null
05.04.2018, 00:00
Ehitamine läheb kallimaks: liginullenergiamajad tulevad vältimatult
Jana Rand
jana.rand@maaleht.ee
Vähem kui kahe aasta pärast saab Eestis projekteerida ja ehitada vaid energiasäästlikke liginullenergia standardile vastavaid maju. Ehitamine kallineb seetõttu 3–10% ja uuenduses kahtlejaid on palju.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist tulnud esimene info tundus paljudele veider – eurodirektiivist lähtudes olgu kahe aasta pärast igal uuel majal katusel päikesepaneelid, hooned olgu peaaegu hermeetilised, sundventilatsiooni ja pisikeste akendega.
1. märtsi Maalehes artikli avaldanud arhitekt Mihkel Tüür väitis koguni, et liginullenergia standarditele vastava maja ehitus, võrreldes traditsiooniliste majadega, kallineb sama palju, kui hoitakse küttekuludelt kokku 30 aasta jooksul, ehk siis A-energiaklassi ülimehhaniseeritud maja jõuaks alginvesteeringuga nulli alles 30 aasta pärast.
Samuti heidab Tüür ette, et praegu on Eestis rakendatav metoodika algeline ja puudulik, millele ei saa toetada riiklikult kehtestatud standardeid.
TTÜ elektriinsener, majandusteaduste doktor Väino Rajangu sekundeerib Mihkel Tüüri arvamusele, kirjutades, et liginullenergiamajade ehitamine on järjekordne kampaania, mille puhul keegi saab linnukese kuskile aruandesse kirja panna, kuid majanduslikku efekti see ettevõtmine oma ühekülgsusega (mitte optimaalsusega) ei anna.
“Eks see üks “pugemine” Brüsseli ees ole,” kirjutab Rajangu.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on aga viimastel nädalatel teemaga kõvasti tegelnud ja paljud asjaolud on saanud selgemaks, ning nagu üldsus ootab, ka mõistlikumaks. Ministeeriumi ehitusvaldkonna nõunik Margus Tali selgitab, et uue kava kohaselt vähendatakse kõige väiksemate elamute energiatõhususe näitajat.
Samuti lubab ta, et nõuded muutuvad leebemaks ja arvutusmetoodika vaadatakse üle. “Iga hoone peab vastama määruses olevale energiatõhususe näitajale. Kuidas see saavutatakse, on projekteerimise küsimus,” selgitab Tali. Seega ei pea kõik majad olema täpselt ühtmoodi lahendatud.
Lihtsamalt öeldes peavad liginullenergiamajad praegustega võrreldes olema natuke parema soojustusega, aknad madalama soojusläbivusega (kolmekordse klaaspaketiga) ja välispiirded õhupidavamad (250–300 mm soojustust) ning külmasildu peab vältima. Küte olgu efektiivsem ja ventilatsioon soojustagastusega. Liginullenergia taseme saavutamiseks ei piisa vaid energiatarbe vähendamisest, seda peab ka tootma. Kõige levinum moodus selleks on päikesepaneelid hoone katusel.
Graafika: Heleri Kuris
Teaduslik lähenemine
Arhitekt Indrek Allmann ütleb, et kellelegi pole uudis – hooned peavad olema energiasäästlikumad ja energiat tuleb kokku hoida.
“See, et riik seda teadvustab ja loob mehhanisme selle tagamiseks, on õige. Mina olen kriitiline ses suhtes, kuidas seda energia kokkuhoidu saavutada tahetakse,” arvab Allmann. Tema sõnul on see, kuidas energiasäästlikke maju ehitatakse, jäetud Euroopa liikmesriikide otsustada ja eri riikide puhul on see üsna isemoodi.
