minsk
02.09.2018, 17:35
Toomas Alatalu: Minski lepingu kahest tiitlita allakirjutanust on üks ametist ilma ja teine tapetud
Toomas Alatalu kirjutab, et Minski lepingu tulevik on küsimärgi all, sest lepingule allkirja pannud osapooled on laiali pudenenud. Uus-Normandia püüab leida lahendust Ida-Ukrainas rahu säilitamiseks.
31. augustil toimunud atentaat Ida-Ukrainas tegi lõpu nn. Donetski rahvavabariigipresidendi Aleksandr Zahartšenko kirevale karjäärile. Tema näol lahkus areenilt ka ainuke ja viimane sellest seltskonnast, kes kerkisid esile Venemaa poolt avalikult toetatud separatismi puhangus Ida-Ukrainas 2014.a. veebruaris-märtsis ja on suutnud püsida võimul tänaseni.
Loomulikult mäletavad kõik toonaseid telekaadreid näitamaks ei-tea-kust-ilmunud-rohelisi-mehikesi, kes – pärast Krimmi hõivamist - ilmusid Ida-Ukraina keskuste administratiivhoonete ette ja reeglina üksteisele kitse tehes ronisid sisse teise või kolmanda korruse akendest. Siis vatiti seestpoolt uksed ja järgnes uute, Kiievilemittealluvate võimumeeste avalik ametissepanek.
Krooniks neile sõjaliste vilumuste näitamisele said Donetski ja Luhanskirahvavabariigid. Tegelikult üritati ka laiemalt – kogu Musta mere rannikut hõlmava Novorossija loomist, ent ju peeti seda liialt suureks suutäieks üllatunud Euroopa jaoks. Ehkki Brüssel reageeris hämmastavalt aeglaselt, tekkis ühel hetkel siiski Ida-Ukraina konflikti poliitilise reguleerimise Normandia formaat Saksamaa kantslerist, Prantsuse, Venemaa ja Ukraina presidentidest ning sündisid ka nn. Minski lepingud.
Sõna otseses mõttes omapärased lepingud, sest kui nelja suurriigi juhid üksnes vahetasid mõtteid, siis veebruaris 2015 sündis suurte pilkude alla ka vägagi omapärane väiksemate meeste ja kohalike asjaosaliste kokkulepe (nn. Minsk2). Täpsemalt öeldes dokument, millele kirjutasid alla OSCE diplomaat ja kolmepoolsete läbirääkimiste vedaja Tagliavini, Ukraina 2. president (= nii oli kirjas) Kutchma, Venemaa suursaadik Ukrainas Zurabov ja kaks isikut, kelle nimede ette tiitleid ei märgitud – Zahartšenko ja Plotnitski.
Ehk siis suurepärane näide suurte diplomaatiast, kus probleem ehk mehed on olemas, aga neid samas nagu polegi olemas ja nagu ei saa arugi, kes nad säärased on, sest - esimene tiitlita tegelane oli Donetski ja teine Luhanski „riigipea“. Mehed, kellel olid taga „riigid“, sest see oli neid loonud-toetanud Moskva seisukoht.
Kui nüüd kohe lisada, et Šveitsi naisdiplomaat Tagliavini ja Zurabov enam antud ameteid ei pea, Kutchma on jätkuvalt endine president, Plotnitski saadeti suure ja verise võitlusega novembris 2017 erru ja elab väidetavalt Moskvas, Zahartšenko pole ka enam elavate kirjas, – siis tuleb tõsiselt muretseda leppe „Minsk-2“ tõsiseltvõetavuse pärast.
Venemaa välisminister Lavrovi kiire kuulutus sellest, et pärast Zahartšenko tapmist polevat mõtet Normandia neliku kokkutulemisel olekski just nagu sellest valdkonnast. Tegelikult ei tähenda allkirja andnu areenilt lahkumine muidugi midagi ületamatut, küll aga pakub võimalusi uuteks poliitilisteks käikudeks, millest hetkel just Kreml on huvitatud.
Esmalt paar täpsustust nn. rahvavabariikide arengutest.
