Jutt

Arvamus

Sport

Elu24

Digiajakirjad

Kultuur

Poliitika

Tallinn

Krimi

Ilm

Teadus

TV

Tervis

Naine

Tartu Postimees

Pärnu Postimees

Sakala

Lõuna-Eesti Postimees

Järva Teataja

Virumaa Teataja

WSJ

New Scientist

Tehnika

Trinokkel

Raamatud

Horoskoop

Kodu

Lemmik

Reis

Tähenduse teejuhid

Kuuuurija

Meeldib.ee

Mängud

Ristsõna

E-sport

Roheline

Maa Elu

60+

Kuulutused

Arvamus

TellijaleMARK GALEOTTI ⟩ Mida Venemaa ministri ootamatu surm Putini kohta ütleb (1)

Kuula

Transpordiminister Roman Starovoit (paremal) kohtumisel president Vladimir Putiniga 30. jaanuaril. Sellel kohtumisel talle püstolit veel ei ulatatud.

Transpordiminister Roman Starovoit (paremal) kohtumisel president Vladimir Putiniga 30. jaanuaril. Sellel kohtumisel talle püstolit veel ei ulatatud. Foto: Gavriil Grigorov / via REUTERS

Mark Galeotti, ajaloolane ja Venemaa ekspert

15. juuli 2025, 12:00

Vallandatud transpordiministri Starovoiti enesetapp näitab poliitilist kriisi Venemaa eliidi seas.

Venemaa poliitilises valdkonnas toimub võimuvõitlus ja varade ülevõtmine.

Venemaa eliit kogeb Putini valitsemissüsteemi survet ning on seetõttu üha rahulolematum.

Ministriametist vallandatud Roman Starovoiti enesetapp aitab meil paremini mõista aeglaselt arenevat kriisi Venemaa eliidi seas, kirjutab ajaloolane ja Venemaa-ekspert Mark Galeotti.

Eelmise nädala esmaspäeval leiti Moskva äärelinnas oma auto lähedalt Roman Starovoiti surnukeha, kes oli olnud Venemaa transpordiminister, kuni president Putin ta mõned tunnid varem vallandas. Uurijad rääkisid, et kuuldes vallandamisest, sõitis ta hukkumiskohale ja võttis endalt elu püstoliga, mille oli saanud autasuks riigile osutatud teenete eest.

Kuigi paratamatult liiguvad spekulatsioonid, et ta mõrvati (ning leidub viiteid, et ta võis surra varem, kui uurijate ladus jutustus eeldab), tundub praegu, et ta tappis ennast siiski ise. Tema surm pakub hea võimaluse heita pilk aeglaselt arenevale poliitilisele kriisile Venemaal, kus lootus Putini algatatud Ukraina sõja peatsest lõpust järjest kahaneb.

Kas tõesti enesetapp?

Enne transpordiministriks saamist oli 53-aastane Starovoit Kurski oblasti kuberner ja just sinna tungisid Putini meelehärmiks eelmisel aastal Ukraina väed. Väidetavalt omastati umbes viiendik 20 miljardi rublasest eelarvest (umbes 220 miljonit eurot), mis oli ette nähtud piirikaitserajatiste ehitamiseks. Starovoiti järglane Aleksei Smirnov arreteeriti aprillis ning oli avalik saladus, et ta on valmis oma endise ülemuse bussi alla viskama.

Kuigi üldise poliitikasuuna on alati määranud Putin, oli ta kunagi vähemalt valmis kuulama ka alternatiivseid ideid nende saavutamiseks. Nüüd meenutab see pigem julma mõistatamismängu, kus ametnikud peavad ära arvama, mida ta kuulda soovib.

Praegune Putin keeldub tegelemast potentsiaalselt keeruliste või piinlike poliitiliste küsimustega, kuid muutub kannatamatuks, kui neid ei suudeta lahendada. Ta nõuab «patriotismi», kuid ei selgita, mida see tähendab. Ta pigistab silma kinni mõnede inimeste eksimuste ja jultunud korruptsiooni ees, kuid karistab metsikult teisi sama asja eest.

