Rokk

„Pläust!“ Suurest õhtusöögi-uuringust selgus eestlaste lemmiktoit

Pläustist poke’ni. Veoautokabiinist õdusa elutoani. Mitusada inimest nõustusid meiega jagama, mida nad õhtuks söövad ja mis on nende lemmiktoit. Neist vastustest joonistus välja kirju pilt eestlaste elust.

Anna Teele Orav

Kaur Maran

Toimetas: Kerttu Jänese

22 min

„Pläust!“ kirjeldab Mait oma lemmiktoitu. Pläusti meeldib valmistada nii talle kui tema elukaaslasele. Varem sõid nad seda koguni kaks korda nädalas, viimastel kuudel harvemini.

Ekspressi palvel täpsustab Mait, et see on võlts Bolognese – väga kiire, lihtne ja maitsev. „Fusilli’de või spagettidega, kastmeks sibulaga praetud hakkliha, tükeldatud tomat, sool, pipar, Vahemere ürdisegu,“ kirjeldab ta. Mõnikord lisaks tomatipüree.

Pooletuhande vastaja hulgas nimetati oma lemmiktoiduna kõige sagedamini justnimelt pastaroogi. Selgub, et eestlane ei olegi kartuli, vaid hoopis makaronirahvas.

Nii mõnigi eelistab nimetada oma lemmiktoitu originaalse nimega – pasta Bolognese. Kui paljud teevad seda klassikalisel viisil, „mitte-pläustina“, lisades sinna ka punast veini, jäi meil seekord välja uurimata.

PERE LEMMIKROOG: Reelia armastab värsket pastat bolognese stiilis kastmega. Teeb alati korraga paraja portsu, millest osa läheb ka sügavkülma või siis hoopis lasanjena ahju.

FOTO: Kiur Kaasik| Delfi Meedia

Reelial on kodus kolm pastamasinat, igaüks valmistab eri paksusega makarone.

„Seltskondlik pastategu on oluliselt meeleolukam ja märkimisväärselt... jahusem!“ seletab naine, miks ta eelistab isetegemist poemakaronidele. Ja lisab kelmikalt, et sellel oli oluline roll ka tema teel abikaasa südamesse. Nüüd on see ka nende ühise tütre lemmikroog.

Värske pastaga on küll parasjagu nikerdamist, tõdeb Reelia, ent tulemus on seda väärt. Kui sööjaks on keegi, kes enne pole värsket pastat maitsenud, ei suuda ta esiti uskudagi, kui suur on vahe pakipastaga.

TULEMUS ON SEDA VÄÄRT: Värske pastaga on küll parasjagu nikerdamist, tõdeb Reelia, kuid samas on see meeleolukas seltskondlik ettevõtmine. Sellel, muide, oli oluline roll ka tema teel abikaasa südamesse.

FOTO: Kiur Kaasik| Delfi Meedia

Peened nimed, lihtsad makaroniroad

Popiks saanud toidukoolitused ja restoraniskäigud on muutnud ka eestlaste koduseid õhtueineid.

„Makaronid mingisuguse eriti juustuse-koorese kastmega,“ ei häbene Agnes oma lemmiktoitu nimetada nii, nagu see on.

„Lihtsatest toitudest spaghetti aglio e olio,“ nimetab aga oma lemmikut teine naine. Tõlkes: need on spagetid küüslaugu ja oliiviõliga. Paljud vastajad eelistavad kasutada just algupäraseid võõrkeelseid nimetusi.

SÖÖ SILMADEGA: Reelia imeilus ja maitsev pasta.

FOTO: Kiur Kaasik| Delfi Meedia

Mitu inimest nimetavad meelistoiduna pasta carbonara’t. Ehk spagetid peekoniga.

„Hiljutine uus lemmik on pasta e ceci,“ märgib Birgitta. Ja selgitab ise kohe etteruttavalt: „Kikerhernega Itaalia pasta, kus ühes potis on lömastatud küüslauk, oliiviõli, kontsentreeritud tomatipasta, purgikikerherned, väiksed makaronid ja vesi, soola, pipart ja rosmariini. 20 minutit keetmist ja ongi valmis! Peale saab veel juustu või maitsepärmi panna.“

Lasanje ja ravioolid on samuti singi või hakklihaga praetud makaronide kõrval hõivanud kindla koha eestlaste laual. „Käisin pastakoolitusel,“ teatab üks mees.