Selge see, et Kremlil teatud plaanid olid, ent nende korduvaid sassiminekuid möödunud aastate jooksul peegeldab piisavalt hästi loetelu meestest, kes on neid nukuriike n.ö. ametlikult juhtinud alates märtsis 2014. Donetsk: Gubarev; Zahartšenko – neile kahele tuleb lisada 6 valitsusjuhti, kellest ilmselt viimasest saab nüüd uus president.
Luhansk: Karjakin, Bolotov, Plotnitski, Pasetšnik pluss sama palju valitsusjuhte, parlamendi esimehi jne. Pole olnud raske märgata, et mõlemas separatistlikus moodustises on käinud lakkamatu võimuvõitlust, kus veri lendab – Zahartšenko sattus haiglasse kohe pärast Minskis allkirja andmist, ka Plotnitski elas ametis olles üle atentaadi.
Ootamatult võimupiruka juurde sattunud Nõuka-aja teise-kolmanda kategooria nomenklatuur lihtsalt ei suutnud kätte sattunud vara osas kokku leppida. Oma osa selles etendasid ka mujalt saabunud mängurid ja saamamehed. Tulijaid oli ka Balti riikidest. Zahartšenko juures oli näiteks julgeolekuministriks Vladimir Antjufejev, kes Minski miilitsaakadeemia lõpetanuna organiseeris augusti 1990 Riias OMONi vastuhakku Läti Rahvarinde valitsusele, osales jaanuari 1991.a. sündmustes ja töötas 1992-2012 kui „Vadim Shevtsov“ Transnistria julgeolekuministrina, käis seejärel nõunikuna Abhaasias ja Lõuna-Osseetias ning oli juulis-augustis 2014 Donetski valitsusjuht. Ehk siis tegu oli klassikalise 1980ndate lõpu interrindelasega, kes ilmusid välja seal kus vaja ja läksid sinna kuhu vaja.
Ent tagasi tänasesse päeva. Sõjategevus Ukraina relvajõudude ja separatistide vahel pole tegelikult korrakski lõppenud – asi, mida veel 2014.a. ennustasin tulenevalt analoogsest seisust Horvaatias 1992-95. Kui täpne olla, siis sõjategevuse lõpetamise kõnelustel kokkulepitud vaherahu peab Ida-Ukraina kolmest piirkonnast kahes, kolmandas aga ei suudeta kuidagi pidada ühenädalast „täielikku vaikust“, et järgmine samm astuda.
Sestap vaadati kuni viimase ajani suure ärevusega novembri suunas, mil kumbki vabariik oli lubanud korraldada järjekordsed valimised. Pärast Merkeli ja Putini kõnelusi Sochis 18. augustil tuli siiski teade, et mõlemad valimised on määramatuks ajaks edasi lükatud. Mõistagi tõi see kaasa kergendusohke Euroopas ja USAs (Bolton käis pärast Genfi 24. augustil Kiievis), ent nüüd siis andis Moskva teada, et Normandia neliku kohtumine ei tulevat muutunud seisus enam kõne alla.
Võib siiski arvata, et Lavrovi see avaldus teenib pigem sisepoliitilisi huvisid, sest järgmisel pühapäeval on Venemaal ühtne valimispäev. Kremlil on alust karta, et seal võib välja lüüa pensionireformi vastalisus ning on hädasti vaja Ida-Ukrainaga seotud tüli uut suurekspuhumist, et selle abil oma poliitika poolehoidjaid mobiliseerida. Ei maksa unustada, et mullusel ühtsel valimispäeval oli Moskvas piirkondi, kus valimisaktiivsus oli kõigest 13% - seda ka ringkonnas, kus Putin ise käib hääletamas.
Rahvusvahelises plaanis on muidugi selge, et Minski lepingutega tuleb tegeleda ja loogiliselt saab selleks esimeseks kohaks ÜRO peaassamblee. Kreml on juba teatanud, et nende delegatsiooni juhib seal välisminister Lavrov ja küllap läkitavad ka teised Normandia neliku liikmed oma välisministrid kohale, et (uute juhtidega) Ida-Ukrainalelahendust otsida.
See leht on trükitud EESTI PÄEVALEHE internetiväravast
Aadress http://epl.delfi.ee/archive/article.php?id=83538613