Venemaa tegelik juht ei ole Putin

Rääkides Venemaa juhist, räägitakse ainult Putinist. Ta on nagu kõige algus ja lõpp, üldnimi Venemaa kohta. Nii on kõige lihtsam, aga kas ka kõige õigem? Järgnev lugu otsib vastust küsimusele, kes või mis Venemaad sisuliselt juhib. Vastus võib olla üllatav. Otsinguteekonda alustame kodust.

Miks eestlastest ei saanud nõukogude inimesi? Eeldused muutuda nõukogude inimeseks olid täiesti olemas. 50 aastat elu nõukogude (tegelikult vene) infoväljas oleks ju pidanud meid ära muutma. Igapäevane infotarbimine oli tol ajal suuresti piiratud ametlike propagandaväljaannetega, TV, raadio ja ajalehed oli parteilise kontrolli all.

Oma rahvuslikud kangelased ja sümbolid olid enamikus vahetatud vene omade vastu. Näiteks minu teekond kodust tööle Eesti Televisiooni kulges NSVLi ajal mööda Gagarini, Mitšurini, Suvorovi, Gogoli ja Lomonossovi tänavat ja keskkool oli Matrossovi tänaval. Ülikoolides oli hulk punaseid aineid NLKP ajaloost teadusliku kommunismini välja.

Vene infoväljas elanute hilisema tegevuse ja vaadete analüüs veenab siiski, et isegi väga pikk elamine teise riigi info sees ei toonud kaasa lõplikke muutusi rahvuslikus ideoloogias. Kui tekkis võimalus Eesti iseseisvuse taastamiseks, kadus vene infomõju enamikul kiiresti.

Jõud, mis seljatas vene massiivse ja agressiivse infovälja, pidi järelikult olema väga tugev. Proovin seda fenomeni seletada mütosfääri mõiste kaudu.

Mis on mütosfäär?

Eestikeelses kirjanduses seda mõistet kasutatud ei ole, venekeelses samuti mitte. Inglise keeles on see eelkõige tuntud kui heavy metal’i muusikat harrastava bändi nimi. Prantsusmaal ilmus paarkümmend aastat tagasi sellenimeline ajakiri, kuid see analüüsis eelkõige märgisüsteeme, sümboleid ja imagot. Võtsin selle termini kasutusele, et proovida selgitada psühholoogilisi, kommunikatiivseid ja käitumuslikke protsesse, mille sees me iga päev oleme.

Sõna mütosfäär pärineb loomulikult sõnast müüt ehk eesti keeles võiks seda nimetada ka müüdiväljaks. Müüdi lihtsaim definitsioon on, et müüt on sümboolne narratiiv, mis selgitab tegelikkust. Enamikul juhtudel loo autorit teada ei ole. Kui me aga mingit müüti usume, siis mõjutab see meie otsuseid ja käitumist. Meid mõjutavaid müüte on palju ja eri gruppidel võivad need olla väga erinevad.

Kui proovida mütosfääri defineerida, siis oleks see rahvuslike, ajalooliste, kultuuriliste, hariduslike ja kogemuslike sümboolsete narratiivide kogum.

Kuidas mütosfäär toimib?

Eesti dominantne müüt läbi kogu okupatsiooniaja oli vabadus. Eesti iseseisvus kui rahvuslik unistus püsis elus läbi aegade, läbi vägivalla ja üle põlvkondade. Praktikas selgus, et esivanemate räägitud lood, mälestused eelmisest iseseisvusest ja rahvuslik kultuur olid tugevamad kui kõikide NLKP kongresside otsused ja propagandasurve kokku võetuna.

Seejuures liikus enamik tähtsast informatsioonist mitteametlike kanalite kaudu ja ainult omavahelise suhtlemisega. Suure osa rahvuslikust müüdiväljast omandavad lapsed koduses suhtlemises, tihti veel enne, kui nad satuvad kooli või meediaväljaannete mõju sisse.

Järgnevad mütosfääri toimimise reeglid on ennast aja jooksul tõestanud.

1. Mütosfäär ei allu kriitikale, see on teatud perioodiks lõplik tõde. Kui me usume, et Eesti eksisteerimise parim vorm on iseseisvus, siis meid seda seisukohta muutma panna ei ole õigupoolest võimalik.

2. Mütosfääri ei õnnestu ratsionaliseerida. See on nagu armastus, sellesse usutakse pimedalt. Infoväli samal ajal on pideva kriitika objekt.

