isis
Martin Chulov
Isise allakäik: Kalifaadi võõrvõitlejad pöörasid relvad oma juhi al-Baghdadi vastu
Džihadistiks ihalejaid magnetina tõmmanud Islamiriigi ülemvõim varises kokku sisevõitluste ja paranoia saatel.
VIIMASED PÕGENEJAD: Baghouzist evakueeritud tsiviilelanikud ootavad Süüria Deir ez-Zori provintsis ülevaatust. Foto: BULENT KILIC/AFP/SCANPIX
Ühel kesktalvisel õhtul jaanuari alguses sisenes maailma tagaotsituim mees mahajäetud linnas Süüria piiri lähedal ühte majja, et pidada kohtumine allesjäänud abilistega.
Abu Bakr al-Baghdadile olid truuks jäänud veel paar tosinat lojalisti – kõik karastunud lahingus ja selles kaoses, mida põhjustas tema organisatsiooni vaevaline taganemine Süüria kaugest idaservast.
Al-Baghdadi neli ja pool aastat varem välja kuulutatud kalifaat oli nüüdseks nuditud vähem kui 50 ruutkilomeetri suurusele alale ja kahanes iga päevaga. Kaugemalt kostis püssituli ja lähemal plahvatasid pommid, nagu neil kuudel, kui viimased Islamiriigi hõivatud linnad ja külad pealetungivate kurdide kätte langesid, oli tavaks saanud.
Väikese Baghuzi linna kohal, kus redutasid terrorirühmituse liider ja tema saatjaskond, tiirutas kaks sihtmärke otsivat USA drooni. Mitu küla kaugemal võtsid Kurdi väed veel värskete lahingurusude keskel viimase vastupanupunkti ründamiseks positsioone sisse. Kõige visamad Isise liikmed valmistusid viimaseks vastuhakuks.
Baghuz ähvardas saada kurikuulsaks. Majakese seinte vahel seati valudes, vihase ja paranoilise Baghdadi autoriteet enneolematult tõsise kahtluse alla. Pisike linn sai üle maailma tuntuks kohana, kus Isis pidas viimase lahingu ja kaotas. Kuid kolme luureagentuuri ja kahe hästi informeeritud allika sõnul oli see ka paik, kus Baghdadi siseringile lähedastel võõrvõitlejatel õnnestus Isise liider peaaegu tappa.
Luureohvitseride ja Baghuzi elanike sõnul pidid Baghdadi ja tema ihukaitsjad põgenema, sest mitu meest majakeses avasid tule. „Oleme selles kindlad,“ ütles üks Euroopa luureallikas. „Me ei tea tema seisundit, kuid teame, et teda üritati tappa.“
Regiooni ja välisluure ametnike väitel põgenes Baghdadi 7. jaanuaril Baghuzist Süüria kõrbesse. Peale tema lähikonna ja teda tappa üritanud meeste teadsid väga vähesed, et Baghdadi Baghuzis viibis. Veel vähemad teavad, kuhu ta pärast läks. Baghdadit jahtinud ja teda isiklikult tundvad inimesed oletavad, et ta põgenes üle piiri Iraaki, Anbari provintsi, kus kunagi said alguse Isise varasemad vormid.
Baghdadi mahajäetud enklaav langes ülemöödunud nädalavahetusel pärast kuut nädalat kurnavaid lahinguid. Punkritest, rusude alt ja varemesse vajunud tunneleist vaarusid välja pealtnäha lõpmatud vastaste hulgad. 50 000 inimest ilmus välja ühest linnanurgast, kus arvati neid olevat mitte rohkem kui mõnisada. Selline piibellike mõõtmetega lahkumine jahmatas nii lahingu võitjaid kui ka põgenikelaagreid, mis olid mõeldud majutama sellest rahvahulgast vähem kui neljandikku.
Vähesed Baghuzis teavad, mis tule avamise ajal juhtus. Sündmustest said nad aimu hiljem, kui Isise liikmed levitasid lendlehte, milles kutsuti viivitamatult hukkama võõramaalast nimega Abu Muath al-Jazairi. Veebruaris linnast põgenenud kohalikud ütlesid, et toimunud oli midagi tõsist. „Me ei tohtinud välja minna,“ selgitas Jumah Hamdi Hamdan (53), kes pages Baghuzi lähedal asuvast Keshma külast. „Oli asju, millega me ei tohtinud end siduda. Baghdadi mehed võitlesid põhja-aafriklastega. Oht oli liiga suur.“
USA päritolu Hoda Muthana, kes taganes koos Isise eelväega – ütles, et vastasseis algas mitu kuud varem Keshmas. Sealt levis see edasi piirkonna teistesse küladesse. „Isise eri kildkonnad pidasid omavahel lahingut,“ selgitas Ida-Süürias asuvas kinnipidamiskeskuses viibiv Muthana. „Seal oli palju tuneeslasi ja venelasi ja kaks šeiki, keda piinati ja seejärel hukati. Üks oli Jordaaniast ja teine Jeemenist. “
Häving oli Isise visiitkaardiks alates hetkest, kui Baghdadi grupeeringu välja kuulutas. Peaaegu kõik nende okupeeritud linnad, kas suured või väikesed, on laastatud. Seda nii äärmuslaste endi kui liitlaste lennukite poolt, mis halastamatult nende peidukohti tümitasid.
