fff

Politsei meditsiinivõimekust arendav Heiko Porval: "Minu kreedoks on tunda end mugavalt ebamugavuses"

Kevin Volter

1. juuni 2023, 15:39

Kuula

7:47

Kadrina vallast Sootaguselt pärit Heiko Porval on sündinud meedikute perre. Viieliikmelisest perekonnast neli on Eesti inimeste tervise eest hoolitsemas haiglas ja kiirabis. Peale Kadrina keskkooli lõpetamist 2009. aastal, asus ta õppima Tallinna Tervishoiu kõrgkooli, kus kõigepealt õppis õeks ning hiljem omandas ka terviseteaduste magistrikraadi. Tänaseks on mees siirdunud politseisse, et üles ehitada ja arendada korrakaitsjate elupäästva abi andmise võimekus.

Juba ajateenistuses tegi ta teadliku valiku, asudes parameediku ametikohale. Seda ikka selleks, et minna edasi tööle kiirabisse. Peale kiirabi brigaadijuhi töö, mida politsei kõrvalt teeb ta siiani, oli Porval kuus aastat Põhja-Eesti regionaalhaigla kiirabikeskuses koolitusõde, kus ta viis läbi treeninguid kiirabibrigaadidele. 

Kus kohalt sai alguse teie huvi meditsiini vastu?

Tõenäoliselt on tegemist vanemliku mõjutusega, kuna isa töötab kiirabis tänagi. Seega tundus üsna loogiline jätk olevat, et asun õppima sama eriala. Eks lapsena sai isaga toonases Rakvere haigla kiirabis tööl kaasas ka käidud ja koos sealse personaliga ringi jõlgutud.

Tavaliselt esimene tööpäev jääb inimestele meelde. Kas teil endal midagi sellest meenub?

Tänaseks päevaks kiirabis alustamisest möödas 13 aastat ja selle sisse jääb lugematul arvul teenindatud kutseid ja unetuid öid, midagi spetsiifilist meeles küll enam meeles ei ole.

Aga äkki mõni eriti raske sündmus, mis meelde on jäänud?

Eks esimesed nii öelda tegevusrikkamad sündmused jäävad ikka meelde. Näiteks esimest suurema traumaga kannatanu käsitlust mäletan suhteliselt eredalt. Inimene korrastas majakatust tormi järgselt ja kukkus sealt alla. Väliselt ei olnud patsiendil väga midagi näha, kuid sisemiselt oli väga katki. See oli jah esimene selline suurem trauma, kus üritad anda kõik endast oleneva, kuid silmnähtavalt saad aru, kuidas aeg töötab kiiresti meie kahjuks.

Kuidas hindate praegust kiirabitöö ülesehitust ja korraldamist?

Sellele ma hea meelega ei vastaks.

Kui tavaliselt on nii, et politseinikud leiavad lisatöö võimaluse kiirabis, siis teil läks vastupidi ja meedikuna leidsite end üks hetk politseis töötamas?

Kuidagi elu sättis nii, et 2017. aastal võttis minuga ühendust Põhja prefektuuri kiirreageerija, kes oli üksuse meedik ning soovis hakata tegema koostööd. See tähendas seda, et ma viiksin läbi politsei meedikutele taktikalise meditsiini alaseid treeninguid. Eks kaitseliidu tausta tõttu on ka selle maailmaga suhteliselt palju kokku puututud, kuid politsei poole peal on sees erinevad nüansid. Siis astusin abipolitseinikuks, et mõnevõrra lihtsustada koolituste läbiviimist. Ise süsteemis sees olles, mõistad politseitöö iseloomu ja sellega kaasnevaid nüansse paremini. Kolm aastat tegin seda vabatahtlikuna, kuniks oli võimalik kandideerida tööle PPA-sse sellele suunale, mida ma siis abipolitseinikuna vedasin. Täna töötan politseis arenduseksperdina.

Täna kiirabi tegeleb erinevate asjadega, millest mõne puhul tekib küsimus, kas see on ressursi otstarbekas kasutamine.

Heiko Porval, kiirabiõde ja politsei arendusekspert

Millega PPA arendusekspert siis tegeleb?