„Et laual ei oleks ainult makaronid!“

Piret Vihmar on kolme lapse ema. Tema jaoks on oluline, et laual ei oleks ainult makaronid. Nende pere lemmikõhtusöögiks on burrito’d, mehe tehtud pitsa, pita falafelidega ja paella. Eesti toidukultuuri väljasuremise pärast muretsejate rahustuseks: ka kotletid kartulipudru ja kodujuustu-tomati-kurgisalatiga!

MAITSEMEELE ARENG: Ronja läbib vanemate vendade Karli ja Lukase eeskujul maitserännakut mängeldes. Pireti ja Kaarli eesmärk on, et lapsed erinevaid toite alati vähemalt proovida julgeks. Karl ei söö banaani, Lukasele ei maitse kukeseened ja Ronjale fetajuust, aga üldiselt saab pere ühise laua taga ja suurema protestita sama toitu jagada.

FOTO: Rauno Volmar| Delfi Meedia

Õhtusöökide plaani teeb pere kamba peale. 13aastane Karl, 11aastane Lukas ja 5aastane Ronja saavad ka sõna sekka öelda.

Iga päev peab olema erinev toit, ja nädala jooksul esindatud köögiviljad, liha, kikerherned-läätsed ja piimatooted.

„Burrito’d on menüüs vähemalt igal teisel nädalal. Pitsategu tavaliselt vähemalt korra kuus. Nädalavahetusel, sest nullist tehtud tainas tahab mitmes voorus kerkida,“ selgitab Piret.

Meie küsimustikule vastajatest enamik eelistas kõigil päevadel süüa kodus.

Ta ütleb, et kuna nad mehega naudivad erinevaid maitseid ja katsetamist, on nad lapsed sujuvalt oma maitsete matkale kaasa vedanud. „Kokkulepe on, et isegi kui ei näe isuäratav välja, võta vähemalt üks amps,“ jätkab Piret reeglite tutvustamist. „Kui ei maitse, ei pea sööma.“ Just selle taktikaga on vanemad saanud lapsed sööma – ja tundub, et enamasti ka nautima – erinevaid maitseid.

PIRETI PERE ÕHTUSÖÖK: Hakklihaga koos söövad lapsed suvikõrvitsat, „kahvliks“ maisikrõps.

FOTO: Rauno Volmar| Delfi Meedia

Poes käies on tavaliselt kaasas Ronja, kes juba teab, et alati alustatakse puuviljade-köögiviljade juurest. Tüdruk piiksutab iseteeninduspuldiga triipkoode ja proovib alati ära, kas käes võiks olla see päev, kui allutakse tema provokatsioonile: „Ma pole täna mitte midagi magusat saanud!“

Pooled meie küsimustikule vastanutest ei söönud nädala jooksul üldse magustoitu.

MAGUSAT POLE SIIA VAJAGI: Pireti poegade lemmiksöök on maisikrõpsud kerge garam masala ja vürtsköömnetega tembitud hakkliha-suvikõrvitsaseguga. Kõrvale jogurti-tahiinikaste, peale puistatud granaatõunaseemned ja koriander.

FOTO: Rauno Volmar| Delfi Meedia

„Ei ole olemas sellist asja nagu lemmiktoit!“

Nii mõnedki vastajad seavad lemmiktoidu-küsimuse püstitamise ägedalt kahtluse alla.

„Ei ole olemas sellist asja nagu lemmiktoit!“ kirjutab üks naine. „Mulle maitseb kõik, kus on hooajalisi köögivilju, ürte ja veidi kvaliteetset liha, kala või mereande.“ Ja lisab, et kui täna meeldib talle väga süüa isetehtud ricotta-kreemi marineeritud mustade läätsede ja ahjus küpsetatud kirsstomatitega, siis juba homme võib meel muutuda. Siis tundub kõige meelepärasem hoopis vasikahakkliha, koriandri ja kinoaga täidetud valged paprikad. Ülehomme tahaks ta aga hoopis Lindströmi pihvi kitsejuustuga!

Teise vastaja jaoks on aga lemmiktoit, mis „teeb kõhu täis ja pakub ka mingisugustki maitseelamust“.

