jordan

Lühikese ajaga maailmas intellektuaalseks superstaariks ja konservatiivsuse eestkõnelejaks tõusnud Kanada kliinilisest psühholoogist, YouTube’i tähest ja menukirjanikust Jordan Petersonist (56) kirjutab Tauno Vahter.

Ta on nimetanud feministe „marutaudis harpüiadeks“. Kui The New York Review of Books kutsus teda „intellektuaalseks ärimeheks“ ning tõmbas tema raamatu „12 elu mängureeglit“ puhul paralleele „fašistliku müstitsismiga“, nimetas ta arvustajat vastu „ennasttäis rassistlikuks litapojaks“ ning „üleolevaks m…iks“. Tema YouTube’i kanalil on poolteist miljonit jälgijat, mainitud raamat on müünud üle miljoni eksemplari ja tuhanded inimesed, peamiselt noored mehed, saadavad talle tänukirju. Vihaseimad kriitikud nimetavad teda fašistiks, šovinistiks ja paremäärmuslaseks. Tema nimi on Jordan Peterson ja The New York Times nimetas teda tänavu kevadel kõige mõjukamaks avalikkusele tuntud läänemaailma intellektuaaliks.

Populaarne õppejõud

Jordan Peterson on sündinud Kanadas avarate preeriate poolest tuntud Alberta provintsis. Eesti Tõrva suurusest väikelinnast Fairview’st pärit Peterson on vanavanaisa poolt norra päritolu. Pärast psühholoogiaõpinguid Edmontonis ning kliinilise psühholoogia doktorikraadi McGilli ülikoolist töötas Peterson viis aastat dotsendina USAs Harvardis, kuni sai 1998. aastal professorikoha Toronto ülikoolis. Peterson kirjutas rea korraliku tsiteeritavusega teadusartikleid (suur osa neist on alkoholismi, ärevuse ja isiksusetüüpidega seotud ­teemadel) ning tema akadeemiline karjäär tundus kulgevat ootuspärast rada mööda. Petersoni tollane kolleeg ja praegune emeriitprofessor Bernard Schiff on meenutanud, et Petersoni loengud olid tudengite seas populaarsed oma mängulisuse tõttu. „Kuid meil oli korduvalt vestlusi, et ta esitas oma teooriaid faktide pähe,“ meenutas Schiff tänavu ajalehes Toronto Star ilmunud artiklis, kus kirjeldas oma pettumist Petersonis.

Sõda asesõnade valiku üle

Peterson oli ülikoolis populaarne ning teada olid ka mõned tema ebaharilikud hobid. Muu hulgas sisustas ta kodu nõukogude propaganda­plakatitega, flirtis alternatiivravi teemadega ja korraldas šamanistliku talituse, kus oli ise šamaani rollis. Aga 2015. aastal sai Kanada peaministriks Justin Trudeau ning tema liberaalse partei juhtimisel esitati parandus Kanada kriminaalkoodeksi ja inimõiguste alusdeklaratsiooni sõnastuse osas. Paranduse kohaselt tuli seadusevastaseks kuulutada ka kellegi diskrimineerimine sooidentiteedi või seda määratleva väljendi alusel. Piltlikult öeldes, kui kedagi kutsutakse sihilikult ja vastu tema tahtmist kindla ebasobiva määratluse järgi („mees“, „naine“, „kelk“), on see diskrimineeriv. Nimetuse C-16 all tuntuks saanud parandus tekitas suurt poleemikat ning 2016 septembris avaldas Jordan Peterson YouTube’is esimese video pealkirjaga „Professor võtab sõna poliitilise korrektsuse vastu: hirm ja seadus“. Selles ja järgmistes klippides argumenteeris Peterson muu hulgas, et asesõnade kasutamise reglementeerimine ei ole enam diskrimineerimisega tegelemine, vaid lihtsalt sõnavabaduse piiramine.

“Ei ole mingit kahtlust, elu on kannatus. See on vastuvaieldamatu tõde.”

