Varro2

.2025, 19:34

ANALÜÜS | Kuidas EKRE Eesti rahvuslust uueks loob vol. 2 ehk Miks neile Ukraina ei meeldi? (275)

Olga Minnik

olga.minnik@delfi.ee

EKRE kurssi seavad kolm meest.

FOTO: Kollaaž | Delfi Meedia

14 min

EKRE-stiilis rahvuslus põhineb läänevastasusel, kattudes ohtlikult Kremli narratiividega.

Loe SIIT analüüsi esimest osa.

Mart Helme, Martin Helme ja Varro Vooglaiu retoorika võrdlemine toob esile EKRE ladviku kolm täiesti erinevat lähenemist poliitikale ja maailmavaatele. Varro Vooglaid positsioneerib end selgelt ideoloogina, tema sõnavõttudes ja kirjutistes avaldub kõige selgemini teoreetiline ja maailmavaateline raamistik. Talle ei ole poliitika valitsemistehnika, vaid osa suuremast väärtusfilosoofilisest võitlusest. Vooglaiu käsitlus seob päevakajalised teemad laiemate tsivilisatsiooniliste ja kultuuriliste pingetega, selle järgi on Eestit ohustatud ning seda ei tule kaitsta mitte ainult poliitiliselt, vaid ka vaimselt ja moraalselt.

Seevastu Mart Helme esineb EKRE Olümposel karismaatilise liidrina, kellel küll on ideeline taust, ent kes kõnetab publikut rohkem emotsiooni ja tugeva vastanduse kaudu. Tema retoorika on lihtsale rahvale mõeldud, lihtsustatud ja lööv. Tema maailmavaade on konservatiivne ja rahvuslik, kuid põhiliselt siiski intuitiivne, mitte süstemaatiliselt põhjendatud või korrastatud.

EKRE esimees Martin Helme üritab end positsioneerida poliitiliselt küpse strateegina ja pragmaatikuna, kelle fookus on suunatud konkreetsetele valdkondadele nagu majandus, maksupoliitika, eelarve ja koalitsioonitaktika. Tema sõnavõttudes võib ideoloogiat esineda, kuid see teenib pigem vastandumise ja mobiliseerimise eesmärki kui tervikliku maailmapildi loomist. Muide, ajal, kui Martin Helme oli rahandusminister, ei käitunud ta ei rahvuslase ega euroskeptikuna, vaid täitis ka ise kohusetruult Brüsseli „okupatsioonirežiimi“ nõudeid.

EKRE ja rahutuvid

EKRE kasutab mõistet „sõjaõhutamine“ kritiseerimaks neid poliitikuid ja erakondi, kes toetavad aktiivselt Ukrainat, tugevdavad Eesti kaitsevõimet ja rõhutavad NATO kollektiivkaitse tähtsust. Selle termini kaudu luuakse kuvandit, justkui oleks Eesti valitsus ning lääneliitlased mitte rahu, vaid konflikti pikendamise ja eskaleerimise teenistuses. EKRE maailmavaates tähendab sõjaõhutamine Ukrainale relvaabi andmist, Venemaa-vastaste sanktsioonide toetamist, lääneriikide väärtuspõhise poliitika järgimist ja tugevat sõjalist koostööd NATOga.

Kuidas on võimalik sellise idanaabriga rahu teha?

FOTO: Rodrigo Abd | AP

Seda ei peeta mitte julgeoleku tagamiseks, vaid vastutustundetuks tulega mängimiseks, kus Eesti ise võib muutuda sihtmärgiks. Samasugust kriitikat kasutatakse ka Brüsseli ja Washingtoni vastu, kujutades lääne poliitikat ideoloogilise, hüsteerilise ja militaristlikuna. Selle vastandina esitab EKRE oma positsiooni kui „rahumeelset“ ja „realistlikku“, milles rõhutatakse diplomaatia, iseseisva välispoliitika ja neutraalsuse vajadust. Nii suunatakse tähelepanu kõrvale Venemaa agressioonilt ning nihutatakse vastutuse fookus Eesti valitsusele ja lääne otsustajatele.

