Ehitus
KOGEMUS | Vannituba vanasse majja. Kaks kuud paberimajandust, kuu ehitamist ja 25 000 eurot
(72) Vanasse maamajja korralikku ihuharimisruumi ehitada pole sugugi lihtne. Keeruline pole ehitamine, vaid sellega kaasnev bürokraatia. Eesti Päevalehe ajakirjanik Tuuli Jõesaar kirjutab värvikalt, kuidas see nende perel lõpuks õnnestus.
EHITUSELE JÄI ETTE ÜLE 40AASTANE VIINAPUU. Kiskusinseinalt ta võimsa võra maha ja lasin kopal juurestiku väljaampsata. Suur rõõm: taim elas jõhkra kohavahetuse ja talve üle!
Erakogu
“Teate, ma pean teid õnnitlema. Vähesed saavad sellega hakkama,” kostis torust valla ehitusnõuniku tõsine ja pidulik hääl. Tunnustuse teenisin ära sellega, et suutsin vannitoa tarbeks tehtava juurdeehituse projektifailid ise ehitisregistrisse üles laadida.
Olin kõrvust tõstetud ja hõljusin ülejäänud päeva vilet lüües ringi. Tõsi, nõunik lisas, et joonistele oli tal sisulisi märkusi ja paar joonist oleks ka juurde vaja, aga – pagan võtku, mis loevad sisulised puudujäägid selle kõrval, et mul õnnestus läbida ehitisregistri kadalipp!
***
Mõistmaks mu võidurõõmu valla ehitusnõuniku kõne üle, pean kõik algusest peale ausalt ära rääkima nagu Agu Sihvka.
Kui saime joonistamise ja vaidlemisega ühele poole, oli paberil ligi 12ruutmeetrine juurdeehitis.
Pärisin vanaemalt ühes Harjumaa hajakülas vana maja, 1928. aastal ehitatud rõhtpalkhoone, millel pole WCd, rääkimata vannitoast. Maja esikus on kuivkemmerg ja aianurgas saun. Suvel pole viga, aga hiljemalt oktoobris hakkab külm, sellepärast olemegi pool aastat maamajas ja pool linnakorteris. Muidu koliks jalamaid kõige täiega maale elama. Häda on selles, et ehitamisest ei tea me kumbki abikaasaga midagi. Mitu aastat kulus maa ja linna vahet pendeldades. “Kuule, hakkaks ehitamisega ükskord pihta?” murdusin ma mullu sügisel, kui jäine põhjatuul puhus lampkasti luugi vahelt sisse ja kempsutorust üles. Sealt alla visatud paber kippus iilidega üles kerkima ja tuli potikaanega alla suruda.
Pliiats kätte ja joonistama
Vaatasime oma majas ringi ja leidsime, et see on liiga väike, et ühtki tuba ihuharimiseks ohverdada. Seega – majale tuleb jupp juurde ehitada! Võtsime paberi ja pliiatsi ning hakkasime pihta. Esmalt tundus, et paarist ruutmeetrist piisaks. Siis aga lõi silm särama: kui juba läheb juurde ehitamiseks, teeks siis sellise, et ei peaks potil istuma põlved vastu seina ja et ruumi oleks ka korralikule vannile.
Kui lihtne on ühele keskmisele valgekraele ehitusvallas mütsi silmini tõmmata!
Kui saime joonistamise ja vaidlemisega ühele poole, oli paberil ligi 12ruutmeetrine juurdeehitis, milles peale sanitaarruumi oli ka tehnoruum boileri, hüdrofoori ja tulevikus lisanduva õhk-vesi küttesüsteemi jaoks.
Hakkasime ehitajat otsima. Mitmest firmast jäi lõpuks sõelale üks kohalik ettevõte, mis oli selliseid projekte üksjagu teinud ja mille ajalugu äriregistris näitas aastatepikkust stabiilset taset.
Erakogu
Ahhaa ja ohhoo!
Projektijuht tuli kohale, vaatas joonist, kinnitas, et saab aru, mida tahame, ja koostas hinnapakkumise, mis jäi 20 000 euro piirimaile. Esialgu kukkus meil suu lahti. Mis? Nii palju? Vaatasime võrdlevaid pakkumisi ja võta või jäta: ehitise ruutmeetri hind, jumal paraku, kippus ikka selliseks, et kokku tuleks paarkümmend tuhat eurot. Täpselt nii palju saime minu ema pärandusena saadud korteri müügist kolhoosiasulas. Võtsime siis esimese firma pakkumise vastu, vaatasime meile esitatud ridaderohket Exceli tabelit ja tegime tarka nägu. Ah et sinna 300 mm villa? Nonoh, jajah… Ja sinna teise kohta hoopis 100 mm EPSi? Ahhaa, ahhaa…
Mitte tuhkagi ei saanud aru. Kui lihtne on ühele keskmisele valgekraele ehitusvallas mütsi silmini tõmmata! Variante on kolm: veeta sadu tunde ennast ise harides, palgata ehitusjärelevalve või usaldada ehitajat.
