sex
Külli-Riin Tigasson
Miks noored enam ei seksi? Kas süüdi on porno, nutistumine või midagi muud?
Eestis kasvab kahekümnendates eluaastates noorte arv, kellel pole viimase aasta jooksul olnud ühtegi seksipartnerit. Sama trend levib ka teistes riikides.
Foto: Shutterstock
Neljal õhtul nädalas kell kuus ajab kolmekümne nelja aastane Helena Mets (nimi muudetud - Toim.) käed pruuni jope varrukatesse, nööbib selle kinni ja keerab lukku oma Mustamäe korteri ukse. Viies korrus, kaks tuba, magamisasemeks madrats põrandal, köögipõranda roheline linoleum ühest kohast irvakil, aknast vaade laste mänguväljakule.
Akendes süttivad tuled. Sel kellaajal jõuavad inimesed töölt koju. Suletud uste tagant hakkab trepikodadesse imbuma õhtusöögilõhnu.
Helena istub bussi number 37.
Ta läheb tööle. Ostab Rimist kaasa pannkooke Merevaigu juustuga. „Tööpäev“ kestab õhtul kaheksast hommikul kaheksani, lõunasöögi aeg saabub hommikul kell neli.
Helenal ei ole peret. Tal ei ole lapsi. Ei ole ka armsamat.
Ta pole elus kordagi suudelnud, seksist rääkimata.
„Ma olen neitsi,“ ütleb ta.
"Prioriteedid on mujal – keskendutakse hariduse saamisele, või - kui on olnud mõni valus kogemus, kardetakse uuesti haiget saada.”
Helena Mets on õppinud teoloogiat ning töötab turvanaisena.
Seksile oli ta kõige lähemal millalgi teismelisena, viieteistaastaselt. Tüdruk otsis endale ajalehekuulutuste abil „erootilist kirjasõpra“. Helenast seitse-kaheksa aastat vanem mees viis ta kinno ja sõidutas pärast autoga koju. Enne kui Helena autost välja läks, üritas mees teda suudelda. Helena rabeles välja. „Kas sa ei karda, et ma olen pärast su peale pahane,“ küsis mees.
Helenal oli ükskõik.
Pärast seda vahejuhtumit andis ta endale lubaduse, et jääb abiellumiseni süütuks. Ta on seda lubadust pidanud. Ainult et abieluni ta pole jõudnud. „Nüüd olen ma juba liiga vana ja liiga paks,“ arvab ta.
„Ma arvan, et mul on emotsionaalne anoreksia. Hoian rohkem omaette ning lähedasi suhteid ei ole.“
Neitsite arv kasvab
Helena-suguseid on statistika andmetel 3% rahvastikust. Just nii suur osa Eesti täisealisest elanikkonnast pole kunagi elus olnud seksuaalvahekorras.
Statistika osutab, et noored tegelevad seksiga üha vähem.
Noorte naiste osakaal, kes pole viimased 12 kuud seksinud, on Tervise Arengu Instituudi andmetel kahekordistunud. Aastal 2005 oli selliseid 25–29aastaseid naisi 4,2%, kümme aastat hiljem 8,9%.
Kui vaadata noori mehi puudutavat statistikat, võiks arvata, et nende seas on hakanud levima tõeline asketism. Aastal 2015 oli kolmandik Eesti 19–24aastastest meestest elanud viimased 12 kuud seksuaalvahekorrata. Aastal 2005 oli neid vähem kui viiendik.
Ka 25–29aastased elavad üha üksildasemalt. Aastal 2006 oli 4,5% selles vanuses meestest elanud viimase aasta seksita, kümme aastat hiljem oli neid juba kolm korda rohkem.
Ükskõik millist noorte seksuaalse aktiivsuse näitajat ka ei vaataks, on graafik languses.
Suguhaigused? Neid on järjest vähem. Teismeliste rasedusi ja aborte? Samuti aina vähem. Aastal 1994 tegid Eesti teismelised 1686 aborti. Aastal 2017 tehti neid 266.
