test
Euroopa Komisjoni asepresident Andrus Ansip räägib intervjuus Eesti Päevalehele küberkuritegevusest ja annab hinnangu uue valitsuse tööle, millest paljugi on tema sõnul asendustegevus. Ta möönab siiski, et peaminister Jüri Ratas esindab Eestit hästi.
Aprilli lõpus saab pronksiööst kümme aastat. Olite tollal peaminister. Milliste tunnetega tagasi vaatate?
Käisin möödunud nädalal (ülemöödunud, intervjuu on tehtud 17. märtsil – K. A.) Washingtonis ja kohtumistel kongressis tulid üllatuslikult taas jutuks 2007. aasta ja Eesti-vastased küberrünnakud. Pärast seda, kui Ameerikat tabas internetti ühendatud asjadel põhinev küberrünnak, mis võttis maha suured globaalsed teenuseosutajad, on küberründed jälle aktuaalseks teemaks muutunud.
Kas seetõttu, et 2007. aasta Eesti-vastased küberrünnakud olid esimesed niisugused poliitilised rünnakud?
Jah. Tollal võib-olla leidus keegi, kes püüdis uskuda, et tegemist on kodanikuühiskonna protestiga, aga praegu ei ole selliseid naiivseid võimalik leida.
Ohutunne on praegu muidugi hulga suurem kui 2007. aastal.
Igal juhul oli õige lahendada probleem siis, kui see ei olnud veel üle pea kasvanud.
Aga mis puudutab emotsioone, siis tegime seda, mida tegema pidime, ja selle otsuse õigsust kinnitab kõik, mida oleme hiljem näinud Krimmis ja Ida-Ukrainas. Igal juhul oli õige lahendada probleem siis, kui see ei olnud veel üle pea kasvanud.
Olete hiljem mõelnud, et tegelikult läks tollal hästi ja oleks võinud hullemini minna? Eeldan, et konkreetsel tegutsemise hetkel polnud eriti aega mõelda.
See oli ikkagi kaalutud ja ebaemotsionaalne otsus. Mõned inimesed arvavad, et see tuli ootamatult, aga me poleks ju Tallinnasse 780 lisapolitseinikku toonud, kui me poleks arvestanud võimalike negatiivsete arengutega. Aga tõsi, võrreldes sellega, mis on Ukrainas juhtunud, mõtlen tõesti, et meil läks väga hästi.
Nüüd ei kujuta ilmselt enam keegi riikidevahelisi konflikte küberkomponendita ette.
Üldine arusaamine on selline nii Münchenis (Ansip peab silmas julgolekukonverentsi – K. A.), Brüsselis kui ka Washingtonis. Hübriidsõda on kiiresti reaalsuseks muutunud. Küberinstrumente kasutavad ründajad peavad seda loomulikuks, aga ka kaitsjad võtavad seda väga tõsiselt. Kogu maailm on neist kolme nädala jooksul väldanud Eesti-vastastest küberrünnakutest õppinud.
Kogu maailm on neist kolme nädala jooksul väldanud Eesti-vastastest küberrünnakutest õppinud.
Küberkuritegevus on üha professionaalsemaks muutunud.
Jah, kurjale teele asunud on ülimalt professionaalsed ja paraku on küberkuritegevus kiirelt kasvav nähtus. Rünnakud on järjest keerulisemad, professionaalsemad ja koordineeritud. Saksamaal on pea 90% ettevõtteid küberkuritegevuse ohvriks langenud. Oleme näinud küberruumi kaudu lääneriikide demokraatlikesse protsessidesse sekkumist. Nagu öeldud, omal nahal kogesime seda juba 2007. aastal.
Euroopas on olukord päris kirju: osas riikides on kübervõime väga tugev, aga osas on küberturbe intsidentide lahendamise üksused (CERT-d) väga algelised. Nagu 2007. aastal kogesime, on küberrünnakute vastu parim vahend infovahetus ja koostöö – nii avalikus sektoris kui ka era- ja avaliku sektori vahel. Selline infovahetus ja koostöö on vajalik kogu Euroopas ja maailmas. Küberkuritegevus areneb ja head jõud ei pea ainult suutma ohtudele vastu seista, vaid neid ka ennetada ja välistada.
