Mis on IP-aadress?

• PUUST JA PUNASEKS | Mis on IP-aadress, kas seda tasub varjata ja mida selle põhjal teada saab? Mille eest VPN ei kaitse ja miks ei muuda see inimest anonüümseks?

Taavi Minnik

taavi.minnik@delfi.ee

Mis on IP-aadress?

FOTO: SRI International| Wikimedia Commons

Iga kord, kui nutitelefon, arvuti või mõni muu seade internetti ühendub, kasutab see suhtlemiseks IP-aadresse. Aga mida see tavainimesele arusaadavas keeles tähendab?

Iga kord, kui nutitelefon, arvuti või mõni muu seade internetti ühendub, puutub see kokku IP-aadressidega. Enamik on seda mõistet kuulnud, kuid märksa vähem teatakse, mida IP-aadress tähendab, kas selle järgi saab inimese asukohta kindlaks teha ja millal tasub oma IP-aadressi varjata.

TalTechi IT-kolledži infoühiskonna ja küberkultuuri kaasprofessor Kaido Kikkas selgitas Fortele, et IP-aadress ehk IP-number on interneti sideprotokollis TCP/IP võrku ühendatud seadmele määratud aadress, mille abil saab seadmeid võrgus üksteisest eristada. „IP-aadress peab igal võrku ühendataval seadmel olema, ilma selleta võrku ei pääse,“ võttis Kikkas asja kõige lihtsamalt kokku. IP-aadress on nagu tavapärane postiaadress: selle abil saab võrk aru, kuhu tuleb andmed saata ja kust need tulevad. IP-aadresse kasutavad arvutid ja nutitelefonid, aga ka printerid, telerid, nutikodu seadmed, ruuterid ja muu võrgutehnika. Mõnel seadmel võib seejuures olla korraga mitu IP-aadressi. Hea näide on kodune ruuter, millel on üks aadress välise internetiühenduse ja teine koduse sisevõrgu jaoks.

IPv4 aadressid hakkavad otsa saama

Internetis kasutatakse praegu paralleelselt IP-aadresside kaht peamist versiooni: IPv4 ja IPv6. 1983. aastast kasutusel olev IPv4 koosneb neljast punktidega eraldatud numbrirühmast. Selline aadress võib olla näiteks:

193.40.239.1

Kuigi võimalike IPv4-aadresside arv võib tunduda suur, on internetti ühendatud seadmete hulga suur kasv tähendanud, et nende aadresside võimaluste piir on sisuliselt kätte jõudmas. Seetõttu kasutatakse järjest rohkem 1990. aastatel loodud IPv6 süsteemi. Selle aadressid on palju pikemad ja koosnevad kaheksast koolonitega eraldatud kuueteistkümnendsüsteemi numbrirühmast. Näiteks:

2001:7d0:0:1:202:b3ff:fe9d:5598

IPv6 võimaldab kasutada rohkem erinevaid aadresse ja Kikkase sõnul ei tohiks need võimalused niipea otsa saada.

Kas kõigil kodustel seadmetel on sama IP-aadress?

Siin läheb asi veidi keerulisemaks. Interneti algusajal oli igal internetti ühendatud seadmel unikaalne IP-aadress. Tänapäeval on seadmete hulk nii suur, et paljudes võrkudes kasutatakse niinimetatud sisemisi ehk privaatseid IP-aadresse. „Reaalne IP võib olla vaid lüüsil, mis siis reguleerib sisemist liiklust juba ise,“ selgitas Kikkas.

Koduses võrgus on selleks lüüsiks tavaliselt ruuter. Internetiteenuse pakkuja annab ruuterile avaliku IP-aadressi, samal ajal saavad kodused arvutid, telefonid, telerid ja muud seadmed ruuterilt igaüks oma privaatse IP-aadressi. Väga levinud sisemised aadressid algavad näiteks numbritega 192.168. Ruuteri aadress võib olla näiteks 192.168.0.1 või 192.168.1.1, sülearvuti võib aga saada aadressiks näiteks 192.168.0.35.

Seepärast võib tunduda, et terve kodu kasutab üht IP-aadressi, kuigi koduvõrgu sees on igal seadmel oma aadress. „Igal kodusel seadmel on enda unikaalne aadress, mis võib aga aeg-ajalt muutuda,“ ütles Kikkas.

