magic

magic


Kui sotsiaalpopulistlikuks muutunud erakond ei naase liberaalsete juurte juurde, võib ta sama hästi pillid kotti panna.


Eelmise sajandi lõpus, 1999. aastal sündis otsus, mis kirjutati igaveseks Eesti Vabariigi poliitikaajalukku: Mart Laari valitsus kaotas ettevõtete tulumaksu.

Julge maksureform eristas Eesti riiki hoobilt teistest mitte ainult regionaalsel, vaid lausa maailmatasandil. Reformi tulemusena hakkas Eestisse jõuliselt saabuma välisinvesteeringuid, kerkima välisettevõtteid, kiirenes kogu meie majanduse areng. Suuresti tänu firmade tulumaksuvabastusele on meil tänase päevani mõistlik raha ettevõtlusest väljaviimise asemel reinvesteerida, luues nii suuremat lisandväärtust. Jaotamata kasum aitas paljudel ettevõtetel – aga ka Eesti riigil – väljuda 2008. aasta majanduskriisist suhteliselt hea tervisega. Seadusandja julge otsus on teeninud meid ligi 20 aastat ja selle vilju lõikame veel praegugi.

Liberalismi idee on lihtne nagu tervislik toituminegi: igaüks saab aru, mis on hea ja kasulik. Ent leti ees seistes lüüakse käega: „Ah, andke üks kabanoss. Pange kõike, ketšupit, majoneesi, sinepit.”

Ettevõtete tulumaksu kaotamine oli Siim Kallase juhitud Reformierakonna valimislubadus. Kui Reformierakond selle välja käis, ei saanud asjast aru paljud poliitikudki, rääkimata tavavalijaist. „Ettevõtte tulumaksu kaotamisega kasvab inimeste reaalne maksukoormus ja halveneb elatustase, tuues endaga kaasa kuritegevuse kasvu, mis suurendab ühiskonna ebastabiilsust veelgi,” märkis üks poliitiline oponent enne seaduse kinnitamist tehtud avalduses.

Sellest ajast on möödunud ligi 20 aastat. Nagu Dumas’ musketäridel, on Eesti ühiskonnalgi võimalik tagasi vaadata ja võrrelda möödunud aega käesolevaga. 1990-ndatel oli riik noor, riigimehed ja -naised kogenematud – kuid seda kompenseeris pealehakkamine, valmisolek midagi ära teha. Rajada riik maailmavaatelistele veendumustele ja sellele, mida peetakse oma maale ja rahvale heaks ja õigeks. Reformierakond oli üks nende protsesside peamisi eestvedajaid.

*** 20 aastat hiljem

Täna, 20 aasta hiljem ei meenuta Eesti liberaalne Reformierakond enam energilist ja usinat oravat, vaid pigem ülekaalulist tubast merisiga, kellel pole seost ei mere ega sigadega. Valijakompassi analüüsis oli Reformierakond – liberaalse maailmavaate lipulaev Eestis – liberalismi skaalal viies, vähem liberaalsed olid veel vaid IRL ja EKRE. Ka viimasel aastakümnel Eestis toimunud reformid ei seostu Reformierakonnaga (mis, tõsi, tuleb erakonna mainele pigem kasuks). Kas Reformierakond suudab tulevikus teha midagi sama julget nagu firmade tulumaksu kaotamine? Tegemist pole retoorilise küsimusega, varem või hiljem peab sellele vastama. Vastusest ei olene üksnes lähimate valimiste saatus, vaid erakonna tulevik üldse.

80 eurot kätte toimib alati, olgugi et lühikest aega. Keskerakond on seda aastaid teadnud.

Poliitilise evolutsiooni käigus hakkab Reformierakonnast saama sotsiaalpopulistlik jõud, mis igal võimalusel lubab laiali jagada raha – selle asemel et panustada majandusliberalismi, arendada ettevõtluskeskkonda efektiivsemaks ja soodustada inimeste rahateenimist. Järgmistel riigikogu valimistel lubab erakond kõigile 500-eurost tulumaksuvaba miinimumi. Praegust maksunduskaost arvestades võib suund olla õigegi, kuid probleem on üksikasjades: selle valimislubaduse hind on 200 miljonit eurot aastas, mille leidmiseks pole Reformierakond seni pakkunud ühtegi lahendust.

Õigemini, lahendusi on pakutud küll: „parem maksude laekumine”, „majanduskasv” jms, mis kokkuvõttes kõlab nagu Keskerakonna valimisprogramm. Tõsi, olles nominaalselt küll liberaalne poliitiline jõud, pole Keskerakond tegelikult kunagi liberalismile panustanud. Nende lahendus rahamuredele on läbi aastate olnud lihtne: kõigepealt lubada, et raha saab riigi- või munitsipaaleelarvest, ja kui selgub, et sealt siiski ei saa, järgnevad klassikalised ettepanekud „võtame laenu” või „teeme veel ühe maksu”. Viimasel ajal harrastab neid lahendusi paraku ka Reformierakond.

*** Reformierakonna valikud

Neli aastat tagasi ütles toonane Eesti president Toomas Hendrik Ilves oma kõnes, et see, mis on meid toonud siia, ei vii meid enam edasi. President kritiseeris seisakut, mis kaks aastat hiljem saigi tollasele võimukoalitsioonile saatuslikuks. Kuigi probleemipüstitusega olen ma päri, ei tundu lahenduse suund sugugi õige.

