Taco2

Vihja

KontoViimasedEestiMaailmArvamusMeluGaleriidDigilehedNaistelehtPereeluTiiuTV3 uudisedFakt teadust päevasArhiiv

Foto: ANDREW CABALLERO-REYNOLDS/AFP/Scanpix

Kommentaartäna, 12:44ALASKA ALANDUS | Oleg Samorodni: Kreml üritab nüüd veenda Trumpi lõplikult sõjalist abi lõpetama(7)

Oleg Samorodni, publitsistKUULA ARTIKLIT6 MIN

TellijaleAitäh! Sinu digitellimus on aktiivne. Loed tasulist artiklit.

Pärast Trumpi ja Putini kohtumist Alaskal esitavad paljud hämmeldunud küsimuse: mis see oli? Vastus on ilmne. Absoluutselt andetu poliitiline etteaste, mis näitas selgelt ja veenvalt, et USA presidendi toolil istub vana mees, kellel on tõsised kognitiivsed probleemid.

Tuletan meelde, et kognitiivsed (või tunnetuslikud) võimed on aju funktsioonid, mille abil inimene mõistab ratsionaalselt ümbritsevat reaalsust ja tagab sihipärase suhtluse selle sama reaalsusega. Lihtsamalt öeldes see on inimese võime tajuda, töödelda, analüüsida, meelde jätta ja vahetada infot, mille põhjal ta töötab välja praktiliste tegevuste ja tegude programmi.

Nagu hüljatud armuke

Kui Trump seisab Putini lennuki ees punasel vaibal, aplodeerib talle ja hüüatab käepigistuse ajal rõõmsalt: „Noh, lõpuks ometi!“, käitub ta nagu tagasilükatud armuke, kes on ammu otsinud kohtumist oma kallimaga, kes on tema suhtes külmaks muutunud. Kindlasti tekkisid samad allegooriad ka USA presidendi pressiteenistuse töötajate seas. Just sel põhjusel Valge Maja pressiteenistuse ametlik videoraport ei sisalda neid USA presidendi suhtes äärmiselt alandavaid kaadreid. Kuid neid pilte nägid otseülekande vahendusel väga paljud inimesed üle kogu maailma. Ükski Ameerika president pole andnud suuremat lööki USA rahvusvahelisele prestiižile. Aga Trump ei taipa seda, sest ta ei saa oma saatusliku kirega Putini vastu midagi peale hakata.

Putinil on ka ilmseid kognitiivseid probleeme. Seda on kirjutatud ja öeldud lugematu arv kordi. Seega pole mõtet korrata. Ja seega tekib küsimus, milles need kaks problemaatilist vanameest kokku leppida saavad? Mitte millestki. Absoluutselt mitte millestki. Putin pole karvavõrdki taganenud Kremli esialgsetest ultimaatuminõuetest Ukraina riikluse de facto likvideerimiseks. Ja Trump pole Ukrainas rahu saavutamise võimalust karvavõrdki lähemale toonud.

Samas Putini tegusid on mingil loogilisel moel võimalik mõista. Kremli diktaator lendas Alaskale, sest Hiina kommunistlik juht Xi Jianping ja India peaminister Narendra Modi ütlesid talle, et kui sa tahad, et me jätkaksime Vene nafta ostmist, siis takista USA-l meie riikide vastu sanktsioone kehtestamast. Kremli strateegid on välja mõelnud, kuidas seda saavutada. Putin nõustus kohtuma Trumpiga, kes oli jaanuarist saati nii järjekindlalt otsinud kohtingut oma Moskva sümpaatiaga. Lisaks saavutas Kreml selle käigus oma suure diplomaatilise võidu: Trump lõplikult tõi sõjakurjategija Putini geopoliitilisest ummikseisust välja.