Seega peaks täpselt teadma, kuidas oleks õigem neid ehitusstandardeid ja -nõudeid reglementeerida. Neid otsuseid ei saa teha käigu pealt ja vaid teoreetilisi teadmisi omades. “Ma näen, et tuleks teha palju põhjalikumaid alusuuringuid kõige kõrgemal teaduslikul tasemel,” arvab arhitekt.
Kui Allmann ise kümmekond aastat tagasi energiasäästlike majade kavandamist alustas, polnud sellealaseid kogemusi siin peaaegu üldse. Kõik tuli endal välja mõelda, oma vigadest õppida ning uuesti ja uuesti katsetada. See katsetamine on tema sõnul teadustegevus, mida inimene üksinda ei ole mingil juhul võimeline tegema, ning kui riik soovib võtta kohustuse hakata nõudma energiasäästlike elamute projekteerimist ja ehitamist, peab sellekohane uurimistöö käima ka riiklikul tasemel.
“TTÜs on küll vastav laboratoorium, aga ilmselt liiga väike ega suuda kõiki uuringuid tehagi,” lisab Allmann.
Margus Tali aga kinnitab, et uuringuid ja analüüse on tehtud tsükliliselt ja vastavalt vajadusele. Hetkel on ilmumas järgmise perioodi uuringute tulemusena valminud materjalid, mille loomisesse olid kaasatud nii ehitajad, arhitektid kui projekteerijad. Kõik vastavad juhendid saavad varasemaga võrreldes palju tugevamalt ja täpsemalt toetama liginullenergiahoonete ehitamist.
”
Kui lokaalne taastuvenergia tootmine ei ole teostatav, siis seda ka ei nõuta ja näiteks B-energiatõhususe peab saavutama teiste vahenditega.
TTÜ ja KredExi ühistöös sai valmis üksikasjalik juhend, kuidas lahendada liginullenergiamajas külmasildasid, kuidas tagada õhutihedus koos optimaalse ventilatsioonilahendusega, samuti üksikasjalikud arvutused kõikide muude sõlmede energiasäästlikuks lahenduseks.
KredExi liginullenergiahoonete näidisprojektide tegemisel oli selge sihtgrupp – eluhooned. Vahendeid on piiratult ja need suunati sinna, kus potentsiaal iseehitamiseks ja teadmiste lüngaks on kõige suuremad. “Kui saame kõigi nende materjalide valmimise järel ehitussektorist signaali, et mingit teemat ei ole piisavalt täpselt kaetud, siis kindlasti arvestame selle tagasisidega edaspidiseid uuringuid kavandades,” kinnitab Tali.
MIS ON MIS
Põhimõisted
Liginullenergiahoone on parima võimaliku ehituspraktika kohaselt energiatõhusus- ja taastuvenergiatehnoloogiate lahendusi kasutades tehniliselt mõistlikult ehitatud hoone, mille energiatõhususarv on suurem kui 0 kWh/(m²∙a ehk ruutmeetrile aastas), ent mitte suurem kui määruses sätestatud näitaja. See näitaja on igal hoonetüübil erinev.
Energiatõhususarv kirjeldab hoone summaarset energiakasutust nii sisekliima tagamiseks, tarbevee soojendamiseks kui ka olme- ja muude elektriseadmete kasutamiseks.
Lokaalse taastuvenergia all mõistetakse päikesest, tuulest või veest toodetud soojust või elektrit.
Päikesepaneelid katusele
Indrek Allmanni arvates peaks liginullenergiamajade ehitamist vaatlema mitte kui probleemi, vaid väljakutset ja võimalust sellest üldisemalt kasu saada.
Taastuvenergia kasutamine iga objekti juures on positiivne, kuid iga kinnistu puhul on see seotud konkreetsete tingimustega. Näiteks ei ole kõrghaljastusega piirkondades päikesepaneele paigaldada mõtet ja peaks tegelema näiteks üht piirkonda varustavate energiafarmide või -ühistute loomisega.