3. Mütosfääri nagu müütigi ei õnnestu kergelt parandada, seda saab ainult asendada teise müüdiga.

4. Mütosfääri muutmine on pikaaegne, see võib võtta põlvkondi. Kiiremaks muutuseks on vaja väga jõulist uut tegurit või šokki, näiteks aaria rassi üleoleku müüt muutus Saksamaal alles kahe sõja kaotusega.

Kui mütosfäär toimib meie puhul niimoodi, siis samuti on see ka teiste rahvaste ja kultuuride puhul. Kõikidel on oma juhendavad lood, mis suuresti määravad olemise ja suhted. Enamikul juhtudel elavad eri rahvaste müüdid rahulikult kõrvuti. Näiteks eesti, läti ja soome müüdid ja kangelased ei ole omavahel konfliktis. Enamgi veel, me peame neist lugu ja õpime nende rahvaste olulisi lugusid nii koolis kui ka ülikoolis.

On aga juhtumeid, kus mütosfäärid ei ole mitte ainult konfliktis, vaid lausa sõjas. Meie oleme sattunud elama just sellisesse kohta, mida Samuel Huntington on kutsunud kultuuride murdepunktiks, ehk me elame vene mütosfääri kõrval. Vene dominantne müüt oma riigi imperialistlikkusest (ka seda usutakse pimedalt ja analüüsimata) vastandub teravalt kümnete teiste rahvaste iseseisvusideele. Üks välistab teise, ehk kui teostub vene impeeriumiunistus, siis kaovad teised kui iseseisvad subjektid. See väide sai tõestuse Ukraina sõja algusega 24.02.2022, kui imperialistlikud instinktid sundisid Venemaad ründama 45-miljonilist rahvast.

NSV Liidu lagunemine 1991. aastal oli sadadele miljonitele inimestele ja kümnetele rahvastele nende elu parim aeg. Läti omaaegne president Vaira Vīķe-Freiberga ütles seda otse ka Putinile nende kohtumisel 2001. aastal. Putin kindlasti ei olnud nõus, temasugustele oli see suurim katastroof, sest kadus võim teiste rahvaste üle.

See ei toonud Venemaal kaasa hingelisi kannatusi mitte ainult nomenklatuurile, vaid väga tugevalt elasid seda läbi ka tavalised vene inimesed. Levada keskuse andmetel kahetses NSV Liidu lagunemist 2012. aastal 49 protsenti, 2018. aastal juba 66 protsenti venelastest, ehk ilus müütiline minevik on ka tavakodanikule väga atraktiivne.

Väga paljude mentaalne aadress ei ole tänaseni mitte «maja ja tänav», vaid «mu aadress on Nõukogude Liit». Need read David Tuhmanovi ja Viktor Haritonovi omaaegsest hittlaulust ei olnud mitte ainult sõnad, vaid suur ideoloogia.

Asumaadest ilmajäämise valu tõi kaasa suure segaduse 90ndatel, mis hiljem on väljendunud Mihhail Gorbatšovi ja Boriss Jeltsini vihkamises ja nende süüdistamises impeeriumi lagundamises.

Vladimir Putin taastas Venemaa imperialistlikkuse ja lausa vene tsivilisatsiooni idee. Alates 2007. aasta Müncheni julgeolekukonverentsi kõnest on arusaadav, et Venemaa mitteametlik, aga suure osa rahva silmis ametlik ideoloogia on Vene impeeriumi taastamine. See suund on taganud Putinile erakordse võimutäiuse ja mida agressiivsem ta oma kunagiste asumaade suhtes on, seda suuremat populaarsust naudib.

Martti J. Kari (1960–2023) oli Soome asjatundja Venemaa alal, kelle 2018. aastal Jyväskylä ülikoolis peetud loeng «Venemaa strateegiline kultuur – miks Venemaa käitub nii, nagu ta käitub?» oli väga populaarne. Kari on kirjeldanud Vene ajaloolist strateegiat mongolite ajast tänapäevani ja selgitanud, miks on seal tänaseni elus sellised nähtused nagu ühe inimese võim, korruptsioon ja julmus.

Ta tõdeb, et Venemaa suurem müstifitseerimine algas küll alles Peeter I ajal, suured lood ja eeskujud on paljuski pärit tema ajast. Veel varem, Ivan III ajal algas ideoloogia, et Venemaa ei taha võõraid maid, vaid ainult neid territooriume, mis piirnevad tema piiriga, ehk kõike. Kõik järgnevad isevalitsejad on jätkanud samaga.

