nime, ja pakkunud omalt poolt näiteks Titmad ja Allikut. Rüütel olevat vastanud, et Eesti juhist polnud juttu.

Kuidas autojuht Rüütli ära peitis


„No Leo, sina oled küll endale ilusa maja teinud. Istud aga WC-s ja naudid miljonivaadet,” meenutab Arnold Rüütli kauane autojuht Leo Kaal üht Rüütli ütlust, kui too tema Saaremaa maamajas külas käis.

1980-ndate lõpus ja 1990-ndate alguses oli Kaal mitu korda olukorras, kus Rüütel tuli kell 22.30 Vilniuses kohtumiselt välja ja ütles: sõidame koju. Varahommikul jõuti Tartusse, Rüütel vahetas riided ning hommikul kella üheksaks jõudis Kadriorgu. „Oleme elus temaga palju asju teinud. Väheseid kutsus ta tagatuppa, kus sai nelja silma all rääkida,” lausub Kaal.

Olukord oli ärev. Kaal ütles Rüütlile: teeme nüüd nii, et ma peidan su ära.

Tagatuppa mindi rääkima ka augustiputši ajal. Olukord oli ärev. Kaal ütles Rüütlile: teeme nüüd nii, et ma peidan su ära. Vaikselt mindi ihukaitsjate kiuste kahekesi Kadrioru tagauksest välja ja sõideti tagahoovi värava kaudu Liivalaia tänavale. „Mu ema oli parasjagu venna juures, viisin Rüütli oma ema korterisse ja näitasin ette külmkapi, kus oli söök. Ise ööbisin autobaasi garaažis. Hommikul kell 7.30 tulin talle järele. Sain Daniel Märtmaa [Eesti Vabariigi ülemnõukogu esimehe sekretariaadi juhataja] käest suure peapesu: mida te mõtlesite? Aga meil Rüütliga oli omavaheline usaldus, tema teadis, mida mina teen, ja vastupidi. Ega elus muidu üle 12 aasta saanud temaga koos sõidetud [Kaalust sai Rüütli autojuht 1983. aastal],” tõdeb Kaal.

Ärevamal ajal, näiteks putši aegu, oli Riiga või Vilniusesse sõites kaasas ka ees sõitev auto, milles oli Jaan Toots oma meestega. „Mina ütlesin, et minul tagapidureid pole, teie tagate mu auto läbisõidu. Lätis ja Leedus imestati, kuidas me sõidame kiiresti nii lähestikku, aga Toots oli mind treeninud, sõitsin praktiliselt tema auto tagarataste taga. Toots sõitis olümpiamängude ajaks ENSV-le eraldatud Mercedesega, meie Rüütliga Tšaikaga,” räägib Kaal.

Jeltsin usaldas Rüütlit


Kui Boriss Jeltsin 1991. aasta jaanuaris pärast Vilniuse sündmusi Eestis käis, ööbis ta Näituse tänava residentsis. Tallinna olid tulnud ka Läti ja Leedu president. Leo Kaal viis Rüütli residentsi ja kuulis, kuidas Jeltsin ütles: Arnold Feodorovitš, ma usaldan ainult sind, mitte kedagi teist.

Järgmisel päeval pandi Tšaikasse padjad ja söögid valmis ning Jeltsin sõitis koos ihukaitsjatega Piiterisse. Roolis istus toona Georg Valdek, tuntud rallisõitja, 1986. aasta NSV Liidu meister autorallis. Saateautod olid nii ees kui ka taga.

Tähistas autojuhi sünnipäeva kaasa toodud võileibadega


Rüütliga võib minna mis tahes seltskonda, ikka suhtub ta inimestesse suure lugupidamisega. Ta ei pidanud end klass kõrgemaks näidissovhoosi direktorina, EPA rektorina, ülemnõukogu presiidiumi esimehena ega Eesti Vabariigi presidendina. „Kui ta oli ülemnõukogu presiidiumi esimees, tuli ta ükskord Moskvast, võileivakott kaasas, ja ütles: noh, Leo, hakkame nüüd sinu sünnipäeva pidama. See oli ikka väga harukordne, kui ta kellelegi halva sõna ütles. Mäletan, kord kutsuti teda kiires korras keskkomiteesse. Rüütel ütles: jah, Leo, mina pole nende huntide karjas, sellepärast peangi ma siin nii olema. Toona pandi Vaino Väljas Karl Vaino asemele,” meenutab Kaal. [Keskkomitee oli omaette seltskond. Rüütel saadeti sealt ära ministrite nõukogu esimeseks aseesimeheks. Sinasõbraks ta keskkomitee inimestega ei saanudki. Nimetatud jutuajamine oli ajal, kui Rüütel polnud veel ülemnõukogu esimees.]