Kolmas avaldab imestust: „Kas kellelgi on tõesti lemmiktoit, mida ta on valmis kogu aeg sööma?“

Ühele kaetud laud. „See ei peaks nii olema“

Üksi elaval Piretil, eelmise rääkija nimekaimul, ei ole lemmiktoitu, aga üks tema lemmiktegevus on söömine kui protsess. „Rituaal on süüa korralikult kaetud laua taga, kus on lina ja lilled. Samal ajal kuulan mõnda podcast’i või raadiot. Vahel loen Ekspressi või vaatan akna taga söövaid linnukesi või oravaid. Nõud peavad olema korralikud ja kaunilt asetatud,“ kirjeldab ta.

Oma kaunilt kaetud lauda Piret kahjuks võõrastele näidata ei soovi. Sest see oleks ilus, aga kurb. „Visuaalselt kaunilt kaetud laud... ühele. See ei peaks nii olema.“

Kuna ta on üksi, ei tee ta päris igal õhtul süüa, vaid valmistab toite, mida saab järgmisel päeval soojendada. Ta eelistab Eesti, Ukraina, Hispaania ja Mehhiko köögi roogasid.

Sageli on taldrikul ka kala. „Mul on palju tuttavaid kalamehi,“ leiab ta üksildastele õhtusöökidele vastukaaluks ka rõõmu. „Kõiki hooajalisi kalu leidub minu toidulaual – haugi, vimba, koha, latikat, lesta ja räime.“

Värske tooraine on oluline, aga sellega ei viitsi tegeleda.

Anonüümne vastaja

Eelmisel suvel otsis Tartu Ülikool riigihankega reklaamifirmat, kes viiks 1,3 miljoni euro eest läbi kampaania, mis paneks inimesed kala sööma. Meie küsitluse tulemus, kus kala on lemmiktoiduna teisel kohal, aga paneb küsima: kas kala on ikka nii väga vaja populariseerida? Äkki piisaks, kui selle hind oleks taskukohasem?

„Ma jumaldan värsket kala! Üleüldse värske tooraine on oluline, aga sellega ei viitsi tegeleda,“ tunnistab anonüümseks jääda sooviv vastaja Harjumaalt.

Õhtusöögiks eelistavad meie toidupäeviku pidajad ülekaalukalt lõhet, heeringas jääb kaugele maha. Veel vähem nimetatakse koha, ahvenat, kilu ja... rahvuskala räime.

„Kui peaksin sööma ühte toitu, siis hapukapsasuppi!“

„Minu maitsemeel on kujunenud nagu taasiseseisvunud Eesti,“ lausub Hendrek Kraavi, kelle lemmiktoiduks on siiski jäänud hapukapsasupp. Ja üldse hapu.

Pereisana hindab ta kõrgelt seda, et hapukapsasuppi saab soojendada õige mitu söögikorda ja asi läheb sellest aina paremaks. „Kui ma peaksin sööma nädal aega järjest ühte toitu, siis just hapukapsasupi puhul oleks see talutav.“

LEMMIK JUBA LAPSEPÕLVEST: „Hapukapsasupis on nii magusat kui haput, nii soolast kui teravat ja see üllas roog on tugevate Eesti juurtega – oder ja kapsas on põline talurahva toit,“ kirjeldab Hendrek.

FOTO: Ilmar Saabas| Delfi Meedia

Ta veetis lapsena kõik nädalavahetused ja suved maal, kus tehti süüa sellest, mis endal võtta oli. „Traditsiooniline Eesti köök on päris paljuski hapu alatooniga. Kui laual on pidevalt hapupiim, hapukoor, hapendatud kasemahl, hapendatud ja marineeritud aiasaadused, siis paratamatult hakkab hapu mekk meeldima,“ pakub ta.

Nende perel oli suitsusaun, mis tähendas, et suitsusaunasink rippus sahvris jõulust jaanipäevani. Singirasv, millega tehti suur jagu toite, on samuti hapuka-mõrkja maitsega, kergelt hapukas noot on ka vabapidamisel rohkelt heina söönud kodusea lihal. „Nende maitsetega üles kasvamisest vist see hapukapsasupi armastus mul välja kujunes. Hapukapsasupp on hea, lihtne ja aus toit, sisaldab mulle juba lapsepõlvest armsaid hapukapsaid ja suitsuliha,“ analüüsib mees mõnuga meie palvel oma lemmikut. „Selles on esindatud kõik põhimaitsed: magus, hapu, soolane, mõru ja umami.“

Maitseradadel uitamist innustas ka taipamine, et kokkamisoskus annab daamide silmis korralikult plusspunkte.

