Numbrid

Andmebaas, millest ei teadnud ka peaminister: kaamerad salvestavad iga kuu 20 miljonit autonumbrit (38)

PPA kasutab üle-eestilist numbrituvastuskaamerate võrgustikku, iga kuu tehakse enam kui 20 miljonit pilti. See süsteem aitab päästa elusid ja tabada rahvusvahelisi kurjategijaid. Aga millal me selle loomises kokku leppisime?

19 min

Kristen Michalit näeb harva vihasena. Erand oli paar aastat tagasi päris õhtusel tunnil, kui ta toonase kliimaministrina siinkirjutajale helistas. Michal soovis, et tema kohta käivad valed viivitamatult ümber lükataks.

Ta oli äsja välja kuulutanud keskmise kiiruse mõõtmise katseprojekti ning ärritus, kui selle kohta ilmunud lugu jättis mulje, nagu registreeriks see süsteem nii iga auto Tallinnast lahkumise kui Tartusse päralejõudmise.

Nii see polnud plaanitud ja Michal on kogu aeg rõhutanud: kui taolised kaamerad kunagi tulevad, jõuavad andmebaasi ainult kiiruseületajad.

„Tuleb tagada, et kui inimene ei ole ühtegi rikkumist toime pannud, siis ta andmed kustutatakse,“ rõhutab Michal ka nüüd, kaks aastat hiljem.

Aga selgub, et Eestis siiski on kaamerate süsteem, mis tõesti registreerib auto lahkumise Tallinnast ja jõudmise Tartusse. Või mujale.

ÜLLATUS: Peaminister ei teadnud asjast midagi.

FOTO: Andres Putting | Delfi Meedia

Kas peaminister teab, et juba praegu on politsei- ja piirivalveametil enam kui kahesajast numbrituvastuskaamerast koosnev võrgustik? Et neid kaameraid on kõigis maakondades. Ja et iga kuu salvestatakse nende abil üle 20 miljoni pildi autonumbritest. See tähendab, et keskmise autojuhi sõiduk jõuab spetsiaalsesse andmebaasi kolmkümmend korda kuus.

„Selle tehnilise süsteemiga mina kursis ei ole,“ vastab Michal.

„Ausalt öeldes ei teadnud, et selline süsteem on olemas,“ ütleb ka endine siseminister Lauri Läänemets.

„Olen tegelikult päriselt üllatunud,“ sõnab justiitsminister Liisa-Ly Pakosta.

Polegi mingi ime, et aastaid avalikus sektoris töötanud poliitikud asjast midagi ei tea. Riigikogu ei ole sellise siseriikliku süsteemi loomiseks kunagi mandaati andnud. Ühiskonnas pole seda eales arutatud.

Ometi on see olemas.

Päästab elusid

Läinud kümnendi alguses seadustati Eesti piirile püstitatud numbrituvastuskaamerad. Sealt maalt on süsteem tasapisi kasvanud, valla ja linna kaupa. Ja niimoodi märkamatult on see libisenud ka Eesti õigusruumi.

Kui PPA-lt selle süsteemi kohta küsida, räägivad nad lahkelt ja avatult. „Me ei tee ühtegi asja salaja,“ kinnitab Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Urmet Tambre.

Tema kolleeg, PPA ennetuse ja süüteomenetluse bürood juhtiv Roger Kumm kohtus esimese numbrituvastuskaameraga palju aastaid tagasi.

Nullindate lõpule kohaselt oli kõik veel pisut kohmakas. Aga videolindi sekundhaaval edasi-tagasi kerimine ja sealt õige numbrikombinatsiooni otsimine oli veel kohmakam. „Kasutame seda eelkõige rasketes menetlustes ja elude päästmiseks,“ ütleb Kumm.

Kõige kriitilisematel juhtudel saab sõiduki süsteemis nii-öelda häiresse panna. Näiteks siis, kui autoga lahkunud inimese lähedased kardavad kõige hullemat. Kui otsitav numbrimärk pildile jääb, teavad patrullid, kuhu appi tõtata.