Noorte seksuaalelu hääbumisega puutub järjest rohkem kokku ka seksuoloog Imre Rammul. „Minu poole pöördub üha enam noori inimesi, kes on pikka aega elanud seksuaalses abstinentsis. Neil on seksuaalelu kogemus olemas, seks on ära proovitud, aga enam nad sellega ei tegele. Selliseid leidub nii meeste kui ka naiste seas. Prioriteedid on mujal – keskendutakse hariduse saamisele, või – kui on olnud mõni valus kogemus – kardetakse uuesti haiget saada.“
Mis on juhtunud? Kuhu kadus joie de vivre, elurõõm?
Kui heita pilk välisajakirjandusele, selgub, et tegemist on globaalse trendiga.
„Praegu peaks olema seksibuumi aeg,“ kirjutab Kate Julian detsembrikuu The Atlantic Monthlys. „Ameeriklaste hulk, kes ei pea abielus mitteolevate inimeste vahelist seksuaalvahekorda „üldse mitte valeks“ on kõigi aegade kõrgeimal tasemel. Enamik naisi saab kasutada tasuta rasestumisvastaseid pille ja hädaabitablette ilma retseptita. Kui sind see huvitab, siis Grindr ja Tinder pakuvad võimalust juhuseksiks tunni jooksul.“ Räägitakse polüamorismist, anaalseks ei ole enam tabu, vaid teismeliste ajakirjade teema, loetleb Julian, ja järeldab, et „meie kultuur ei ole kunagi varem olnud seksi suhtes kõigis selles avaldumisvormides tolerantsem“.
Jah, aga Ameerika teismelised ja noored täiskasvanud seksivad vähem kui varem. Nad alustavad seksuaaleluga hiljem kui varasemad põlvkonnad. Neil on vähem seksuaalpartnereid kui kahel varasemal põlvkonnal. Kui varem oli enamik USA keskkoolinoori seksinud, siis nüüd enamik pole seda teinud. „Teismeliste seksuaaleluga alustamise hilinemine võib olla esimene märk laiemast füüsilisest intiimsusest eemaletõmbumisest, mis ulatub täiskasvanuikkagi,“ kirjutab Julian.
Kui 1990. aastate lõpus seksis keskmine ameeriklane 62 korda aastas, siis nüüd vaid 54 korda.
Keskea rõõmud
Sellal kui noored seksivad üha vähem, leidub vanuserühm, kelle voodielu on aastate lõikes elavnenud: keskealised. Eriti paistavad selle poolest silma 50. eluaastates naised. Aastal 2006 polnud selles vanuses naistest üle poolte viimase aasta vältel seksuaalvahekorras olnud. Aga 2016. aastal oli selle vanuserühma naistest seksist kõrvalejäänuid vaid veerand. 50. eluaastates naised annavad silmad ette isegi samas vanuses meestele: viimase 12 kuu jooksul on seksinud 72,7% 50–59aastastest meestest ja 75,6% sama vanadest naistest.
Mehed on oma seksuaaleluga kõige enam rahul 40–49aastaselt, naised 30–39aastaselt. Kõige rahulolematum rühm on 60. eluaastates naised, näitavad Tervise Arengu Instituudi küsitlused.
Samad arengud leiavad aset teisteski maades: Soomes korraldatud uuring Finsex näitas, et seksimise sagedus väheneb, aga eneserahuldamisega tegeletakse aina sagedamini. Aastal 2001 seksisid 16–44aastased britid kuus keskmiselt üle kuue korra, aastal 2012 vähem kui viis korda. Austraalias kahanes sama perioodi vältel keskmine seksuaalvahekordade arv nädalas 1,8-lt 1,4-le. Hollandis tõuseb seksuaaleluga alustamise keskmine vanus. Aastal 2005 oli kolmandik 18–34aastastest Jaapani vallalistest süütud, aastal 2015 moodustasid süütud sellest grupist juba 44 protsenti. Kasvanud oli ka jaapanlaste arv, kes ütlevad, et ei taha kunagi abielluda.
