ss

President Alar Karis: "Õppida tuleb seda, mis tõeliselt huvitab"

Kevin Volter

20. märts 2023, 13:16

President Alar Karis: "Õppida tuleb seda, mis tõeliselt huvitab"

Kadrinas tehakse asju omamoodi, isegi kui see on juhuslik. Sel ajal kui presidendi autokolonn koolimaja ette jõudis, tegi saali laval parasjagu heliproovi 5Miinust. Nende hittloo "Erootikapood" refrääni saatel astus riigipea majja.

Noortele tehnikahuvilistele mõeldud järjekordne CADrina sai vägeva avapaugu ning president Karis toonitas oma kõnes, et vaid siis, kui meil on piisavalt tehnoloogiat mõistvaid inimesi, saame tagada, et ükski tehnoloogia ei lähe üle käte ja et inimene juhib tehnoloogiat, mitte vastupidi.

Härra president, kuidas esimesed muljed avasõust olid?

See oli vägev. Tavaliselt on sõu lõpus, kui juba tõsine asi tehtud on, seekord oli vastupidi. Ilmselt oli lavastuses Üllar Saaremäe käsi ka mängus, ega see mootorratas muidu poleks lavale tulnud. Häälestada nüüd ennast võistlema on suhteliselt keeruline, aga õnneks mina ei pea täna võistlema.

Riigigümnaasiumide tulek paneb ohtu paljud teisedki niisugused maakoolid nagu Kadrina. Olete kunagi öelnud, et kõrgharidus on ammu kaotanud oma elitaarsuse ja muutunud massihariduseks. Kas väikekoolide hääbumine ja noorte koondumine riigikoolidesse muudab ka keskhariduse samasuguseks masstooteks?

Sõna mass on praegu selles jutus halva varjundiga. Aga ma arvan, et kui me selles nii-öelda massihariduses suudame tagada kvaliteedi, siis see ongi eesmärk. Aga selge on see, et väiksematel koolidel on keerulisem, sõltub ka sellest keskkonnast, kus need koolid on. Seda ei saa vaadata ainult selles võtmes, et kool on väike, tal on ainult viiskümmend õpilast.

Ümbritsev mõjutab palju – kas seal lähedal on huvihariduse võimalusi, kas on võimalik seal midagi muud teha. Kui seda ei ole, siis peab tõesti mõtlema, mismoodi seda haridust väikses koolis anda. Arusaadav, me kõik kujutame ette, et väikses koolis on parem õppida, õpetaja tähelepanu on rohkem õpilastel.

Aga jõuamegi ringiga tagasi selleni, et kus on need õpetajad, kes lapsi õpetaksid. See ei ole lihtne ülesanne lahendada, lihtne on sellest rääkida, aga kuidas see tööle hakkab, vajab väga selget pikemaajalist planeerimist. Isegi kui meil on tahe ja soov väikest kooli pidada, peame vaatama ka seda, et kas meil on tulemas uusi lapsi peale, kes seda haridust kohapeal saada sooviks. Nii et siin on muutujaid üksjagu, millega peab arvestama.

Väiksemas koolis on õpilastel kodusem tunne ja läbi selle ka vähem vaimseid probleeme. Olete nõus?

Jah muidugi, eks vaimsed probleemid tekivad ikka, need ei tule ju ainult koolis. Aga siis on õpetajal võibolla võimalik paremini pilku lapsel peal hoida, sest vähem lapsi on sul ees ja saab pühenduda rohkem õpilastele ja nende probleemidele.

Vaadates viimaseid aastaid, siis noorte suitsiidikatsete ja suitsiidide arv üleüldiselt on hullumeelses tõusus. Kas ja kui suur osa on koolil laste vaimsete probleemide märkamisel?

Muidugi on. Kui me vaatame, kui palju aega õpilane veedab koolis, on see märkimisväärne osa päevast. Ja kui me lisame veel siia juurde huvihariduse, kus on samuti õpetajad – muusikaõpetajad, treenerid ja teised –, kes samuti näevad lapsi ja oskavad probleemi nähes sekkuda ... Nii et kooli osa, mitte kooli per se, vaid siis kooliõpetaja või psühholoogi roll on kindlasti oluline.

Kuidas te ise oma vaimse tervise eest hoolitsete?