Me kasutame numbrituvastust rasketes menetlustes ja elude päästmiseks.

ROGER KUMM

Kumm ütleb, et häiresse pannakse väga vähe sõidukeid. Reeglina kuuluvad need rahvusvahelistele kurjategijatele, kelle tuleku eest Läti või Leedu kolleegid hoiatavad. Nende tabamiseks võib numbrimärk olla politsei ainus niidiots.

Tambrele meenub, kuidas soomlased palusid kõigil oma naabritel otsida sealsete sõjaväeosade juures tiirutanud autot. Eestis löödi autonumber registrisse ja mõne aja pärast tuligi tabamus.

Aga selliseid lugusid on tõesti vähe, kinnitab Tambre. „Keegi ei soovi, et öö läbi piiksuks, kui sõidukid liiguvad.“

Iga ärandatud autot häiresse ei panda. Eestis aetakse üldse ära ainult sadakond masinat aastas ja kui süüdi pole Leedu autovargad, saavad politseinikud üldjuhul päris kiiresti aimu, kes ja kuhu sellega sõitis. „Patrull läheb kohale ja saab auto kätte,“ ütleb Tambre.

Pealegi ei taha politsei süsteemile ligi saavate ametnike ringi liiga laiaks ajada. „Riive on piisavalt kõrge, et seda piirata,“ ütleb Kumm. „Anname hinnangu menetluse ühiskondlikule taluvuspiirile.“

Pisut rohkem tehakse andmebaasi päringuid tagantjärele. Reeglite kohaselt võiks salvestisi hoida tallel kolm kuud, aga üldiselt kustuvad need poole kiiremini. Tormiliselt areneva sündmuse lahendamiseks sellest piisab.

Korrapidaja saab vaadata, kuhu politsei eest põgenenud kurikael kihutas. Või kas inimene, kes lähedaste sõnul juba mõnda aega tagasi metsa läks, võttis suuna Aegviidu või Paldiski poole. Alati pole need lood õnneliku lõpuga. „Võib juhtuda, et meil on teekond olemas, aga inimene on juba hukka saanud,“ ütleb Kumm.

Andmebaasi võib otsingu teha ka teistpidi. Kui Saue lähedalt röövitud üheksa-aastane tüdruk põgenema pääses, olid tal meeles autoroolil säravad taevatähed. See viitas, et otsida tuleb Subarut.

Politsei arvutas ajavahemikud, millal võis röövel jõuda lähemate numbrikaamerateni. Ja Järvevana tee tunnelis oligi Subaru pildile jäänud. Samal õhtul peeti kurjategija kinni ning kohus saatis ta seitsmeks aastaks vangi.

Pioneer Viimsi

Urmet Tambre ei soovi, et lehelugejal jääks mulje, nagu oleks neil kasutada mingisugune superandmebaas. Asi pole selles, et politsei oma tööriista häbeneks, pigem ei taheta inimeste ootusi liiga kõrgele ajada.

Tema sõnul on kaamerate võrgustik tegelikult üsna hõre. Kokku on politsei käsutuses 250 numbrituvastuskaamerat, millest praegu töötab 228. Kõige rohkem kaameraid on Harju-, Tartu- ja Viljandimaal. Reeglina asuvad need oluliste ristmike või asulate sissesõitude juures.

Aga näiteks Peterburi tee või Pärnu maantee on nii laiad, et nendel mõlema suuna katmiseks läheb vaja mitut kaamerat. Ehk kohti, kus numbrimärke salvestatakse, on tegelikult tublisti vähem.

PIONEER: Viimsis esimese numbrituvastuskaamera püsti pannud Urmas Arumäe usub, et jälgimisest peab kasu olema.