Hendrek

Kui Eesti taasiseseisvus, hakkasid poelettidele ilmuma asjad, mida ta kunagi varem elus söönud polnud. Hendrek mäletab siiani elavalt hetke, kui esimest korda Tartus Kesklinna kaubahallist värsket paprikat ostis! Ka erinevate müügile ilmunud vürtsidega sai hakata roogi huvitavamaks tegema.

„Maitseradadel uitamist innustas ka taipamine, et kokkamisoskus annab noorte daamide silmis korralikult plusspunkte!“ tunnistab ta.

Väga silmiavavaks said ka välisreisid. Tugevalt mõjutas Hendrekut esimene käik Taisse, mille kööki ta siiani kõrgelt hindab ja mille nelja maitse tasakaalu filosoofia – hapu, magus, soolane, vürtsikas kõik ühes roas koos – talle väga mokkamööda on.

Väiketalus kasvatatud ausa tooraine ja traditsioonilise Lõuna-Eesti taluköögi vastu ei saa aga siiani miski.

„Lemmikuid pole, aga suppi armastan“

„Ei ole kindlat lemmikut, aga suppi armastan küll,“ vastab üks naine. „Eestimaa klassikutest välismaiste eksootideni välja. Rohkem maitseb heleda leemega keedus.“

Nii klimbisupp kui hapukapsasupp on endiselt au sees. Seda nimetavad mitmed vastajad lemmiktoiduna.

HENDREKU HAPUKAPSASUPP: Selles on esindatud kõik põhimaitsed: magus, hapu, soolane, mõru ja umami.

FOTO: Ilmar Saabas| Delfi Meedia

Ja muidugi frikadellisupp. Aga õhtusöögiks süüakse ka tomati-paprika kukeseenesuppi, kana-nuudlisuppi, läätsesuppi, kõrvitsapüreesuppi, lõhesuppi, boršisuppi...

„Kalasupp bouillabaisse’i ainetel,“ nimetab teine naine oma lemmiku õhtusöögi.

Mis see veel on, küsite. Aga palun: Prantsuse supp vähemalt kolme sorti kala ja tomatiga!

Steik grillil. Aga mitte tallanahk

„Hästi küpsetatud steik,“ on 25aastane Taavi oma lemmiktoidu valikus resoluutne. „Ja ma mõtlen korraliku koorikuga ja seest punane, mitte tallanahk. Salatit ja juurikaid ehk kiudaineid ja vitamiine peab ka alati taldrikul olema.“

Taavi rõõmuks on grillihooaeg käes. Steiki meeldib talle just grillida, vanemate juures õues. Sest toas pannil tehes on ju kogu korter selle aroomiga täidetud.

Lapsepõlves, mäletab Taavi, rõhutas ema talle alati tervisliku toitumise olulisust. Andis alati toidu kõrvale midagi värsket, kas või lihtsalt salatilehti. „Tollal ma seda ei mõistnud, kuid nüüd on need õppetunnid minuni jõudnud. Ka mu tüdruksõber rõhutab kiudainete olulisust. Nende olemasolu ma polnud endale isegi teadvustanud!“

Ka sotsiaalmeedia algoritmid on ära tabanud, et noormeest huvitab tervislik toit ning tema voos on nüüd asjakohased retseptivideod.

Toidupäevikupidajate vastuste põhjal on enamuse lemmikliha kana.

„Kana on elu!“ kuulutab üks vastaja. Veini-koorekastmes kanakoivad. Kanariis. Kananuudlid. Pikkpoiss kanalihast. Kanasupp. Võikana. Kanahakklihakotletid. Kõiki neid nimetatakse lemmikute lihatoitudena. Aga kaugeltki mitte ainult kana.

Sellele järgnevad hakklihatoidud. Chili con carne’t nimetatakse korduvalt. See tähendab vürtsikat hakklihahautist tomati ja ubadega, kel see veel kuidagi radarilt läbi pole lipsanud. Armastatakse ka veisehakklihast lasanjet tomatikastme ja rohke juustuga ning hakkliha-kapsahautist kartuliga. Kartuli-hakklihavormi ning pennesid just nimelt hakklihaga.