EKRE jutt neutraalsest, Euroopa Liidu ja NATO välisest Eestist ei ole pelgalt sõnakõlks, vaid ohtlik tagasisamm, mida Eesti ei saa endale lubada. Sarnane „naiivne rahvuslus“ oli 1990ndatel viljakas pinnas, toona segunes siiras vabadusiha GRU agentide radikalismiga ja tollane meedia võimendas seda kõike „puhta ajaloolise õigluse“ loosungite all. Praeguses kontekstis võib sama loogika viia Eesti taas geopoliitilisse vaakumisse, kus rahvuslus ilma strateegilise selguse ja liitlassuhete kindlustamiseta ei kaitse meid, vaid jätab külma tuule kätte.

Taas: selline lähenemine ei pruugi otseselt õigustada Putini poliitikat, kuid selle aluseks olevad narratiivid kattuvad tihti Venemaa huvidega, eriti siis, kui need aitavad vähendada ühiskondlikku toetust Ukraina abistamisele või lääne ühtsusele. EKRE kasutabki „sõjaõhutamise“ mõistet, et kritiseerida valitsust, õõnestada liitlassuhetevastast usaldust ja esitada end rahulootuse kandjana, samal ajal kui nende retoorika objektiivselt toetab lääne ühtsuse nõrgenemist ja Kremli strateegilisi eesmärke.

Ajakirjaniku ja meediaeksperdi Oleg Samorodni sõnul hakkas EKRE retoorika Ukraina suhtes vaenulikumaks muutuma juba enne 2022. aasta veebruaris alanud täiemahulist sõda. „See ei juhtunud järsku, vaid vaenulikkus tekkis järk-järgult. Alguses olid nende rünnakud suunatud venelaste vastu, hiljem leiti uus sihtmärk: ukrainlased,“ meenutab Samorodni. „EKRE mobiliseerib oma valijaskonda, ärgitades neis vaenulikkust teiste rahvuste, immigrantide ja üldse kõigi „võõraste“ vastu.“ Kui EKRE enam ei saanud vene valijat ühtaegu kiita ja samal ajal „tiblaks“ sõimata, tuli leida uus „vaenlane“, keda rünnata, räägib Samorodni.

Oleg Samorodni

FOTO: Ilmar Saabas

Tema sõnul mängis EKRE mingi ajani topeltmängu: ühelt poolt flirtis venekeelse valijaskonnaga, teiselt poolt ründas just sedasama rahvust. See sundis neid narratiivi kohandama. „Mingil hetkel hakkasid mõned juhtpoliitikud, nagu Mart Helme, vene valijale lähenema. Helme andis intervjuusid nii tõsiseltvõetavatele vene kanalitele kui ka selgelt propagandistlikele väljaannetele. Ta rääkis Vene tsivilisatsioonist väga positiivses toonis, nimetas Putinit isegi suurmeistriks rahvusvahelise poliitika males. Ja hiljem – täiesti jaburalt – ka „apteekriks“, kes hoiab hoolikalt maailmas tasakaalu.“

Kreml pole enam vaenlane

Samal ajal tekib EKRE simulaakrumis vastuolu: nende sõnumid ei lähe alati kokku Eesti ajaloolise kogemusega, kus rahvuslus on tähendanud ennekõike Vene imperialismile vastandumist. See EKRE retoorika vastuolu on Eesti poliitikas üks keerulisemaid ja samas huvitavamaid nähtusi. EKRE käsitluses ei ole rahvuslus suunatud konkreetse riigi – Venemaa – vastu, vaid „globalistliku eliidi“ vastu, keda peetakse tegelikuks Eesti sõltumatuse ohustajaks. Selle narratiivi kohaselt ei ole enam peamine vaenlane idast tulev oht, vaid läänest peale surutav „liberaalne diktatuur“, Brüsseli käsud, soolise ja seksuaalse identiteedi ideoloogiad ning Ukraina toetamisega kaasnev „sõjaõhutamine“.