FOTO: Pressifoto | Delfi Meedia

See tähendab, et suurel maanteel Tallinnast Võrru sõites võib auto jõuda mitme pildi peale. Aga kui liikuda Võrru mööda kõrvalteid, ei pruugi numbrimärk üldse andmebaasi jõuda. Samuti siis, kui ta oma asjatoimetused pealinna piirides hoiab.

Tihtipeale pannakse kaamerad üles kokkuleppel omavalitsusega. Kusjuures initsiatiiv võib tulla mõlemalt poolt. Ning üldjuhul soetatakse kaamera valla või linna raha eest. Näiteks Muhumaast pisut suurem Kohila vald on politsei andmebaasi suunanud kuus numbrituvastuskaamerat. „Kui on targad ja nutikad lahendused, oleks mõistlik neid kasutada,“ kiidab vallavanem Allar Haljasorg.

Roger Kummi sõnul võib politsei avalikus kohas kaameraid kasutada ainult ohu väljaselgitamiseks ja tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks – seda ütleb korrakaitseseadus. Ehk iga kaamera taga peab olema ohuprognoos.

Kunagine Viimsi vallavanem Urmas Arumäe ütleb, et turvalisus oli märksõna ka 2006. aastal. Just siis ostis vallavalitsus tõenäoliselt Eesti esimesed numbrituvastuskaamerad.

Toonagi elati Tallinna ümbruskonnas päris hästi. „Ja see meelitas gastroleerivad vargapoisse ja -tüdrukuid,“ ütleb Arumäe, kelle sõnul himustasid võõrad nii autorehve kui suvilatesse jäetud tehnikat.

Kui kuus kaamerat pika pusimise peale tööle saadi, tehti vallajuhtidele politseimajja ekskursioon. „Viimsi valla vargused vähenesid märkimisväärselt ja mõnes teises vallas oli siis tõus,“ meenutab Arumäe, kes usub, et kurjategijad said aru – Viimsisse neil enam minna ei maksa.

Tema sõnul räägiti ka nullindatel isikuandmete kaitsest. Aga see polnud eriline argument. Omal ajal Mart Laari esimeses valitsuses justiitsministriks tõusnud Arumäe ei soovi, et riik inimesi lausaliselt jälgiks. „Aga kui jälgimine lahendabki probleemi ehk vargused vähenevad, siis võib öelda, et inimesed on ise süüdi, et neid jälgima peab. Kahjutekitajate vastu peab mingi vastumürk olema,“ leiab ta.

Piirikaameratel on nii seadus kui määrus

Aga millal me otsustasime, et Viimsi katseprojektist numbrikaameratega võiks kasvada üle-eestiline võrgustik? Ühiskonna ja riigikogu tasandil pole seda Eestis kunagi arutatud.

Politsei andmekogu põhimäärusesse jõudsid numbrituvastuskaamerad 2009. aasta lõpus. Siseminister Marko Pomerantsi allkirjaga dokumendis märgitakse, et „ennetava tegevuse andmestik“ koosneb muu hulgas kiirus- või numbrituvastuskaamerate teadetest.

Siseministri määrus rääkis hoopis sellisest süsteemist, mis salvestab numbrimärke riigipiiril.

Kuid määruse seletuskiri räägib hoopis teisest süsteemist kui see, mis talletab auto jõudmise näiteks Kohilasse. „Numbrituvastuskaamerate teated puudutavad nii sise- kui välispiiri ületavaid sõidukeid,“ seisab seletuskirjas.

Tegemist oli Schengeni kompensatsioonimeetmega. Alates Schengeni viisaruumiga ühinemisest 2007. aastal võis Eestist üle Soome ja Läti piiri käia kes iganes. Mingigi ülevaate saamiseks otsustati, et on vaja rohkem kaameraid. Ja parem siis juba nutikaid.

Algusest peale pigem maksu- ja tolliametiga seotud automaatset numbrituvastussüsteemi ANTS hakati ehitama juba 2007. aastal.