Vene ajakirjanik, Ukraina sõja alguses Venemaalt põgenenud Kirill Nabutov on viimase aasta jooksul teinud terve saadete tsükli Venemaa laienemist Siberist ja Turkestanist Soome ja Bessaraabiani välja. Saadetes saab jälgida, kuidas koos riigi suuruse kasvuga tuli ka erilisuse, tarkuse ja üleoleku müüt.

Paradoksaalsel kombel on just selle erilisuse ja üleoleku imago suurim levitaja mitte venelane, vaid grusiin Jossif Stalin. 1945. aasta 24. mail sõnastas ta vene rahva juhtiva rolli kõikide teiste rahvaste ees oma maailmasõja võidule pühendatud toostis Punaarmee komandöridele. Stalin on tänaseni Venemaa ajaloo hinnatuim juht ja tänaseni usub enamik, et tal oli õigus.

Miks jumal saatis Putini?

Sel suvel pidas Peterburi majandusfoorumil kõne Vladimir Putin. Ta vestluskaaslane oli politoloog ja presidendi nõunik Sergei Karaganov, kelle sõnavõtu pealkirjastas Raadio Vabadus hiljem lennukalt «Miks jumal saatis Karaganovile Putini?». Karaganovi järgi muidugi selleks, et Putin päästaks maailma.

Sergei Karaganov on Putinist 25 päeva vanem, sündinud 12.09.1952. 1992. aastal, veel Jeltsini ajal, sõnastas ta niinimetatud Karaganovi doktriini. See sätestas venelaste õiguste aktiivse kaitse «lähivälismaal», see tähendab ka meil. Selle järgi tuleb tegeleda venekeelse elanikkonna säilitamisega, võidelda vene keele, hariduse ja meedia eest. Süüdistamine venelaste «süsteemses diskrimineerimises» muutus Vene poliitikute ja massimeedia lemmikteemaks, kui Baltimaadest juttu tuli.

Kuna Jeltsin oli Karaganovi sõnade järgi oma valitsemise ajal «psühhofüüsiliselt nõrk» – ilmselt viide presidendi alkoholilembusele –, ei saanud ta tol ajal meiesugustega piisavalt aktiivselt tegeleda. Olukorra parandas alles Putini võimuletulek. On hämmastav, kui täpselt endise NSVLi suunas Karaganovi doktriini järgitud on, ja see teeb temast Venemaa olulise mõtteandja ehk ideoloogi.

Viimase aasta jooksul on ta esinenud palju, seejuures öelnud asju, milles peegeldub kogu Vene impeeriumi kaotuse valu ja kirg seda tagasi saada. Ta peab Venemaad teistest vaimselt ülemaks. «Venemaa on geneetiliselt autoritaarne riik, see on loodud ajaloo jooksul ja see on formeerinud meie geneetilise koodi.» «Ei tohi ahvile anda granaati, näe, Ukrainale anti ja vaadake, mis välja tuli!» «Balti riikide juhid on intellektuaalsed kääbused.» Need on näited tema lausetest.

Eriti suur roll on tal praegu tuumasõja ideoloogia levitamises. Oma artiklis «Raske, aga vajalik otsus» kutsub ta Venemaad üles alustama tuumasõda, sest ainult nii olevat võimalik inimkonda päästa. Suurem osa tema sõnavõttudest on alati ülevalt alla tekstiga. «Paarkümmend pommi USA baaside pihta, 100 000 surnut ja nad võtavad mõistuse pähe,» on ta ähvardanud.

30 aastat tagasi loeti teda vaat et Venemaa esiliberaaliks-intellektuaaliks ja läänes oodatud esinejaks. Nüüd on ta küll tuumasõjaga ähvardamise eest sanktsioonide all, aga ikkagi paneb imestama, mida impeeriumi kaotus inimesega võib teha. Nüüd, vana mehena, on ta vähemalt sõnades valmis tapma kümneid miljoneid Venemaa mütosfääri kaitseks.

Väljaspool on vene mütosfäär kaotaja

Oma maailmapildi ja võimu agressiivne pealesurumine ei ole Venemaal valutult läinud. Eelkõige Euroopas (ida ja Hiina on eraldi teema) on Venemaa maine rängalt kannatada saanud. Muutused on suured ja enamikus pöördumatud.

1. Vene armee ei ole tänu ukrainlaste vaprusele enam võitmatu tohutu jõud. See on kaasa toonud riikide kaitse-eelarve suurenemise, sõjatööstuse arendamise ja NATO laienemise.