IP-aadress võib muutuda nagu raamatukogust laenatud raamat

IP-aadress võib olla staatiline või dünaamiline. Staatiline IP-aadress püsib samana seni, kuni keegi selle ära muudab. Dünaamiline IP-aadress antakse seadmele aga teatud ajaks ja hiljem võib sama aadress minna kasutusse mõne teise seadme jaoks. Kikkas võrdles seda raamatukoguga. Dünaamilise serverihäälestusprotokolli ehk DHCP puhul eraldab alamvõrgu DHCP-server perioodiliselt kasutajale uue, hetkel vaba numbri. Seda saab tema sõnul võrrelda raamatu laenutamisega: inimene võtab raamatu, kasutab seda mõnda aega, tagastab selle ja hiljem võib sama raamatu saada järgmine lugeja.

Koduses internetiühenduses saab ka ruuter oma avaliku IP-aadressi sageli just teenusepakkujalt DHCP abil. Dünaamilise IP-aadressi eelis on aadresside kokkuhoid, kuid Kikkase sõnul on sellest veidi abi ka turvalisuses. „Aeg-ajalt muutuv aadress teeb kasutaja arvuti ründamise natuke keerulisemaks,“ märkis ta. Kui kiiresti aadress muutub, sõltub võrgu seadistusest. Koduse ruuteri sisevõrgus võib aadressi niinimetatud rendiaeg olla näiteks 24 tundi. Ettevõtete võrkudes võib see olla pikem, avalikes WiFi-võrkudes aga märksa lühem.

Kas IP-aadressist saab teada sinu nime?

Üks levinumaid eksiarvamusi on see, et inimese IP-aadressi teades saab kohe välja uurida, kes ta on ja kus elab. „Nime päris kindlasti teada ei saa,“ ütles Kikkas. Põhjus on lihtne: IP-aadress kuulub võrku ühendatud seadmele või ühendusele, mitte inimesele. Võrk ise ei edasta infot selle kohta, kes parajasti arvutit või telefoni kasutab.

Teoreetiliselt oleks kõige rohkem võimalik järeldada väga spetsiifilises olukorras, kus inimesel on staatilise IP-aadressiga arvuti, mis on võimalikult otse internetti ühendatud ja mida kasutab ainult üks inimene. Kikkase sõnul on selliseid ühendusi tänapäeval siiski vähe. „Ka siis ei anna IP-aadress edasi kasutaja infot,“ rõhutas ta.

Aga kas minu asukohta saab IP-aadressist teada?

Asukohaga on olukord keerulisem. IP-aadresside vahemikud on maailmas jagatud riikide ja suuremate internetiteenuse pakkujate vahel. Seetõttu on IP-aadressi põhjal sageli võimalik üsna hästi välja selgitada, millisest riigist või piirkonnast ühendus tuleb ja kellele vastav aadressivahemik kuulub. Eestis võib selle põhjal näiteks näha, et ühendus kuulub Telia või Tele2 võrku. Täpset koduaadressi IP-aadress tavaliselt ei paljasta. „On näha üsna üldine asukoht, aadressibloki omanik, mis enamasti tähendab teenusepakkujat, ja veidi infot ühenduse tüübi kohta,“ ütles Kikkas.

Ta tõi näiteks Google’i, mis võib näidata otsingutulemuste juures kasutaja oletatavat asukohta. IP-aadressi põhjal saadav info võib aga piirduda näiteks linnaga ja mõnel juhul võib see osutada hoopis internetiteenuse pakkuja serveri asukohale. Täpsem asukohateave võib tulla hoopis mujalt. „Palju rohkem sõltub kasutajast endast – Google oskab kasutada ka näiteks kasutaja nutiseadme asukohta, kui talle on see lubatud,“ märkis Kikkas. Seetõttu tasub tema sõnul telefoni asukohaseaded aeg-ajalt üle vaadata.

IP-aadressi järgi asukoha määramine pole täiesti lollikindel. Võrgu ülesehitus, VPN-id ja muud vahendajad võivad muuta seda, kust ühendus näib tulevat.

Miks kasutatakse IP-aadresse inimeste blokeerimiseks?

Kuna IP-aadresside vahemikud on seotud kindlate riikide ja teenusepakkujatega, kasutatakse neid ka internetiliikluse filtreerimiseks.

Kikkase sõnul on näiteks serverihaldurid, kes blokeerivad terveid piirkondi, kust tuleb ebaproportsionaalselt palju rämpsposti või pahatahtlikku liiklust.

Selline lahendus pole siiski täpne, sest sama piirkonna IP-aadresside taga võib olla palju täiesti tavalisi kasutajaid.

Kas oma IP-aadressi tasub varjata?