Jordan Peterson

Petersoni seisukohad märgistasid kiirelt rindejoone ning ta muutus ühtedele jaburuseni jõudnud reguleerimise vastu võitlevaks tõrvikukandjaks, aga teistele tagurlikkuse sümboliks. Tema YouTube’i kanal ja muu sotsiaalmeedia kogus täistuuridel klikke (praeguseks kokku umbes sada miljonit vaatamist) ning diskussioonid televisioonis ja ajalehtedes tegid ta kiirelt tuntuks. Toronto ülikooli dekaan saatis Petersonile kaks ametlikku kirja, kus väljendas muret võimaliku diskrimineerija-maine pärast. Kui Peterson jäi seejärel avalikus teadusgrantide voorus rahast ilma, oli see tema pooldajate jaoks märk poliitilistest põhjustest. Seda on raske kinnitada või ümber lükata, kuid igatahes hakkas Petersonile iga kuu laekuma tuhandeid ja hiljem juba kümneid tuhandeid dollareid annetusi, temast sai märter, kuigi ülikool teda tegelikult ei vallandanud. Seaduseparandus C-16 jõustus mullu suvel, kuid Peterson oli oma poolehoidjate silmis võitja ning ta valas aina õli tulle. Ta kuulutas, et ei kavatse hakata mingeid väljamõeldud asesõnu kasutama ja on valmis selle nimel ka vangi minema – kuigi tegelikult vanglakaristust selle eest polnud ette nähtud. Eelnõu läbisurujad üritasid seletada, et tegu on vormilise võimalusega esitada teatud asutuste sooneutraalsuse sihiliku diskrimineerimise alusel kaebust ning keegi ei hakka jälgima üksikisikute sõnakasutust, kuid see polnud enam väga oluline. Diskussiooni mõlemad pooled rõhutasid vaid neile endile sobivaid fakte, Peterson oli jõudnud areenile ning laiendas oma teemaderingi.

Postmodernism kui marksismi pikendus

Peterson tulistas tviitides, videotes, artiklites ja arvamussaadetes üha uute sihtmärkide pihta. Tema korduma kippuvad teemad on postmodernism, feminism, sooneutraalsus ja marksism. Otsekohese ütlemisega lapsesuuna leidis ta kiirelt aina uusi pooldajaid ja vaenlasi, kuid enamiku neist diskussioonidest tegi mõttetuks asjaolu, et eri pooled defineerisid mõisteid just neile sobivalt. Petersonile on ka iseloomulik pidev üle üldistamine, näiteks samastab ta postmodernismi marksismiga. Ilmselt leiab Eestis üsna palju mõistmist Petersoni seisukoht, et marksistlikud ja maoistlikud kuriteod tuleks hukka mõista sama karmilt kui fašistlikud, kuid sellega Peterson ei piirdu. Näiteks arvab Peterson, et ükski Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaagi“ lugenud inimene ei saa seda ideoloogiat enam toetada. Kuid see on soov­unelm… Ühel hetkel soovis Peterson hakata koostama nimekirja „postmodernistlikest uusmarksistlikest“ õppejõududest, keda üliõpilased võiksid avalikult boikoteerida. Peterson kuulutas, et Lääne poliitkorrektsuse peamine taimelava on uusmarksistlikest õppejõududest kubisevad ülikoolid ja selliste vaadete promomist ei tohi teha avaliku raha eest. Kuna postmodernismi ja marksismi vahe oli teoorias ebamäärane, jäi see plaan kriitika­tulvas siiski katki. Ei saa aga märkimata jätta, et marksismi ja fašismi kõrvutamine tõi kaasa mitmete Põhja-Ameerika ülikoolide õppejõudude varasemast tuttavaid kommentaare sellise võrdluse sobimatusest, kuna marksism olnuvat igati pädev teooria ja kommunistid lihtsalt rikkusid asja rakendamise ära. See vastuolu iseloomustab hästi Petersoni isikuga kaasnevat kära – mõlemal vaidluse osapoolel on teatud asjades õigus ja teistes jääb ilmselt puudu adekvaatsusest. Aga ilmselt on seegi oma olemuselt väga postmodernistlik nähtus.