Kaal meenutab, et tänu Rüütlile saabus Saaremaale esimene välisriigi laev pärast sõja lõppu. „See oli kas 1990 või 1991. Rüütel helistas kindralitele Riiga, et Saaremaale saaks tulla valge laev,” ütleb Kaal.

Kuidas Rüütel ei suuda isegi hiirt tappa


Loomi armastab Rüütel väga. Tal on olnud mitu koera. Kaalu mäletamist mööda pole Rüütel eales tapnud ühtegi hiirt, keda eriti maamajapidamistes tihti esineb. „Ta pole kunagi hiirelõksu üles pannud. Ja muide, ka Rüütli ema ei teinud seda. Tema oli nii osav, et püüdis hiiri käega,” ütleb Kaal.

President Arnold Rüütel kohtus 2005. aastal Moskvas Venemaa presidendi Vladimir Putini ja patriarh Aleksiusega.Foto: Presidendi Kantselei

Kuidas Putin mõistis, et Rüütliga ei saa sõlmida Kremlile vajalikke kokkuleppeid


20. jaanuar 2005 Moskvas. President Rüütel on patriarh Aleksiuse kutsel saabunud tema tööruumidesse Kremlis. Nad istuvad kahekesi laua taga. Kolmas tool on veel tühi ja ootab Venemaa riigipead.

Väikese saali nurgas seisab tosinkond inimest: ajakirjanikud oma kaameratega ja Kremli ametnikud. President Rüütli avalike suhete juht Eero Raun oma fotoaparaadiga on Eestist ainus. Ootamine venib umbes veerandtunniseks, siis siseneb otse Rauna kõrval märkamatult uksest hallikas ülikonnas väheldast kasvu mees, läheb kiirel sammul istujate juurde ja ulatab neile terekäe. Ajakirjanikud kangestuvad, kaamerad pannakse käiku. Peremees ehk VVP [Vladimir Vladimirovitš Putin] on saabunud.

Patriarh teeb sissejuhatuse ja viitab oma Tallinna päritolule. VVP noogutab ja kuulab tähelepanelikult.

Seejärel räägib Eesti riigipea. Ta on selleks hoolikalt valmistunud ja oma jutupunktid ka suhtluskeeles läbi mõelnud, tänu millele tema igapäevaelus juba roostetama kippuv vene keel voolab soravalt. Rüütel räägib hoogsalt, tunda on tulvavat adrenaliini. Taaselustub roll, mida ta täitis Eesti taasiseseisvumise algusajal Moskvas käies, kui kaalul oli väga palju.

Eero Raun vaheldumisi pildistab ja teeb pressiteate jaoks märkmeid. Varsti juhatatakse kõrvalised isikud ruumist välja ja kolmik jääb omavahele.

President Arnold Rüütli ja Venemaa presidendi Vladimir Putini kohtumine 2003. aastalFoto: Presidendi Kantselei

Kohtumiselt naastes on president Rüütel veidi äraseletatud näoga ning vastab Toomas Sildami ja teiste ajakirjanike küsimustele. Ei, ta ei teatanud VVP-le oma vastust hiljutisele pinnasondeerimisele, kas ta sõidab 9. mail paraadi ajaks Moskvasse. Ei, ta ei nimetaks äsjast üle aastate toimunud Eesti ja Venemaa riigipea kohtumist murranguliseks, kuid kindlasti oli seda vaja vastastikuste arusaamade selgitamiseks.