Neli aastat hiljem muutis riigikogu tolliseadust ning maksu- ja tolliamet sai ANTSi pidamiseks ametlikud volitused. Kohe pärast seda sai andmekogu ka oma põhimääruse.

Politseile kuuluvast tööriistast on see tublisti väiksem. Tänavu märtsis salvestasid tolli kaamerad 2,8 miljonit numbrimärki ja kaubakonteinerit.

Moldova käpardid jäid piiri ületades viis korda pildile

Siseriiklikke numbrituvastuskaameraid kohtab kohtudokumentides harva. Tihedamini kasutatakse tõendina piirikaamerate salvestisi. Näiteks siis, kui trellide taha tuli saata Moldovast pärit kriminaalid Ion Odagio ja Marin Morari.

Internetist leitud videod olid meestele õpetanud, et kui pangaautomaadi juhtmed arvutiga ühendada, paneb spetsiaalne programm automaadi raha puistama.

Esimene katse 2020. aasta augustiööl Sakus netist õpitut praktikasse viia läks luhta. Kruvikeerajaga välja urgitsetud juhtmetele polnud õiget pistikut ja mehed sõitsid tuldud teed tagasi Lätti. Hiljem võis ANTSist vaadata, kuidas nende Volkswagen Passat kõigepealt Ikla ja siis Lilli piiripunktist läbi läks.

Paari nädala pärast naastes olid nad relvastatud Makita akutrelliga. Odagio puuris Raplast leitud automaadi sisse mitu auku, aga abi polnud sellestki. Jälle jäid õiged juhtmed leidmata ja Ikla piiripunkti seatud kaamera näitas, kuidas murtud mehed tühjade kätega lahkusid.

Tolle aasta septembris ei tahtnud suvi Eestimaalt kuidagi ära minna. Ja sama visalt püsis Moldova pättide ind. Kui mehed viimast korda Ikla kaamerapilti jäid, oli Passatis gaasiballoon, voolik, kandiline patarei ja jupp traati.

Seekord valiti välja Sindi COOPi seinas olev pangaautomaat. Gaas pihustati auku, kust tavaliselt sularaha välja tuleb. Paistis ju loogiline, et kui pilu suuremaks teha, saab raha käega kotti ajada.

Elektrisädemest süüdatud plahvatus lõi puruks nii kaupluse klaasuksed kui sularahaautomaadi. Aga see kamber, kus raha hoiti, jäi terveks. Lätti tagasi mehed enam ei pääsenud, sest järgmisel päeval pidas politsei nad enne piirile jõudmist kinni.

Eesti jõuametid võivad üksteise kogutud andmeid aga ristkasutada. „Kui sõiduk varastatakse, siis kontrollime esimesena, kas see on Eestist lahkunud,“ sõnab Tambre. Kuna piirikaameraid kasutavad ka Läti, Leedu ja Poola, saadakse muist üle raja pääsenud masinaid kätte.

Nii politsei kui tolli numbrikaamerad püüavad pildile kogu sõiduki. Muidugi sõltub kaadri kvaliteet nii ilmast kui kaameranurgast. Aga teinekord võib päris täkkesse minna.

Näiteks möödunud kümnendil proovis lätlane Andrejs Oleksiks väita, et iga kord, kui ta Eestisse salaviina tõi, oli autos ainult 180 pudelit. Tollitöötajad ja prokuratuur väitsid aga, et Kabantšiku sildiga pudeleid veeti vähemalt kaks korda rohkem.

„Automaatse numbrituvastussüsteemi jäädvustatud fotolt nähtub, et sõiduki tagumised rehvid on rattakoopa lähedal, mis viitab sõiduki raskele massile,“ seisab kohtule esitatud materjalides. Tagasi Lätti sõites oli pilt teistsugune.

Selleks, et oma argumentidele tuge anda, korraldasid ametnikud eksperimendi. Salaviinavedajalt ära võetud auto laoti pudeleid täis ja mõõdeti, kui palju madalamale rattakoopad vajuvad. Lätlane sai täie rauaga karistada.