Müütide ajalugu või „XXI sajandi müüt“?

Jordan Peterson avaldas 1999. aastal raamatu „Maps of Meaning“ (e.k „Tähenduse teejuhid“). See ilmus mainekas Routledge’i akadeemilises kirjastuses ning kuivade faktide keeles on 564 lehekülge teksti üsna pisikeses kirjas. Edasine on juba vaatepunkti küsimus. Petersoni pooldajad ütlevad, et see on uuenduslik teooria, mis seostab omavahel inimkonna müüdiloomet, ajutalitluse kirjeldust, semiootikat ning polito­loogiat. Kriitikud ütlevad, et see on poolteist miljonit tähemärki võrdlemisi seosetult kokkukuhjatud fakte ja fakti pähe esitatud teooriaid. Peterson toob näiteid eri müütide sarnasustest ning järeldab selle põhjal, et nende kõigi üldmotiiv on võitlus kaose ja korra vahel ning nendes esinevad teatud tüüprollid, mis kanduvad tänapäevani. Seejuures on kaos naiseliku ja kord meheliku algega ning sellest tulenevalt ei ole inimesed sündinud mitte puhta lehena, vaid kannavad edasi mingeid ürginimlikke tähendusi ja märke. Nende müütide juurest jõuab Peterson edasi ajupoolkerade eri funktsioonideni, külma sõja ideoloogia tausta ja soorollideni. Üks arvustaja märkis, et seda ei ole mõtet üritadagi kahe lõiguga kokku võtta, aga kogemuse mõttes võiks lugeda. Kanada kognitiivteadlane Paul Thagard oli märksa hapum ning mainis ajakirjas ­Psy­chology Today ilmunud arvustuses, et Peterson on valinud välja üksnes talle sobivaid lugusid ja üldises mõttes pole tegu teadusega. Aluseks on võetud peamiselt Mesopotaamia ja Lähis-Ida müüdid, aga näiteks Aasia või Lõuna-Ameerika omadest pole suurt midagi, lisaks ei tsiteeri ta tohutu paksus raamatus peaaegu ühtegi filosoofi peale Friedrich Nietzsche, teda ei huvita Immanuel Kanti, utilitaristide või Adam Smithi seisukohad. Thagard ütleb, et ta ei saa võtta tõsiselt nii üldistavate väidetega raamatut nagu „kogu lääne eetika ja sellel põhinevad seadused põhinevad müütidest tõusnud maailmavaatel“. Raamatul on ka väike seos Eestiga, kuna siin viidatakse põgusalt Endel Tulvingule seoses episoodilise mäluga ning lisaks on Peterson korduvalt tsiteerinud neuroteadlast Jaak Pankseppa.

Läbimurre eneseabikirjandusse

Seoses saabunud kuulsusega hakati uuesti huvi tundma ka „Tähenduse teejuhtide“ kohta ning viimase paari aastaga on arvustusi avaldatud tunduvalt rohkem kui esmatrüki ajal, ilmus isegi audioraamat. See tekst oli aga menuki jaoks liiga keeruline ning tänavu jaanuaris ilmus Jordan Petersoni teine raamat „12 Rules for Life“ („12 elu mängureeglit“), millest sai ruttu menuk ja üks kõige müüdumaid raamatuid tänavu kogu maailmas (eri andmetel on seda müüdud 1,5–2 miljonit eksemplari). Kui „12 elu mängureeglit“ määratleda, siis ilmselt on see kõige õigem asetada eneseabikirjanduse riiulisse. Raamat on laiema silmaringiga inimese kirjutatud, kuid oma olemuselt on see ikkagi puhas eneseabikirjandus.

KAOS VÕI KORD? Jordan Peterson vastandab oma raamatus “12 elu mängureeglit” kaost ja korda ning kiidab traditsioonilisemat ühiskonna- ja peremudelit, aga tõmbab ka paralleele inimese ja homaari hierarhilise käitumise vahel.