See sõltub Kikkase sõnul olukorrast. Eesti tavakasutaja jaoks pole IP-aadressi peitmine üldjuhul hädavajalik, kuid sellest võib kasu olla privaatsuse suurendamiseks. „Eesti tavakasutaja puhul võiks öelda, et see on mõistlik, aga ilma nahast väljapugemise vajaduseta,“ sõnas Kikkas.

Mõnes teises riigis võib olukord olla sootuks teistsugune. Näiteks riikides, kus osa internetiteenuseid on blokeeritud, võib IP-aadressi varjamine või teise riigi kaudu ühenduse loomine olla ainus võimalus teatud veebiteenustele ligi pääseda. IP-aadressi varjamiseks kasutatakse sageli VPN-i ehk virtuaalset privaatvõrku. Lisaks võib kasutada vaheserverit ehk proxy't või anonüümsusele keskenduvat Tor-võrku.

Kikkas juhtis tähelepanu ka sellele, et IP-aadressist tuletatud asukohta võidakse kasutada kasutajale erinevate hindade näitamiseks. „Näiteks on teada, et mõnes maailma kohas võib saada mingi teenuse – näiteks hotelli, lennupiletite või autorendi – tellimisel hinnad, mis lähtuvad IP-aadressi järgi tuletatud asukohast,“ ütles ta.

Tema sõnul võib see tähendada, et jõukamate riikide kasutajatele pakutakse mõnel juhul kõrgemaid hindu.

VPN võib avalikus WiFi-võrgus kasulik olla

Kikkase hinnangul võib üks praktiline lahendus olla koduse ruuteri kaudu toimiv VPN, kui võrguseade seda võimaldab. Sellest võib olla abi näiteks avalikku WiFi-võrku kasutades. „Sageli küsitava turvalisusega avatud võrkudes saab nõnda krüpteeritud VPN-ühenduse abil koju minna – näiteks raamatukogu avatud WiFi-ühenduses istuja paistab võrgus hoopis kodus istuvat,“ selgitas Kikkas.

See eeldab muidugi, et enda koduvõrk on korralikult turvatud. „Kindlasti on VPN-i kasutamine hea tööriist maailmas ringi rännates,“ lisas ta.

VPN ei tee inimest nähtamatuks

Samas ei tasu VPN-i pidada võluvitsaks, mis teeb internetikasutaja automaatselt anonüümseks ja kaitseb kõikide ohtude eest. Kikkas soovitas olla ettevaatlik ka internetis reklaamitavate VPN-teenustega. „Mitte kõik nendest ei pruugi olla heade kavatsustega,“ märkis ta.

Kui tavaliselt liigub internetiliiklus kasutaja internetiteenuse pakkuja kaudu, siis VPN-i kasutades liigub see VPN-teenuse pakkuja kaudu. See tähendab, et kasutaja peab usaldama VPN-i pakkujat. „Lisaks pahatahtlikkusele võib see olla ka lihtsalt lohakas,“ sõnas Kikkas.

Isegi kõige turvalisem VPN ei kaitse inimest tema enda tehtud vigade eest. Vastuseks küsimusele, mille eest VPN ei kaitse, nimetas Kikkas ühe peamise riskina kasutaja koos loominguliste lolluste arsenaliga. Kui inimene annab ise petturile oma parooli, avab pahavara sisaldava faili või logib enda nime all mõnda teenusesse, ei muuda VPN seda tegevust olematuks.

Veel suuremat anonüümsust pakub Tor

Inimesed, kes soovivad internetis oma tegevust veel rohkem varjata, saavad kasutada Tor-võrku. Kõige lihtsamal kujul saab Tori funktsionaalsust proovida näiteks Brave’i veebilehitsejas, kuid Kikkas märkis, et see pole kõige turvalisem variant. Järgmine samm oleks spetsiaalne Tor Browser. Veel põhjalikuma anonüümsuse vajaduse korral kasutatakse spetsiaalseid operatsioonisüsteeme, näiteks Tailsi. Tavakasutajal pole aga enamasti vaja nii kaugele minna.

IP-aadress on interneti toimimiseks vältimatu tehniline aadress, kuid see ei ole inimese digitaalne isikukood. Selle põhjal võib näha teenusepakkujat ja umbkaudset piirkonda, kuid mitte inimese nime või kodust aadressi. Kuigi VPN võib suurendada privaatsust ja olla eriti kasulik võõrastes või avalikes võrkudes, ei lahenda see kõiki internetiturvalisuse probleeme.