Suur hulk kurjategijaid ja kuritegelikke organisatsioone tegutseb ka mõne riigi valitsuse või eriteenistuse vaikival toetusel.
Peate silmas FSB-d, kelle kohta on konkreetseid näiteid?
Ma ei tahaks konkreetset riiki nimetada, aga iga lugeja oskab vähemalt ühe käe sõrmedel nimetada riike, kus ajakirjanduse ja üldsuse hinnangul valitsused ja eriteenistused küberkuritegevust toetavad.
Andrus Ansip FOTO: ANDRES PUTTING
Milliste algatustega komisjon välja tuleb?
Sügiseks koostame uue EL-i küberstrateegia. Kavandame ka, kuidas asjade interneti ehk värkvõrgu puhul küberruumi paremini kaitsta. Ameerika Ühendriikides on ulatusliku teenuse tõkestamise rünnaku korraldamiseks juba kasutatud internetivõrku ühendatud seadmeid. 2020. aastaks on maailmas üle 50 miljardi eseme ühendatud värkvõrgus. Küberruumi kaitseks tuleb värkvõrku ühendatud asjadele kehtestada elementaarsed turvastandardid. Praegu ühendatakse võrku ka seadmeid, millel turvakaitse sootuks puudub. Tihti jätavad inimesed võrku ühendatavate asjade turvakoodid muutmata. Küberhügieenist hoolides saame me kõik küberruumi turvalisemaks muuta. Samasuguse loomulikkusega, nagu aeg-ajalt käsi peseme, tuleks ka tarkvara uuendada, õigel ajal salasõnu vahetada, neid hästi hoida, mitte kasutada ebaturvalisi seadmeid jne.
Küberruumi kaitseks tuleb värkvõrku ühendatud asjadele kehtestada elementaarsed turvastandardid.
Kas asjade internet tähendab, et Barack Obama saab mikrolaineahju kaudu Donald Trumpi jälgida?
Kui räägime ahjust, siis räägime ka energiast. Kui oleksime Euroopa Liidus suutelised kõik elektrienergia tarbimise tippkoormused ja langused ühtlustama, oleksime võimelised üle saja miljardi euro kokku hoidma. Ühtlustada võimaldab aga just asjade internet ehk kui tolmuimeja imeb tolmu, siis külmkapp ei pea ilmtingimata samal ajal külmutama.
Põhimõtteliselt pandi USA-s möödunud aastal asjad servereid ründama. Ründajad olid võimsad, neil õnnestus serverid ülekoormata ja teenused tõkestada. Ainult ühe mikrolaineahjuga ei õnnestu muidugi kedagi rünnata, aga internetivõrku ühendatava mikrolaineahju omanik peaks oma ahju rünnete eest kaitsmiseks muutma tehase turvaseadistusi, nii nagu ta kaitseb oma arvutit või mobiiltelefoni.
Aga mikrolaineahjuga ei ole muidugi võimalik kedagi pealt kuulata.
Kas oleme vahel liiga tagasihoidlikud, ehkki oleme IT- ja kübervallas nii Euroopas kui ka maailmas tänu oma kogemustele pigem eestkõnelejad?
Jah, meil on, mida maailmale rääkida. Digitaalmajanduse ja ühiskonna indeksi järgi on Eesti Euroopa Liidus avaliku sektori digitaalsete teenuste poolest esikohal, aga mõneti võib öelda, et see on pooltõde. Näiteks ei võta see arvesse e-valimisi, sest mida sa ikka võrdled seda, mis meil on ja teistel ei ole. Meie inimesed on ju e-valimistega üldiselt rahul ja seda kummastavam on, kui keegi [valitsus] hakkab nüüd hästi toimivat süsteemi lammutama ja püüab kirvega kallale minna. Võrdluseks tuuakse ka Holland, kuid ei ole mõtet üritada võrrelda võrreldamatut. Maailmas on palju riike, kus kasutatakse elektroonilisi valimisurne, mis on lihtsalt elektroonilised kastid, kuhu inimene valimisjaoskonda minnes sisestab oma hääle ja mille põhiline efekt seisneb selles, et häälte lugemine on võrreldamatult kiirem kui paberbülletäänide kokku lugemine. Brasiilias väidetakse, et nemad suudavad oma üle saja miljoni hääle kokku lugeda mõne tunniga, aga internetipõhiseid valimisi kasutatakse praegu maailmas ainult ühes riigis: Eestis.