Miks see kohtumine toimus? Loomulikult oli selle algataja Aleksius II, kes oli ühtaegu nii oma sünnimaa Eesti kui ka Venemaa patrioot. Oma erilist positsiooni ära kasutades püüdis ta kahe riigi suhete edendamiseks kaasa aidata. Omajagu avaldas mõju seegi, et Rüütli ametiajal lahenes kahe Eestis tegutseva õigeusu kiriku tüli. Selle eest anti Rüütlile järgmisel päeval üle Moskva patriarhaadi preemia.

President Putin tuli auväärse patriarhi palvele vastu, kohtumine jätkus lõunasöögiga ja kestis üle kahe tunni. Temas oli tunda ka uudishimu: kas varem palju Moskvas liikunud Rüütliga on võimalik teha Kremli jaoks vajalikke kokkuleppeid? Kuulanud ära Rüütli pika ajaloolise ekskursi aastatesse 1939 ja 1940, sai VVP-le selgeks: nagu varem Meriga, nii ka nüüd Rüütliga ei ole Kremlil loota olulist huvide kattumist. VVP seisukohast ühed eesti natsionalistid mõlemad. Patriarh Aleksius II võõrustas Rüütlit õhtul oma uues Peredelkino residentsis, nautis võimalust rääkida eesti keelt ja oli igati külalislahke – kuid mõistis, et tema lootustel polnud määratud sujuvalt täituda.

VVP seisukohast ühed eesti natsionalistid mõlemad.

Võtnud 21. jaanuaril 2005 vastu Moskva patriarhaadi kõrge autasu, tegi president Rüütel visiidi ajakavasse kiired korrektiivid, mida ei olnud varem Putinile ega avalikkusele mainitu. Eesti delegatsioon lahkus Moskvast plaanitust varem ja lendas Tallinna asemel Kiievisse, et osaleda 23. jaanuaril president Juštšenko inauguratsiooni tseremoonial. Mürgitamisest roheka näonahaga uuel riigipeal lasus tohutu vastutus ja maailma ootus, et Ukraina suudaks otsustavalt Euroopale avaneda.

7. märtsil 2005 tegi president Rüütel teatavaks oma otsuse mitte sõita 9. mai paraadi ajaks Moskvasse. Avalduses kordas ta argumente, mida poolteist kuud varem oli kuulnud Putin. Moskvasse sõitis Läti riigipea Vaira Vīķe-Freiberga, kes esitas seal kolme Balti presidendi kokkulepitud seisukohad. Tallinna aprillirahutusteni jäi kaks aastat.

Kuidas Prodile jäeti edastamata oluline kutse ja Prodi oma päevakava muutis


26. mai 2004 Brüsselis. President Rüütel kohtub Euroopa Komisjoni presidendi Romano Prodiga. See on Eesti riigipea esimene EL-i tipptaseme kohtumine pärast Eesti äsjast liitumist Euroopa Liiduga. Venemaa lobitöö tagajärjel on päevakorda tõusnud Eesti rahvusvähemuste olukord. Rüütel on välja puhanud ning tulistab hoogsalt ja karismaatiliselt jutupunkte. Ta räägib rahvusvähemuste kultuurautonoomia tänasest päevast ja 1925. aastal jõustunud seadusest, samuti kodakondsuseta isikute õigustest kohalikel valimistel, presidendi juures tegutsevast rahvusvähemuste ümarlauast jne. Eesti-inglise tõlk peab temaga hästi sammu ja annab nii faktid kui ka emotsioonid ilmekalt edasi. Prodi tundub kohtumise algul väsinud ja hajevil, aga on tänulik, kui näeb, et Eesti huve kaitsev president ei ründa teda, vaid ajab n-ö positiivselt hõlmavat juttu. Formaalses toonis alanud kohtumine soojeneb kahe tippjuhi vastastikuseks sümpaatiaks.

