ford

Värske Ford Fiesta on igati kobe sõiduriist. Kindlasti mitte odavaim omasuguste seas, aga korralikult tehtud ja endiselt kõigile eeskujuks, kui jutuks tuleb juhitavus ja sõidumõnu.

Vana Tartu-Võru maantee ehk Postitee on mahasadanud lumest hoolimata puhas ja kuiv. Äge! Üks Eesti ägedamaid teid on alati olnud autode proovisõitudeks tõotatud maa. Ent nüüd, pärast hiljutist põhjalikku remonti on sajanditevanune Postitee paremas korras kui kunagi varem ning oleks patt jätta selle tõusud, langused ja käänakud uue põlvkonna Ford Fiestaga läbimata. Sest ühest küljest täiesti tavaline väikeauto Fiesta on mitmes mõttes eriline.

Juba kasvõi sellepärast, et eelmise põlvkonna Fiesta kujunes neljameetriste autode seas juhitavuse etaloniks. Pealegi võideti just uue generatsiooni Fiestaga mullu kaks autoralli MM-tiitlit ning suure panuse andsid ka meie Ott Tänak ja Martin Järveoja.

Muidugi, ralliauto sarnaneb seeriasõidukiga üksnes väliselt ja ega Fiesta uudsuski eriti silma hakka. Laias laastus sarnaneb disain eelmise, 2008. aastal debüteerinud põlvkonna omaga. Aga eks ole ka järjepidevusel oma väärtus. Kõige selgemalt tulevad erinevused esile tagantvaates: kui 7. põlvkonna Fiestal jooksid tagatuled mööda C-piilarit üles, siis uuel, 8. põlvkonnal on tuled kaheosalised ja horisontaalsed, ulatudes ühelt poolt kaugele autoküljele, teisalt aga tagaluugile. Ja vormid on ehk pisut vähem ümmargused, kandid pisut rohkem rõhutatud.

”

Healoomuline alajuhitavus annab vähem kogenud juhile kindlustunde ja meeldib tegelikult ka staažikamale sohvrile.

Postitee kuulsus põhineb paljuski Liiva-Karilatsi seitsmekilomeetrisel lõigul. Nõukaajal sõideti seal tihti ralli kiiruskatseid, hilisematele autodele muutus tee juba liiga kiireks. Sealsed kurviga trampliinid, kus künkaharjal sõidusuund muutub, toovad juhitavuse head ja vead kohe esile. Pole vaja isegi meeletult kihutada, legaalsest tempost piisab.

Mõnusalt alajuhitav

Kohe esimese asjana selgub, et mõõdukal kiirusel on Fiesta veidi alajuhitav. Niisugune healoomuline alajuhitavus annab vähem kogenud juhile kindlustunde ja meeldib tegelikult ka staažikamale sohvrile. Auto tahaks justkui öelda: „Ma suudan sinu soove täita küll, aga kui sa veel kiiremini tahad liikuda, pead ka ise rohkem panustama.” Kiiruse suurenedes ei asendu healoomuline alajuhitavus pahaloomulisega, auto ei hakka omatahtsi kurvis otse minema. Küll aga võib tunda, kuidas tagasild hakkab suunamuutustele tasapisi kaasa aitama. Justkui tagarattadki pööraksid ja aitaksid autol juhi soovitud trajektooril püsida.

Tee kõrgeimat punkti märkival trampliinil viskan korra pilgu spidomeetrile – liiklusseadusega lubatud piir on peaaegu käes. Aga künkaharja vasakkurvi läbib Fiesta nagu mööda rööpaid. Mida veel tahta? Tegu on ikkagi peavoolu pereautoga. Täiesti tavalise, võiks isegi öelda alamotoriseeritud sõidukiga. Proovisõidukit viib edasi Fordi kolmesilindrilise üheliitrise jõuallika nõrgim, sajahobujõuline versioon.

Teemüra häirib kõrva

Topeltsiduriga kuuekäiguline automaatkäigukast on samuti kõike muud kui sportlik. Kui automaatikaseadmete käitumist ühe sõnaga iseloomustada, võiks see sõna olla „mõtlik”. Või isegi „uimane”. Tehnoandmete põhjal kulub paigalstardist 100 km/h saavutamiseks tervelt 12,2 sekundit. Postitee mägisem osa lõpeb Karilatsi kandis, aga kurve jätkub ka lõuna poole edasi liikudes. Ihamaru kandis lõpeb remonditud lõik ja saab hinnata vedrustuse käitumist mugavuse seisukohast. Üldiselt pole viga, kompromiss on mõistlik.

”

Käänulistel teedel kaassõitjatele praktilisi käepidemeid pole laeserva pandud ja riidenagid asuvad peaaegu keset lage.

Küll hakkab häirivalt kõrva tõsiasi, mis jäi enne sõiduvaimustuse varju. Teemüra kostab sõitjateruumi üle mõistuse valjult. Inimene, kellel on hea muusikaline kuulmine ja üksikasjalik arusaam teedeehituses kasutatavatest materjalidest, suudaks ilmselt kõrva järgi öelda, millisest riigist toodud ja kui jämedat killustikku on parajasti käsil oleva teelõigu pindamiseks pruugitud.

Keskmine, Titanium-varustus sisaldab peaaegu kõike vajalikku. Aga kui natuke ringi vaadata, hakkab silma ka kohti, mille pealt kokku hoitakse. Käänulistel teedel kaassõitjatele praktilisi käepidemeid pole laeserva pandud ja riidenagid asuvad peaaegu keset lage. Meie kliimas hädavajaliku istmesoojenduse eest tuleb juurde maksta. Interjööri plastpinnad on kohati kalgid ja kõvad ega jäta muljet tippkvaliteedist. Spetsiifilises „uue auto lõhnas” leidub alatoone, mida ma pole juba ammu kohanud. Ma ei julge tagaistet ega pakiruumi just kitsaks nimetada, aga erilise avarusega need samuti silma ei paista. Muide, sama kehtib enamiku selle suurus-, õigemini väiksusklassi autode puhul.

Ent Fiesta on üks väheseid omasuguseid, mida tehakse nii kolme- kui ka viieukselisena. Enamik suurtootjaid on tootmise ratsionaliseerimise nimel kolmeukselise programmist välja visanud. Olles viimased 12 aastat ainult kolmeukseliste väikeautode omanik olnud, tean ma raudkindlalt, et neilgi on oma sihtrühm. Ja kui jõuab müüki uue põlvkonna Fiesta ST (mille 1,5-liitrine kolmesilindriline turbomootor pidavat arendama 200 hj), siis seda ma küll viieukselisena ette ei kujuta. Seda enam et maailma parim ralliauto Fiesta WRC on samuti kolmeukseline.

Kuum soovitus

Praktilisest küljest veel nii palju, et kui keegi Fiestat ostma hakkab, siis esiklaasisoojendust (paketis koos istmesoojendusega alates 275 eurost) soovitan ma küll soojalt... ei, lausa kuumalt. Talvehommikud saabuvad siis hoopis teisiti.

”

Kui automaatikaseadmete käitumist ühe sõnaga iseloomustada, võiks see sõna olla „mõtlik”. Või isegi „uimane”.