Foto: Phil Fisk/Vida Press

„12 elu mängureeglit“ on jagatud peatükkideks reeglite järgi, millest mõnigi on tuttav varasematest eneseabiraamatutest: „Sõbrune inimestega, kes tahavad sulle parimat“, „Võrdle ennast eilse endaga, mitte tänase kellegi teisega“, „Tee oma tuba korda“ või „Ole täpne“. Kõlab ju tuttavalt? Raamatu sisu on aga suures osas lihtsustatud kokkuvõte „Tähenduse teejuhtide“ ideedest ning mõnede internetis ilmunud tekstide laiendustest. Oma vaadetelt on Peterson võrdlemisi tavaline konservatiiv, ehk isegi liberaalne konservatiiv. Näiteks samasooliste abielude ja nende poolt lapsendamise küsimuses on ta teatud tõrksusest hoolimata kokkuvõttes siiski pooldav. Petersoni vastased üritavad teda tembeldada paremäärmuslaseks, kuid see on pigem siiski järjekordne liialdus. Petersoni põhitees on ka siin raamatus kaose ja korra vastandamine ning traditsioonilisema ­ühiskonna- ja peremudeli kiitmine. Me võime lugeda inimese ja homaari hierarhilise käitumise sarnasustest ja sellest, et lastele on vajalik seada piire. Et iga inimene peaks võtma vastutuse oma elu ning koha eest maailmas, sest muidu ühiskond ei õitse, sest ainult korrastatud ühiskonnas saame stabiilselt elada. Kõik on tore, aga need on samad tõed, mida nämmutatakse igas eneseabiraamatus, ükskõik kas autor on Dale Carnegie, Paulo Coelho või hoopis Jesper Parve. „Ei ole mingit kahtlust, elu on kannatus. See on vastuvaidlematu tõde,“ kuulutab Jordan Peterson kui kantslist.

Teadlasest saab müügimees

Miks müüb kahest sarnase sisu ja hinnaga tootest üks rohkem? Tihtipeale kaubamärgi tõttu – Jordan Peterson on polariseerumise abil loonud endast väga eduka kaubamärgi. Ja just see on Petersoni suurim sarnasus parem­äärmusliku tiivaga, kellega ta ideoloogiliselt väga ei seostugi. Jordan Petersoni tekste jagab isegiPewDiePie, rootsi youtuber, kes peamiselt kommenteerib videotel erinevaid arvutimänge – aga tal on 66 miljonit jälgijat üle maailma ja erinevalt mingitest ministritest teab teda enam-vähem iga koolilaps! Isegi Jordan Petersoni koera Sikko Instagrami konto nautis fännide klikke loomakese surmani. Avalikkus on saanud kuulda Petersoni depressioonist, autoimmuunhaigustest, abikaasa tasakaalustavast rollist ning lastest, kellest ühe tõsine haigus oli avalikkuse silma all ja ka raamatus pikalt teemaks.

Uue suure tõuke Jordan Petersoni populaarsusele andis „12 elu mängureegli“ Suurbritannias ilmumise puhul Channel 4 kanalil toimunud intervjuu tuntud saatejuhi Cathy Newmaniga. See pool tundi kestev intervjuu on ajakirjandusliku materjalina kuldaväärt õppematerjal, kuna on ere näide arvamuste jagunemisest väitluse võitja osas. Jordan Peterson on teravmeelselt ülbe, kiire reaktsiooniga ja sarkastiline, ka saatejuht on ründav ja energiline, kuid silmapaistvalt üleoleva ja halva ettevalmistusega, mis võimaldab Petersonil tema rünnakuid pareerida. Videot on eri versioonides YouTube’is vaadatud miljoneid kordi ning selle järellainetuses kuulutati mõlemat nii võitjaks kui kaotajaks ning eriti Petersoni (mees)fännid saatsid saatejuhile hulga sõimukirju.