26. mail 2004 kohtus president Rüütel Euroopa Komisjoni presidendi Romano Prodiga.Foto: Euroopa Komisjon

Seejärel vahetab Rüütel teemat ja küsib: kas Prodi on kätte saanud kutse üritusele, millega samal õhtul avatakse Eesti EL-i esinduse uus hoone? Prodi ei tea sellest midagi, aga üks tema abidest hakkab nihelema ja läheb näost natuke punaseks. Selgub, et kutse on sahtlisse pistetud ja seda Prodile näitamata saadetud Eestile äraütlev vastus. Rüütel teab äraütlevast vastusest, ent loodab Prodi ümber veenda. Kuna ta on suutnud väsinud Prodi positiivse energiaga laadida, muudabki too oma päevaplaani ja peab õhtul Eesti esinduses avamiskõne. Kohal on ka Siim Kallas ning palju tublisid diplomaate ja eurokraate. Rue Guimard’il asuva maja esimene korrus on paksult rahvast täis, mistõttu raadioleviga mikrofonid tõrguvad töötamast. Meeleolu on hea ja juttu jätkub pikemaks. Ka Euroopa Liidu tähtsaim mees ei kiirusta kuhugi, vaid naudib Eesti riigi külalislahkust.

Ärge seda järele tehke: kuidas Rüütel jäätunud väina ületas


Arnold Rüütel läks Saaremaalt Jänedale põllutöökeskkooli. Ernitsa raamatus räägib Rüütel, et mandripoisid said iga paari nädala tagant kodus käia, aga saarlastel oli see võimalik vaid paar korda aastas. Nimelt kuulus Saaremaa toona NSV Liidu piiritsooni, kuhu pääsemiseks oli vaja eriluba.

Ühel aastal seda luba ei antud ja Rüütel otsustas minna teiste saarlastega koju salaja üle jäätunud väina. Poisid läksid jääle öösel Virtsu sadama läheduses, kus sai end tormis murdunud jääpankade taha peita, kui piirivalvurid väina prožektoritega valgustasid. Jõudnud väina keskele, tuli ette jääsupiga laevatee, „üle viiekümne meetri lai”.

„Valisime siis igaüks endale suurema jäätüki ja saime nende ja toigastega elusalt laevateest üle,” meenutab Rüütel. Kuivastu sadamas oli aga päris lage vesi, seega tuli ikkagi vööst saati külmast veest läbi sumada.

Kuidas Rüütel ei leidnud lennukit, millega Jeltsinit tuua


Pärast Vilniuses 1991. aasta alguses toimunud veriseid sündmusi, kui Nõukogude võim hõivas vägivaldselt teletorni ja oli inimohvreid, kardeti samasuguseid intsidente ka Tallinnas ja Riias. Mitme välisdiplomaadi hinnangul aitas seda ära hoida Vene Föderatsiooni ülemnõukogu esimehe Boriss Jeltsini Tallinnas käik. Edgar Savisaar kirjutab oma raamatus „Peaminister”, et selle korraldas tema. Rüütel kinnitab, et tema oli see, kes helistas Jeltsinile, kuid telefonile vastas Jeltsini abi.

„Palusin abil Jeltsinile edasi öelda, et meid tahetakse alistada jõuga ja kui tal vähegi on võimalik, siis tulla kohe Tallinnasse,” meenutab Rüütel Ernitsa raamatus. Umbes tund aega hiljem olevat seesama abi tagasi helistanud. Algas logistiline operatsioon, et leida lennuk, millega Jeltsin saaks Tallinna tulla, sest KGB olevat tema lennuki ära võtnud. „Abi küsis, kas mina ei saaks Eestist lennukit saata. Vastasin, et mul ei ole sellist jõudu, tsiviillennundus ei allu minule,” ütles Rüütel. Jeltsin siiski sai Moskvast lennuki ja lendas õhtul Tallinna sõjaväelasi hurjutama, et nemad alluksid seaduslikult valitud ülemnõukogudele.

Kuidas Rüütel justkui vastas ameeriklaste julgeolekunõuetele


USA välisministeeriumis 1990. aastate alguses Eesti, Läti ja Leedu eest vastutanud Paul Goble oli üks neid USA valitsusametnikke, kes nägi oma silmaga pealt, kuidas Baltimaad vabaks said ja mis rolli keegi mängis. Goble on (Peeter Ernitsa raamatus „Viimane rüütel”) meenutanud, kuidas USA toonane välisminister James Baker pidi tulema 1991. aasta septembris Tallinna ja kellelgi ei olnud niivõrd kõrgetasemelise visiidiga kogemusi.

