karl

24.05.2018, 00:00

Karl Vaino Eestist lahkumise saladus

Jüri Ehasalu

ml@maaleht.ee

Viis aastat tagasi ilmus Maalehes kirjutis “Tomskist Tapale ja tagasi ehk Lugusid raudteeinsener Karl Vainost”. Midagi jäi toona siiski kirjutamata. Püüame tõsta saladuseloori teemalt, kas 28. mail 95. sünnipäeva tähistav siberlane Karl Vainosiiski mitte ise ei pidanud plaani siitmailt Moskvasse jalga lasta.

Tallinnas Lenini puiestee 9 asunud EKP Keskkomitee hoones, mida enamasti valgeks majaks kutsuti, asus kõige tähtsam kabinet kümnendal korrusel. Selle esimesel peremehel Johannes Käbinil tuli eesti natsionalistide soosimise süüdistusel Kadriorgu, Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe reaalse võimuta sümboolsele toolile ümber istuda.

1978. aasta 26. juulil kruvisid töömehed uksele uue sildi “Sm. K. G. Vaino. EKP Keskkomitee I sekretär”. Eestimaal oli alanud vana kommuunamehe Genrih (kirikuraamatu järgi Heinrich) Vaino ainsa poja Karli kümme aastat kestnud vastuoluline valitsemisperiood.

Käbini-aegsetest tehnilistest sekretäridest jäeti Vaino teenistusse edasi vaid soliidne daam Milvi Petermann, kes töötas koos temaga kuni Väljase tulekuni. Ülejäänud kolmele kohale valis Karl noored venelannad, üks kaunim kui teine. Petermann mäletab hästi ka väikest rõõmurulli Antonit (praegune Venemaa presidendi administratsiooni juht), kes vahel vanaisa juurest töölt läbi jooksis.

Vaino kabinetist avanes uks ühele valge maja kahest viimase korruse rõdust. Sealt oli hea külalistele Tallinna panoraami näidata ning Eesti NSV edusammudest kõnelda. Ja mitte ainult külalistele. Petermann mäletab, et vahel seisis peremees rõdul ka üksi. 1987. aasta hilissuvest alates muutus Vaino kaugusesse suunatud pilk aina nukramaks ja murelikumaks.

Kes teab, vahest meenusid talle ka 1979. aasta märtsikuised NSV Liidu Ülemnõukogu valimised, mil ta esimest ja seni ainsat korda valusasti sõrme lõikas. Käbini mahavõtmise järel andis Vaino lahkesti järele Moskva ametnike aastaid kestnud survele suurendada ENSV tarneid liidu lihafondidesse.

Tulemust polnud vaja kaua oodata – uue aasta alguseks olid Tallinna liha- ja vorstiletid peaaegu tühjad! Esimest korda pärast sõjahaavadest üle- saamist. Pealinna valijaid ajas see lausa vihale ning hääletamiskabiinide juurde tekkisid rahulolematutest kohati isegi järje- korrad.

Mõne ettenägeliku inimese alleshoitud tõendid kinnitavad, et Tallinna ühes põhiliselt eestikeelses täiesti tavalises valimisjaoskonnas tõmbas 6% valimas käinutest sedelile ainsana kantud Vaino nime lihtsalt maha. Mitte vähe polnud neid, kes lisaks vastuhääletamisele tema kohta bülletäänile mõndagi üsna krõbedat lisaks kirjutasid. Miks arvata, et nii juhtus vaid ühes jaoskonnas?

”

Kui see, mida Käbinile ning Väljasele omal ajal ette heideti, oli kodanlik natsionalism, siis KGB Hirvepargis tehtud filmilt nähtu ületas need süüdistused mäekõrguselt.

Ajal mil kõikjal suures liidus oli poolthääletajate arv üle 99%, tähendanuks selliste tulemuste avaldamine ettearvamatuid pahandusi.

Kuidas asi ustavate seltsimeeste kaasabil korda sätiti, on omaette lugu. Kirja läksid täpselt sellised numbrid nagu vaja. Tallinna valimisringkonnas kandideerimisest hoidus Vaino aga kõikidel järgnevatel valimistel kauges kaares eemale. Ikka idapoolsetesse ringkondadesse mõistagi.

Parteitööl aastakümnetega omandatud pea eksimatu poliitilise vaistuga mees ilmselt taipas, et kui 1979. aastal lõppes kõik veel hästi, siis nüüd ei pruugi enam nii minna. Vahest meenus Leningi, kes kriitilistes olukordades seadis küsimuse: mida teha?

LOE LISAKS!

ENSV KGB toonase juhi esimene intervjuu - kas Lauluväljakut taheti tõesti tankidega rünnata?