Ei ole mõtet panna täiesti ebaturvalist tehnikat Eesti turvalise lahendusega ühte patta.
Hollandis kasutati 30 aastat vanu elektroonilisi hääletusmasinaid, mille turvalisust on ka Eesti e-hääletuse süsteemi üks loojaid raportis kritiseerinud. Ei ole mõtet panna täiesti ebaturvalist tehnikat Eesti turvalise lahendusega ühte patta. Need on usaldusväärsed institutsioonid, asutused, erasektori sertifitseerijad, kes annavad Eestis garantii, et süsteem on kindel ja kõik toimub nii, nagu valijatele on selgitatud.
Kas võiksime e-hääletuse aja vähendamise asemel pigem edasi areneda ja teha nii, et saaksime ka valimispäeval e-hääletada?
Põhimõtteliselt on see ilmselt kunagi võimalik, aga arvestades lisanduvaid turvalisuse probleeme, ka inimlikku faktorit, arvan, et praegune lahendus on siiski optimaalne.
Aga veel kord: ma ei mõista neid, kes tahavad Eesti inimese elu aastakümneid tagasi viia ja ka meie e-riigi kuvandit lõhkuda. Küll usaldan ma Tartu ülikoolis tehtud uuringuid, mille järgi inimesed, kes on e-valimised omaks võtnud, ei taha traditsiooniliste valimisviiside juurde tagasi pöörduda ja kui ka midagi peaks juhtuma, nõuavad need inimesed vigade parandamist. Aga nad soovivad e-valimisi jätkata. See on progress, normaalne elu.
Andrus Ansip FOTO: ANDRES PUTTING
Jõudsimegi Eesti juurde. Kuidas te praegust valitsust hindate?
Nagu niuhti tulid ja seisakust saadi üle. Kui vaatame Eurostati ja viimase kvartali majanduskasvu, siis võrdluses eelmise kvartaliga on Eesti majanduskasv Euroopa Liidu kiireim: 1,9%. Palgad tõusevad 7%, jooksevkonto ülejääk oli 2,7%. Jälle saime seisakust üle. Eile [16. märtsil] tuli välja maailma majandusfoorumi pingerida ettevõtjasõbralikest riikidest ja üllatus-üllatus, esikohal oli Eesti ja teisel kohal Rootsi. Nii et seisakust oleme siis nüüd lõpuks üle saanud. (Ilmse irooniaga.)
Aga kui iroonia sinnapaika jätta?
Peale selle, et valitsuskoalitsioon üritab e-valimiste kallale minnes üksmeelselt lammutada e-riigi kuvandit, ei saa ma aru riigiasutuste Tallinnast väljakolimise kihust. Minu jaoks on asi suhteliselt lihtne, nagu öeldakse: kaks korda kolimist võrdub ühe tulekahjuga. Võib ju maksuameti Kesselaiule kolida, nagu keegi irvhammas kuskil Facebookis soovitas, ja võib arvata, et sinna õnnestub ka inimesed kaasa viia, aga mis ametiasutuste vahelisest ametnike rotatsioonist võib unistada, kui see amet asub Kesselaiul? Neid eksperimente on maailmas üksjagu tehtud. Kunagi oli ka Hollandis riigiasutuste pealinnast väljaviimine kuum teema ja neid viidigi välja. Siis selgus, et isegi suurtes linnades, mis asuvad kõigest 200 kilomeetrit pealinnast eemal, polnud võimalik kvalifitseeritud kaadrit saada. Leiti, et sünergiat pole, asutuste koostöö kannatab. Tänapäeval on olemas küll telekonverentsid, Skype ja internet, aga miski ei ole ikkagi nii hea kui inimestevahelised kontaktid. Seetõttu otsustaski Holland valitsusasutused hoopis kahele ruutkilomeetrile kokku tuua, et inimestel oleks omavahel hea suhelda.