Eks meil kõigil on ju hetki, kus tahaks, et seda olukorda ei oleks. Teinekord piisab mõnest pisiasjast, mis võib pikaks ajaks endast välja viia. Mul on õnn või õnnetus alati olla sellistel kohtadel, kus sa pead oma vaimse tervisega tegelema, sest juhi koht on selline, kus sa oled lõpuks alati üksinda. See tähendab seda, et sa pead ise hakkama saama oma probleemidega. Teinekord piisab sellest, kui lihtsalt vaadata kaugusesse mõnda aega ja mõelda millegi muu peale. Või siis tegeleda oma huvialadega, milleks küll tänases ametis on vähe aega, aga muusikat saab ikka kuulata, mitte enam küll teha. Eks siin on trikid, mis igaüks enda jaoks välja mõtleb, aga noorel inimesel on see kindlasti keerulisem, sest kogemust ju ei ole. Mina juba tunnetan ära, kui probleemid hakkavad tulema, ja oskan neid siis ennetada.

Noorte puhul siis kool võikski seda hetke märgata, kui noorel nii-öelda käest ära hakkab minema.

Täpselt. Ja selleks ei pea ilmtingimata olema psühholoog või klassijuhataja. Tänagi (17. märtsil – toim) Rakvere riigigümnaasiumis üks õpetaja ütles, et teinekord ongi niimoodi, et kui sa näed, et laps jääb peale tundi millegipärast klassi kauemaks, siis võib arvata, et järsku ta tahab midagi öelda või rääkida. Ja siis peab õpetaja selle aja võtma ja noore ära kuulama.

CADrina kohta võiks öelda, et tegu on joonestamise Eesti meistrivõistlustega, osalevad nii kõrgkoolide tudengid kui ka keskkoolide õpilased. Miks sellist üritust noortele vaja on?

Sest noored tahavad seda. Täna tulime siia ja saal on noori täis.

Aga miks seda vanematele inimestele vaja on?

Eks koolijuhid, õpetajad ja ka inimesed väljastpoolt kooli, näiteks ettevõtjad, vaatavad läbi selle võtme, et riik vajab inimesi, kes mõtlevad tehnoloogiliselt ja tulevikus suudavad oma eriala valida läbi selle, sest nad on juba varakult puutunud kokku tehnoloogiatega. Ja see ei ole ainult matemaatika õppimine, nagu paljud lihtsustatult arvavad, et see ongi tee tulevase insenerini. Ei ole, needsamad joonestamised ja nende tundmine on vahel palju olulisemgi, aga see taandub taas selleni, et kas meil on neid inimesi, kes suudavad lastele tehnoloogiat õpetada selliselt, et see oleks ka huvitav. Kadrina on selles mõttes õnnelik, et neil on see inimene, ja nagu me siin näeme, läbi nende ürituste suudetakse ala teha huvitavaks. Vahel piisabki sellest, et tood vormelauto kohale ja keegi tutvustab seda. Võibolla sa ei lähegi inseneriks õppima, aga sul on tänu sellistele üritustele olemas tehnoloogiline taust ja tunnetus. Seda huvi tulebki tekitada varakult ja leida see tehnoloogiageen inimeses üles.

Kas tehnilise taiplikkuse jaoks on üldse vaja geeni või saab selleni jõuda raske tööga?

Raske tööga saab ju paljusid asju teha, aga kui see on sunniviisiline, siis ega see kaugele ei vii. Aga ilma tööta ka ei saa, see on kindlasti üks osa sellest.

Võiks öelda, et tehnoloogiliselt oleme maailma tipptasemel, aga inimesi, kes neid süsteeme haldaks, napib. Kuidas töökäte defitsiiti kompenseerida ja noori spetsialiste juurde tuua?

Meil napib inimesi väga paljudel erialadel. Meil napib õpetajaid, arste, õdesid, psühholooge ja see ongi meie hariduse üks võtmeküsimusi, et noor valiks eriala, mis tundub talle õige, mitte selle, mis ilmtingimata riigile vajalik on. Mina olen alati propageerinud seda, et õppida tuleb seda, mis tõeliselt huvitab. Ja tänapäeval on võimalik ju alati erialasid vahetada, muuta ja juurde õppida. Tuleb olla paindlik ja muutusteks valmis. Jõuamegi ringiga tagasi siia Kadrinasse, siit ju algabki väga palju, tulevad inimesed peale, kes jõuavad sellele tehnoloogiale järgi ja lähevad sellest isegi ette.

E-valimised on samuti üks tehnoloogiline tippsaavutus. Kas te usaldate Eesti e-valimisi?

Ma ei näe põhjust neid mitte usaldada. Aga nagu iga asjaga, siis alati on puudusi, mis on vaja parandada. Kui me räägime valimistest, siis ka hääletuskasti juurde minnes on võimalik asju vussi keerata. Ma arvan, et kui Eesti inimestest nii paljud valivad elektrooniliselt, siis järelikult nad usaldavad seda. Ning kui ei usalda, siis on alati võimalus valimiskasti juures seda teha, nii et alternatiivid on olemas.