Üks mure oli Goble’i sõnutsi see, et mõned välisministeeriumi ametnikud olid kindlal seisukohal, et Ameerika julgeolekumeeskond peab enne sisuliselt presidendi tasandi kohtumist Bakeri turvalisuse huvides Rüütli kabineti üle kontrollima. Alles pärast seda võib tähtis Ameerika minister sisse astuda. „Pole ime, et eestlased, kes sellest kuulsid, sattusid lausa raevu,” kirjutab Goble. „Rüütli lahendus: ta lasi julgeolekumeeskonna sisse, kuid kasutas seda kui õppust omaenda julgeoleku tagamiseks, mis rahuldas kõiki ega loonud diplomaatilist intsidenti.”

Kuidas Rüütli punaavaldus oleks peaaegu USA kohtumised nurjanud


Erinevalt Läti ja Leedu USA-s tegutsevatest enne 1940. aastat ametisse nimetatud diplomaatilise korpuse järeltulijatest ei suhelnud Eesti peakonsul saadiku ülesannetes Ernst Jaakson 1990. aastate alguses eriti Eesti kolleegidega. Sellel oli konkreetne põhjus. Nimelt oli NSV Liidu uudisteagentuur TASS pärast väliseestlaste 1984. aasta ESTO päevi taas teatanud, et lääne luureteenistused olevat ESTO kinni maksnud, kuid seekord oli avalduse all Arnold Rüütli nimi, kirjutas Pekka Erelt kümmekond aastat tagasi Eesti Ekspressis.

1991. aasta alguses välisministrina töötanud Lennart Meri mõistis vajadust Jaakson ja Rüütel lepitada, et külaskäigul USA presidendi juurde oleks Rüütli seljataga justkui väliseestlaste toetus. Meri utsitusel kirjutas Rüütel Jaaksonile 1991. aasta märtsi alguses kirja, milles ütles, et ülemnõukogu esimehena on tema nimi tihti avalduste all, ja viitas ESTO kirjale. „Mu enda käsi ei ole ühtegi niisugust rida kirjutanud,” seisis kirjas. Sellega ei võtnud Rüütel tagasi oma allkirja, ei reetnud Nõukogude Eestit, aga silus suhteid Jaaksoniga. Paar nädalat hiljem võõrustas Jaakson Rüütlit Washingtonis, kus Rüütel kohtus ka toonase USA presidendi George Bushi ja kaitseminister Dick Cheneyga.

„Kõigepealt avaldas Jaakson ajalehes Vaba Eesti Sõna terve lehekülje pikkuse artikli, milles põhjendas, miks ta oli Rüütli selgituse vastu võtnud ja miks seda peaksid tegema ka teised eestlased nii kodu- kui ka välismaal,” meenutas Paul Goble 2006. aastal Diplomaatias. „Jaaksoni artikkel, mis vääriks Eestis palju suuremat tuntust kui praegu, tähistas Eesti rahvusliku ühtsuse taastamise ja okupatsiooni järel tekkinud mitme Eesti taaslähenemise algust.”

Konkurent Toomas Savi õnnitleb Arnold Rüütlit presidendiks saamise puhul.Foto: Raigo Pajula/EPL-i arhiiv

Vastuoluline esmamulje välisajakirjanike ees


2001. aasta septembris valiti Rüütel paljudele ootamatult presidendiks (favoriit oli toona reformierakondlane Toomas Savi). Riigikogu valimisvoorud olid läbi kukkunud, Estonia kontserdisaalis toimunud esimeses valimiskogu hääletusvoorus suutis Rüütel saada enim hääli. Teises voorus saavutas ta päris võidu.

Pärast seda tormasid ajakirjanikud Rüütli juurde ja esitasid talle hulga küsimusi. Vist olid need jäänud varem esitamata, sest tema võidu tõenäosust oli peetud üsna napiks. Eesti ajakirjanike vahelt esitas üks välismaa teleajakirjanik ingliskeelse küsimuse. Rüütel pöördus tema poole ja ütles talle omase rahuga: „I’m sorry, ich spreche English very poor.”

Eesti Päevaleht



See leht on trükitud EESTI PÄEVALEHE internetiväravast

Aadress http://epl.delfi.ee/archive/article.php?id=81989591