norilsk

Fotolugu: kunagist inimliku jõhkruse pealinna Norilskit täidab nüüd inimlik soojus

• Jaanus PiirsaluNovolugansk, Donetski oblast, Ukrainareporter

Kaugel Põhja-Siberis asuv Norilsk jääb Stalini vangilaagrite tõttu eestlastele alati traagiliseks kohaks. Tänapäeval on Norilsk endistest NSV Liidu vangilaagrilinnadest ilmselt üks kõige paremini arenenud elamiskoht.

Tänu omal ajal vangide jõu ja elu hinnaga ehitatud metallurgiatehastele ja hulgale seni tegutsevatele kaevandustele teenib Venemaa üks suuremaid eraettevõtteid Norilski Nikkel korralikku kasumit (Londoni Chelsea omanik Roman Abramovitš müüb oma neljaprotsendilist osalust selles firmas praegu ligi 1,5 miljardi dollari eest!) ning selle arvelt läheb hästi ka linnal ja selle elanikel.

300 km polaarjoonest veel ülespoole asuv 170 000 elanikuga Norilsk on nii kaugel põhjas asuvatest linnadest suurim. Seal on kõik kõige põhjapoolsem maailmas: kõige põhjapoolsem (sealjuures suurepärase trupiga) teater, kõige põhjapoolsem mošee, kõige põhjapoolsem piimakombinaat, kõige põhjapoolsem veepark jne.

Stalini ajal oli idee ehitada Norilskist kuplialune linn. Selleks tulnuks rajada mitmekilomeetrise läbimõõduga hiigelkuppel, mille all oleks valitsenud igavene suvi, samal ajal kui väljas kestab üheksa kuud talv, millest kolm kuud on omakorda pilkane polaaröö.

Praeguse Norilski üks eripära seisneb selles, et linnas pole ühtegi eramaja, kõik inimesed elavad kortermajades. Linn rajati nõukogude ajal ning siis ehitas seal maju ainult riik.

Kliima tõttu elavad Norilskis üsna erilised inimesed, kelle kohta ütles seal jaanuaris Balti dramaturgiale pühendatud teatripäevadel väga tabavalt lavastaja Elmo Nüganen: «Siin sain ma aru, kui tähtis on soojus – inimeste vahel ning inimeste ja radiaatorite vahel. Nii külmas kohas on inimlik soojus, inimlikud suhted erakordselt olulised.» Ta tabas naelapea pihta: tänapäeval on Norilski inimesed erakordselt soojad ja sõbralikud. Selles mõttes on linn 70–90 aasta taguse ajaga totaalselt muutunud.