Sealiha kohe kannul. Alles selle järel on vastajatele mokkamööda Taavi lemmik veis.

„Filet mignon,“ märgib üks vastaja. Tõlkes: veise pehme sisefilee.

„Peenematest roogadest tartar, kitse- või põdrafilee jne,“ lisab teine.

Veise järel leiame edetabelist pardiliha ja lambaliha, kuid neid sööb nädala jooksul palju väiksem osa vastajatest. Mõni üksik vastaja valmistab ka küülikuliha. Peenema liha kõrvale nimetavad vastajad lemmikjoogiks õlu ja veini. Alkohol oli joogieelistustest iga päeva lõikes vee järel teisel või kolmandal kohal.

„Öö läbi ahjus potis haudunud lambaliha ja juurviljad,“ jagab Raul, kes valmistab seda koos abikaasaga. Selle kõrvale armastavad nad võtta ühe õlle.

„Pardifilee – Lidlist ostetud, eelküpsetatud –, keedukartul, pohlamoos, peedisalat,“ raporteerib Epp, kelle jaoks passib selle toidu kõrvale klaas veini.

„Külamehelt saadud küülik sai ahjus ära hautatud koos maitsetaimede ja kitsepiimaga, mis ka samalt külamehelt,“ kirjeldab Riina. „Kõrvale enda kasvatud keedukartul ja oma küpsetatud leib, lisaks õlu.“

Toitumishäirest toidu armastamiseni

Brit Suurraidi lemmiktoidud on aasiapärased. „Kas mõni kosutav supp, nagu ramen, pho, või vürtsikas roog liha ja nuudlitega,“ toob ta näiteks. „Hea toit, jook ja kokkamine on mulle tohutult südamelähedane ja suur kirg.“

AASIA TOITUDE FÄNN: „Kui peaksin elu lõpuni vaid ühe maailmajao toitudest elama, siis poleks isegi küsimus, kuhu see valik langeks!“ kinnitab Brit.

FOTO: Rauno Volmar| Delfi Meedia

Lapsena oli Brit väga valiv sööja – enamik asju talle ei maitsenud. Siis kujunes tal välja toitumishäire, mis tegi toidust karistuse ja koorma, mis kontrollis tema elu. „Kui ma aga lõpuks tervenemise teekonda alustasin, käis mingi klõps mu peas, kus ma mõistsin, kui tohutult ma tegelikult toitu ja tugevaid maitseid armastan.“

Tänaseks julgeb ta end nimetada täielikuks foodie’ks ja tema lähiringkond pöördub alati tema poole, küsimaks soovitusi, kuhu ja mida sööma minna.

Brit leiab, et tema maitsemeele kujunemises on heas mõttes süüdi ka tema vanemad, kes viisid teda ja õde restoranidesse sööma – aga mitte kananagitsaid ja friikaid, vaid proovima erinevaid maailma kööke.

BRITI POKE: Talle meeldib, kui toit on tervislik, palju köögivilju, puhas liha.

FOTO: Rauno Volmar| Delfi Meedia

Vürtsikas toit – mida hullem, seda parem – ja kõik tugevad maitsed on sestpeale tema lemmikud. Ühe nädala jooksul on tema õhtusöögilaual toite igast maailmajaost. „Mulle meeldib, kui toit on tervislik, palju köögivilju, puhas liha. On oluline, et toit pakuks elamuse, ma ei viitsi päevast päeva sama asja süüa,“ jutustab ta. Seepärast teeb ta igal õhtul kodus midagi uut, mitte ei söö jääke. Kokkamine ei ole tema jaoks kohustus, vaid nauding. Nad otsivad elukaaslasega alati põnevaid intensiivseid maitseid, mida kohandada endale sobivaks.

Klassikaline Eesti toit nagu kartul, liha ja kaste ei ole tema kodus kuigi tavapärane. Sellest on eemaldunud nii mõnedki meie uuringus osalejad. Populaarsed on hoopis Aasia karrid ja kanaroad, aga ka Mehhiko takod. „Roheline Tai karri on Eesti kliimasse kõige sobilikum ja tujutõstev,“ põhjendab üks hiidlanna.