Baghuzi minnes on näha küladesse viivate teede ääres tohutuid kraatreid. Lõhutud kodud ja tehased on kaetud betoonitolmuga ja veoautod on laiali pillutud nagu lelud mänguväljakul. Näib, et ükski hoone pole puutumata jäänud.
Isegi olulisem on kahju, mida Isise okupatsioon on teinud kohalikele kogukondadele. „Meie kodud võivad rikutud olla, kuid mõju meie vanadele ja noortele on hullem,“ ütles Radwan Shamsi, kes pidas Süüria linnas al-Babis poodi, enne kui al-Havli põgenikelaagrisse pages. „Nagu prooviks katkist muna uuesti kokku panna. Karistagu neid jumal.“
Laienemine ja ülepingutus
Alates hetkest, kui Baghdadi 2013. aasta 8. aprillil Isise loomisest teatas ning ühepoolselt kuulutas, et tema juhitud rühmitusega on liidetud ka al-Qaidale lojaalne Jabhat al-Nusra, kuni kalifaadi väljakuulutamiseni Al-Nuri mošees 2014. aasta keskel, näis tema organisatsiooni tõusu olevat võimatu peatada. Rühmitus oli haaranud võimu klassikalise Trooja hobuse manöövri abil, saates enda Iraagist pärit vanemliikmed Põhja-Süüriasse esmalt infiltreeruma ja seejärel kogukondi üle võtma. Nende esimene sihtmärk oli rivaalitsev pühasõdalaste grupeering Jabhat al-Nusra, seejärel iga teine vastasleeri kuuluv rühmitus, kes nende teele ette jäi.
Euroopa jaoks, mille piirid olid tohutu migrantide voo tõttu niigi proovile pandud, ei lasknud tagasilöök end kaua oodata - Isise territooriumil hautud elajalik terrorism toodi koju kätte.
Isis vallutas kõik Aleppost Süürias kuni Mosulini Iraagis. Iraagi rahvusarmee viis diviisi põgenesid, kui 700 pikapautodes džihadisti Mosuli suunas edenesid ja piiri Süüriaga üleliigseks muutsid. Sarnaselt 13. sajandi mongolitega, kes oma kaasajal Iraagi ja Süüria aladel linnu vallutasid, osutus ka läheneva Isise oht piisavaks, et kümned tuhanded mehed oma mundrid ja relvad maha paneksid ning lahkuksid. Varsti võitlesid Kurdi pešmergide väed Isisega Kirkuki naftaväljade pärast. Vaid USA õhurünnakud päästsid Kurdide pealinna Erbili Isise sissetungist, mis võinuks muuta Põhja-Iraagi saatust.
Pärast pankade rüüstamist ja USA poolt Iraagile antud raskerelvastuse hõivamist sai Isisest regiooni kõige rahakam ja paremini varustatud idufirma. Nad kaaperdasid naftaväljad, müüsid Damaskusele ja Türgile toornaftat ja asusid makse sisse nõudma. Kuude jooksul pärast Baghdadi esinemist Mosulis lendasid välismaalased kõikjalt maailmas niinimetatud kalifaadi eest võitlema. Kokku saabus neid Isise territooriumile umbes 50 000. Euroopa jaoks, mille piirid olid tohutu migrantide voo tõttu niigi üle koormatud, ei lasknud tagasilöök end kaua oodata – Isise territooriumil hautud elajalik terrorism toodi koju kätte.
2014. aasta lõpuks pandi ühiskonna terviklikkus tõsiselt proovile. Iraagi Ninive tasandik, mida peetakse tsivilisatsiooni hälliks ja näiteks kõrvuti eksisteerimise võimalikkusest, puhastati vähemustest. Türklased, kristlased, šabakid ja jeziidid põgenesid oma elu eest.
