Punk

Aimamatust ja äkilist punki

Tuuli Põhjakas vabakutseline ajakirjanik

Taevas on tumehall ja pärastlõuna on tavapärasest hämaram, raske vihm ladiseb taevast alla; Raadi mõisaparki sisse jalutades kajab kaugusest lugu, mille ainsad eristatavad sõnad on «S*tamaja, s*tamaja, s*tamaja». Punk & Rock festival 2020 on alanud.

Kahepäevane subkultuuriüritus pakub läbilõiget Eesti punk- ja rokkansamblite paremikust. Viiendat korda toimuval festivalil osales sel aastal 15 kollektiivi, nende hulgas Sitaharakas, Alice Tisler, Herald, J.M.K.E., Koopaorav, Koffin, Redneck Rampage, Kurjam, Winny Puhh ja teised.

Kena vaheldus, mida pungi ja roki omavaheline kemplemine pakkus, andis kogu festivalile otsast lõpuni raju fiilingu ja üllatuslikkuse. Kuigi raskemuusikaskeenega vähegi tuttavatele indiviididele olid pea kõik bändid tuttavad, pakkusid etteaimamatust ja äkilisust noored ja tundmatud bändid ning kava, mis oli koostatud vahelduvana.

Sarnaselt eelmise aastaga astus festivalilavale esimesena ansambel Sitaharakas – huvitav punt kombekates, kelle sõnum varieerus s*ta ja «Aktuaalsest kaamerastki» tuttavate teemade vahel. Midagi vanema generatsiooni punkaritele pakkus Alice Tisler, kes juba 32 aastat Eesti naiskommunisti nime all rokib.

Seda võib julgelt pidada subkultuurifestivaliks.

Esimese õhtu oodatuimad esinejad olid paljudele kindlasti Herald ja J.M.K.E.. Herald, mis on tuntud oma suurepärase kvaliteedi ja isegi viisakuse poolest, kui heavy metal’i kohta üldse nii võib öelda. Herald oli seegi kord kõrge produktsioonikvaliteediga ja mõnus kuulata. Mis seal salata, teiste kõrval olid nad ehk isegi liiga esmaklassiliselt viisakad. Sven Varkeli vokaal ja Egert Vandeli soolod läksid rahvale peale, olid rajud kuulata ning nende puhul oli pea kõik viimistletult terav.

J.M.K.E. oli seevastu kiire, lõbus ja robustne, peaaegu õdus ja kodune. Villu Tamme mõjusad kitarrikäigud, ladus jutt ja lõbus isiksus muutsid kontserdi nauditavaks, rahva pööraseks ja mosh’i (agressiivse üksteisega põrkumise ringi) kuumaks.

Kui esimene päev möödus pidevas vihmasajus, siis teine päev kulges küll vihmata, kuid mikroorkaanis, mis ähvardas lava ja telgid platsilt minema lennutada. Selle tuulepöörise keskel tuli esimese julgena lavale noor Tartu pungipunt Koopaorav, et esitada keskkonnatemaatiliselt laetud punklaule. Neile järgnes Eterniit, keda võib julgelt pidada õhtu nilbeimaks kollektiiviks, kuigi trompetisoolod olid neil kindlasti üle prahi.

Koffin oli vaieldamatult kogu festivali kõige rajum bänd. Death ja black metal’​it viljelev noormeeste punt ei pidanud paljuks esitada ka kiidulaul Mayhemi esimesele kauamängivale, nii et nende järel lavale tulnud metal-punt Redneck Rampage kõlas esimese hooga suisa lambukestena.

Siiski oli Redneck Rampage minu jaoks õhtu positiivseim üllataja, sest laval jätsid nad kõvasti valjema ja võimsama mulje.

Kurjamit võib pidada teise päeva kuumimaks tõmbenumbriks. Ansambel, kellel pole siiani vahele jäänud ühtegi Punk&Rock festivali, suutis sel aastal oma 45 minutit kestvasse kavasse mahutada tervelt 28 lugu. Lubadusega see järgmisel aastal 40 looga üle trumbata, oli Kurjam humoristlik, aktuaalne, ja publik nende esinemise ajal peaaegu ülemeelik. Alati naerusuine Marko Sigus ja kompanii võtsid vabalt ja tegid nalja, pakkusid joviaalset elamust kõigile kuulajatele.

Õhtu lõpetas Winny Puhh, kes näis olevat oma tavapärast metsikust veidi alla tõmmanud, kuid ometi oli kogu nende etteaste täpselt parasjagu püss, mille puhul polnudki täpselt teada, kas see on laetud või mitte.

Salgamatult pole Punk & Rock festivali puhul tegemist pelgalt muusikafestivaliga, vaid seda võib julgelt pidada subkultuurifestivaliks, milles mängib suurt ja olulist rolli ka suhtumine ja riietus. Hoolimata esimesel päeval lakkamatult pladisenud vihmast ja teise päeva mikroorkaanist olid külastajad end peaaegu pidulikult riidesse pannud, et tulla vaatama uusi ja vanu lemmikuid, põnevaid punte ja tutvuda sugulashingedega.

Kuigi ilm oli mõlemal päeval heitlik, ei lasknud inimesed meeleolul langeda. Võib-olla näitaski see ilma trotsimine ja lakkamatu heatujulisus pungirahva tõelist olemust ja loomust, mida ei murra ükski ilm ega ühiskondlik tagasilöök. Nagu Redneck Rampage’i laulja Karl Nagel millalgi esinemise ajal ütles: «Kas teate, te viibite hetkel Euroopa suurimal rokkfestivalil!»

Punk & Rock festival 2020

10.–11. juulil Tartus Raadi mõisapargis