Seepärast ongi Starovoiti surm tema siseringi kaaslastele nii šokeeriv: ilma Putini armulikkuseta võib igaüks neist samamoodi lõpetada.

Varade ülevõtmise tagasitulek

Vene ametnike ja eriti ärimeeste hiljutised enesetapud on maailmas palju tähelepanu ja kahtlusi äratanud. Mõned surmajuhtumid olid kahtlemata tõelised enesetapud, kuid on põhjust arvata, et mõned ei olnud.

Kuigi on väidetud, et tegemist on mingit laadi Kremlis toimuva puhastusega, viitavad asjaolud pigem millelegi muule.

Putin nõuab «patriotismi», kuid ei selgita, mida see tähendab. Ta pigistab silma kinni mõnede inimeste eksimuste ja jultunud korruptsiooni ees, kuid karistab metsikult teisi sama asja eest.

Mõrvu kaldub Putin hoidma teisitimõtlejate ja nende jaoks, keda peab välismaal elavateks reeturiteks. Kodumaal toetub ta kontrollitud kohtusüsteemile: kleptokraatias võib alati leida piisavalt tõendeid näidisprotsessiks, pikaks vangilaagrikaristuseks ja ebaseaduslikult teenitud tulu konfiskeerimiseks.

Need surmad annavad pigem tunnistust järjest vägivaldsemaks muutuvast võimuvõitlusest Venemaa eliidi seas.

Kuigi mõned saavad sõjamajandusest kasu, siis paljud ei saa. Sanktsioonide, 20-protsendilise intressimäära ja kiiresti kasvava eelarvepuudujäägi all ägades pöörduvad mõned tagasi võtete juurde, mis olid valdavad metsikutel üheksakümnendatel, kui riik püüdis pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist kaootiliselt turumajandusega kohaneda.

Üks sellistest võtetest on «reiding» – varade ülevõtmine võltsitud dokumentide ja korrumpeerunud kohtulahendite abil. Teine on palgamõrv. Mõlemad kuriteod on tõusuteel. Ei saa olla juhus, et suure hulga väidetavatest enesetappudest sooritasid inimesed, kes olid ise kas reidingu algatanud või kannatasid selle all.

Nagu ütles üks paguluses elav ettevõtja, kes on endiselt ühenduses oma Moskva ärikogukonna sõpradega: «Muidugi võib reidingu stress panna ohvreid aknast välja hüppama, kuid keegi ei usu, et nende [väga vaenulike ülevõtmiste] algatajad tapavad ennast süütundest.» Tõenäolisem on, et neid tapetakse kättemaksuks nende reidingutegevuse eest. «Probleemi võib olla lihtsam lahendada mõrvaga kui riskida kohtuasjaga.»

Vahistamine

Kreml on samuti reidingu omaks võtnud. The Moscow Timesi andmetel võttis riik eelmisel aastal oma kontrolli alla peaaegu 70 ettevõtet, mille koguvara hinnati rohkem kui 544,7 miljardile rublale (6 miljardit eurot).

See võib teenida mitut eesmärki: muuta riiki rikkamaks, varustada ennast varadega, mida saaks lojaalsuse eest uutele omanikele loovutada, karistada neid, kes ületavad nähtamatuid punaseid jooni.

Üks selline sihtmärk oli miljardär Konstantin Strukov, Venemaa suuruselt kolmanda kullakaevandusettevõtte Južnouralzoloto omanik. Strukovi, kes on ka ise reidinguga hästi tuttav, süüdistatakse selles, et ta kasutas oma poliitilisi sidemeid ja majanduslikku musklit vaenulikeks ülevõtmisteks, mille käigus registreeris ettevõtteid variisikute ja sugulaste nimele.

Jällegi, selline tegevus pole Venemaal sugugi haruldane, kuid mingil põhjusel – ja teooriaid on palju, kuid selget vastust mitte – otsustas riik seekord reageerida.

Tema vastu algatati uurimine süüdistuste alusel, mis ulatusid segastest finantsasjadest kuni tööohutusnõuete rikkumiseni, ning 4. juulil arreteeriti Strukov Tšeljabinski lennujaama hoovõturajal, kui ta valmistus oma eralennukiga Türki põgenema.