Ma ei saa aru riigiasutuste Tallinnast väljakolimise kihust.
Seega pole minu veendumuste järgi ka sisekaitseakadeemiat võimalik Tallinnast Narva kolida.
See asutus tuleb siis Tallinnas likvideerida ja üritada kusagil mujal, näiteks Narvas, uuesti asutada, aga uuesti asutamine on seotud riskidega. Kuidas ja kas see õnnestub, me ei tea.
Regionaalpoliitilist aspekti, millele valitsus viitab, ei saa tõsiselt võtta?
Küsimus ei ole regionaalpoliitika väga vaieldavas edendamises selle asutuse kolimisega, vaid küsimus on riigi toimimise efektiivsuses. Kui riik toimib efektiivselt, siis vabaneb ka piisavalt vahendeid regionaalpoliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Kui riik ei toimi efektiivselt, kannatavad kõik ja regionaalpoliitiliste eesmärkide saavutamine osutub võimatuks. Mis on see üldisem eesmärk, mida tahetakse saavutada? Kui eesmärk on efektiivselt toimiva riigi halvamine, siis jah, selleks võib see kolimine päris hea vahend olla. Aga minu meelest on niiviisi Eesti riigiga eksperimenteerimine suisa kuritegu.
Kui eesmärk on efektiivselt toimiva riigi halvamine, siis jah, selleks võib see kolimine päris hea vahend olla.
Räägime teadmistepõhisest ühiskonnast ja majandusest, aga mitte keegi ei ole selle kolimise plaani kinnituseks mingit teadmistepõhisust pakkunud. Väidan, et seda polegi võimalik anda.
Kas sellised asjad on asendustegevus?
Jah. Ka valitsuse korralduse muutmise plaanid. Öeldakse, et seadust tuleb muuta, et ministrid saaksid omavahel koostööd teha. Ma olin üheksa aastat peaminister ja ministrid said väiksemates rühmades kui valitsuskabinet koostööd teha küll. Peaministril on alati võimalik kutsuda kaks või kolm ministrit enda juurde, teema läbi arutada ja teha ülesandeks asjas mingi aja jooksul selgusele jõuda. Eestis on peaministril enamasti rohkem õigusi kui teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, sest Eesti peaminister kinnitab ainuisikuliselt valitsuse ja valitsuskabineti päevakorra. Temal on õigus küsimus päevakorda panna või mitte panna. Ja kui öeldakse, et valitsuse päevakorda tuleb palju tooreid teemasid, siis ma küsin: millega peaminister tegeleb?
Eesti on väike riik, ei ole vaja neid auhinnalisi kohti koalitsioonipartnerite rõõmustamiseks juurde luua.
Nii et ma ei näe ületamatuid probleeme, mida ei saa valitsuse korralduses seadust muutmata lahendada. Aga noh – uued ajad, uued kombed. Minu arust oli portfellita ministrite tagasitoomine üldse vale. 13 ministrist oleks piisanud. Eesti on väike riik, ei ole vaja neid auhinnalisi kohti koalitsioonipartnerite rõõmustamiseks juurde luua. Riik peab efektiivselt toimima ja see on minu jaoks valitsuse puhul kõige olulisem.
Portfellita ministrikohad tõi tagasi Taavi Rõivas.
Jajaa. Aga praegu räägitakse, et kaotame üldse piirid ja loome asepeaministrid, nagu Euroopa Komisjonis on asepresidendid, kes mingit poliitikaklastrit kureerivad. Teate, Euroopa Komisjonis on 28 volinikku, sealhulgas president, ja kui Eestis hakkab ka olema 28 ministrit, siis läheb tõepoolest aseministreid vaja.
Nii et praegune valitsus tegeleb teie hinnangul halbade eksperimentide ja asendustegevustega?