Mis toimub? Kas süüdi on porno, mis pakub kontaktile teise inimesega aseainet? Kas süüdi on nutistumine, mis suunab inimeste pilgud ekraanile, mitte teise inimese silmadesse? Kas süüdi on vanemad, kes pole oma lapsi julgustanud looma sügavamaid sidemeid teiste inimestega? Kas tegu on lihtsalt üleüldise konservatiivsete väärtuste esiletõusuga? Või sellega, et sotsiaalne surve, et kõik peavad elama ühtemoodi – lõpetama kooli, abielluma, lapsed saama –, on väiksem ning inimesed on vabamad elama nii, nagu soovivad, olgu siis aseksuaalina, lastevabana või polüamoristina? Toitumine ja keskkonnareostus? Või ühiskonna karjäärikesksus – mis ei jäta partnersuhetele ja pereelule ruumi?
Eksperdid, kellega Ekspress rääkis, otsisid põhjusi kõigest eelnimetatust.
Seksuoloog Imre Rammul näitab näpuga „kõikide nende kilepakendis võileibade ja olmekemikaalide“ poole. „Kilepakendid ja kõik need polümeersed materjalid on östrogeense toimega! Meestel lähevad meessuguhormoonid sellest kõigest alla. Või mõelge vegetaarlastele, kes eelistavad sojaprodukte, sojaga jälle sama lugu – östrogeense toimega!“
Porno on lihtsam
Mööda ei saa minna ka pornost.
Enam ei pea porno tarbimiseks minema ajalehekioskisse ja häbeliku näoga kassas münte otsima. Ja porno – see on lihtsam kui üritada kellelegi, kes meeldib, oma tunnetest rääkida. Lihtsam kui telefoninumbrit küsida. Lihtsam kui teist välja kutsuda. Riskida lolliks jääda, saada tagasi lükatud.
„Tänapäeval on tänu pornosaitidele seks kättesaadav kodunt väljumata,“ ütleb seksuaalnõustaja ja pereterapeut Pille Kütt. „See on lihtsam. Sest nii sa ei pea arvestama teise inimeste tunnete ja vajadustega, sa ei pea olema kontaktis.“
Millest nii elades ilma jääb?
Pille Küti hääl muutub kaastundlikuks.
„Lähedusest. Sest me ei ole loodud elama üksinda. Kui noorem põlvkond ei loo suhteid, siis peame lapsevanematena endale otsa vaatama. Kui palju oleme me õpetanud lapsi kontaktis olema? Rasketest teemadest rääkima? Varem olid ehk elamistingimused kehvemad, inimesed nägid ja kuulsid maast madalast palju. Nüüd on suured kodud, uks pannakse kinni ja ei suheldagi omavahel. Eesti pakub väga head seksuaalharidust, aga see keskendub sellele, kuidas öelda ei. Vähem räägitakse sellest, kuidas öelda jaa, kui on õige inimene, õige hetk, õige tunne.“
Inimene pole loodud elama üksi, ütleb terapeut, aga viimase rahvaloenduse ajal oli Eestis 76 000 üksinda elavat 18–44aastast. Nad ei olnud abielus, vabaabielus ega kasvatanud lapsi. Lisaks on statistikaameti andmetel Eestis 35 000 üle 30aastast meest ja naist, kes ei ole vabaabielus ega abielus ning elavad koos vanematega.
Ja üksinda elamine ei ole kunagi varem olnud nii lihtne kui nüüd! Igavust saab peletada arvuti taga. See, kellele ei meeldi süüa teha, tellib toidu koju. Internetist leiab hulga nippe, kuidas üksi elada: lihtsaid retsepte, mida sooloõhtusöögiks valmistada, näpunäiteid, kuidas üksi olles jõule veeta...
