Sibulasalat

05:00

Kalle Käsper: Eesti lõpetagu ärplemine - ainus riik, kes võib tagada Eesti iseseisvuse, on... Venemaa (397)

Alati nii ettevaatlikud eestlased on pärast iseseisvuse saabumist ja eriti pärast NATOsse astumist muutunud hulljulgeks. See tuleb lõpetada!

Kalle Käsper

kirjanik

Margus Tsahkna näitab ÜRO julgeolekunõukogu istungil fotot hävitajast, mis Eesti õhuruumi tungis. „Liigne provokatsioon,“ arvab Kalle Käsper.

Margus Tsahkna näitab ÜRO julgeolekunõukogu istungil fotot hävitajast, mis Eesti õhuruumi tungis. „Liigne provokatsioon,“ arvab Kalle Käsper.

FOTO: Lev Radin/PACIFIC PRESS/SIPAerakogu| Lev Radin/PACIFIC PRESS/SIPA/Scanpix

5 min

On raske aru saada, kuidas meie ministrid ja rahvasaadikud kooli said lõpetada, geograafias ning aritmeetikas pidanuksid nad kõik saama hindeks „kahe“. Nad justkui poleks näinud kunagi Euraasia kaarti. Nad ei tea Venemaa ja Eesti rahvaarvu ega oska esimest numbrit teisega jagada. Venemaa rakettide ja muu relvastuse hulgast pole neil vähimatki aimu.

Selline harimatus ja teadmatus lubab meie poliitikutel teenida rahva poolehoidu provokatsiooniliste avaldustega. Pole veel meelest läinud, kuidas Riigikogu ei sõlminud Venemaaga piirilepingut, sest sooviti jätta endale õigus Petseri klooster Eestile tagasi nõuda. Ja nüüd, kus pole lepingut, võib Venemaa seda piiri nii sinna kui tänna nihutada.

Kõikvõimalikke ähvardusi ja rusikaviibutamisi on Venemaa suunas tehtud korduvalt.

Nüüd on meie välisminister, kellel kuuldavasti polegi isegi ülikoolidiplomit, saanud hakkama järjekordse provokatsiooniga: ta on üles näidanud valmisolekut paigaldada Eestimaa pinnale tuumarelv.

Siit jääb vaid üks samm selleni, et Venemaa taas meid okupeerib. Põhjus, mis ette tuua, on venelastel igatahes olemas – riiklik julgeolek.

Venemaa ei salli isegi NATOt enda naabruses ja on selle ohu vältimiseks alustanud suurt sõda, aga kui asi jõuab tuumarelvani, saab vastus kiire olema.

Meie poliitikud ei mõista elementaarseid asju: et meil pole seda jõudu, mis on vajalik jõupoliitika (kasvõi sõnades) läbiviimiseks. Oleme väikesed ja nõrgad ja sõltume täielikult NATOst. Varem, jah, võis mõnelgi mehel olla idealistlik lootus, et NATO kaitseb meid alati, igas olukorras; kes praegu nii mõtleb, ja veel hullem, räägib, see on püstiloll.

Varem, jah, võis mõnelgi mehel olla idealistlik lootus, et NATO kaitseb meid alati, igas olukorras; kes praegu nii mõtleb, ja veel hullem, räägib, see on püstiloll.

Donald Trump on oma poliitikaga näidanud, et NATO ja eriti Euroopa asjad huvitavad teda vähe. Trumpi võib huvitada Aasia ja Hiina kui ainus potentsiaalne oht USA hegemooniale. Euroopast üritab ta lahti saada.

Kui ta ka ei tee Putiniga kaupa umbes selles vaimus, et „Mulle Gröönimaa, Venetsueela, Kuuba ja Nikaraagua, sulle Ukraina ja Pribaltika“, siis sõdima ta meie eest ei hakka. Vaevalt, et sõdima hakkab ka Euroopa: igaühele on kallis oma nahk, ja mitte teise oma. Meie pole siiani mõistnud Itaalia tragöödiat, kes seisab silmitsi migrantide massiga, miks peaks siis Itaalia mõistma meie muret? Kas pole talle ükskõik, kes Eestis võimul on, Puusepp või Putin?

Võib olla üsna kindel, et kui Venemaa tungib kallale Eestile, saab vastupanu olema lühike: tehakse mõned sümboolsed paugud ja siis tõmmatakse väed tagasi „paremale positsioonile“, see tähendab Rootsi.

Maailm on muutunud ja kui me tahame selles uues maailmas ellu jääda, peame muutma oma käitumist. Tuleb tunnistada fakti, mida meile näitab kaart: ainus riik, kes võib tagada Eesti iseseisvuse, on... Venemaa.

Seepärast peab eesmärgiks olema mitte teha midagi niisugust, mis provotseeriks Venemaad sõjalisele invasioonile. Venemaal on ka omal probleeme küllaga, tal ei ole tegelikult vaja veel üht peavalu, mis talle tekib siis, kui ta peab Eestiga arveid õiendamaa; aga kui teda sunnitakse selleks, näiteks sellesama tuumarelva paigutamisega piiri äärde, siis pole tal valikut ja ta teeb selle teo ära.

Niikuinii oleme teda pikka ega ärritanud oma kohmaka ja ülbe kohalike venelaste poliitikaga.

Teine asi on Euroopaga. Euroopa tervikuna on piisavalt tugev, et Venemaaga sõdida, eurooplased lihtsalt ei taha sõda, nad tahavad elada edasi oma naudingute maailmas, nagu nad on seda teinud kõik viimased aastakümned.

Seepärast on see hoopis teine asi, kui Kaja Kallas Venemaale resoluutseid nõudmisi esitab, tema kui Euroopa Liidu esidiplomaadi taga seisab suur ja võimas riiklik moodustis. Paljudele Euroopas (ja ka USAs) ei meeldi Kallase kindlameelsus, nad ootaksid suuremat kompromissivalmidust. Seepärast pole välistatud, et Kallast sunnitakse mingil hetkel erru minema – kuid igatahes on ta Euroopa mökudele meestele näidanud, kuidas seista rahvusvahelise õiguse eest.

Nendel noormeestel aga, kes siin, Eestis, üritavad Kallast järele ahvida, pole kellelegi toetuda, neil puudub seljatagune. Eesti on väike ja nõrk, ja väikesed ja nõrgad ei tohi end ärplemisega hädaohtu seada.