freedom
Alasti rahvas, tasuta baarid ja totaalne vabadus
FOTO: Juhani Särglep
17-21 minutit
Tuleb mis tuleb, meie hoogu maha ei võta ja end tagasi ei hoia, otsustasid Katri ja Juhani.
4. oktoober 2019, 8:10 10 min lugemist
Ohjeldamatu orgia? Narkopidu? Ellujäämisretk? Purgatoorium? Salapärane sündmus Burning Man seob kümneid tuhandeid osalejaid, huvilisi on aga miljoneid ning müüte levib metsikult. Arter uuris kolmelt sealt värskelt naasnud eestlaselt, mis kohapeal tegelikult toimub.
Tellijale
Liginev kogu meenutas ufot. Hõbedaselt helkiv, kuid siiski inimesekujuline moodustis.
«Tüüp oli ihualasti ja üleni hõbedaseks värvitud,» muljetab reisifänn ja antropoloog Ivo Tšetõrkin. «Jäime tükiks ajaks vestlema – jumala tšill tüüp! Tema oli juba 26. korda Burning Manil, mina esimest. Selle sündmuse võtabki kokku piiride totaalne puudumine! Enda tulevikule mõeldes oli see isegi veidi hirmutav.»
Vabadus olla see, kes tahad
Sotsiaalmeediastaarid Katri Palm ehk Katrikats ja Juhani Särglep sõitsid samuti Burnile esimest korda. Nad lõid nagu Tšetõrkin kampa eestlaste pundiga, kes ehitas kohapeal uhke siilikujulise kunstiauto-installatsiooni. Noori kannustas soov asja õnnestumisse oma panus anda ja käed külge panna, samuti uudishimu.
«Ma usun, et keskmine eestlane tunneb ennast seal alguses väga halvasti,» naerab Juhani. «Et kuidas sa lihtsalt kõigiga räägid?! Toimub liiga palju, igal pool paljad inimesed, geid, seelikutes mehed... Aga nad kõik on ühel sagedusel. Seal toimub midagi maagilist.»
«Inimesed käivad ringi nagu kunstiteosed, mis ületavad kõiki fantaasiapiire,» kirjeldab Katri. «Aga see pole stiilipidu. Sul on vabadus olla just see, kes sa oled unistanud olla. Iga päev võid mõelda endale välja uue playa-nime ja kehastuda ümber. Või käia täiesti suvalise T-särgiga, mingit vahet pole!»
Kats ja Juhani kogesid, et alastuse tähendus muutub utoopilises ja isoleeritud mängumaailmas täiesti. Eesmärk pole ennast eksponeerida: «Paljad ollakse, et kogeda, mis tunne see on.»
Noored ise eelistasid radikaalset vabadust kasutada kõige pöörasemaid kostüüme valides. Kuid fantaasia kõrval mängib riietuses rolli ka praktiline pool. Temperatuur küündib päeval 40 kraadini ja öösel võib kukkuda miinustesse. Seetõttu peavad korraga käepärast olema nii kasukas kui ka bikiinid.
«Ja tolmumask, sest kõrbes ellujäämine pole nali,» räägib Juhani. «See on vägev elamus, aga füüsiliselt raske, tervis peab korras olema. Vahemaad on ka jube pikad – liiklemiseks tasub hankida jalgratas, väntamist tuleb kümneid kilomeetreid päevas.»
Surma lähedus
Sündmus leiab aset ekstreemsetes, isoleeritud kõrbetingimustes ning korraldajad hoiatavad: oma elu eest vastutad sa ise! Huvitaval kombel ei heiduta see publikut sugugi, otse vastupidi – surma lähedus teeb meeled erksaks.
Võimalusi eluga hüvasti jätta jagub siin ohtralt. Lihtsaim on tavaline veepuudus, kuid USA uudisteportaalide kinnitusel on ette tulnud ka liiklusõnnetusi, enesetappe ja kõike muud.