Ma ei tahaks selliseid üldistusi teha. Kui vaatan Eesti elu Brüsselist, siis tegelikult on Eestis asjad korras, väljapoole ei paista mingeid probleeme. Nii nagu Eesti oli edukas, on ta ka praegu edukas. Ja kaugemalt vaadates – ükskõik kas Washingtonist või Brüsselist – on Eesti edu alus kõigepealt rahaasjad. Eesti paigutab mitteprobleemsete riikide hulka endiselt heas korras rahandus ja Euroopa Liidu liikmesriikide väikseim valitsussektori võlakoormus. Teiseks on kuvand Eesti e-riigist väga tugev. Ja kolmandaks: meie kaitsekulutused. Tuletan meelde: NATO-s on ainult viis liikmesriiki, kes partneritele antud lubadust täidavad ehk investeerivad riigikaitsesse vähemalt 2% SKT-st. Eesti on nende hulgas ja loomulikult mõjub see Eesti mainele väga hästi. Väike, aga tubli, ja seda kuvandit ei ole miski muutnud.
Andrus Ansip FOTO: ANDRES PUTTING
Aga kui valitsuse vahetuse ajal tuli Kremli-meelsuse jutt ja lehed kirjutasid, et Reformierakond kirjutab neid pealkirju maailma suurtesse ajalehtedesse, siis see pole miski jutt. Kui Yana Toom annab BBC-le intervjuu ja ütleb, et tema ja Eesti rahva enamus ei toeta Vene-vastaseid sanktsioone, siis ei ole siin vaja mingit Reformierakonda, et seda arvamust kujundada. Või kui vabariigi valitsuses otsustatakse enne peaministrite Riia tippkohtumist hakata ümber sõnastama juba ametnike vahendusel kokku lepitud ühiskommünikee teksti, siis on naiivne arvata, et see jääb valitsuskabineti seinte vahele ega jõua mujale maailma. Eks selle plaaniga mindi ka ju Riiga, aga lätlased ega leedulased ei võtnud neid muudatusi omaks ja see tekst jäi muutmata. Need, kes otsivad kommünikee tekstidest mingeid erinevusi, neid sealt muidugi ei leia, aga sõnum oli selge: esimest korda 25 aasta jooksul oli Eesti Balti riikide hulgas see Kremli-meelne. Päris mitu diplomaati saatis oma pealinna sellise sõnumi, aga arvan, et presidendi algatatud või survestatud kiire kinnitus, et Eesti ei muuda oma välis- ja julgeolekupoliitika aluseid, oli väga efektiivne. Mailis Repsi algatus ühiskommünikee teksti muuta suri ega tekitanud laias maailmas erilist resonantsi.
Esimest korda 25 aasta jooksul oli Eesti Balti riikide hulgas see Kremli-meelne.
Muide, minuni jõudis teadmine kommünikee teksti muutmise kohta Lätist, mitte Eestist. Valitsus hakkas uurima, kes lekitas, ja täiesti ebamõistlik reaktsioon oli limiteerida valitsuskabineti nõupidamistel osalevate ekspertide arvu. Ega see, et taevas, rahvas või Keskerakond on andnud ministriameti, ei tähenda, et ministril on kohe olemas kõik ameti pidamiseks vajalikud teadmised. Need teadmised on ikkagi sadadel riigiametnikel, kes aitavad ministritel oma haldusala efektiivselt juhtida, ja seda informatsiooni ära põlata ei ole mõistlik.
Olete kaua poliitikas olnud. Kuidas teile tundub, kas Jüri Ratas on osa oma erakonnakaaslaste pantvang?
Sellisteks hinnanguteks ei ole ma valmis. Ma ei tunne Keskerakonna hingeelu. On selge, et seal on erinevad meelsused, ja erakonna juhina pead sa kõigi meelsustega arvestama. Kui sul ei ole enam kõigi fraktsiooni liikmete toetust, läheb juba valitsusel koos tegutsemine raskeks. Nii et mina tema rolli mõistan. Ja see ei saa ka kellegi üllatuseks olla, et juba mitmendat-setmendat korda Assadiga kohtuval Yana Toomil on teistsugused vaated.