Seadusandjalt ei küsinud keegi

Aga jälle – maksu- ja tolliameti numbrituvastuskaamerate kasutamist reguleerib spetsiaalne määrus. Rahandusminister Jürgen Ligi pani määrusele allkirja 2012. aastal pärast seda, kui parlament vähemalt tagantjärele piirikaameratele mandaadi andis.

Kuid miski toonaste dokumentide seletuskirjades ei viita, et paralleelselt arendas politsei siseriiklikku numbrikaamerate võrgustikku. Seda ei nimetata üheski seaduses. Õigemini pole seda riigikogu kõnetoolis kordagi mainitud.

Muidugi võinuks tähelepanelik inimene märgata, et kaamerad jäid alles ka politsei andmekogu põhimäärusesse. Aga kes paneb tähele seda, kui mingit määrust ei muudeta?

Väike muudatus tehti alles viis aastat hiljem. Siseminister Andres Anvelti allkirjaga piirati salvestiste säilitusaega. Senise aasta asemel pidi andmed kustutama kolme kuuga. Samas ei mainita ka seal, et nüüd räägib määrus hoopis teistest kaameratest kui need, mis Schengeniga liitudes piirile püstitati. Et nüüd pildistatakse üles ka need, kes kordagi riigist ei lahku.

Politsei ootas keskmise kiiruse mõõtmist

Samal ajal kui numbrituvastuskaamerate võrk laienes, sai politsei- ja piirivalveameti juhiks Elmar Vaher.

Ta meenutab, millise hooga ilmus turvalisus avalikkuse vaatevälja pärast 2007. aasta aprillirahutusi. Teise tõuke andsid Euroopat tabanud terrorirünnakud. Ametnikud uurisid isegi võimalust, kas tehnoloogia abil võiks ära tunda bussipeatusesse jäetud seljakoti.

„Iga kohaliku omavalitsuse koalitsioonilepingus oli kaamerate soetamine kirjas,“ meenutab Vaher.

TERRORISM JA LIIKLUSSURMAD: Endine politseijuht Elmar Vaher meenutab, et kaameratest loodeti abi mitmel rindel.

FOTO: Rauno Volmar | Delfi Meedia

Seega Viimsile järgnesid üha uued vallad ja linnad, mis soovisid oma kaamerapildi politseile üle anda. Mõned kaamerad ostis ka politsei ise ja niimoodi jupikaupa pandi tasapisi kokku tõhus andmebaas.

Vaheri sõnul usuti politseis, et kui poliitikud mandaadi annavad, võib areneva numbrituvastuskaamerate võrgustiku toel ka sõidukiirused liikluses kontrolli alla saada.

Kõik kaamerad selleks ei sobi. Mõned ei paku piisavalt kvaliteetset pilti. Teised lihtsalt ei asu sellistes kohtades, kus inimesed kiirust ületavad. Aga mõned kaamerad võiks tõenäoliselt kohe kihutajaid püüda. Lihtsalt poliitilist tahet ja ühiskondlikku kokkulepet ei ole.

Sirk: me pole selles kokku leppinud

Keskmise kiiruse mõõtmise vaidlus lainetab Eestist üle vähemalt korra iga paari aasta tagant. Toetajad kinnitavad, et sellega päästaks elusid. Kriitikud ütlevad, et reegleid järgivad autojuhte ei tohi pildistada. Niimoodi käib see vaidlus juba vähemalt kümme aastat.

Valitsuse liikluskomisjoni liige vandeadvokaat Indrek Sirk keskmise kiiruse mõõtmist põhimõtteliselt toetab. Samas on ta veendunud, et enne tuleb väga täpselt ära kirjeldada, milliste reeglite järgi numbrimärgid üles pildistatakse. Ja kuidas kustutatakse andmed nende sõidukite kohta, mis teise kaamera juurde jõudes pole kiirust ületanud.