Otsustasime, et kuna hinnapakkumise teinud kohalik ehitusmeister on sama firmaga tegutsenud üle kümne aasta ja küla pealt ei olnud kuulda, et keegi oleks tahtnud talle kere peale anda, siis vast saab teda usaldada. Meister kinnitas, et meie millimeeterpaberil joonestusest piisab tööks ja põhimõtteliselt võib kohe pihta hakata, kui tal brigaad vabaneb. Ehituseks kuluvat kuu, kõige rohkem poolteist. Minul terendas juba silma ees, kuidas ma enne jõule oma uhkes aknaga vannitoas vanni võtan ja aknatagust talve imetlen.
Klõps ja valmis? Ei!
Kuna abikaasal oli liikumispuude tõttu võimalik saada valla kaudu eurorahastusest mõne tuhande euro jagu toetust, pühendasime oma ehitusplaanidesse ka valla. Sealt sooviti meile edu ja paluti korda ajada üks pisiasi: esitada ehitusteatis. Lugesin internetist, et erinevalt ehitusloast on see täiesti tasuta ja ehitisregistris digitaalselt ise esitatav. Kukepea, mõtlesin naiivselt. Kohe ilmnes ka, et teatise esitamiseks on vaja teha vannitoa projekt.
Projekteerimisfirmad vastasid hinnapäringutele laias laastus 1500–2000euroste pakkumistega. Pidasime mehega õhtusöögilaua taga nõu. Projekt oleks valla toetusest üle poole ära söönud, aga abikaasa on ju omal ajal ülikoolis joonestamist õppinud. Sellise lihtsa neljakandilise kuudi projektiga peaks ta ju ometi ise toime tulema, arvasin ma.
Ehitisregister on saadetud maa peale karistuseks meie pattude eest.
Mees kääriski käised üles ja hakkas pihta. Asendiplaan, vaade siit ja vaade sealt, mitu õhtut vehkis teha ja saigi valmis. Tõsi, ta tegi projekti käsitsi, mitte joonestusprogrammiga. Valla ehitusnõunik tõstis esiotsa kulmud kõrgele: kuidas, käsitsi tehtud joonised? Siis aga möönis, et tõepoolest ei ole ju üheski määruses nõutud, mis viisil peab jooniseid esitama.
Nende sisu kohta tal suuremat nurinat polnudki, tuli teha paar pisiparandust ja seejärel teataski nõunik, et nüüd võib ehitusteatise esitada, see tähendab jooniste skaneeritud failid ehitisregistrisse üles laadida. Mis saaks olla lihtsam, mõtlesin mina. Igaüks on ju ometi faile manuseks pannud: klõps ja valmis!
Ainult mitte ehitisregistris. Ehitisregister on saadetud maa peale karistuseks meie pattude eest.
Erakogu
Juhend nagu epopöa
Ehitisregistris peavad failid olema nimetatud teatud kindlal viisil. Ei tohi olla näiteks “Kivi talu vaade põhjaküljest”. See ei lähe mitte. Faili nimi peab olema struktureeritud kuueks eri nimeväljaks, mis peavad olema teatud kohtades eraldatud alakriipsudega ja teatud kohtades sidekriipsudega, olenevalt väljast tohib kasutada ainult suurtähti või ainult nii- ja naasugused sümboleid.
Ei saanud midagi aru? Kena, mina ka algul ei saanud. Ehitisregistrisse dokumentide esitamise vormistamise juhend on 12 lehekülge pikk. Ilma naljata. Soovitan selle netist üles otsida ja tudeerida. Proovige, pärast mitut läbilugemist olete võimeline näiteks oma talu kohta ühe failinime õigesti koostama. Kui olete sellega toime tulnud, võtke tass teed või üks naps ja kosuge pisut.
Kui olin veetnud nimetatud kasutusjuhendiga hulga tunde ja enda meelest suutnud koostada õiged failinimed, proovisin faile üles laadida. Ei õnnestunud. Sain järjest veateateid, mis mind meeleheitele ajasid. Kuskil oli midagi valesti, aga mis? Ehk on viga nimeväljal 3? Aga ehk olen ikkagi nimeväljal 5 sisestanud kogemata vaid ühekohalise numbri? Aga äkki tuleb ikkagi konteineri nimes täita ka nimeväli 6, kuigi kohustuslikud on vaid 1, 2 ja 4?