Sellise maailmapildiga klapib EKRE jaoks „antiglobalistlik“ leer, kuhu nende silmis mahuvad nii Ungari resident Viktor Orbán kui ka USA president Donald Trump ning mille sekka võib taktikalistel põhjustel sattuda ka Putini-Venemaa – vähemalt retoorikas. Samas, kui Eesti rahvuslus ei tähenda enam vastuseisu Moskvaga, siis on oht, et sellest võib saada tööriist, mida Kreml saaks Eesti ühiskonna seestpoolt mõjutamiseks kasutada või mis oleks suveräänsuse maski taha peidetud Kremlile sobiv hoiak. Ja veel: kuigi EKRE räägib palju suveräänsusest ja rahvuslikust iseseisvusest, ei lähe nende sõnumid alati kokku tegelikkusega, näiteks maksupoliitika puhul, ning samal ajal kaldub nende jutt üha enam kattuma Kremli narratiividega. Kui Eesti erakond hakkab tahtmatult kordama Venemaa huve teenivaid sõnumeid, võib see pikemas perspektiivis kahjustada Eesti julgeolekut ja liite, millel me julgeolek põhineb. Jah, EKRE ei pea Putinit armastama, piisab, kui nad räägivad nagu tema.

Aastaid EKRE aseesimees ja üks käilakujusid olnud Henn Põlluaas rõhutab, et EKRE liikmeskond ei ole venemeelne ega toeta Vene Ukraina-vastast agressiooni. Tema sõnul toetavad paljud erakonna vaikivad või sellest lahkunud liikmed kindlalt Eesti senist julgeolekupoliitilist kurssi, sealhulgas NATO-liikmesust, riigikaitse tugevdamist ja Ukraina abistamist. „Küll aga on erakond korduvalt andnud väga vastandlikke signaale. EKRE on Helmede juhtimisel muudetud sisuliselt pereerakonnaks, kus dissent ei ole talutav ja kus otsuseid langetatakse suletult,“ ütleb Põlluaas.

Ta meenutab, et pidi oma EKRE-aastatel korduvalt Mart Helmega vaidlema ja siluma avalikkuses tema sõnavõtte, mis olid tema hinnangul vastuolulised ja mõtlematud. „Tänu asemel sain hoopis ise rünnakute osaliseks. Konflikt oli ilmne. Martin Helme ütles mulle otse, et ta ei jaga minu seisukohti Ukraina suhtes. Mart Helme seevastu väitis, et Moskva patriarh Kirillil on õigus, kui ta nimetab sõda Ukraina vastu pühaks sõjaks. Kas nad toetavad Putinit – seda peab neilt endilt küsima. Aga on selge, et Ukrainat nad ei toeta.“

Henn Põlluaas

FOTO: Priit Simson | Delfi Meedia

Põlluaasa hinnangul ei saa praeguses olukorras lubada kahetisi sõnumeid ega ambivalentsust. „Venemaa on korduvalt kuulutanud, et tema eesmärk on lammutada lääne ühtsus ja rahvusvaheline õiguskord ning taastada Vene impeerium endistes piirides. Kui nad saavutavad Ukrainas edu – olgu relvade abil või rahuleppega territooriumi loovutamise hinnaga –, saavad nad ja neid toetavad riigid, nagu Hiina, Iraan või Põhja-Korea, signaali, et agressioon tasub ära ja rahvusvaheline õigus ei maksa midagi.“

Tema sõnul ei ole kahtlust, et see julgustaks Venemaad alustama uut agressiooni, tõenäoliselt just Balti regioonis. „Juba praegu kostab Moskvast väiteid, et eestlasi kui rahvust ei ole olemas, et Eesti riik on fiktsioon, et meid tuleb denatsifitseerida. Meenutagem ka droonide piiriületusi, õhuruumi rikkumisi ja veealuste kommunikatsiooniliinide sabotaaži. Venemaa peab juba hübriidsõda kogu lääne vastu. Meie rahva ajalooline kogemus ja Ukrainas toimuv kohustavad meid tegutsema,“ rõhutab Põlluaas. „Meie kohus ja meie enda julgeoleku huvides on aidata Ukrainat nende kaitsesõjas. Iga Ukrainas peatatud Vene sõdur on üks sõdur vähem, kes võiks rünnata Eestit. Me ei saa siin endale lubada sisemisi kõhklusi – Eesti julgeolekupoliitika peab olema ühene ja selge.“

Eesti rahvuslus Orbáni majoneesi all

EKRE ei õigusta otsesõnu Putini režiimi ega Venemaa sõjakuritegusid. Selle asemel teevad nad midagi peenemat: nad nihutavad tähelepanu lääne poole, rõhutavad lääne silmakirjalikkust, topeltstandardeid ja küsitavat moraali. Nad räägivad näiteks, et „ka lääs provotseeris sõda“, „Ukraina ise ka ei täitnud Minski kokkuleppeid“, „meie valitsus ei tohiks meie nimel sõda toetada“ jne. See loob mulje, nagu oleks Venemaa agressioon osaliselt mõistetav reaktsioon lääne vigadele. Selline „mõistmise“ toon ei ole Venemaa toetamine, kuid see nivelleerib Venemaa vastutust ja külvab Eesti ühiskonnas segadust. EKRE saab sellest retoorikast kasu. Esiteks, nad eristuvad selgelt „peavoolust“, mis võimaldab neil kõnetada neid valijaid, kes tunnevad end peavoolupoliitikast võõrandununa või selles pettununa.