Mis on nimelt see, mis on meid siia toonud? Taasiseseisvusaja esimene pool oli Eesti poliitikas suurte otsuste aeg: hulk julgeid reforme tegi meie riigist selle, mis ta praegu on. Mitte ainult firmade tulumaksu kaotamine, vaid ka Eesti krooni rahareform, Tiigrihüpe, ID-kaart, Euroopa Liiduga liitumine. Ja seejärel teine pool meie taasiseseisvusajast, 2004 ja edasi... Mitte midagi.

Eelmistel valimistel lubas Reformierakond suurendada kolmanda lapse toetust. Üsna tagasihoidliku valimislubaduse täitmine päädis kõvasti reaktsioone tekitanud kavaga tõsta majutusasutuste käibemaksu, mis protesti ja hääleka tagasiside tõttu lõpuks ellu viimata jäigi. 500 maksuvaba euro lubadus kõigile on palju suurem ettevõtmine. 200 miljoni leidmiseks pole just palju variante: tulumaksu tõstmine 22%-ni (mis paradoksaalsel kombel tähendab, et pärast valimislubaduse täitmist kaotavad palgas need, kes saavad näiteks 600 eurot kätte, ja võidavad suure palga saajad), kinnisvaramaks, uus automaks. Aga seda kõike erakond enne valimisi rääkida ei julge.

Valijakompassi analüüsis oli Reformierakond – liberaalse maailmavaate lipulaev Eestis – liberalismi skaalal viies, vähem liberaalsed olid veel vaid IRL ja EKRE.

Veel pakub Reformierakond valimisprogrammis ulatuslikku infrastruktuuri arendamist. Jällegi pole paha plaan, ainult et selleks peab riik kindlasti laenu võtma. Laen õigel ajal, õige asja elluviimiseks poleks probleem, kuid ühes 200-miljonilise puudujäägiga on lugu hoopis teine. Maksuvaba miinimumi tõstmise katteks ei julge Reformierakond raha laenata (ma vähemalt tahaksin seda uskuda), ent kogu lisamaksudega saadud raha kulub sinna ära. Järelikult peab laenu võtma maanteede ehitamiseks.

Kas Reformierakond on praegu see poliitiline jõud, millelt võib oodata senisest hoogsamat riigi ja rahva heaolu kasvatamist? See, mis on meid siia toonud, viiks meid edasi küll, kuid praegu oleme seisus, kus rahval on eksperimentidest kõrini. Ja poliitikute ainus vastus sellele on kivi alla pugemine ja „sotsiaalse tellimuse täitmine”. Julgete otsuste asemel panustatakse sotsiaalpopulismile. Lihtsam on pakkuda valijale kohe näputäis raha kui õigeid otsuseid ja pikka plaani. Parem lisahääled nüüd ja kohe kui riigi ülesehitustöö ja vastutuse kandmine. Reformierakond on valmis saanud ja endale uue niši leidnud.

Aga kas ka Eesti riik on valmis?

*** Eesti liberalismi loojang

Mulle tundub, et mitte – üht-teist on veel tegemata. Keeruliste otsuste kujundamine ja elluviimine on suur töö ja eeldab võimekaid liidreid. Selliseid, nagu Mart Laar või Siim Kallas, kes suutsid 20 aastat tagasi mõelda päevapoliitilistest teemadest suuremalt. Täna ei paista neid kuskilt.

Millest selline olukord on tekkinud? Kas Reformierakonna poliitikud on tõepoolest rumalad? Kindlasti mitte. Pigem on nende seas palju pragmaatikuid. Võib-olla liiga palju. Kui 1999. aastal sai Reformierakond valimistel 16% hääli, siis 2011. aastal koguni 29%, mis ilmselt jääb rekordiks. Häälte hind? Reformierakond otsustas omaenda manifestist samm-sammult taganeda ja liberaalsest poliitikast loobuda. Pole vaja sügavat poliitanalüüsi, et näha seost: liberaalsest poliitikast ja põhimõtetest taganemine on enne valimisi valijaid juurde toonud.

Lühiajalised ja lühinägelikud lubadused võivadki valijaid lühikeses plaanis juurde tuua, kuid ka nende arm on üürike. Tuleb järgmine lubadus, järgmine lubaja – ja sellised valijad rändavad edasi sinna, kus jagatakse taas näpuotsaga raha ja kartuleid. Liberalismi idee on lihtne, nagu tervislik toituminegi: igaüks saab aru, mis on hea ja kasulik, ent leti ees seistes lüüakse käega: „Ah, andke üks kabanoss. Pange kõike, ketšupit, majoneesi, sinepit.” Valimistega on sama lugu. 80 eurot kätte toimib alati, olgugi et lühikest aega. Keskerakond on seda aastaid teadnud.

Ent Reformierakond üritas näidata populismitaevas veel kõrgemat pilotaaži: lennata kaasa ja ettegi, püüdes seejuures ometi säilitada progressiivse liberaalse erakonna kuvandit. Müüa hipsterite ökokohviku eeskujul harilikku viinerit maheda ja unikaalse kulinaariainnovatsiooni pähe. See õnnestus päris pikalt, kuid lõpuks hakkab valijale kohale jõudma, et vorm ei vasta eriti sisule. Riigitoetuse eest tehtud kallid valimisklipid ning erakonnaga liituvad spordi- ja seltskonnatähed võivad liberaalset maailmavaadet toetada – kuid mitte asendada. Sellepärast võib Reformierakond end õige pea avastada hoopis uuest olukorrast: lihtsalt ühe populistliku parteina paljude teiste seas, vastasteks kogenud tegijad, kes on seda mängu mänginud juba aastaid.

Keeruliseks läheb.


Report Page