2. Vladimir Putini imago muutus sõjaga suurest strateegist sõjakurjategijaks.

3. Vene armee kui Euroopa vabastaja müüt on läinud, sest Ukrainas tehtud sõjakuriteod on lähemal ja emotsionaalselt mõjuvamad. Siit järgnes ja kestab nn monumendisõda, kus riik riigi järel vabaneb tuhandetest Vene sõjasümbolitest.

4. Sõda muutis miljonite välismaal (ka meil) elavate venelaste elu, kuna karaganovlik igavese diskrimineerimise ja Euroopa eliit­ohvri lugu ei ole enam tarvitatav.

5. Ümbermõtestamisele läheb vene sundkultuuri roll. NSVLi ajal sunniti paljudele rahvastele peale vene kirjanduse, kunsti ja filmi variandid. Ainuüksi meil Eestis on kaotanud mõtte miljonid raamatueksemplarid sotsialistlikust ülesehitustööst ja vene kangelastest.

6. Väga paljud vene kultuuritegelased, kes on ennast sidunud Putini ja sõja toetamisega, on rahvusvahelisest elust ja kontaktidest väljas.

7. Vene keele kasutusala väheneb kiiresti.

Praegu ei kujuta ette, missugused arenguvariandid taastaksid Venemaa mainepositsiooni. Võimalikud sõjalised eduvariandid austust ei too ja Venemaal väga populaarset küsimust «Miks te meid ei armasta?» ei ole nüüd aastakümneid, ehk ise põlvkondi, mõtet küsida.

Venemaal pole muutunud suurt midagi

Eelnevalt räägitud mütosfääri erakordne vastupanuvõime välissurvele kehtib ka Venemaal.

Kogu Euroopa ja «kollektiivne lääs» astub valet jalga, usub enamik. Järgnevad argumendid kehtivad praegu, mõnes toob aeg korrektsioone.

1. Kolm aastat sõda ei ole vähendanud Putini populaarsust, isegi ilma hääli võltsimata võidaks ta praegu suvalised valimised.

2. Nähtavat sõjavastast liikumist Venemaal ei ole.

3. Venemaal ei ole enamiku juures märgata mingit vajadust demokraatia järele. Pigem on propaganda mõjul sõnad «demokraatia» ja «demokraadid» muutunud sõimusõnadeks.

4. Välismaal suurena tunduv Ukraina sõjas hukkunute või

haavatute arv ei avalda oodatud mõju. Venemaal on 1117 linna ja 100 000 asustatud küla ning ta on senini kaotuste suhtes pigem kuulsuse- ja propagandalainel.

5. Sanktsioonide mõju on väiksem, kui läänes loodeti. Kiiresti tekkis paljude rahaahnete riikide ja ärimeeste abil «alternatiivne kaubandus».

6. Välismaal elava opositsiooni protestid ei ole suurt mõju avaldanud. Aja jooksul on hoopis selgunud, et paljud opositsionäärid on samuti kinni Vene impeeriumi idees.

7. Majanduslikud tegurid, mis 1980. aastate alguses muutusid määravaks NSVLi lagunemisel, Venemaal praegu ei toimi. Sõjamajanduse lokkamine ja sõjas osalemise eest makstavad suured summad on parandanud paljude gruppide ja regioonide elatustaset.

8. Sõda on tõstnud paljude inimeste eneseväärikust, sest vastavalt propagandale võitleb vene rahvas praegu üksi kogu maailma vastu ja võidab.

Eelnevast on lihtne näha, et mingite suuremate muutuste toimuma hakkamiseks on vaja palju radikaalsemaid poliitilisi ja majanduslikke šokke, kui praegu toimunud on. Mõtteviis «toetan kõigest hoolimata» ja «tuleb ära kannatada» on siiani väga tugev.

Võitlus kõikidel rinnetel

Et kompenseerida suurt mainelangust väljaspool riiki ja vähendada riigisiseseid ohte, on Venemaa alustanud erakordselt jõuliselt oma mütosfääri kaitse sõja. Midagi ligilähedaseltki sarnast pole varem juhtunud, sest infomõjutuse vahendite hulka on lisandunud sotsiaalmeedia, mis on järsult suurendanud otsekontaktide võimalusi.