Töö seisneb põhiliselt planeerimistegevuses: väljaõppe planeerimine, meditsiinivarustuse planeerimine, sündmuste analüüs ja hindamine esmaabi osutamise vaates. Suures plaanis vaadates arendan koos oma heade kolleegidega politsei esmaabi osutamise võimet. Kogu see tegevus on ikkagi meeskonnatöö, üksi ei teeks midagi ära. Lisaks käin ka perioodiliselt patrullis, et oleks ka reageerija vaade olemas. Muidu kabinetis teed oma arust väga häid plaane, kuid reaalis need ei pruugi rakenduda. Selleks minu enda arvates ongi vaja ka ise väljas käia ja teha tööd reageeriva ressursina. Tööandja poolt otsest kohustust küll pole selleks, aga oma huvi ja enesekriitika tõukavad tagant.

Kui nüüd oma tööd kõrvalt vaatate, millised on need saavutused selle kuue aasta jooksul, mis enim rõõmu valmistavad?

Minu visioon oli see, et kõigepealt hinnata spetsialiseerunud üksuste meedikute meditsiinilist pädevust klassiruumis ning edaspidi teha kõik harjutused võimalikult realistlikult simulatsioonikeskkonnas. Eesmärgiks on tuua inimesed välja mugavustsoonist ning, et harjutataks abi osutamist kõigi meie kasutuses olevate vahenditega otse "põllul". Minu kreedoks on tunda end mugavalt ebamugavuses. Kolmandat korda on toimunud ka jõustruktuuride taktikalise meditsiini kutsemeisterlikkuse võistlused, mille ellukutsumine ja korraldus on ka minu ideest alguse saanud. Viimane võistlus toimus eelmisel aastal kodukandis, Kadrina ja Rakvere ümbruses, kuhu esmakordselt võistluste ajaloos said meedikute tööd uudistama tulla pealtvaatajad. Lisaks kohalikele üksustele olid esindatud ka Poola ja Läti partnerid.

Olles õppinud kahes täiesti erinevas kõrgkoolis, siis kumb oli kergem, kas tervishoiukõrgkooli õendus või politsei õpe sisekaitseakadeemias?

Minu jaoks oli meditsiin kergem. Ei ole midagi ületamatut ka politseikoolis, aga peab mainima, et asju mida politsei oskama peab, on ikka väga palju. Millest omakorda väga palju on spetsiifilisi teadmisi.

Tänu meditsiinile olete teinud väikestviisi ka filmidebüüdi.

Tõsi. Sotsioloog Peeter Vihma filmis kahel aastavahetusel Tallina kiirabi tööd, millest valmis tõesti dokumentaalfilm "Rist ja viletsus." Mina olin tol ajal kiirabis teine liige ning Peeter sõitis kaasa minu brigaadis, kus käis vaatamas, kuidas Tallinna kiirabi kesklinna brigaad tööd teeb. Kõik, kes asjaga kursis, teavad, kui hull tempo on suurte pidustuste ajal esmareageerijatel töötada pealinna tuiksoonel. See oli täitsa äge kogemus iseenesest. Keeruline on öelda, kas oleks veel selliseid dokumentaalfilme vaja, tänane kiirabi töö on selline rahumeelne kulgemine. Täna kiirabi tegeleb erinevate asjadega, millest mõne puhul tekib küsimus, kas see on ressursi otstarbekas kasutamine. Iseenesest oleks hea näidata seda maailma teisest küljest, aga nüüdseks on väga palju seadusi, mis sellist filmimist otse sündmuskohalt piiravad.

Kuidas pingelise töö kõrvalt enda vaimset tasakaalu säilitate?

Kõlab küll klišeena, aga spordi tegemisega. Liikumine aitab väga hästi hoida vaimset tervist, samuti ka lähedastega ajaveetmine. Isiklikult mõjub mulle hästi ka mootorrattaga sõitmine ning lugemine, viimane just siis meditsiinivälist kirjandust silmas pidades. Üritan kodus olles tööasjadest mitte mõelda. Elama peab nii, et kui valve lõppedes uks seljataga kinni läheb, siis see maailm jääb sinna. Aga vahel on ka vaja üksi lihtsalt olemist, sest pidev inimestega töötamine ja murede lahendamine muutub pikapeale kurnavaks, seetõttu hindan vahepeal ka lihtsalt olemist ja mitte millegi tegemist.