Hirvepark lõi kaardid segi

23. augustil 1987, Molotovi–Ribbentropi pakti 48. aastapäeval Hirvepargis toimunud protestimeeleavaldusel on Karl Vaino elukäigus suurem osa, kui algul tundub. Mitmed märgid näitavad, et just sealt said alguse elupõlise parteitöötaja tõsised kahtlused, kas pere- stroikaks nimetatu ikka on vastavuses NLKP rahvuspoliitika alustega. Nii nagu neid talle kõrgemas parteikoolis oli õpetatud ja mille kõrvalekaldumatu järgimise eest ta oli vastutanud kõik Eestis viibitud aastad. Kui see, mida Käbinile ning Väljasele omal ajal ette heideti, oli kodanlik natsionalism, siis KGB Hirvepargis tehtud filmilt nähtu ületas need süüdistused mäekõrguselt.

Karl Vaino polnud rumal inimene. Ta kujutas insenerina üsna täpselt ette, kuhu arenevad Hirvepargis lahvatanud protsessid, kui neid ei tõkestata. Jõu, hirmutamise ning vangipõlvega tõkestada Moskva aga enam ei lubanud. Selle asemel kästi pidada dissidentidega dialooge ja tõhustada ideoloogiatööd. Just nagu suutnuks see kustutada rahva ajaloolisest mälust Eestis 1940. aastal tegelikult toimunut!

Hirvepargile järgnenud päeval andis Vaino küll kuulsas Karlovy Vary kuurordis suvepuhkust nautivale EKP Keskkomitee ideoloogiasekretärile Rein Ristlaanele korralduse kohe koju sõita ja kord majja lüüa, kuid sai ilmselt ka ise aru, et midagi head oodata ei ole.

Mitmeid Vaino vanu ustavaid teekaaslasi suutsid uus peasekretär ning tema toonane lähim kaasvõitleja Jegor Ligatšov esimese aastaga mängust välja lüüa, mõni eakam toetaja oli juba teises kaldas.

Ka keskkomitee sekretäride Jegor Ligatšovi ning Aleksandr Jakovlevi leppimatu võitlus teise mehe positsiooni eest parteis kallutas jõudude vahekorda kord ühele, kord teisele poole. Nina Andrejeva perestroikavastase manifesti parteilehte jõudmine 1988. aasta 13. märtsil vaid kinnitas seda.

Vaino tunnetas täpselt, et alates Gorbatšovi võimuletulekust 1985. aasta märtsis on tema toetus Kremli võimukoridorides pisitasa, kuid järjekindlalt vähenenud. Olgu peale, et pärast 1987. aasta veebruaris siinmail käimist kiitis Gorbatšov poliitbürool kokkuvõtteid tehes, et Vaino vastab täiesti uue aja nõuetele ja mõistab perestroikat õigesti. Täna nii, homme naa...

Ants teab ja mäletab

Mullu jaanuaris olid eesti ajakirjanduse kuumaks teemaks USA luureraportid, mis salastatustähtaja möödumisel avalikustati. Muu hulgas võis neist lugeda, et Karl Vainole korraldati kokku kuus atentaati!

Eelmise aasta 2. veebruari Maalehes ütles 20 aastat Käbini ja Vaino ihukaitsjana töötanud KGB alampolkovnik Helmut Haus oma nime all otse välja, et Ameerika luureagendid on oma peremeestele väljamõeldisi edastanud. Samal teemal suhtles Eesti Päevalehega ka julgeolekuohvitser, keda lehes nimetatakse Antsuks.

Ants (tema tegelik nimi on Maalehe toimetusele teada) võttis pärast Helmut Hausi reserviarvamist tõesti endale vastutuse Karl Vaino elu eest, jätkates 1986. aastast kuni Vaino Moskvasse suunamiseni tema ihukaitsja ametis. Selles ametis kuulus alampolkovnik Ants esimese sekretäri lähiringi ning oli tema tööde ja tegemistega väga hästi kursis.

Ants teab, et varsti pärast Hirvepargi sündmusi külastas Eestit kõrge ülemus NLKP Keskkomiteest. Lehtedes polnud sellest sõnagi. Koos Vainoga tegid nad siinmail ringsõidu, Ants Tšaika esiistmel kaasas. Ants mäletab täpselt, kuidas Vaino kurtis Moskva võimumehele, et viimastel aegadel muutunud oludes on tal järjest raskem Eesti NSV tippjuhina vastutada siinse olukorra eest ning tema arvates tuleksid sellega paremini toime uuendusmeelsemad ja Moskva uutele võimudele lähedasemad nooremad inimesed.

Pole kahtlust, et see sõnum jõudis võimutippu, kuid juba oli suures riigis pakilisemaidki asju otsustada. Teema jäi lihtsalt venima.

