gg
«… Minu sees on nii palju viha. Nii faking palju viha, et ma ei oska sellega midagi teha, sest kõik tundub samal ajal nagu tuumaplahvatus ja samas nii rahulik. Ma tunnen, nagu ma oleks raskus oma sõpradele, oma partnerile, sest ma aina keerlen tagasi sügavasse auku, aina hullemaks asi läheb.»
Kui kaks Viljandi koolitüdrukut alustasid internetis küsitlust seksuaalse vägivalla ja ahistamise kohta, ei osanud nad aimatagi, mis järgneb. Vastuseid muudkui tuli ja tuli. Neid kogunes nii palju, et juba teisel päeval tuli küsitlus sulgeda. Igaühel oli rääkida oma lugu. Üks koledam kui teine. Küsitlusele vastas 389 inimest. Nende hulgas oli 96 vägistatut. 96.
Küsitluse korraldasid Viljandi gümnaasiumi XII klassi õpilased Kärt Kinnas ja Merilin Tkatšenko. Nad valisid teema, mis puudutab paljusid, aga millest paljud ei räägi ja millest palju ei räägita. Nende arvates ei tohiks see nii olla.
«Saan suure kindlusega öelda seda, et peaaegu iga naine on kogenud mingisugust seksuaalset ahistamist,» nendib Kärt Kinnas. «Sellest ei räägita, seda surutakse maha, aga mingil juhul ei tohiks olla tegemist kõige selle normaliseerumisega. Naised ei peaks ennast halvasti tundma.»
«Tasapisi on sellest siiski kõnelema hakatud, inimesed on hakanud jagama oma lugusid. Tahtsime rääkida ka sellest, millist mõju selline kogemus inimesele avaldab,» lisab Merilin Tkatšenko. «Meie küsitluses tuli välja ehk ainult pisike osa. Kaks päeva ja ligi 400 vastajat. Tegelikult võib see olukord veel hullem olla.»
«Kindlasti ongi tegelik pilt palju hullem,» usub Kinnas. «Eriti mehed ei räägi nende kallal toimepandud seksuaalsest vägivallast. Ka mehed võivad vägivalda kogeda, mitte ainult naised. Alguses me muide arvasime, et ega meile väga palju vastajaid tule.»
«... Me ei tundnud ennast üldse ohutult ja noormehed said sellest kindlasti aru, aga see tegi neile ainult rohkem nalja. See kogemus tekitas esialgu väga palju viha ja suure abituse tunde, hiljem märkasin ka ärevust, mis kestis kuid, isegi pärast psühholoogiga rääkimist. Tänaval kõndides, isegi päeval, tundsin alati ärevust, kui mees vastu tuli, isegi siis, kui ta oli üksi. Üritasin endale öelda, et pole mõtet karta ja et iga mees ei ole ahistaja, aga kui ahistamist kogeda aastaid, siis peab endale tunnistama tõsiasja, et kunagi ei tea, kes on ahistaja ja kes mitte, ning et naisena ei saa sa ka Eestis ennast tänaval alati turvaliselt tunda.»
Küsimustele vastama oodati ainult neid, kes on isiklikult kogenud mingil viisil seksuaalset väärkohtlemist, selle hulgas soovimatut puudutamist, ahistamist ja seksuaalse sisuga piltide saamist. Vastajate hulgas oli 341 naist (87,9 protsenti) ja 24 meest (6,4 protsenti), 20 vastajat jättis oma soo täpsustamata. Töö eesmärk oligi uurida seksuaalset väärkohtlemist ja selle mõju ohvri vaimsele tervisele. Vastuseid saabus mitmelt poolt Eestist.
«Me ei uskunud tõepoolest, et nii palju vastuseid tuleb. Lisaks veel see, mida kõike me lugema pidime,» räägib Kärt Kinnas. «See mõjus rängalt.»
«Meiega jagati palju lugusid, mõnel oli isegi mitu lugu,» märgib Merilin Tkatšenko.
Paljudele oli see üldse esimene kord, kui nad said hingel pakitsevat kellegagi jagada. Uurimistöösse lõpuks kõige hirmsamad lood ei jõudnudki – koostajad lihtsalt ei suutnud neid jagada.
400 vastajast oli niisiis vägistatud iga neljandat. Enamasti olid need juhtumid jäänud peitu. Paljud rääkisid, et olid vägistamise ajal liiga noored. Või jõudis reaalsus alles hiljem kohale. Või polnud kuhugi minna. Ega kellegagi rääkida.
«Vägistajaks oli kasuisa, temapoolne väärkohtlemine kestis kolm aastat. Päris vanematele suutsin alles kümme aastat hiljem rääkida toimunust. Täna elan endiselt posttraumaatilise stressihäire ja depressiooniga.»
«Kõige nooremad vastajad olid 12–15 aasta vanused. See on midagi, mille puhul peaks kool aitama. Rääkima näiteks sellest, kui valed on mõned levinud stereotüübid,» kõneleb Kärt Kinnas. «Me ei saa oodata, et kõik vanemad suudavad oma lastele seda ise seletada. Palju võetakse eeskuju pornograafiast, see loob täiesti vale maailmapildi.»