Margus Tali kinnitab, et mis puutub taastuvenergia lahenduste kohustusse iga elamu juures, siis siingi ei lööda kõiki ühe lauaga. “Kui lokaalne taastuvenergia tootmine ei ole teostatav, siis seda ka ei nõuta ja näiteks B-energiatõhususe peab saavutama teiste vahenditega,” ütleb ta.
Päikesepaneelide osas on samuti skeptikuid palju. Arvutused on näidanud, et päikesepaneelide tasuvus jõuab heal juhul nulli aastakümnete pärast ja nende valmistamiseks kulub pea sama palju energiat, kui need elu jooksul toota suudavad. Kuid juba 2010. aastal see lävend ületati ning päikesepaneelide tehniline areng on olnud aastatega märgatav ja nende hinnad languses. Seega aeg, kus need hakkavad omanikule reaalselt raha teenima, jõuab lähemale.
Peale päikesepatareide leidub kümneid teisigi taastuvenergia allikaid. Ka näiteks hakkpuit, biogaasid või tehaste heitsoojus, mida tiheasustuses kütmiseks kasutatakse, kvalifitseerub selle alla. Selleks on ka küttepuud, mida kodumaja tagant metsast võetakse, kuigi küttepuudel on taastuvenergiate tõhusust arvestav nn kaalumistegur kõige madalam.
Samuti lubab ehitusnõunik, et liginullenergiahoonete seaduse raames hakatakse edaspidi palju muidki erisusi arvestama. Nii peab tulevikus jääma võimalus ehitada ka näiteks traditsioonilisi palkmaju.
Erisustega peavad siis tegelema hakkama kohalike omavalitsuste ehitusnõunikud.
Kellelt õppida?
Indrek Allmann teab, et näiteks soomlased hakkasid hoonete liginullenergia standarditega tegelema juba umbes seitse aastat tagasi. Nüüdseks on tehtud ridamisi uuringuid, näiteks kuidas käitub niiskus paksus seinas. Soomlastel on juba üks kogemus nn hallitusmajadega ja nüüd üritatakse seda vältida.
“Kui ma hiljaaegu rääkisin Vantaa linnaplaneerijatega, siis ütlesid nad, et neil on kõik uued majad juba selle liginullenergiamajade standardiga vastavuses. Ega neil majadel meie omadega võrreldes suurt vahet olegi, ainult arvutusjuhised on loodud sellised, millele vastavalt on maju mõistlik ehitada,” selgitab Allmann.
Mõned väidavad, et soomlaste liginullenergiamajad on vähe innovatiivsed, näiteks ei ole neil päikesepaneelide kohustust jms. Samuti tunduvad nende nõuded meie kavandatavatega vähem ranged.
Ministeeriumi ehitusnõunik Margus Tali selgitab, et soomlastelt ei saa standardeid üks ühele üle võtta, kuna seal on aastakümneid ehitamist reguleerinud ehitusnormid kõikide sõlmede ja detailide (seinad, uksed, aknad jne) jaoks. Meilgi on neid üritatud juurutada, kuid mitte eriti edukalt. Meie eeskujuks liginullenergiamajade ehitamisel on pigem Taani oma veidi vabamalt tõlgendatavate nõuetega.
Tali sõnul hakkab väga palju sõltuma projekteerijast.
Arhitektil tuleb välja mõelda, milliste moodustega hakkab maja nõutud energiatõhususe arvule vastama, samuti sõltub projekteerimisest ehituse maksumus.
“Ehitajatelt tulnud tagasiside põhjal võib öelda, et A-energiaklassi hoonete ehitus muutub kuni 10% kallimaks ja see peaks end energiatarbe vähenemise tõttu ära tasuma kolmekümne aastaga,” lisab Tali.
Kas energiasäästlik maja on kallis?
Arhitektid Indrek Allmann ja Rene Valner on energiasäästlikke maju projekteerinud juba ligi kümme aastat ning seda elulistel põhjustel – et ehitamine oleks lihtsam ja odavam.