Inimesel, kes töötab üle 40 tunni nädalas – päevatöö pluss ületunnitöö pluss trenn pluss võib-olla veel magistriõpingud –, ei olegi kodus jaksu muuks kui magamiseks...
2016. aasta Eesti Terviseuuring näitas, et Eesti noorte seas on mitmekordistunud inimeste osakaal, kes tunnevad üleväsimust. Aastatel 1990–1994 tundis üleväsimust 18% 16–24aastastest noormeestest, nüüd üle kolmandiku. Sama vanadest naistest tundis aastal 2016 pidevat üleväsimust 54%, peaaegu kaks korda rohkem kui 1990. aastate alguses.
Aseksuaalide abielu
Tartus Maarjamõisas istub oma kabinetis meestearst Margus Punab, nina arvutis.
„See on osa üldisest konservatiivsuse tõusust, noored on hakanud eelistama üha rohkem monogaamsust.“
Ta valmistab ette teadusartiklit, mis käsitleb sadakonda keskmiselt 35aastast Eesti meest, kellest pooled on loobunud seksuaalelust. Need on inimesed, kes käivad tööl, nad on väliselt täiesti terved, aga... seksuaalelu lihtsalt puudub.
Kes nad on? „Selle ütlemine oleks stigmatiseerimine, nendel meestel on bioloogiline eripära,“ lausub Punab. „Meeste seas on rohkem äärmusi kui naiste seas, ja need, kelle hariduslik ja bioloogiline baas on kehvem, mis on nende variandid? Neil on väga kurvad variandid.“
Punabi sõnul võib siiski rõõmustada, et tänapäeval ei üritata inimesi enam ühe normi järgi painutada. Esimene aseksuaal tuli tema vastuvõtule aastal 1992. „Vene ajal püüti ennast painutada sotsiaalse normi järgi, aseksuaalid pidid olema abielus, enamik homoseksuaale oli ka abielus. Tänapäeval on meil võimalus olla, nagu oleme. Mul on olnud patsientide seas kaks paari, kus aseksuaalid on teineteist leidnud, nad elavad koos, seksuaalelu leiab aset kord aastas, aga võib-olla ka mitte kordagi.“
Millega seostab Punab seda, et tänapäeva noortel on vähem juhupartnereid kui varasematel põlvkondadel? Ja et kasvab noorte osakaal, kes seksiga ei tegele?
„See on osa üldisest konservatiivsuse tõusust, noored on hakanud eelistama üha rohkem monogaamsust,“ ütleb Punab.
Punab mäletab hästi 1990. aastaid, kui Eesti tegi järele Euroopas mitu kümnendit varem toimunud seksrevolutsiooni. Avati topless-autopesulaid ja -baare, pornoajakirju müüdi kioskites laste silmade kõrgusel, lõbumajad tegutsesid poolavalikult jne.
„Suguhaiguste levik oli tohutu!“ ütleb doktor. Tõepoolest, aastal 1998 registreeriti Eestis 1050 uut süüfilise ja 3917 klamüüdiajuhtu. Aastal 2017 leiti süüfilist 37 ja klamüüdiat 1139 korral.
Meeste hulk, kes on viimase aasta vältel seksi ostnud, on Eestis vähenenud. 2005. aastal oli selliseid 2,8%, nüüd 2%. Huvitaval kombel on tasuline seks noorte naiste seas populaarsemaks muutunud: viimase aasta vältel tasulises seksuaalvahekorras olnud 16–24aastaste naiste osakaal on kümne aastaga viiekordistunud. Aastal 2016 oli seda teinud tuhandest 16-24aastasest naisest üksteist, kümme aastat varem vaid kaks.
Vaga elu kaitseb
Kell üheksa hommikul jõuab Helena Mets koju. Ta sööb võileibu ja läheb magama.
Tõtt-öelda tema ellu perekond ei mahukski.
Ja üksiolemisel on ka head küljed.
„Vaga elu kaitseb mind,“ ütleb Helena, „kaitseb südamevalu ja haigetsaamise eest.“