Jermaine Barley (22) poos end üles ja hulk möödujaid pidas kõlkuvat laipa julge kunstiteose osaks. Rõõmsameelne loovhing Aaron Mitchell (41) jooksis põlevasse seina ja hukkus tules. Katherine Lampman (21) hüppas liikuvast kunstibussist välja, et templisse minna, maandus aga nii õnnetult, et kaotas sekund hiljem elu sama sõiduki rataste all. Roolis olnud sõber Randy Emata näeb tänaseni õudusunenägusid. Nägus, blond ja täies elujõus Shane Billingham (33) leiti peojärgsel hommikul telgist surnuna. Need on vaid mõned nimed rahvusvahelisest meediast. Burning Manil lahkub hinnanguliselt viis hinge sündmuse kohta.
Korraldajad ei pigista silma kinni ega vaiki elu tumedat külge maha, pigem vastupidi. Burning Man polegi üksnes pidu, vaid alternatiivse eksisteerimise vorm. Kõrbesse püstitatakse tohutu tempel – see traditsioon sündis hukkunud sõbra mälestuseks. Iga külaline võib sinna kaasa tuua oma leina, kaotusevalu ning kõik maha surutud tunded välja elada.
«Aga see on päris ekstreemne,» meenutab Katrikats emotsionaalselt. «Templisse olid toodud haiglavoodid, laipade pildid, uppunud... Mulle oli see hästi intensiivne kogemus, mis poeb hinge. Väga hull! Inimesed reaalselt nutavad seal.»
Templi põletamise tseremooniale otsustasid noored mitte minna, kahe aasta eest isa kaotanud Katrile tundus see liiga karm. «Sain aru, et ma pole veel valmis, et osaleda kõiki haaravas leinas. Keegi ei räägi, kuuled vaid tule praksumist ja tunned piiritut kurbust.» Mehekuju põletamine on täiesti teine äärmus – ohjeldamatu pidu ja rõõm. Enesetapjate suhtes ollakse siiski väga valvsad. «Meie vaatasime põlemist mega lähedalt. Kõik pidid maas istuma, et oleks parem ülevaade ja keegi ootamatult tulle ei jookseks.»
Enesetapurisk suurenevat ka kõrbemaailmast tavaellu naastes: korraga tundub kõik nii hall, kuri, ahistav ja mõttetu. «Arusaadav, et reaalmaailm lööb jalad alt ära,» möönab Juhani. «Siin on probleemid. Ja tagasi tulla on raske. Kuid õnneks meie ei kogenud seda nii, vastupidi, saime tohutu inspiratsioonipuhangu, mille tuules edasi purjetada.»
Mis on Burning Man?
- Burning Man pole festival, pigem on see rännak utoopilises linnas. Maailma ebatavalisim suursündmus koondab igas vormis kunsti, pööraseid kostüüme, muusikat ja kõike muud loomingu vallas. Inimesed tulevad sinna otsima vabanemist ja loomingulist kirgastumist, jagamisrõõmu ja kogukonnatunnet, maailma ümbermõtestavat elamust.
- Toimub sügise hakul USAs Nevada osariigis Black Rocki kõrbes. Kunstilinnak rajatakse sõõrina soolajärve põhja, mille välispiir on ligi 37 km.
- Black Rock Citys ei kehti raha, staatus, soorollid ega muud tavaelu nähtavad ja nähtamatud reeglid.
- Kehtivad kohalikud kümme käsku. Näiteks radikaalne kaasamine, eneseväljendus ja üksnes iseendale toetumine, kinkimine, ühine pingutus, kodanikuvastutus, vahetu osalus ja prügivaba elu.
- Korraldajad loovad keskkonna ja võimalused. Kogu sisu – peod, muusika, kunsti, baarid ja restoranid – panevad püsti osalejad ise üheskoos.
- Eraldatud maailm aitab osalejatel jäägitult sisse elada. Kohapeal pole levi ega võimalust välismaailmaga suhelda, üksnes esmaabi. Kõik vajalik ekstreemsetes kõrbetingimustes ellu jäämiseks tuleb endal kaas võtta.
- Pileteid müüdi sel aastal 80 000, hind algab 425 dollarist. Soovijaid on mitu korda rohkem.