Paljud vastajad olid seksuaalset vägivalda ja ahistamist kogenud korduvalt ja eri vanuses. Kõige rohkem oli seksuaalset väärkohtlemist kogetud vanuses 12–15 aastat (33,1 protsenti) ja 16–18 aastat (31,8 protsenti), kõige vähem vanemana kui 20 aastat (8,6 protsenti).
«... Olin 15 ja polnud veel kedagi isegi suudelnud. See inimene oli 21. Ta suudles mind vastu tahtmist ja astus minuga vahekorda isegi peale seda, kui ma talle korduvalt ei ütlesin. Proovisin ka füüsiliselt teda eemale tõugata, aga kahjuks ei olnud mul 15-aastase neiuna ei jõudu ega julgust midagi suuremat teha.»
Seksuaalse väärkohtlemise toimepanija oli ohvrile võõras ligi kolmandikul juhtudest. Sugulast, koolikaaslast ja õpetajat mainis alla kümne inimese. Ligi kaheksal protsendil juhtudest oli väärkohtleja pereliige.
«Lapsepõlves oli ahistajaks peretuttav (isa sõber). Jäime perega tema juurde ööseks. Minu vanemad olid saunas, mina pidin magama minema. Isa sõber andis mulle oma tütre öösärgi ja käskis selga panna. Pärast seda pani käe jalgevahele ja hõõrus seda seal. Olin 5-aastane.»
Seksuaalsel vägivallal on ohvrile loomulikult hävitav mõju. Tõmbutakse endasse, kahaneb huvi seksuaalelu vastu, tekivad alaväärsustunne, masendus, depressioon, unehäired, tuleviku suhtes tuntakse abitust, võidakse hakata kahtlema seksuaalses orientatsioonis, tekkida võib seksuaalne riskikäitumine.
«Kui inimene on noorena midagi hälbivat kogenud, siis võib ka temast endast sirguda inimene, kes hakkab hälbivalt käituma,» ütleb Merilin Tkatšenko. «Oluline on see, et juba noorena saadaks aru, mida võib teha ja mida mitte. Mis on normaalne ja mis ei ole.»
«Abi võib olla kas või sellest, kui inimesed julgevad kogetust rääkida. Siis söandataks minna ka abi otsima psühholoogi või politsei juurde,» märgib Kärt Kinnas ning tunnistab: «Ma ei teadnudki, et on olemas kohad, kust saab kohe abi ja kuhu saab kohe pöörduda. Ei saa ju eeldada, et vägistatu läheb hakatuseks Google’isse otsima, mida edasi teha.»
«... Väga rasked aastad järgnesid. Lasin ennast täiesti käest ja arvasin, et ei ole mitte midagi väärt. Aga ma õppisin elama ja üle saama, sest muud ei olnud teha. Muidugi kaalusin ka tol ajal üldse endalt elu võtmist, aga olin tugev.»
«Uurimusest tuli välja, et väga paljud ohvrid ei pöördu kuhugi,» nendib Tkatšenko. «Vägistatud naine ei julgegi ehk kohe politseisse joosta …»
«Väga suur osa on ohvri süüdistamisel,» sõnab Kinnas. «Inimesed ei söandagi kuhugi pöörduda. Kui oled naine, siis oled ise süüdi. Miks sa käisid siis seal peol? Aga miks peaks jätma naine elamata oma elu lihtsalt selle pärast, et on inimesi, keda pole kasvatatud õige maailmapildiga?»
«… Lihtsalt aastaga olen leppinud, et täielikult ei saa sellest kunagi üle ja kaheksa tundi järjest magamisest võin vaid unistada.»
Vastajate seas oli küsitluse korraldajate tuttavaid ja koolikaaslasi. Just nende lugudega oli väga raske toime tulla.
«Minu jaoks varises kogu maailm kokku. Tundus, et ei saa mitte kedagi usaldada,» tunnistab Merilin Tkatšenko. «Sa käid lihtsalt ringi ja kunagi ei tea, kes võib vastu tulla. Sa ei tea, mida nad on kogenud. See on kurb ja ränk. Aga sellest tuleb rääkida, tuleb kõiki innustada abi otsima!»
«Tundsin ära mitme sõbra loo,» lisab Kärt Kinnas. «Sellest ei julgeta aga enamasti rääkida, isegi mitte kõige lähedasemate sõpradega. Süü- ja häbitunne on nii suured. See on nii kurb.»
Foto: Marko Saarm
KOLM AUHINDA
Viljandi gümnaasiumi õpilaste Kärt Kinnase ja Merilin Tkatšenko haridustehnoloog Marika Anissimovi juhendamisel valminud uurimus «Ahistamine ja seksuaalvägivald ning nende mõju vaimsele tervisele» pälvis õpilaste teadusfestivalil kolm auhinda: sotsiaalministeeriumi, Tallinna ülikooli ja Eesti noorte teaduste akadeemia eriauhinna.