Just sel põhjusel ajab teedele juba ilmunud numbrituvastuskaamerate võrgustik Sirgi põhjalikult närvi. „Me ei ole sellist ühiskondlikku kokkulepet sõlminud,“ rõhutab Sirk, kes on veendunud, et juba aastaid ehitatud süsteemi tohtinuks lubada ainult parlament. Aga riigikogu pole seda isegi mitte arutanud.

Ainus, mida parlament juba palju aastaid tagasi lubas, oli politsei andmekogu loomine. Missugust infot sinna andmekogusse korjatakse, reguleeritakse parimal juhul ministri määrustega.

„Piltlikult öeldes tegi täitevvõim seadusandliku võimu lolliks,“ usub Sirk. „Kas seadusandja teadis, milleks ta volitusnormi annab? Kas tõesti andsime nõusoleku selleks, et meie liikumised autodega on tagantjärele tuvastatavad?“

Põhimõtteliselt tegi täitevvõim seadusandliku võimu lolliks.

Indrek Sirk, liiklusjurist

Asi pole selles, et politsei või siseministeeriumi ametnikud tahaks inimestele halba. Nad lihtsalt soovivad oma ülesandeid võimalikult tõhusalt täita. Nemad mõtlevad elude päästmisele, aga kodanikuõiguste eest seismine võib niimoodi tagaplaanile jääda. „Seal mindi põhiseaduslike õiguste kallale,“ leiab Sirk.

Arutame

Staažikad politseiametnikud Roger Kumm ja Urmet Tambre paistavad pisut üllatunud, et numbrituvastuskaamerate võrgustik äkitselt nii palju huvi äratab. Nende jaoks on see üks tööriist paljudest. Mõnikord seda kasutatakse, mõnikord mitte.

PPAs kehtib spetsiaalne videofailide infosüsteemi pidamise kord, mis kirjeldab, kes ja mis tingimustel süsteemile ligi saavad. Iga ametnik, kes andmestikku päringu teeb, kirjutab sinna asjakohase juhtumi numbri. Niimoodi saab sisekontroll tagantjärele hinnata, kas päringuks oli alust.

Avalikkusega politsei neid reegleid jagada ei saa, sest dokument kannab märget „asutusesiseseks kasutamiseks“.

Samas politseiametnikud ühiskondlikku arutelu ei pelga. Nad ei oska öelda, miks see omal ajal ära jäi. „See ongi ühiskondliku kokkuleppe koht. See on normaalse demokraatliku ühiskonna normaalne nähtus,“ ütleb Kumm. Tema sõnul tulebki privaatsuse riive ja võimudele antud võimaluste tasakaal ühiskonnas läbi kraadida.

„Mulle meeldib väga, kui ühiskonnas lepitakse kokku, millisel viisil Eestis turvalisust tagame,“ lisab Tambre.

TOETAB ARUTELU: Urmet Tambre usub, et ühiskond peabki kokku leppima, mis vahendeid politsei kasutada saab.

FOTO: Stanislav Moshkov | Õhtuleht

Eesti Ekspressiga rääkinud poliitikutest võtab kõige selgema seisukoha justiitsminister Liisa-Ly Pakosta. „Võib-olla see on õigustatud, aga inimesed peavad olema sellises meetmes kaasa rääkinud,“ rõhutab Pakosta ja meenutab, et riigikogus on jõuametite järelevalveks eraldi komisjon. „Usun, et kohe, kui nad selle vihje saavad, vaatavad nad asjale peale,“ lisab ta.

Peaminister Kristen Michal jääb napisõnaliseks. Ta kordab üle, et keskmist kiirust mõõtes peaks kustutama kõik andmed, mis konkreetsele rikkumisele ei viita. Samas lisab peaminister, et kuna juba olemasolevast andmekogust kuuleb ta esimest korda ajakirjanikult, ei hakka ta täiendavaid hinnanguid andma.