Taas tekitab Vene eliidis ärevust just see, et Strukovi tegevus võis küll olla piiripealne võrreldes sellega, mida kunagi oleks peetud lubatavaks, kuid see ei olnud sugugi ebatavaline. Pealegi jättis ta mulje, et järgib reegleid, olles Putini Ühtse Venemaa ustav toetaja ja isegi oblasti seadusandliku kogu aseesimees.

Omamoodi vastupanu

Surve all hakkab Putini kunagi stabiilne ja etteaimatav valitsemissüsteem deformeeruma. See ei tähenda mingit ootamatut kriisi, mis võiks sama ootamatu reaktsiooni vallandada. Ettenähtavas tulevikus on Putini seisund kindel.

Siiski valitseb eliidi seas laialdane ärevus ja rahutus seoses võetud suunaga ja tektooniline pinge süsteemis kasvab.

Mõned lojaalsed – ja julged – tehnokraadid püüavad ikka veel Putinit nende probleemide eest hoiatada. Majandusarengu minister Maksim Rešetnikov on liitunud keskpanga presidendi Elvira Nabiullinaga, et hoiatada eesootava majandussurve eest ja samal ajal on peaprokurör Igor Krasnov selgelt välja öelnud, et korruptsioon süsteemi kõige kõrgematel tasanditel on tõsine ja kasvav.

Ent suurem osa hoiab madalat profiili ja hoolitseb eelkõige enda huvide eest.

Mõnede jaoks tähendab see, et kehvamaid aegu ette aimates varastavad nad riskidest hoolimata nii palju, kui jaksavad ja niikaua kui võimalik. Pole juhus, et selle aasta esimeses kvartalis oli korruptsioonijuhtumite arv võrreldes eelmise aasta sama kvartaliga peaaegu 25 protsenti kasvanud.

Teiste jaoks tähendab see, et nad sõlmivad horisontaalseid liite, et ennast Moskva eest kaitsta – mis on tähelepanuväärsel kombel sarnane sellega, mis juhtus kommunistlikus parteis 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses. Nad toetavad üksteist, väldivad survet, mis sunniks neid üksteise vastu tunnistusi andma ja õõnestavad kohalikke kontrolliinstitutsioone.

Isegi regioonide kubernerid vähendavad nüüd summasid, mida nad on valmis uute sõdurite värbamiseks oma eelarvest maksma. Soov Putinile oma ustavust demonstreerida, paisutades tema armee ridu rohkem kui teised, on andnud teed pakilisematele finants- ja poliitilistele reaalsustele. Nad ei arva enam, et kauge ja kapriisse monarhi soosingu võitmine on vaeva väärt.

On tunne, et me oleme sisenenud maailma, kus, nagu üks kogenud vene poliitikavaatleja mulle ütles: «Keegi ei julge Putinile vastu astuda, aga kui keegi teine seda teeb, siis ei jää tema [Putini] kõrvale kedagi».

Tänapäeva Venemaa tsaar sai sellest aimu 2023. aasta Wagneri palgaarmee mässu ajal, kui enamik julgeolekujõududest mässajatega ei liitunud, aga ei osutanud neile ka vastupanu.

Kuigi Wagneri juht Jevgeni Prigožin hukkus varsti pärast seda lennuõnnetuses, oli mässu ajal ilmnenud ulatuslik vastumeelsus talle vastu astuda sedavõrd laialdane, et Putin ei saanud seda hiljem karistada.

Toona Putini isiklikku toetust õõnestanud tegurid on vahepeal ainult süvenenud.

Küsimus on nüüd selles, kas Putin ise mõistab paremini, kuidas ja kuhu muutuste tuuled puhuvad, kui tegi seda tema siitilmast lahkunud transpordiminister.

Mark Galeotti on kirjutanud Venemaast mitmeid raamatuid, sealhulgas «Downfall: Putin, Prigozhin, and the New Fight for the Future of Russia», kirjastuselt Ebury/Penguin.

Mark Galeotti / The Sunday Times / News Licensing