President
Jee„Te olete isaliini pidi sugulane ühe tuntud Eesti poliitikuga. Kas oskate arvata, kellega?“
Oleme genealoog Fred Pussiga külas Kadriorus presidendi kantseleis. Riigipea Kersti Kaljulaid on meile just öelnud, et teab isapoolsest suguvõsast üsna vähe.
„Keda te pakuks?“
„No ma ei oska kedagi pakkuda.“
„See on peaminister Jüri Ratas.“
„Jah,“ nendib Kaljulaid ratsionaalselt. „Kui sa lähed Eestis kuus põlve tagasi, on kõik sugulased.“
„Statistiliselt on see muidugi tõenäoline, kui minna 500 aastat tagasi,“ nõustub Puss. „Aga Ratas on sugulane läbi mitme 18. sajandi liini.“
Nii et päris pisku Kaljulaidi ja Ratase sugulus ei ole. Kas president on tunnetanud peaministriga eriliselt head klappi?
Kaljulaid raputab naerdes pead. „Ei saa kinnitada, et ma oleks tajunud mingit arusaamatut sidet.
Kaljulaid on teine Eesti president, kelle esiisad elasid Saaremaal. Arnold Rüütel pärineb saare teisest otsast – idaservas asuvast Laimjala vallast.
Aga ma räägin saare keelt, ta ei räägi!“
See kõlab üllatavalt. Kaljulaid on kasvanud üles Tallinnas. Ta perel polnud Saaremaal suvekodu. Mis nipiga valdab president saarlaste murrakut?
„Ma ei tea, kust see tuleb,“ möönab Kaljulaid. „Kodus meil ei räägita saare keelt. Aga ma tunnen ennast Saaremaal kodus. Kui ma vaatan Viidumäe vaatetornist alla mere poole ja Lümanda poole… Kui otsida vere kutset, siis seal ma tunnen mingil põhjusel oma juuri.“
Kaljulaid on teine Eesti president, kelle esiisad elasid Saaremaal. Arnold Rüütelpärineb saare teisest otsast – idaservas asuvast Laimjala vallast.
„RÄÄGI ISAPOOLSEST SUGUVÕSAST,“ ütleb president huvitatult, „sest sellest ma ei tea midagi.“
Ulatan riigipeale õhukese raamatu, mille laenutasin intervjuu jaoks rahvusraamatukogust. „Matk Vilsandi linnuriiki“ ilmus 1936. Selle koostas presidendi vanaisa Theodor Kaljulaid, tollal Tallinnas elanud saarlaste eestvedaja. Prillide ja lipsuga härrasmehe pilt on koguni raamatu esikaanel Saaremaa kaardi kõrval.
Presidendil endal seda raamatut ei ole. „Isapoolne ots suguvõsast on mulle tundmatu,“ kordab Kaljulaid ja selgitab: „Mu isa lahkus meie perekonnast, kui ma olin alla aasta. Ma ei suhelnud eriti oma isa perega. Isa suri, kui ta oli 51.“
Kersti Kaljulaidi kujunemisel mängis olulist rolli emapoolne vanaema Alvi Lipre.
„Ma kasvasin üles vanaema korteris Mustamäel. Ja ma kuulun samasse üliõpilaskorporatsiooni – Filiae Patriae (Isamaa tütred).“
Vanaema, kelle neiupõlvenimi oli Alwine Kull, lõpetas sügisel 1940 Tartu ülikooli õigusteaduskonna. Nõukogude julgeolek vahistas ta pärast sõda, süüdistades naist Rootsi luuraja abistamises.
„Vanaema kaevas üheksa aastat Norilskis niklit. Pärast vabanemist ei saanud ta korralikku tööd. Ta töötas Teaduste Akadeemia Spetsiaalses Konstrueerimisbüroos, oli seal nagu valvur.“
Presidendile on jäänud meelde lapsepõlves vanaemalt kuuldud õpetus: „Ära kunagi õpi ajalugu ja juurat! Sest kui tuleb uus riigikord, pole sellest mingit kasu.“
Mustamäel elas ka üks emapoolsetest vanatädidest, tema juurde viidi väikest Kerstit sageli hoida.
„Mul on meeles vanatädi kodu Sõpruse puiesteel, ülemisel korrusel,“ jutustab president. „See oli hea vaatega pisike korter. Pliidi peal keedeti teed ja vakstuga köögilaua taga peeti vaidlusi.“
Lapsele sööbis mällu kolm täiskasvanute jututeemat: kas Eesti riiki oleks saanud päästa, kui midagi oleks tehtud teisiti? Kas Pätsi-aegne ajakirjandus oli vabam kui nõukogude ajakirjandus? Kas kolhoosilehmad annavad juba nii palju piima, nagu lüpsti 1930ndatel vanavanaisa talus?