- KUULA otse Burning Man'il kohapeal salvestatud saadet REISPASS, kus vahetuid muljeid jagavad Ivo Tšetõrkin ja Terje Toomistu
Hipiorgia
Kui kusagil tantsivad tuhanded alasti inimesed, sünnivad ka lennukad legendid orgiatest ja ülimast seksuaalsest vabameelsusest.
«Eks igas kuulujutus on natuke tõtt,» muigab Katrikats. «Meie sattusime ka ühele sellisele peole, kus ühel hetkel avastasime, et kõik on paljad. Olid näiteks sellised augud, kust saad omad asjad läbi panna ja keegi võõras siis tegeleb nendega.»
Juhani noogutab. Kuid kõik toimib vaba tahte alusel ja igaüks kujundab oma elamuse just nii kuumavereliseks, nagu soovib. «Sama vabalt võid tulla siia koos lastega,» ütleb ta. «See on koht, kus kõik on võimalik. Lähed kaasa, millega tahad.» Kallimaga kahekesi on selles pöörases keerises kindlasti muretum kulgeda.
«Jaa, see on väga vabameelne ettevõtmine,» ei tõtta ka Tšetõrkin müüte kummutama. «Kuid samas on see mäng ja täiskasvanud annavad endale aru, et ei tähendab ei. Seal on täiesti olemas orgiakuppel, kus tehakse seda, millele nimi viitab. Ise ma siiski ei tundud vajadust sinna minna.» Avasüli olid oodatud kõik peale monogaamsete paaride ja üksikute meeste.
«Samas toimub igal suvalisel peol, kuhu tuleb kokku sada tuhat inimest ja joob ennast seeneks, spontaanset paaritumist mitu korda rohkem kui siin.»
Radikaalne iseenda eest vastutamine laieneb Burning Manil selgelt ka suhetele. Kui keegi tahab aga vabameelsuse väravad valla päästa, ega keegi kätt ette pane...
Pilves või purjus
Tavaelu raamidega harjunud inimesed ei suuda osalejate vabadusetaset kuidagi uskuda. «Need tüübid peavad küll kõik laksu all olema,» on sage oletus.
«Ma ütlen ausalt, et kui sa ise seal oled, kõik vilgub ja pulbitseb... Nii ebareaalselt vabastav on olla, et mitte midagi ei ole vaja! Unustad pärismaailma täiesti. Ma olin seal looduse poolest nagu Duracelli jänes kogu aeg,» räägib Katrikats.
Narkootikumid on keelatud ja politsei teeb selle nimel aktiivselt tööd. Kuid Juhani ei välista, et kinnises sõprade ringis võib ikka üht-teist liikvel olla. «Kui keegi midagi teebki, siis mitte selleks, et kaifi saada, vaid selleks, et fiilingut võimendada, kauem vastu pidada ja ennast paremini tundma õppida.»
Noorte sõnul ei paku aineid keegi ja salapolitseinikke kohtab igal sammul. Ka see paljaste tissidega ekstravagantne naine, kes su kõrval tantsib, võib tegelikult korrakaitsjate hulka kuuluda.
«Eks see sündmus ole hipikultuurist välja kasvanud, aga tänapäeva hipid on teistsugused. Pigem seob neid raamist väljas mõtlemise võime kui narkootikumid. Meie oleme ise ka täitsa hipid!» Katri ja Juhani rokkisid väsimatult terve nädala, kuid ei näinud selle aja jooksul ainsatki pilves või purjus pidulist.
«Ma ei taha olla see sinisilmne hipi, kes nüüd kuulutaks: Burning Manil narkootikume ei ole,» muigab Ivo Tšetõrkin. «Black Rock City on Tartu-suurune linn. Nagu Tartus, leidub sealgi kõike. Kuid narkopeo jutud on selge liialdus! Kogukond ei soosi seal nokastanud olekut, oma sõbradki ütleks: hei, see ei ole OK!»
Keskkonna koosmõju tekitab erilise sageduse ja vabadus on nakkav. Inimesed on ekstaatilised, ebareaalne ümbrus pühib minema mured ja piirid, kuid adekvaatsus jääb.