Nimekas politoloog professor Rein Ruutsoo kinnitas hiljuti meedias, et Karl Vainole oli tehtud ettepanek tulla tööle Moskvasse NLKP Keskkomitee osakonnajuhatajaks. Mees lükanud pakkumise tagasi, sest polevat soovinud hakata Moskvas metrooga tööle sõitma. Kuna öeldu ei ilmunud naljakülgedel, ei saa jätta täpsustamata – NLKP Keskkomitee iga osakonnajuhataja käsutuses oli personaalne Tšaika koos kahe autojuhiga.

Salapärane sõna “kaadrireserv”

Nõukogude ajal oli igale tähtsamale ametikohale, alates tsehhijuhatajast kuni keskkomitee I sekretärini, ette nähtud kaadrireserv. Juhuks, kui selle ameti senine pidaja peaks oma postilt üles- või allapoole lahkuma või vajaks pikemaajalist asendamist.

Pärast seda, kui Vaino suhted vana sõbra Vladimir Käoga olid hakanud kiiresti jahenema, kutsuti Ministrite Nõukogu esimees Bruno Saul ootamatult EKP Keskkomiteesse. Karl Vaino ning Moskva usaldusmees, keskkomitee II sekretär Georgi Aljošin pakkusid lahkesti istet ja asusid kohe asja juurde.

Muutunud oludes olid nad teinud NLKP Keskkomitee poliitbüroole ettepaneku kinnitada Karl Vaino kaadrireserviks Bruno Saul ning Moskvas oldud sellega päri. Öeldu aga tähendas, et olude muutudes võinuks Karl Vaino järeltulijaks saada just Bruno Saul. Seda kinnitab ka 1986. aastal NLKP XXVII kongressil toimunu – Vaino ja Saul valiti NLKP Keskkomitee koosseisu, Rüütel mitte. Loomulikult oli see Arnold Rüütlist möödaminek, kuid teda ei usaldanud Vaino ega Moskva.

Bruno Saul kinnitas Maalehele, et nii see tõesti oli, kuid lisas kohe, et ta polnud toimunust algusest peale vaimustatud. Mida aasta edasi, seda enam hakkas asjade selline võimalik käik Saulile muret valmistama. Võimekas teaduskraadiga sideinsener ja majandusjuht polnud kunagi parteitööl leiba teeninud, kui enne poliitbürool siinseks peaministriks kinnitamist hädavajalikud üheksa kuud tööstussekretäri ametis välja arvata.

Olümpiaehituste tippjuhina väga head tööd teinud intelligentne ning suure töövõimega Saul oli reaalne kandidaat NSV Liidu sideministri kohale. Taolisse ametisse jutumehi ei pandud. See ülikõrge Moskvasse edutamine jäi ära vaid seoses väljavaatega teha temast Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees, mis 1984. aastal ka toimus.

Ajaloos on vahel kummalisi käike – kui Saul oleks 1980. aasta oktoobris saanud liidu sideministriks ja väljunud kogu siinsest intriigidepuntrast, tundub vägagi tõenäoline, et kõrvuti Väljasega olnuks just tema see, keda kaheksa aastat hiljem puhta poisina kaugelt koju oleks võidud kutsuda.

Antsu meenutatud jutt oli NLKP Keskkomitees siiski ringlema läinud ja esimesena hakatigi 1988. aasta märtsis Vaino võimaliku järeltulijana juttu tegema tema ametliku kaadrireservi Bruno Sauliga. Saul oli väga hea analüüsivõimega tehnokraat, kes suutis Eesti võimalikes arengutes nii mõnegi käigu ette näha ning ei soovinud lähitulevikus ilmselt võimu kaotava partei juhina hakata vastutama ammuste asjade eest, milles ta pealegi isiklikult süüdi polnud.

Nii vastaski ta viisakalt, et ei näe endal parteitööl perspektiivi ning pealegi on tal kokkulepe peaminister Nikolai Rõžkoviga oma tööleasumisest NSV Liidu välissidemete valdkonnas. Peale käima ei hakatud ja sinnapaika see teema Sauli sõnul ka jäi.

Sljunkov lendab edasi-tagasi

1988. aasta 26. maiks olid asjad Eestis jõudnud niikaugele, et Moskvas toimunud NSV Liidu Ülemnõukogu istungjärgul, kus oli kohal ka kogu ENSV toonane tippjuhtkond, annab Gorbatšov korralduse kutsuda üks neist enda juurde. Tema valik vaid kinnitab eelpool kirjapandut. “Seltsimees Saul, teil tuleb istungjärgu lõppu ootamata otsekohe koos poliitbüroo liikme, NLKP Keskkomitee sekretäri Nikolai Sljunkoviga sõita erilennukiga Tallinna ja aidata tal selgusele jõuda, mis ENSVs tegelikult toimub!”