Teiseks, nad positsioneerivad end ainsa erakonnana, kes „julgeb rääkida tõtt“ ja kritiseerida nii läänt kui ka Eesti valitsust, isegi kui see on ebapopulaarne. Kolmandaks, selline retoorika võimaldab neil väga erinevaid rahulolematuse allikaid – vaktsiinivastaseid, NATO-vastaseid, euroskeptikuid, konservatiivseid kristlasi – ühtseks valijaskonnaks vormida.

EKRE kasutas pandeemia ajal ära hirmu vaktsiinide ees.

FOTO: Jaanus Lensment | Delfi Meedia

Lõpuks – ja see on kõige problemaatilisem aspekt – toimib EKRE retoorika tahtmatult samades infoväljades, mida Vene propaganda ise aktiivselt kultiveerib. Kui Venemaa eesmärk on lääne ühtsust lõhestada, liitlastevastast usaldust õõnestada ja külvata kahtlust Ukraina toetamise mõistlikkuse kohta, siis EKRE iga sõnavõtt, kus nad räägivad „sõjaõhutamisest“, „Ukraina korruptiivsusest“ või „Eesti valitsuse sõjakusest“, aitab seda eesmärki saavutada, isegi kui EKRE ise peab end eesti rahvusluse ainsaks tõeliseks kandjaks.

Siin peitubki paradoks: EKRE kasutab rahvuslust, et seista vastu kõigele, mida peetakse Eesti sõltumatusele ohtlikuks, ent nad ise võivad selle protsessi käigus toetada retoorikat, mis tegelikult õõnestab Eesti julgeolekupositsioone ja liitlassuhteid. Ajalooliselt on eesti rahvuslus olnud alati seotud Vene võimu vastase vabadusvõitlusega. Kui fookus nihkub läänevastasusele, kaotab Eesti rahvuslus oma ajaloolise selgroo ja muutub geopoliitiliselt kellegi võõra huvides kasutatavaks tööriistaks.

EKRE „ettevaatlikkuse“ jutt kattub paljus Orbáni seisukohaga. Ta on järjepidevalt kritiseerinud lääne sanktsioonipoliitikat ja Ukrainale relvade tarnimist, väites, et need pikendavad sõda. EKRE, eriti Varro Vooglaid, on väljendanud sarnast skepsist, küsides, kas sanktsioonid üldse toimivad, kas Ukraina sõda pole lääne „õhutatud“ ja kas Eestil on üldse moraalne või julgeoleku mõttes kasulik neid samme toetada. Samasugust kõnepruuki kasutab Ameerika Ühendriikide MAGA-liikumine, kus rõhutatakse põhimõtet „America First“ ja peetakse ohtlikuks igasugust „sekkumist“ teise riigi konflikti.

EKRE peab Eestit lääne ja Venemaa vastasseisus pigem väikeseks, ohustatud riigiks, kelle huvid ei pruugi ühtida „Brüsseli või Washingtoni omadega“. Rõhk on Eesti suveräänsusel – mitte ainult territoriaalses mõttes, vaid ka õiguses ise otsustada, millistes rahvusvahelistes konfliktides osaleda, millist infot uskuda ja milliseid väärtusi järgida. Praegune olukord on nende ideaalidest kaugel, nagu väljendas vanem Helme: „Peamine osa meie poliitikutest on kellegi marionett. Nad on lihtsalt mingite suurte korporatsioonide marionetid. Need korporatsioonid teenivad praegu suur raha tänu vaktsiinide teemadele. Ja siis nõuavad nad oma marionettidelt, et riikides oleksid seadused, mis kohustavad vaktsineerimist. Eesti on samalaadne riik-marionett.

Varro2

Report Page