Laienedes hakkas aga Isis üle pingutama. Üks sellistest hetkedest oli siis, kui 2014. aasta lõpus tungiti Süüria ja Türgi piiril asuvasse Kurdi linna Kobanesse. Selleks saatis Isis piirkonda tuhandeid mehi. USA saatis vastukäiguna lennukid. „Olin üks nendest, kes meie kutte lahinguks ette valmistasid ja sinna saatsid,“ ütles endine Isise liige, kes nüüd elab Süüriast väljas. „Iga kord, kui inimesi sinna saatsin, said nad surma. Kord saatsin 30 tuneeslast ja nad tapeti veel enne, kui kohalegi jõudsid. Sel ajal hakkasid inimesed toimuva üle rohkem järele mõtlema.“
Isis kaotas Kobanes rohkem kui 1500 meest ja ilma ilmse kasuta. „Kobane oli esimene tõeline lahing, kus Ameerika õhujõud maismaal võitlejaid – praegusel juhul kurde – toetama saadeti,“ selgitas Londoni King’s College’i radikaliseerumisuuringute keskuse juht Shiraz Maher. „Usun, et Isis tahtis sõjakäiku paisatud inimeste arvuga ameeriklastele näidata, et nad on valmis kõvaks võitluseks. Lõpuks oli see muidugi väga ebatõhus liigutus.“
Terve 2015. aasta vältel ja ka järgmisel aastal näis Isis oma positsioone hoidvat. Tasapisi sulges Türgi võõramaalaste tulva tõttu oma piirid, kuid arvukalt võitlejaid oli juba kohale jõudnud ning kujutasid endast väga õudset probleemi. Kõige koledamad hirmud olidki peaaegu tõeks saamas. Moodsaima videotehnika abil jäädvustati kohutavaid hukkamisi, materjali tootmiseks tehtud kulutused ja laialdane levitamine olid mõeldud maksimaalse mõju saavutamiseks.
Kõrglahutusega üles võetud õudustest sai Isise propaganda peamine koostisosa, mida filmisid ja levitasid välismaalased, nende hulgas ka neljaliikmeline brittide grupp, kes oma vange sadistlikult piinasid ja osal neist kaamera ees pea maha raiusid. 2015. aastal ründasid enesetaputerroristid Pariisi. Seejärel ründasid teised terroristid Brüsseli lennujaama. Ei säästetud ka Suurbritanniat, kus toimusid Isisest mõjutatud rünnakud Manchesteri popkontserdil ja Londonis Westminsteris ning Borough Marketil. Terroriaktide tuules suurendati pingutusi äärmuslaste väljaajamiseks nende hõivatud maadelt, mida nad ei suutnud kontrollida.
„Kalifaat hakkas sihtkohana ära kukkuma 2016. aastal, kui tõhustati kampaaniat Isiselt territooriumi tagasivõtmiseks ja rühmitust hakati Mosuli-sugustest paikadest välja tõrjuma,“ rääkis Maher. „Rühmituse juhtkond ütles inimestele, et nad ei sõidaks enam nendega liituma, vaid korraldaks rünnakuid oma kodumaal. Selline rõhuasetuse muutus oli üpris oluline. Pärast seda kaotas Isis üha kiiremini kontrolli oma alade üle ja organisatsiooni võlu kahanes veelgi.“
2016. aasta lõpus alustasid Kurdi ja Iraagi väed pealetungi Mosulile, kust õnnestus linnale ja selle elanikele tekitatud suure kahju hinnaga äärmuslased välja ja Lääne-Iraaki tõrjuda. Veel üks aasta linnast linna võitlusi lükkas Isise üle piiri Raqqa poole, kus asus nende eelviimane raskuskese. Rünnak Raqqale algas 2017. aasta keskel ja lõppes kuus rusuvat kuud hiljem, kui linn oli laastatud. Isise jäänustel lubati Kurdi vägedega sõlmitud leppe alusel põgeneda.
Sellest alates tõmbusid Isise liikmed ja nende perekonnad tagasi kõikjal Ida-Süürias. Kurdid jälitasid neid kuni viimase kantsini, mis langes eelmisel nädalal kuu kestnud lahingute järel. Vähemalt 15 000 džihadisti ja nende sugulast ühines karavaniga, mis oli tõugatud lõputule taganemisteele. Nende hulka kuulusid ka lapsed, kes sündinud „Kalifaadis“. Kohalikud naised olid saanud poegi ja tütreid meestega kõikjalt maailmast. Ka välismaa naised olid Isise liikmetele lapsi sünnitanud. Põgenikelaagris hoidis USA päritolu džihadist Hoda Muthana oma 18 kuu vanust poega, kelle ta oli saanud oma teise abikaasa, tuneeslasest võitlejaga. Hiljem laps suri.