„Praekartul teeb tuju rõõmsaks“

Kuid paljud on siiski jäänud juurte juurde. Tulvo Ilves on enda sõnul erinevate maitsete huviline. Pariisis käies proovis ka konnakoivad ära. Kuid pärast pikemat äraolekut või pingelist perioodi, kui pole olnud mahti ise süüa teha, on just praekartulid need, mis teevad tuju rõõmsaks. Tema lemmiktoit.

POLE MIDAGI PAREMAT: Tulvo on erinevate maitsete huviline. Kuid pärast pingelist perioodi on just praekartulid need, mis teevad tuju rõõmsaks.

FOTO: Jassu Hertsmann| Delfi Meedia

Toidupäeviku täitmise perioodil veetis Tulvo enamiku ajast oma Räpina kodus, kus jagas menüüd pensionieas emaga. „Konservatiivsed valikud tulevad põhiliselt sealt,“ põhjendab ta, miks sai tol nädalal söödud frikadellisuppi, heeringat, grillvorste ja rosoljet.

Oma toitudele meeldib talle lisada araabia hõngu, näiteks kaneeli. „Aasiapärane vürtsikus ei tule ema puhul kõne allagi. Küll aga meeldivad meile mõlemale pastaroad, enamasti teen gluteenivaba pastat aedvilja-koorekastmega, liha valik varieerub vastavalt hetkeolukorrale kaubanduses.“

Linnas olles on Tulvo menüüs tihti Aasia toit. „Hetkelgi mõtlen, et paar kevadrulli oleks väga meelepärane.“

Keedukartuli kõrvale on tulnud gnocchid, bataat ja kartuligratäänid

Eestlased söövad meie küsitluse näitel nädala jooksul enim keedukartulit, siis tuleb ahjukartul ja friikartul, kohe on kannul kartulipuder ja praekartul ning kaugele maha ei jää ka kartulisalat.

TULVO PRAEKARTULID: Konkurentsitu lemmikroog ja tõeline lohutustoit.

FOTO: Jassu Hertsmann| Delfi Meedia

„Friikartulid, viinerid, ahjupelmeenid ja greibivesi,“ ei näe üks naine põhjust oma lemmiktoite maha salata.

Kuigi oma lemmiktoiduna nimetasid vastajad friikartulit vaid kolmel korral, ilmnes iganädalasest toidupäevikust, et neid söödi nädala jooksul küll ja veel.

Kuid koha eestlaste õhtusöögilauas on hõivanud ka peenema nimega kartuligratään – sisuliselt on see muidugi... kartulivorm.

„Gnocchi’d kõrvitsa, salvei ja juustuga,“ kirjeldab üks vastaja oma lemmikut. Kui lugejad ei ole seda kartuli-nisujahusegust tehtud moodustist veel avastanud, siis soovitame täiega!

Loomulikult on kartulitoitude lahutamatu kaaslane hakklihakaste.

Bataat ehk maguskartul on samuti oma tee õhtusöögilauda leidnud, kuid tavalise kartuliga see kaugeltki ei konkureeri.

Meie vastajad ei pea muna vaid hommikusöögi juurde kuuluvaks. „Kümme keedumuna ja kartulisalat,“ raporteerib oma õhtusöögist Ott.

„Omlett jalapeno, peekoni, majoneesi-tšilli kastmega, rohelise sibula ja juustuga. Vahel teen bataadifriikaid ka kõrvale, aga siis söön liiga palju,“ tunnistab Marie.

„Suitsutatud kana kintsuliha minu autos ikka leidub“

„Oleneb, millal parkimiskohta jõuan. Kas selles kohas on võimalik valmistoitu osta või pean konservi lahti tegema või kiirnuudlid keevasse vette panema,“ vastab Võrumaalt pärit rekajuht Aavo Lepik küsimusele, mis kell ta õhtust sööb.

TÖÖPÄEV LÄBI: Aavo einestab sageli pärast tööpäeva oma Scania kabiinis.

FOTO: Andres Putting| Delfi Meedia

Ta einestab sageli pärast tööpäeva oma Scania kabiinis.

Näiteks soojendab ühepajatoidu üles mikrolaineahjus ja joob kõrvale ühe õlle. Lisaks ampsab – võimalusel koduaia! – tomatit, 12 juustupulka ning ühe šokolaadipulga Twixi pakist.