Alkoholiga on lood aga sootuks teised – seda jagatakse tasuta ning baare leidub igal sammul. Piisab naeratusest ja kaasa võetud topsist, kuhu drink panna. Sama lugu on toiduga, kõike kingitakse. Eestlased ise korraldasid populaarseid pannkoogihommikuid, naabrid pakkusid kõigile hot-dog'i ja džinni toonikuga.
«Hämmastav, kui rangelt peetakse selle ülevoolava vabaduse keskel kokkulepitud printsiipidest kinni,» tõdeb Juhani. «Kõrbes ei saa sa kellelegi teisele loota, sa ei jää muidu ellu. Ja kui kõik tagavad ise oma heaolu, on kogu ühiskond heaoluühiskond. Kõike on külluses, võimalikuks saab kinkimise kultuur.»
Tšetõrkini sõnul tekib seal kirglike kinkijate ja niisama nautlejate vahel loomulik tasakaal. «Eks ikka leidub neid, kes tulevad kaks kätt taskus ja ainult tarbivad... Aga soov ise anda kasvab inimestes iga kogemusega võimsamaks ja tuleb ka tavaellu kaasa.»
Pöörane raha ja loovus
Black Rock City ulmelinnak on hiiglaslik multikunstinäitus: sajad installatsioonid, liikuvad art-car'id, igal sammul toimuvad performance'id, kus on nii muusikat, tantsu kui ka kõige meeletumat tsirkuseakrobaatikat.
«Midagi sellist sünnib väga suure raha, pöörase fantaasia ja kõrge kunstilise võimekuse kohtumisel,» kirjeldab antropoloog Tšetõrkin. «Mulle on see mäng kõige suuremas skaalas, mida võimalik ette kujutada. Elamus tekitab otsekui plahvatuse meeltes: saad aru, et kõik on tõesti võimalik! See toob inimestes välja parema poole.»
Kerge käega tuulde loobitavad hiigelsummad on ka kriitikat esile kutsunud. Samuti legendid sellest, et hipide asemel rokivad kunsti vahel new age'i vaadetega miljonärid ning ka kuulsustele on auasi end kohale smugeldada.
«Väga viltu vaadatakse, kui keegi püüab kommertsmaailmavastast ideed rahaks teha,» räägib Tšetõrkin. «Logod kaetakse kinni ja poosetamist ei soosita samuti.»
Mõne aja eest oli vahele jäänud kamp, kes ajas oma osaluste arvelt salaja äri. Muutis Burning Manil osaluse mugavaks, lennutas kuulsa ja rikka rahva kohale, pani neile valmis luksusliku majutuse, kostüümid ja kogu krempli. Kui korraldajad sellest haisu ninna said, blokeeriti rahaahne kamba osalusvõimalus, kuid mainet kahjustavad legendid levivad tänini.
«Jah, pilet pole odav ning soovijaid on kümneid kordi rohkem, kui mahub, kuid see ei ole põhimõtteliselt privilegeeritud seltskonna pidu. Kes tõesti tahab ja on valmis panustama, leiab ka võimaluse siia jõuda,» rõhutab reisigurmaan. Piletihinnast toetatakse kunstiprojekte, mida muidu iial ei sünniks. Kohapeal kulub null dollarit.
«Seal ei ole ainult pidu, see sündmus avardab maailma igas mõttes,» muljetab Katrikats. «Palju lahedaid workshop'e, loenguid, tegevusi – me õppisime seal mega palju. Kuid sa ei saa minna kohale ja oodata, et keegi lõbustaks sind. Pead ise härjal sarvist haarama ja panustama – ise osaledes saad ka elamuse.»
Tuhandeid osalejaid Burning Manil seob isevärki vendlus ja seda, mis kohapeal täpselt toimub, igas detailis kõrvalistega ei jagata. Kas see on samamoodi nagu Nevadas 800 km eemal – mis juhtub Las Vegases, sinna ka jääb?
Saladuseloori osalejate sõnul kunstlikult siiski ei hoita. Pigem vastupidi, kohapealset mõtteviisi soovitakse ka maailma peegeldada. Levi täielik puudumine tingib aga selle, et muljed lähevad lendu alles järellainetusena ning teatavat salapära see muidugi külvab.