Õnnelikud olid need, kes Baghuzist minema pääsesid. Mitmed sajad jäid linna alla kaevatud tihedasse tunnelivõrgustikku, mis kujutas endast Isise vastet viimsepäeva punkrile. Organisatsiooni järelväe hulka kuulusid selle kõige innukamad järgijad, need, kes keeldusid isegi surmaga silmitsi seistes alla andmast. Nende seas oli Briti perekondi, aga ka teisi välismaalasi koos iraaklaste, süürlaste, venelaste ja tuneeslastega.
Floridast pärit USA kodaniku Bashirul Shikderi kaks last olid viimaste seas, keda lahkumast keeldunud Briti džihadistid Baghuzi rusude keskel kinni hoidsid. Jaanuaris hukkus õhurünnakus nende ema, kes isalt neli aastat tagasi lapsed võttis ja kalifaadiga ühines. Laste saatuse väljaselgitamisest sai isa jaoks piinarikas katsumus. Ta lendas Põhja-Iraaki lootuses, et tal õnnestub lastega taas ühineda.
Saksa naine Laura Hensel, kes oli end mõned nädalad varem kurdidele üles andnud, anus lapsi hoidnud naisi, et nad lapsed kurdide kätte annaksid. Tema palved jäid aga vastuseta ja pealetung Isise viimasele bastionile pressis edasi. Need, kes olid senini paigal püsinud, ei paistnud tahtvat lahkuda.
Hirm uute mässuliste ees
Moolok, mis kujutas Iraagile ja Süüriale eksistentsiaalset ohtu ja tahtis vallutada kolm maailmajagu, on nüüd varemeis. Isise võõrleegionid on lagunenud, paljud surnud, vangistatud ja allesjäänud juhid jooksus. Järsk langus on pannud rühmitust enda olemasolu mõtet ümber turundama. Siinkohal on keskne tähtsus nende väitel, et kaotused on üleilmse islamivastase sõja tulemus.
„Isis on kalifaadi kaotust selgitanud kahel viisil,“ ütles Maher. „Esimene neist on jumalik ettenägelikkus ja väitmine, et tegemist on jumala tahtega. Jumal kas karistab kalifaati või paneb seda kannatustega proovile, aga igal juhul räägivad nad endi toetajaile, et ainus võimalik vastus on oma pühendumust kahekordistada, sest seda tahab jumal.“
Mõned, kes Baghuzi viimastel päevadel alla andsid, olid uut sõnumit uskuma jäänud. „Islamiriik tõuseb taas,“ karjusid kaks nikaabiga naist, kui kurdid neid kinnipidamiskeskustesse toimetasid.
Baghdadi aga paistab olevat otsijate võrgust välja libisenud. Talle lähedaste isikute väitel kartis Baghdadi alati, et tema kõige pühendunumad toetajad ühel päeval tema vastu pööravad. Baghdadit viie aasta jooksul otsinud ametnike sõnul olid digitaalse tehnoloogia ohud saanud Baghdadi jaoks kinnisideeks ja seda põhjusega. Taevas tiirutavad droonid otsisid pidevalt tehnilisi jälgi, mis nende jahisaagile osutaks. Mitte kellelgi, kes tagaotsitud juhiga kohtus, ei lubatud tema juuresolekul telefoni kanda.
Nii Süüria kui Iraagi ametnikud oletavad, et Baghdadi on lipsanud talle tuttavatele Lääne-Iraagi aladele, kus uued riigivastased on hakanud juhtidele Bagdadis ja Süürias muret tegema. Neile kangastub võimalik geriljasõda, kuid seekord mõlemal pool jõge.
Kurdistani regiooni julgeolekunõukogu kantsler Masrour Barzani selgitab: „Isiselt territooriumi võtmine oli sõja peamine eesmärk. Kuigi selle hind osutus kõrgeks ja tagajärjed on üle Iraagi ja Süüria silmaga näha, on poliitilised ja majanduslikud alusprobleemid siiani lahendamata. “
Isis on ideoloogia, mitte võitlejad või territoorium. Rühmitus on juba kohanenud territoriaalse kaotusega, naastes paikadesse, kus varasemast eksisteerivad usulised lõhed. Viimastel kuudel on see saanud uue hingamise Iraagi põhjaprovintsides, kasutades taktikat, mis neile alati territooriumi valdamisest paremini sobis. Nende terrorist vabastatud aladele on taas ilmunud n-ö magavad rakukesed, kes paanikat ja hirmu külvavad.“
© Guardian News and Media 2019
Tõlkinud Rain Pruul