Aga milline mulje jääb Ratasest Brüsselist vaadates?
Niipalju kui olen Brüsselis Jüri Ratasega kokku puutunud, ütleksin, et ta esindab Eestit hästi. Inimesena on ta sümpaatne ja tema seisukohad on ka terved. Eesti riik on järjepidev vähemalt selles, mis puudutab Jüri Ratast ja tema esinemisi Brüsselis – niipalju kui mina olen kursis.
Eesti riik on järjepidev vähemalt selles, mis puudutab Jüri Ratast ja tema esinemisi Brüsselis.
Ometi olete kriitiline.
Aga loomulikult. Mulle ei meeldi, kui Eesti ühetaoline, lihtne, selge ja arusaadav maksusüsteem visatakse lihtsalt kõrvale ning kehtestatakse astmeline tulumaks. Eksperimenteeritakse igasuguste muude maksudega või vähemalt ärritatakse inimesi nendega. Samuti üleöö maksumäärade tõstmine. Ei ole minagi sellest patust puhas, aga see sündis kriisi ajal, kui otsustasime tõsta kahepäevase etteteatamisega käibemaksumäära. Aga praegu on seisakust ju väidetavalt üle saadud, milleks toimida nüüd nii nagu kriisi ajal?
Ja pensionisüsteem, mis oli Euroopa Liidu kontekstis üks võrdsustavamaid! Minu meelest ei ole see riuh-rauh otsustamise koht, et järsku tullakse mõttele muuta meie pensionisüsteemi veelgi võrdsustavamaks. Kuidas see mõjutab inimeste maksukäitumist, tulude deklareerimist? Kõik need aspektid tuleks enne otsustamist väga põhjalikult läbi kaaluda.
Oma senise tööga Euroopa Komisjonis saate ilmselt rahul olla?
Oleme üksjagu palju saavutanud ja mõned isegi ütlevad, et see komisjon on digitaalvaldkonnas saavutanud rohkem kui kaks eelmist komisjoni kokku. Rändlustasude kaotamist alustasime juba 2007. aastal, kuid alles möödunud aasta maist vähenesid rändlustasud 75%. See oli suur samm edasi ja tänu Läti eesistumisele. Nüüd oleme jõudnud kokkuleppele, et selle aasta 15. juunist kaovad rändlustasud Euroopa Liidus täielikult.
Digitaalse sisu kaasaskantavuse lubamine on puhtalt selle komisjoni, minu ettepanek.
Digitaalse sisu kaasaskantavuse lubamine on puhtalt selle komisjoni, minu ettepanek. Nüüd on selle kohta kokkulepe liikmesriikide, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni vahel sõlmitud ning järgnevad formaalsed hääletused. Seejärel pääsevad inimesed mõnda teise Euroopa riiki reisides ligi oma seaduslikult soetatud filmidele, teleseriaalidele, muusikale.
Möödunud nädalal hääletas Euroopa Parlament 700 MHz ettepaneku üle ja toetas seda. Nende sageduste turuväärtus on minimaalselt 11 miljardit eurot, aga mõju majandusele on mitu korda suurem. Nüüd võime juba põhjendatumalt unistada asjade internetist, distantsilt tehtavatest kirurgilistest operatsioonidest, kus haigla ja patsient asuvad ühes riigis, aga arst teeb operatsiooni teisest riigist. See ei olegi väga müstika, kuid ilma 700 MHz ei muutu sellised asjad, ka isesõitvad autod, Euroopas reaalsuseks.
Millal me seda operatsiooni näeme?