Teisel päeval einestab Aavo kanamaitseliste kiirnuudlitega, millele ajab vee kuumaks 24voldise keeduspiraaliga. Nuudlitele lisab ta suitsutatud kanafileed ning tomati, juurde limpsab ühe 0,2-liitrise plekktoosis roosa veini.

„Suitsutatud kana kintsuliha kuulub minu iganädalasse menüüsse ja seda enamasti minu autos ikka leidub,“ märgib Aavo.

Mees tõdeb, et lõunasöögi sööb seal, kus juhtub. Aga hommiku- ja õhtusöögi võimalused on mitmekesisemad, kuna ta ööbib Scania kabiinis veokaparklas, kus toiduvalikuga tankla kohe lähedal.

AUTOJUHI ELU: Aavo tõdeb, et lõunasöögi sööb seal, kus juhtub. Aga hommiku- ja õhtusöögi võimalused on mitmekesisemad.

FOTO: Andres Putting| Delfi Meedia

„Eelistan süüa enne 19, aga söön tihti 21–22 ajal“

Tervise Arengu Instituudi uuringu (2024) andmetel sööb peaaegu iga päev õhtusööki 81,8%. Kusjuures mehed sagedamini kui naised. Hommikusööki ja lõunasööki süüakse vähem.

Üks vastaja märgib, et õhtuse einestamise kellaaeg sõltub ajast, mil ta koju jõuab. „Eelistan süüa enne 19, aga söön tihti 21–22 ajal.“

„Söön sooja toitu kord ööpäevas, suvalisel kellaajal,“ ütleb teine.

„Meie pere ei söö argipäeviti õhtust,“ teatab kolmas. „Päeva toidukorrad on hommik, lõuna, õhtuoode. See-eest kokkame korralikke õhtusööke nädalavahetusel.“

„Söön põhimõtteliselt kaks õhtusööki: nii 17.30 ajal kui ka 22 ajal,“ kirjeldab oma hoopis teistsuguseid harjumusi Kaari.

Kaarist mõnikümmend aastat vanema naise päeva viimane toidukord ehk õhtusöök on juba kell neli.

„Mõnikord ei söögi õhtusööki kui sellist, ainult näksin natuke midagi,“ tunnistab üks vastaja.

Nii mõnigi sekundeerib sellele, et eelistavad argiõhtusöögina midagi kiiret ja lihtsat.

Näiteks: „Ostsin koju valmistoitu. Kolm kapsarulli.“

„Täna oli „kähkukas“: Selveri Juubeli kartulisalat ja grillitud kanakintsud.“

„Koogid sõin Tartus kohvikus, hiljem heeringat kodus poole öö ajal.“

Kuidas see lugu sündis?

Eelmise aasta lõpus kuulutas Ekspress, et on näljane tõe järele ja kutsusime inimesi üles vastama veebiküsimustikule: mida te õhtueineks sööte? Vastas 534 inimest, kellest paljud olid nõus lisaks pidama nädal aega detailset õhtusöögipäevikut.

Mõistagi ei ole tegu teadusliku uuringuga, vaid elulise andmelooga.

Kui küsimusele, mis on sinu lemmiktoit, vastati näiteks „pastad“, „risotod“ või „kartulipuder“ sai kategooriaks pasta, riis või kartul. Olgugi, et pastas ja risotos võib sisalduda ka liha. Kui vastus oli „ahjulõhe riisi või kartuliga“, sai kategooriaks kala. Ja nii edasi.

Vastajatest enamus, 84%, on liha- ja kalasööjad.

Enamus meie küsitluses osalenud inimestest elavad kellegagi kahekesi. Kolme- ja üheliikmelisi leibkondi oli kahestest kaks korda vähem, neljaliikmelisi veel veidi vähem.

Veidi enam kui poolte vastajate peredes teevad süüa ainult naised, umbes 13 protsendis peredes ainult mehed. Igas neljandas peres teevad mehed ja naised oma partneriga võrdselt süüa.

Toiduküsitluseks sai Ekspress inspiratsiooni Hollandi päevalehe Volkskranti samalaadsest andmeloost. Ka selle tulemustest ilmnes, et traditsioonilised liha- ja kartuliroad on asendunud pastade ja karridega.

Rokk

Report Page