«Lase elul ennast mõnusalt kanna ja pane fomo kõrvale,» soovitab Tšetõrkin talle omase eluterve optimismiga. «Ma ei usu, et nägin veeranditki sellest, mis toimus. Kuid mul oli tunne, et olen kogu aeg õiges kohas. Nagu Alice Imedemaal – iga aeg on teeaeg.»
Prügivaba pidu
Mitte mingit jälge endast maha jätta ei tohi! See on üks kümnest käsust, mida kinnitavad sajad fototõestused – kilomeetreid piinlikult puhast kõrbeala. Iial ei usuks, et sealt käis äsja üle 80 000 pidulist.
«Viimane kui üks juuksekarv korjati kaasa ja harjaga käisime kogu laagriplatsi väga hoolikalt üle,» räägib Katrikats. «Pärast tulevad veel vabatahtlikud pikas kolonnis. Rahvuspark jääb maha täpipealt sellisena, nagu see enne oli.»
Päris nii idealistlikuna projekt siiski ei realiseeru: et kõrbes ellu jääda, ostavad kõik saabujad kaasa meeletul hulgal kraami, ning ehkki ülejäänu ei kuhju kõrbeväljadele, kusagile see tõenäoliselt siiski maandub. Loota tasub võimalikult suurele taaskasutusele. Vähemasti rataste puhul toimib see edukalt – kosmilise romula asemel tehakse rattad korda ja renditakse järgmisel aastal taas külalistele. Suur osa aga annetatakse Aafrika lastele.
«Tabasin end mõttelt, et mis piirini see läheb, et mingit jälge maha ei jäeta,» lausub Tšetõrkin. «Üks ei lase piiskagi vett maha kukkuda, samas kõrval on kaheksajalg, mis purskab iga tund taeva poole. Ka kümned kohapeal ehitatud skulptuurid põletatakse ära… Kuhugi see siiski jälje ju jätab.»
Kui idealistlik vaade ka lõpuni ei kehti, teeb see iga osaleja siiski keskkonnateadlikumaks ja looduse suhtes hoolivamaks.
Ausam ja tänulikum
Burning Mani legendide põhjal sama inimesena sealt tagasi ei tulda. Mis siis muutub?
«Paari sõnasse nii suurt sisu ei taanda, aga sa muutud paremaks inimeseks,» leiab Tšetõrkin. «Mina tajusin, kuidas läksin enda suhtes ausamaks ja emotsionaalsemaks. Endale valetamine ja tunnete allasurumine jäid seljataha.»
«Mind valdas tohutu tänulikkuse tunne,» räägib Katrikats emotsionaalselt. «Mõtlesin: ju ma olen elus midagi õigesti teinud, et midagi sellist kogeda saan! Nutt tuli peale. Ma ei suutnud uskuda, et see kõik on päriselt.» Midagi nii võimast koges kaunitar enda sõnul esimest korda elus. Sa ei pea kartma olla vaba ja teistest erinev. Burning Man tegi väga selgeks, et kõik ongi võrdsed. Keegi pole väärtuslikum selletõttu, et tundub rikkam, ilusam, noorem või andekam. Parimaid asju ei looda mitte konkureerides, vaid koos. «Eemalt paistab see kinnise ringi üritus ja ma ise uskusin ka, et küllap tehakse külalistel mingit vahet, aga seda ei ole, tõesõna ei ole!»
Juhani sõnul on teda alati tõmmanud vabadus, kuid nüüd on tal ka kogemus, mis tunne see on. «Ma tean, kuidas hing vabaks saada ja reeglitest üle vaadata. Usun, et oskan seda tunnet ka hiljem taasluua.» Samuti tegi elamus talle puust ja punaseks lihtsa elutõe: mida annad, seda saad. Kui oled ise maailma vastu hea ja tahad eeskätt anda, saad sama mõõdu ja protsentidega tagasi. «Sama mõtteviisi tahan rakendada ka tavaelus. Ellu mahub palju rohkem vabadust, kui endale lubatakse.»