Alustame 5G-st. Lõuna-Koreas võetakse põhilised elemendid kasutusele 2018. aastal, jaapanlased deklareerisid G7 kohtumisel väga selgelt, et nemad kasutavad 5G-d 2020. aastal. USA ja Lõuna-Korea on väga tugevalt investeerinud ja pingutanud, et 5G võimalikult varakult kommertskasutusse võtta. Ericsson ja Telia on teatanud, et 2018. aastast hakkavad nad 5G põhilisi elemente juurutama kolmes linnas: Stockholm, Tallinn ja Helsingi. See on globaalne võistlus. Ka selle sama 700 MHz puhul ütlesid paljud riigid: 2020. aastaks selguse ja 5G-le sagedusala vabastamise tahtmine on liiga kiire, kas meil on vaja nii tormata? Nojah, ega küsimus pole selles, kas Euroopa Komisjonis on head või halvad inimesed, kas nad nõuavad seda või mitte. Küsimus on ikkagi selles, millist tulevikku tahavad valitsused oma riikide rahvale pakkuda.
Ericsson ja Telia on teatanud, et 2018. aastast hakkavad nad 5G põhilisi elemente juurutama kolmes linnas: Stockholm, Tallinn ja Helsingi.
Rong sõidab, kiirus on suur ja nüüd on meie asi, kas oleme sellel rongil, isegi juhime seda või jääme jaama maha ja lehvitame rongile. Ma arvan, et kõik saavad aru, et lehvitaja roll meile ei sobi. Eriti just digitaalses valdkonnas võtab võitja kõik ja me ei soovi ju olla kõigest alltöövõtjad. Areng jätkub kas meiega või meieta.
Euroopa on robotite vallas kindlasti maailma juhtiv jõud, aga meil ei maksa karta, et progress võtab meie töökohad ära. Mina isiklikult tunnen, et kõik uued kasutusele tulnud lahendused on võimaldanud mul rohkem töötada, mitte ei ole mind tööst vabastanud. Paraku käib see ikkagi kogu inimkonna kohta: ei ole saabunud aega, kus masinad teevad meie eest tööd ja meie saame puhata.
Aga on ka töökohti, kus masin võtab inimeselt töö ära.
Ja neid inimesi on tulevikus päris palju. Me ei saa kuidagi loota, et progress ei põhjusta osale inimestele probleeme. Põhjustab. Ja valitsused peavad neid inimesi aitama, et nad omandaksid muutunud oludes hakkama saamiseks uusi oskusi ja uue elukutse. Aga kindlasti pole mõistlik neid arenguid aeglustada.
ANSIP: SPEKULATSIOONID, ET TULEN ENNE RIIGIKOGU VALIMISI TAGASI, ON ALUSETUD
Kui Hanno Pevkur Reformierakonna juhiks valiti, ütlesid paljud reformierakondlased kuluaarivestlustes, et Pevkur ei jää sellesse ametisse kauaks. „Enne riigikogu valimisi valime uue esimehe, Ansip tuleb, võtab selle koha ja viib Reformierakonna valimisvõidule,” tõdeti. Kuidas kommenteerite?
„Oh jah. Ega mind ju keegi ära ei ajanud, ise läksin. Kusjuures teatasin varakult, et järgmistel riigikogu valimistel ma enam ei kandideeri. Otsustasin kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel. Ma sain rohkem hääli kui keegi teine nendel valimistel. Olen Eesti rahvale väga tänulik kõigi nende üheksa aasta eest ja ka mulle Euroopa Parlamendi valimistel antud toetuse eest. Ma arvan, et üheksa aasta jooksul suutsin endast anda kõik, mis minus oli, ja see oli ka minu tagasiastumise põhjus. Võtta peaministriametit kui spordivõistlust, kes kauem vastu peab, ei ole minu moodi ja spekulatsioonid, et ma võiksin Euroopa Komisjonist enne riigikogu valimisi tagasi tulla, on täiesti alusetud. Neis puudub igasugune loogika. Reformierakonnal on esimees olemas. Hea noor esimees. Ta oli ka üks neist kandidaatidest, kellega mina vestlesin, kui avalikkusele teada andsin, et ma järgmistel valimistel enam ei kandideeri. Tookord rääkisin nii viie inimesega. Ausatel erakonna sisevalimistel osutus toona valituks Taavi Rõivas, nüüd on Hanno Pevkuri kord ja ma usun, et küllap viib temagi Reformierakonna valimisvõidule,” rääkis Ansip.