Vnukovos märkas Saul, et lennujaama oli ilmunud ka Vaino. Keegi oli kellegagi vahepeal taas milleski kokku leppinud. Üks üllatus teise otsa!

Bruno Saul võtab selle sõidu tulemused lühidalt kokku nii: “Sljunkov nõustus minuga, et Karl Vaino Moskvasse tagasikutsumiseks on viimane aeg. Tema võimalike järeltulijatena soovitasin Vaino Väljast või Indrek Toomet.”

Sljunkov lendas Moskvasse tagasi, paraku aga järgnes taas vaikus. Vint keerati lõplikult üle 31. mail EKP Keskkomitee pleenumil, kus NLKP XIX konverentsi 32 delegaadikohale esitati 32 kandidaati. Linnade ja rajoonide esitatud nimekiri jäeti kõrvale, selle loo autorigi nimele tõmmati EKP Keskkomitee bürool kriips peale. Miks nii tehti, on lapselegi selge – vähimagi konkurentsi puhul oleks Vaino läbikukkumine olnud täiesti kindel.

Selline mäng oli ka seni vaoshoitult käitunud inimestele liig ning olukord hakkas ohtlikult pingestuma. Vaino teadmata sõidab Moskvasse sõnumit viima Enn-Arno Sillari.

”

Distsiplineeritud parteisõdurina ootas ta aga seda hiljaks jäänud taganemisotsust ning seepärast tundus tema käitumine kohati põikpäisena.

17. juuniks oli lauluväljakule kokku kutsutud võimas rahvameeleavaldus, enne aga hakati ka Moskvas lõpuks aru saama, et Vaino küsimusega enam aega ei ole. 15. juunil on Sljunkov taas Tallinna lennuväljal, seekord juba koos Väljasega. Sljunkovi saatnud NLKP Keskkomitee vastutav töötaja Vladimir Horkin vastab Maalehe soovile meenutada Moskva meelemuutuste tagamaid vaid lühilausetega: “Ei tea. Ei mäleta. Ei kommenteeri.”

Salatsemine jätkus ka siinmail – samal päeval otsustatakse 16. juuniks kokku kutsuda EKP Keskkomitee pleenum, päevakorra kohta ei sõnakestki.

Ka Vaino teeb näo, et kõik on veel lahtine – 16. juuni hommikul pärib ta Valga rajooni kaunilt perenaiselt Kolossovalt: “Ega te, Mai, ei tea, mis siin täna toimuma hakkab?” Pärast 14. juunil tehtud poliitbüroo otsust mõjus kogu selline salatsemine lausa veidrana.

Nagu korralik parteisõdur

Teie pole mind ametisse pannud ega võta ka. Sellist joont hoidis Karl Vaino kuni lõpuni.

Pole kahtlust, et kui NLKP Keskkomitee oleks tema suhtes märksa varem kindlale otsusele jõudnud, oleks Vaino selle vastuvaidlematult täitnud ning paljud ohtlikud pinged Eestis jäänuks tekkimata. Distsiplineeritud parteisõdurina ootas ta aga seda hiljaksäänud taganemisotsust ning seepärast tundus tema käitumine kohati põikpäisena. Oma järeltulija nime sai Vaino teada pooljuhuslikult ning sedagi alles kolm tundi enne Sljunkovi ja Väljase Tallinnasaabumist.

Kas rahva surve Vaino tagandamiseks siis polnudki määrava tähtsusega? Kahtlemata oli sellel väga kaalukas osa. Kuid ilma NLKP Keskkomitee Poliitbüroo otsuseta siinne võim välja vahetada poleks Karl Vaino ise kusagile liikuma hakanud ning rahva ja võimu vastasseis oleks võinud jõuda väga kurbade tagajärgedeni. Võim ning jõud oli toona siiski veel Moskva käes.

Selles väites kahtlejatel soovitaksin mälu värskendamiseks üle vaadata 1986. aasta detsembris Kasahstanis toimunud sündmused. Rahva hulgas lugupeetud Dinmuhhamed Kunajevi asemele otsustas Gorbatšov jõuga pukki seada kohalikke olusid mitte tundva venelase Gennadi Kolbini. Kasahhid panid seda väga pahaks ja tulid Alma-Atas tänavaile. Sõjaväeosade väravad tehti valla mitte ilma jutuka peasekretäri teadmise ja loata. Meeleavaldajad pidid alla andma ning Kolbin valitses Kasahstani tervelt kolm aastat.

Vaino Väljase kojutulek ja tema riigimehelikkus võtta keerukas olukorras enda peale ränk vastutusekoorem, väärivad meie lähiajaloos olulisemat kohta, kui seni on leidunud.

See leht on trükitud Maaleht internetiväravast

Aadress http://maaleht.delfi.ee/archive/article.php?id=82160659