Žürii hinnangul olid selle uurimuse tulemused jahmatavad. Küsitlusest selgus, et seksuaalse väärkohtlemise ohvreid on palju ning selle mõjud vaimsele tervisele väga rasked. Eelkõige on kogetud alaväärsus- ja süütunnet ning tõmbutud endasse. Samuti on ohvritel diagnoositud ärevushäiret, posttraumaatilist stressihäiret ja depressiooni. Enamik ohvritest ei ole otsinud professionaalset abi.
21. korda teokssaanud konkursile esitati 174 uurimistööd 60 koolist, neist 30 põhikooli- ja 144 gümnaasiumiastmes. Komisjon tegi lõpliku valiku teise vooru pääsenud 83 töö seast.
PALUN LÕPETA!
"... Ta hakkas käperdama, ütlesin ei ning et mu sõbranna on siin kohe kõrval, palun lõpeta. Ta jätkas, proovis mu pükstesse kätt panna (millega lõpuks hakkama sai), katsus rindu, ma jätkuvalt eitasin ning proovisin ära rabeleda … Selleks hetkeks olin tardunud, ma ei suutnud uskuda, et see juhtub, jälle, mida põrgut. Proovisin veel, ütlesin ei, et ma tahan lõpetada, minna lihtsalt magama, päriselt, aitab ka. Ta surus oma näppe mulle suhu, hoidis neid seal, haisesid suitsu järgi. See hetk tuleb alati igasuguse suitsu haisu peale mul tagasi mällu. Ta oli korraga justkui mu kogu keha peal, mu käed olid kinni, mu jalad olid kinni. Ta suutis end mu sisse panna, kuigi voodis oli kitsas, kuigi ma olin nii pinges ja hirmul, kõigest hoolimata … Ma süüdistasin end nii pikalt, siiani süüdistan."Üks ohvritest
TEATA AHISTAMISEST
Politsei möönab, et ohvrid ei pruugi enamasti abi otsida. Näiteks põhjusel, et tuntakse valehäbi, või siis ei peeta juhtunut kuigi tähtsaks. Vähem on neid, kes ei tea lihtsalt, kuhu pöörduda. Kui ahistamine ei ole füüsiline, kaheldakse teinekord, kas on üldse õige politseisse pöörduda.
Politsei menetluses on sagedamini sellised ahistamisjuhtumid, kus üks pool soovib suhet lõpetada, teine aga ei ole sellega päri ning hakkab partneri tagasisaamise nimel meeleheitlikult võitlust pidama. Seda paraku kaheldavate meetoditega: järjekindlalt teise inimesega kontakti otsides, tema ukse taga käies, talle sõnumeid saates ning jättes reageerimata korduvatele palvetele teine rahule jätta.
Kriminaalpolitseinike lahendada on tihemini raskemad väärkohtlemise juhtumid, mille puhul on kedagi seksuaalselt ära kasutatud. Vähem jõuab politseini teateid sellest, kui kedagi on verbaalselt ahistatud, näiteks kellelegi seksuaalse alatooniga kohatuid märkusi tehtud.
Mis tahes viisil kellegi seksuaalset ahistamist ei tohi aga tähelepanuta jätta. See annab ahistajale signaali, nagu ta ei olekski midagi valesti teinud, ja tekib karistamatuse tunne. Ka võib ahistamise intensiivsus samm-sammult kasvada, samuti võib kasvada ohvrite ring.
Kui kedagi on seksuaalselt ahistatud, tuleb sellest kõhklemata politseile teada anda. Kahtluse korral, kas juhtunu on midagi, mille pärast saab politsei menetlust alustada, on kõige lihtsam ja mugavam konsulteerida veebipolitseinikega. Nendelt saab abi ja nõu ka juhul, kui juhtunu mingil põhjusel süüteoks ei kvalifitseeru. See aga ei välista politsei sekkumist – ohtu saab politsei tõrjuda ka siis, kui ilmneb, et kuritegu ei ole toime pandud. Samuti saab veebipolitseinik anda nõu, kust leiab ohver tuge, et ahistamisega kaasnevatest üleelamistest taastuda.
ABI
Lapsed, keda on seksuaalselt väärkoheldud, saavad abi sotsiaalkindlustusameti lastemaja numbril 116 111 või kirjutades aadressil info@lasteabi.ee.
Igaüks saab nõu küsida leheküljel seksuaaltervis.ee, kus küsimustele vastavad arstid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad ja noortenõustajad.
Hädaohu korral tuleb viivitamatult pöörduda politseisse, helistades hädaabinumbril 112.
116 006 on sotsiaalkindlustusameti ööpäevaringne tasuta ohvriabi kriisitelefon.
1492 on Eesti naiste varjupaikade liidu ööpäevaringne tasuta tugitelefon naistele, kes on kogenud vägivalda