Sanktsioone ei tule

Nüüd on selge, et Trump ei karmista sanktsioone Venemaa, Hiina, India ega teiste vene nafta ostjate vastu, mille tulud lähevad Venemaa sõja rahastamiseks Ukraina vastu. Tõsi, see tekitab loomuliku küsimuse: kas Trump kavatses üldse selliseid sanktsioone kehtestada? Vaevalt. Nüüd keskendub Kreml teisele ülesandele, mis on Venemaa jaoks kõige olulisem: veenda Trumpi lõplikult lõpetama USA sõjalise abi Ukrainale. Sellisel juhul Moskva kindlasti intensiivistab sõjalisi aktsioone Ukrainas. Ja sõda, mille lõppu Trump nii pompoosselt lubas, lahvatab veelgi suurema jõuga ja veelgi laiemas mastaabis. Ja see on reaalne perspektiiv, sest Trump on korduvalt näidanud oma soovimatust aidata Ukrainat võitluses Venemaa agressiooni vastu.

Õnneks on Ameerika Ühendriigid endiselt demokraatlik ja liberaalne riik, kus on vaba meedia ja kus avalikul arvamusel on poliitikutele endiselt tohutu mõju. Isegi irratsionaalsuse pilvedes hõljuv Trump tunneb seda mõju. Ja tal on üha raskem varjata tõsiasja, et mõni Moskva diktaator võib USA presidenti avalikult mõnitada. Lisaks on Ameerika Ühendriikides palju muid kontrollimehhanisme, mis ei luba Valge Maja peremehel teha ilmseid rumalusi ja parandamatuid vigu.

Aga Trump lihtsalt ei tea, mida edasi teha. Seetõttu jätkab ta mingisuguse jamaga tegelemist, lootes varjata oma täielikku poliitilist jõuetust selle tühja lobisemise taha. Kahtlemata püüab Trump oma välispoliitiliste ebaõnnestumiste eest vastutuse veeretada nii Zelenskõile kui ka teiste Euroopa riikide juhtidele. See tähendab, et vastutus nihutatakse haigete pealt tervete peale. Seega tuleks tema järgnevaid avaldusi võtta pehmelt öeldes suure skeptitsismiga. Trump ei suuda Venemaa vastu midagi efektiivset ja tulemuslikku ette võtta.

Putinit tuleb jälgida

Kuid Putini avaldusi tuleks tähelepanelikult kuulata. Väga sageli on Putini avalikes kõnedes varjatud pahaendelised tähendused. Nii oli ka siis, kui Putin ja Trump Alaskal ajakirjanike ette ilmusid. Putin alustas oma kõnet öeldes, et tal on hea meel näha Trumpi elusana. Formaalselt näis ta viitavat Trumpi ebaõnnestunud atentaadikatsele presidendivalimiste kampaania ajal. Kuid tegelikkuses, Kremli lihuniku suust tulles, võib seda tajuda ähvardusena. Ja selles kontekstis on Trumpi määgiv väide, et Venemaa tuumapotentsiaali tuleb arvesse võtta, üsna sümptomaatiline. See tõstatab loogilise küsimuse: mis siis, kui keegi ei saa enam Ameerika tuumapotentsiaali arvesse võtta? Kas Ameerika Ühendriikide majanduslik ja sõjaline võimsus ei tähenda kellelegi midagi, kui selle suurriigi eesotsas on mees, kellel on aeglane mõistus?

Asjaolu, et presidendist saab tema esimesel ametiaastal „lonkav part“ pole Ameerika ajaloos kunagi varem juhtunud. Kuigi järgmiste USA presidendivalimisteni on veel kolm aastat aega. Ameerika poliitilises slängis „lonkav part“ („lame duck“) on mitteametlik hüüdnimi presidendile, keda pole enam vaja arvesse võtta. Muidugi võib Trumpi nimetada ka „alla lastud piloodiks“. Kuid see metafoor on tema jaoks sobimatu, sest see, kes on sündinud roomama, ei oska lennata.