Kuna vaba sõna ja Venemaa tüüpi autoritaarsus kaua koos eksisteerida ei saa, sulgub riik endasse nagu NSVLi ajal. Info asemel pakutakse juba aastaid vene etnose erandlikkust rõhutavaid loosungeid, nagu «Venemaa ei alusta sõdu, ainult lõpetab neid», «Venemaa ei ole kunagi ühtegi sõda kaotanud», «Venemaa ei ole kunagi kellelegi kallale tunginud», «Me oleme võitjate maa» jne. Kui müütiline on vene avalik väli, näitab välisminister Sergei Lavrovi seisukoht intervjuus Tucker Carlsonile 6.12.2024.

Ta ütles: «Me ei alustanud sõda. Venemaa president Putin on korduvalt rääkinud, et me alustasime sõjalist erioperatsiooni, et lõpetada sõda, mida Kiievi režiim viis läbi oma rahva vastu Donbassis.»

Selline tegelikkuse asendamine alternatiivsete kommunikatsioonivariantidega ja sõja nimetamine millekski muuks on praegu Venemaal peamine metoodika.

Kuna Moskvas saadakse väga hästi aru müütide tähendusest, rakendatakse ühe meetodina ka meie suunal kohalike rahvuslike narratiivide murdmist ja asendamist. Vähemalt veerandsada negatiivi on sadades meedialugudes pidevas kasutuses. Eesti ja teised Balti riigid on ajutised, vaesed, nukuarmeega, fašistlikud, juudivihkajad, väheneva rahvaga, poolnäljas, Euroopa toetustest elavad Ameerika lakeid. Selle levitamiseks on aktiveeritud ka hulk kohalikke sotsiaalmeedia suunamudijaid.

On lihtne näha, et mütosfääride sõda on väga teravas faasis ja kasutatakse kõiki meetodeid, nii füüsilisi, kommunikatiivseid kui virtuaalseid.

Kes siis on Venemaa tegelik juht?

Loodan, et artikli pealkirjale on nüüd vastus olemas. Venemaad juhib selle rahvuslik mütosfäär. Mütosfääri ideoloogia juhib ka Putinit tema tegudes. Putin on lihtsalt vene müütide eest peetava võitluse füüsiline kehastus, ideoloogia elluviimise vahend praegusel ajal. See tähendab, et tema lahkumisega midagi eriti ei muutu, vene rahva unistus on ka edaspidi olla impeerium, mitte riik. See sisemine veendumus juhib inimeste tegusid, paneb rahva liikuma ja vallutama naabermaid.

Ka järelkasv on olemas. Putini ajal on aktiivse propagandatööga üles kasvatatud uus innukate imperialistide põlvkond. Omaaegse peaministri Jevgeni Primakovi pojapoeg, samuti Jevgeni Primakov, poliitik, diplomaat ja «kaasmaalaste õiguste» eest võitleja, on võtnud Venemaa ähvardused kokku nii: «Ma tean palju meetodeid, kuidas karu saab tema koopast välja ajada. Aga ma ei tea ühtegi, kuidas teda koopasse tagasi ajada.»

Teine kuulsuse järeltulija, kirjanik Lev Tolstoi lapselapselaps Pjotr Tolstoi, ka kunagine ajakirjanik, teeb nüüd tõhusat poliitilist karjääri. Kaheksa kuud tagasi sai ta kuulsaks Prantsusmaal, kui ähvardas, lõug vihast värisedes, tappa viimaseni kõik Prantsuse sõdurid, kes Ukrainasse tulevad.

Euroopal on nüüd tõehetk. Kuni Ukraina sõjani oli suure osa Euroopa riikide soov elada midagi muutmata ja mitte teha välja Vene maailma agressiivsusest. Tšehhi kirjandusgeenius Jaroslav Hašek lõi juba 1914. aastal naljapärast seda mõtteviisi kirjeldava partei nimega Rahuliku Arengu Partei Seaduse Raamides. Ukraina sõjaga on Venemaa sellise konfliktitu elu jätkusuutlikkuse naeruväärseks teinud.

Jõu vastu tunnistab Venemaa ainult suuremat jõudu. NATO-l on olemas Venemaaga võrreldes kümnekordne sõjaline eelarve, tohutult suurem inimressurss ja teaduslik-tehniline tase, aga ilmselt on midagi puudu.

Kui aga siiski kuskil leiduks julgus Venemaale tõsiselt vastu astuda, siis ei tohiks valesti defineerida peamist vaenlast. See ei ole Putin, see on vene agressiivne ja vallutushimuline mütosfäär.