Lauri Läänemets leiab sarnaselt Pakostaga, et arutelu tasub ühiskonnas pidada. Aga üldiselt suhtub ta asjasse üsna leebelt.

„Palju suurem ja keerulisem on see, kui palju teab inimeste sõitude kohta näiteks Tesla,“ ütleb endine siseminister. Ta räägib pikalt, kuidas kolmel või neljal telefone tootval ettevõttel on kõigi Eesti inimeste sõrmejälg ja näopilt. Kuidas peagi on tänavatel isesõitvad autod ja taevas autonoomsed droonid, mis kõik kogu aeg andmeid koguvad.

„Ka see info võib jõuda mõne riigini ja seda me ei kontrolli peaaegu üldse,“ ütleb Läänemets.

Ühiskondlik arutelu, millest poliitikud, ametnikud ja vandeadvokaat Sirk räägivad, et pea muidugi tähendama, et olemasolevat süsteemi kuidagi piiratakse. Teiste riikide kogemus näitab, et põhimõtteliselt saaks nii selle katvust kui kasutusvõimalusi oluliselt laiendada.

Näiteks Ühendkuningriik, mis hakkas numbrituvastuskaameraid kasutama juba üheksakümnendatel, salvestab iga päev numbrimärkidest 60 miljonit pilti. Suurem osa süsteemi kasutajatest saab andmetele ligi kuni kolm kuud. Alles hoitakse fotosid vähemalt aasta. Seda juhuks, kui neid on vaja tõsiste kuritegude lahendamiseks.

Kõiki saareriigis jäädvustatud autoumbreid võrreldakse automaatselt erinevate andmebaasidega. Kohaliku politsei kodulehel kiidetakse, et süsteemist on palju abi olnud. „Muuhulgas on sellega leitud tagaotsitavaid kurjategijaid, kadunud isikuid ja võimalikke tunnistajaid. Samuti varastatud ja kindlustamata sõidukeid,“ seisab kodulehel. Kusjuures brittidel on nutikad kaamerad ka politseiautodes.

Automon: telefonimäng pidi autovaraste elu kibedaks tegema

2017. aastal leidis Hollandi toonane politseiülem Erik Akerboom, et numbrimärkide kontrollimisel võiks appi võtta ka tublid kodanikud. Ta pakkus välja Pokemon Go sarnase mängu Automon, kus värviliste multifilmitegelaste asemel jahiks inimesed varastatud autosid.

TUUNIMISMÄNG: Numbrimärkide pildistamisega kogutud punktide eest saanuks hollandlased oma virtuaalset masinat putitada.

FOTO: | Hollandi politsei

Reeglid on lihtsad. Mängija saab iga ülespildistatud numbrimärgi eest punkte. Mida rohkem punkte kogud, seda kenamaks saad tuunida oma virtuaalset mänguautot.

VÄIKE LINNASEIKLUS: Automoni kasutajate abistamiseks valmistati tore kaart. Paraku ei jõudnud rakendus kunagi laiade massideni.

FOTO: | Hollandi politsei

Samal ajal võrreldakse fotosid politsei andmebaasiga ja kui niimoodi leitaksegi varastatud sõiduk, saabub kohale patrull. Hoolas kodanik saab kindlustusfirmalt väikese rahasumma.

Hiljem kerkis Akerboom Hollandi kõige tähtsamaks luurebossiks. Tema lõbusast mõttest siiski asja ei saanud. Pärast paariaastast arutelu leiti, et taoline tööriist võib inimeste õigusi riivata. Selle asemel muutsid poliitikud reegleid karmimaks.

Nii näiteks avaldab Hollandi politsei nüüd igas kvartalis detailse koordinaatide ja tänavanimedega varustatud nimekirja kõigist statsionaarsetest numbrituvastuskaameratest. Ja tõendina tohib kasutada ainult salvestatud numbrimärke. Isegi kui kaamerapildilt paistab tagaotsitav kurjategija, tuleb ta nägu rangelt võttes ära udutada

Numbrid

Report Page