„12 elu mängureeglit“ tsiteerib võrdlemisi lihtsaid teooriaid, nagu Pareto printsiip või Maslow’ püramiid, kirjandusteostest ja autoritest käivad end agnostikuks nimetaval autoril läbi loomulikult piibel, Miltoni „Kaotatud paradiis“, Goethe „Faust“, Dante „Põrgu“; „Pinocchio“, „Alice Imedemaal“, „Kääbik“, „Kärbeste Jumal“, „Daodejing“, Superman, Solženitsõn, Dostojevski, Kreeka müüdid või ka „Uinuv kaunitar“ kui allegooria süütuse kaotamisele. Ning kahtlemata on Petersoni üks suuremaid lemmikud C. G. Jung, keda ta tsiteerib mõlemas raamatus väga palju.

“Kui meestele surutakse peale liiga palju naiselikkust, hakkavad nad rohkem huvituma fašistlikust poliitilisest ideoloogiast.”

Jordan Peterson

Tavapärase eneseabi kõrval on raamatu konfliktsem osa see, mis puudutab naiste ja meeste rolli. Peterson üritab ajaloolise ja mütoloogilise tausta abil näidata, et traditsioonilised väärtused, sh peremudel, on alati parimad. „Naised on kaos, mehed on kord… Mehed ei vasta naiste nõudmistele. Naiste äraütlemised on meie evolutsiooni praegusele tasemele jõudmise peamine põhjus. „Poisu, sõbrad võime me olla, kuid senised kogemused ei kinnita sinu geenide sobilikkust edasikandmiseks,“ kirjeldab Peterson. „Kui meestele surutakse peale liiga palju naiselikkust, hakkavad nad rohkem huvituma fašistlikust poliitilisest ideoloogiast.“ Pahameelt on tekitanud ka kirjeldus ühest vägistamise ohvriks langemist tunnistanud patsiendist, kelle kohta Peterson mainib, et ehk mängis siin oma rolli alkohol.

Ka teise raamatu puhul on juhitud tähelepanu Petersoni kombele valida vaid talle sobivaid fakte. Miks on siis näiteks valdav osa avalikus kohas tulistajaid noored mehed? Miks keelustati tavaline lähisuhtevägivald ja abielus toimunud vägistamine alles hiljuti? Miks on paljud valitsuse liigse sekkumise näitena toodud riigid siiski parima elukeskkonna küsitluste tipus?

Aga mis on Jordan Petersoni enda tulevik? Eelkõige on ta nähtus, kes oli õigel ajal õiges kohas ja naudib selle vilju. Labaste anonüümsete kommenteerijate vahelt astus välja akadeemilise taustaga inimene, kes oma seisukohti põhjendas ja leidis hulga toetajaid. Lihtsate ja ärkamisele kutsuvate teooriate müümine on lahutamatu osa tarbekirjandusest ja meelelahutustööstusest. Just see, et sellise sõnumi toojal on paljudes asjades õigus ning lugejal tekib äratundmisest eduelamus, muudab teooria ahvatlevaks. Jordan Peterson ei tööta enam ülikoolis ega võta jooksvalt patsiente vastu, vaid keskendub praegu avalikele esinemistele suurtes saalides.

Petersoni endine kolleeg Bernard Schiff on avaldanud arvamust, et Peterson võib soovida ka poliitikasse minna. Lähitulevik on aga täis reisimist – 4. novembril Helsingi Kulttuuritalos toimuva esinemise piletid on juba välja müüdud. Ei ole kahtlust, et sarnaseid raamatuid ilmub veel terve rida kuni järgmise arvamusliidri ilmumiseni.

Mõlemad Jordan Petersoni raamatud on tõlkimisel eesti keelde („Tähenduse teejuhtide“ puhul on see üks väheseid teadaolevaid tõlkeid, teost tõlkiva Hardo Pajula sõnul kulub tal selleks veel paar aastat). „12 elu mängureeglit“ on Äripäev lubanud avaldada 2019. aastal.