Õhtul, kui laps oli magama pandud, tuli appi ka abikaasa. Luges samuti juhendi läbi ja hakkas oma veel kurnamata pilguga vaatama. Tuli paari hea mõtte peale. “Kuule, aga kui sa täiendasid faile 5–8, siis äkki versiooninumber on vaja vaid neile panna? Proovime!” Ei õnnestunud.
Kus on viga?
Ei jäänud muud üle kui valla ehitusnõunikult abi paluda. Ta palus pisut aega, et mu suurteosed üle vaadata.
“Leidsin! Vaadake, viienda faili nimes kolmandal väljal on teil suure I asemele jäänud väike i,” teatas ta peagi võidurõõmsalt.
“Oh, tänan teid väga! Ma tõesti ise ei näinud!” pahvatasin kurnatusest ülevoolavalt.
“Mis te nüüd! Lihtsalt kogemused, kogemused!” muheles abivalmis ametnik.
Olengi jõudnud oma loo algusse: sain oma kuus faili ehitisregistrisse üles laaditud ja pärast valla menetlusaega võisime lõpuks ometi ehitama hakata.
Ennastki ajas muigama, et suutsin oma pesuruumi ehitamise kohta valmis vehkida neli lehekülge suurepärast kantseliiti.
REPLIIGI KORRAS. Mõistan, et ehitisregistri failinimede süsteem on mugav ja selge suurte projektide puhul, mida esitavad ja loevad inimesed, kellele see on põhitöö. Aga tavalisele inimesele, kes tahab ehitada oma kuuri, teha majale juurdeehitise või renoveerida päritud talumaja, on see jabur ja käib üle jõu. Asjata ei pakuta lausa eraldi teenusena ehitusteatiste esitamist, kus asjatundja võtab dokumentide koostamise ja registriga maadlemise enda peale.
Loominguline seletuskiri
Muide, peale jooniste kuulus projekti juurde veel seletuskiri. Vaatasin seda nõuet ja pidasin jälle endamisi aru. Kuna majandusministri ehitusprojekti nõuete määrus oli seletuskirja sisu koha pealt üsna hämar, otsustasin võtta snitti juba esitatud seletuskirjadest.
Otsisin kohalike omavalitsuste dokumendiregistritest üles mõned näited, valisin ühe tuntud arhitektuuribüroo koostatud eramu ümberehituse projekti juurde kuulunud seletuskirja ja lasin selle näitel sõrmedel käia. Ennastki ajas muigama, et suutsin oma 12ruutmeetrise pesuruumi ehitamise kohta valmis vehkida neli lehekülge suurepärast kantseliiti.
Kirjutasin, et nimetatud sanitaarehitis asub merepinnast 24 meetri kõrgusel (viide maa-ametile), et ehituseks ei tulnud muuta krundi vertikaalplaneeringut (st. kopaga mägesid kokku ei lükatud), küll aga tuli välja juurida kultuurtaimestikku (Vitis vinifera, viinapuu), mis jäi ehitusele ette. Tuleohutuse peatükis otsisin välja igasugused tähtsalt kõlavad arvud (tulepüsivusklass on TP-3 ehk tuldkartev ja eripõlemiskoormus alla 600 MJ/m²) ja märkisin, et tulekahju korral toimub suitsueemaldus ventilatsiooni ja avatava akna kaudu. Äärepealt oleksin veel lisanud, et mu peldikule pole planeeritud lennuvahendite maandumisplatsi ja üleujutuse korral toimub evakuatsioon akna kaudu ja kummipaadiga, aga hakkasin pelgama, et liiga uljas sõnaseadmine võib loa saamist takistada.
***
Kokku võttis ehitusteatise jaoks dokumentide valmistamine ja vormistamine meil üle paarikümne töötunni, mis jaotus vallaga konsulteerimise ja menetlemistähtaegade tõttu kuu aja peale. Tsirkust jälgis kõrvalt meie ehitusettevõtja, kes kinnitas, et on valmis jalamaid pihta hakkama, niipea kui pererahvas paberid joonde saab. Paar korda mainis ta ettevaatlikult, et kui me nende dokumentidega ei jahmerdaks, oleks tal juba pool vannituba valmis, aga kuna me tahtsime kõik õigesti teha, polnud midagi parata. Lõpuks selguski, et vannitoa paberimajandus võttis sama kaua aega kui selle valmis ehitamine.
Järgmises osas: hakkamegi pihta! Mida teha, kui uus lagi kohe tilkuma hakkab ja kolm eksperti annavad kõik erinevat nõu, kuidas viga parandada? Kuidas saada vannituppa 150kilone vann, kui see vanaaegsest ukseavast sisse ei mahu?