Indrek Allmanni Kesselaiul asuv maakodu on nullenergiahoone, mille ehitusmaksumus jäi allapoole traditsioonilise hoone ehitamise omast.
Kogu projekteerimise ja ehitamise protsess lähtus olemasolevatest tingimustest. Nimelt on üksildasele saarele ehitusmaterjalide transport üsna tülikas ja nii jõudis Allmann järeldusele, et kõige odavam tuleb ehitada puitelementidest, mis tehases kokku pannakse ja sealjuures saab need elemendid muuta (võrreldes kohapeal ehitatuga) ka soojapidavamaks.
Abiks talupojatarkus
Samuti tuli arvestada maja paiknemisega päikese suhtes. Allmann rõhutab, et seda maja ehitades lähtus ta talupojamõistusest, kasutades ära seda, mida loodus pakub ja hoidis tagasi soojustusmaterjalide arvelt.
Passiivmajaks saab seda nimetada ka seetõttu, et maja katusel olevad päikesepaneelid toodavad energiat sooja vee saamiseks ning laiul olev päikese- ja tuuleenergiajaam varustab hooneid elektriga.
Arhitekt Rene Valner arvab samuti, et üleminek liginullenergiahoonete ehitamise nõudele ei peaks enam kellelegi üllatus olema, sest vajadusest energiat kokku hoida on kõik teadlikud. “Võib-olla on vajaka jäänud arhitektide ja ehitajate koolitamisest ja teavitamisest, aga ehk on ka mõned valearusaamad liikvele pääsenud.”
Rene Valner alustas energiasäästlike passiivmajade projekteerimisega samuti kümmekond aastat tagasi ja tema arvates on sedalaadi ehitus ainus jätkusuutlik tee. Energiasäästlik maja ei tähenda pelgalt innovaatilisi tehnoloogiaid ja materjale, vaid eelkõige väga korralikku ehitamise kvaliteeti.
Kui varem võidi lubada aknaid, mille ees olevad kardinad tuules lehvisid ja põrandal kannatas liikuda vaid villaste sokkidega, siis nüüd on kallinenud küte pannud mõtlema, kuidas ehitada nii, et tuul läbi uste-akende ja seinte sisse ei tuhiseks. Passiivmajade idee on lõpetada laristamine ning leida väljapääs säästlikkuse ja lihtsuse kaudu.
Valneri projekteeritud majad pandi samuti kokku tehases valmistatud moodulitest. Selliseid mooduleid saab kui tahes mitu üksteise külge lükkida ja niiviisi ka erineva arhitektuuriga hooneid luua. Et moodulite kokkupanek ja viimistlemine toimus tehases, välistas see juhusliku niiskuse sattumise konstruktsioonidesse ehitamise ajal.
Oluline ehituskvaliteet
Nii maja laed, põrandad kui seinad on hoolikalt soojustatud, seina paksus on koguni 70 cm. Maja fassaadil on küll maast räästani ulatuvad aknad, kuid need on tehtud kolmekordsest klaaspaketist ning raamid on täiendavalt soojustatud. Ehkki see pole nullenergiamaja, mis eeldaks majasiseselt energia tootmist, köetakse hoonet osaliselt hoone ventilatsioonist väljuva sooja õhuga, mis soojusvahetist sisenevat värsket õhku soojendab.
Hoones on automatiseeritud ventilatsioonisüsteem ning see tagab kontrollitud ja tervisliku sisekliima. Eriti oluline on see näiteks allergikutele või astmaatikutele.
Arhitekti arvutuste kohaselt tuleb sellise maja ruutmeetri hind (ca 1500 eurot ruutmeeter) traditsiooniliselt ehitatud hoone omast (3000 eurot ruutmeeter) märksa odavam.
See leht on trükitud Maaleht internetiväravast
Aadress http://maaleht.delfi.ee/archive/article.php?id=81656841