Kaljulaid sai kolme-nelja-aastaselt selgeks, et kõik kuuldu jääb koduseinte vahele.
„Üks mu üks esimesi mälestusi on, et kodus kõneldakse „riigi asjadest“, millest lasteaias ja koolis ei räägita.“
Nii presidendi isapoolses kui ka emapoolses suguvõsas leidub hulk kirjatööd teinud inimesi.
Vaarisa Jaan Pommerist pajatatakse suguvõsas, et ta pani ajalehe tegemisse palju oma raha, minnes peaaegu pankrotti. Vanaema Alvi abikaasa Ilmar Raudma töötas 1930ndate lõpul Toompea lossis Riiklikus Propaganda Talituses.
President nõustub, et kirjutamise puhul paistab esivanemate seas ilmselgelt vereliin. „Ma oleksin tohutult hämmastunud, kui oleksite leidnud suguvõsast maalikunstnikke.“
President nõustub, et kirjutamise puhul paistab esivanemate seas ilmselgelt vereliin. „Ma oleksin tohutult hämmastunud, kui oleksite leidnud suguvõsast maalikunstnikke.“
Kaljulaid ise on kirjutanud aastate jooksul hulga arvamusartikleid ja esinenud sageli raadios. Loominguliseks kirjutajaks ta ennast ei pea.
„Ma olen kirjalik mõtleja,“ lausub president. „Kõik mu kõned on etteloetud esseed. Väga suure osa oma tekstidest kirjutan ma ise, enamasti läptopis.“
Ajakirjanduse kvaliteet läheb Kaljulaidile vägagi korda. Ta soovib, et meedial oleks rohkem vastutust ja „mõne lolluse võiks jätta avaldamata“.
NÕUKOGUDE AJAL EELISTASID Kaljulaidi sugulased elukutseid, mis olid suhteliselt poliitikavabad. Sageli hakati inseneriks, kuid mitte alati polnud elukutse valik vaba.
Presidendi ema Lindu tahtis füüsikat õppida. „Aga füüsika oli sõjateadus ja seda õppida tal nõukogude riik ei lubanud.“ Nii sai Lindust arst, kuigi tegelikult „ta ei tahtnud arstiks õppida“.
Kaljulaidi sõnul pole suguvõsas peetud mitte kunagi arutelusid, kas lapsed peaks minema ülikooli.
„See ei olnud valiku koht. Kui keegi tõesti ei läinud, siis kahetseti, et võimalusi ju oli.“
Kaljulaid ise astus ülikooli bioloogiat õppima aastal 1987. Igale tudengile maksis riik 40 rubla stipendiumi.
„Mul oli väga täpne planeerimine,“ meenutab president. „Päevas kulus toidu ja kõigi asjade peale 97 kopikat. Kui ma hakkasin saama 60rublast kõrgendatud stippi, siis oli juba rikas tunne.“
VANAEMA ALVI kasvas üles koos üheksa õe-vennaga. Ka presidendil on tänasest keskmisest rohkem lapsi. Johtub see suguvõsa traditsioonidest?
SUGULASED: Jüri Ratas in Kersti Kaljulaidiga sugulussidemetes läbi mitme 18. sajandi liini.
„Ei,“ lükkab president hüpoteesi ümber. „Ma olin seitse aastat üksik laps ja see ei meeldinud mulle. Olen püüdnud sarnast olukorda oma laste jaoks vältida. Mul on väga hea meel, et neid on neli.“
Kaljulaidi ülikoolikaaslased on Ekspressile meenutanud, kuidas Kersti liikus mööda Tartut lastevankriga pooljoostes.
President võtab omaks, et nii võis see tõesti paista. „Me käime kõik kiirelt! Ma ei jõua oma tütrele praegu järele. Ma arvan, et 7 kilomeetrit tunnis on päris paras jalutamise kiirus. Ka mu vanaema oli käbe inimene. Ta oli nagu Ivan Orava isa, kel olid 6. jaanuariks kõik aasta tööd tehtud ja mindi jõulukuuse järele.“
„PÄRIS TORE ON TEADA,“ lausub president tunnikese kestnud suguvõsateemalise jutuajamise lõpuks. „Kui ma ükskord vana ja pensionil olen, siis ma tegelen selle kõigega võibolla.“
„No seda ma küll ei usu,“ ütleb presidendi avalike suhete nõunik Taavi Linnamäe, kes on vestlust vaikides pealt kuulanud.
„Et ma pensionile lähen?“ pärib president imestunult.
„Et sa tahad istuda ninapidi arhiivis,“ vastab nõunik. „See ei kõla tõenäoliselt.“