donetsk

donetsk


INTERVJUU | Donetski ajakirjanik: mulle kirjutati, et nad murdsid mu sõbra selgroo ja vägistasid mu sõbranna

 (140)

Taavi Minnik






Vaade „Izoljatsija” laagri siseõuele.


Vaade „Izoljatsija” laagri siseõuele.

Telegrami-kanal Donetskii Traktorist


Selle aasta algul vapustasid Venemaal ja Ukrainas paljusid internetti lekkinud fotod Donetski „rahvavabariigis” asuvast koonduslaagrist „Izoljatsija”, sest midagi nii jõhkrat pole Euroopas nähtud Stalini ja Hitleri aegadest saati.

See kõlab uskumatult, kuid aastal 2021 tegutseb keset Euroopat koonduslaager, milles toimuv meenutab kõige pimedamaid aegu ajaloos või kõige räigemaid õudusfilme ning milles toimuva pärast ei „väljenda muret" paraku ei Euroopa poliitikud ega arvukad inimõiguste eest võitlejad. Taavi Minnik vestles sellest Donetskist pärit uuriva ajakirjaniku Dmitri Durneviga.

Ajakirjanik Dmitri Durnev.


„Rahvavabariigid" Ida-Ukrainas on eksisteerinud juba peaaegu seitse aastat. Millest nad üldse elavad?

Nad elavad Venemaa majandusabist. Venemaalt saadetakse iga kuu miljardeid rublasid, mille eest makstakse ära pensionid ning ametnike ja sõjaväelaste palgad. Kogu elu keerleb selle ümber.

2014. aastal lootsid Donetskis ja Luganskis paljud, et nüüd tulevad sarnased palgad ja pensionid nagu Venemaal. Kuidas seal tänapäeval inimesed elavad?

150-dollarist (126 eurot) palka loetakse suurepäraseks. Pensionid on praegu umbes 80 dollarit (67 dollarit) kuus.

See on umbes sama, mis Ukrainas?

Ei, vähem. Venemaa üritab midagi ära teha, nelja-viie aasta jooksul oli plaan tõsta elatustase umbes samale tasemele nagu kõrval olevas Rostovi oblastis.

Viimase kahe aasta jooksul on tugevasti tõstetud ametnike palku, mul on endal tuttavaid, kes töötavad Donetskis osakondade juhatajatena erinevates ametiasutustes ja nende palgad on nagu Venemaal, millega nad on väga rahul. Keskastme juhid, nagu osakondade juhatajad ja miilitsakaptenid saavad kuus 35 000 kuni 40 000 Vene rubla (394 kuni 451 eurot). Heaks palgaks loetakse Donetskis 13 000 Vene rubla (147 eurot). Kohalikud arstid ja õpetajad saavad umbes 20 000 rubla (225 eurot). Kaevurid ja tehasetöölised saavad umbes 5000 kuni 8000 rubla (56 kuni 90 eurot) kuus.

Vaade Donbassis asuva Novhorodske linna ellu.
REUTERS/Gleb Garanich


Kui Donetskis inimestega rääkida, siis mitte keegi ei räägi poliitikast, kõik räägivad ellujäämisest ja rahast. Sel aastal ootasid kõik palgatõusu, mida neile lubati, kuid seda ei tulnud ja selle asemel tõsteti 20% kommunaalmakseid.

Samas on kommunaalid Donetskis ikka mitu korda madalamad kui Rostovi oblastis Venemaal. Selle pärast on paljudes peredes nii, et isa töötab Venemaal ja saadab koju raha ning näeb perekonda paar-kolm korda aastas. Majanduslikult aktiivsemad inimesed on ära sõitnud ning Donetskisse on suures osas jäänud vaid pensionärid.

Mis sai Ukraina oligarhide varadest Luganskis ja Donetskis?

Kõik võeti ära. Näiteks oligarhid Taruta, Gaiduk ja Mkrtšjan kontrollisid suurimat metallurgiaettevõtet Donbassis ISD-d. Gaiduk müüs õigel ajal oma aktsiad maha, ülejäänud kaks pidid oma osa tühise summa eest loovutama venelastele. Samamoodi võeti kohalikult oligarhilt Nusenkiselt ära „Donetskstal", suurim mustmetallide tootja.

Praegu kontrollib neid ettevõtteid ja regiooni majandust FSB läbi Lõuna-Osseetias registreeritud ettevõtte „Vneštorgservis". Formaalselt juhib seda endine Irkutski oblasti asekuberner, kes on samaaegselt ka nn Donetski Rahvavabariigi asepeaminister. Tema alluvuses on umbes 150 Venemaalt saadetud spetsialisti, kes istuvad endises Donetski oligarhi Ahmetovi peakorteris ja kelle ülesandeks on Donetskis venelaste poolt ülevõetud ettevõtteid hallata.

Mul oli võimalus suhelda endise Donetskis paiknenud Ukraina julgeolekuteenistuse SBU „Alfa" eriüksuse juhi Aleksandr Hodakovskiga, kes venelaste poole üle läks. Ta ütles mulle omavahel, et venelaste eesmärk on, et Donbassi ettevõtteid korraga pankrotti ei lastaks, vaid et seda tehtaks vähehaaval nii, et Venemaa saaks tasapisi Donbassist oskustööjõu ära viia.

Ma kaldun teda uskuma. Ukraina ajal oli Donbassi majandus üles ehitatud nii, et söe, koksi ja metallitootmine toimus ühe korporatsiooni sees, nii et ettevõttesiseselt müüdi seda ühtede hindadega ja ettevõttest välja läks valmistoodang juba teise hinnaga. Tänu sellele, et need omavahelseotud kolm operatsiooni toimusid ühes ettevõttes ja kasutada oli Mariupoli sadam, mille kaudu metalli välja vedada, siis Donbassi metallurgiatööstus oli võrreldes Venemaa omaga kasumlik. Venelased lootsid kuni 2018. aastani, et Lugansk ja Donetsk on võimalik nende tingimustel uuesti Ukraina koosseisu viia, kuid kuna sai selgeks, et ukrainlased sellega nõus pole, siis otsustasid venelased Donbassi tootmisahela ära tükeldada.

Nüüd tuuakse ettevõtetesse tooraine Koola poolsaarelt, mitme tuhande kilomeetri kauguselt, kuid seda tuuakse niivõrd vähe, et sellega on võimalik ettevõtteid minimaalselt käigus hoida. Veel mitte valmis toodang tuleb vedada Lipetskisse Venemaal, et sellest tehtaks seal malm ja muu sarnane, et mitte langeda sanktsioonide alla. Donetskis pandi aasta alguses kinni kaks suurt metallurgiakombinaati ning kaks koksitehast. Samuti suletakse massiliselt Donbassis kaevandusi.

Donetsk ja Lugansk on praegu just nagu loodud ebaseadusliku äri alustamiseks. Kas seda on venelaste ja kohalike poolt ära kasutatud?

Mitte midagi seaduslikku seal pole, sest „rahvavabariigid" ise on ebaseaduslikud. Enne sõda 2014. aastal ehitati Donbassi kolm suurt sigaretivabrikut. Selleks telliti sisseseade Saksamaalt ja Šveitsist. Seal toodetakse praegu ebaseaduslikult sigarette kirjadega Marlboro, Parliament jne ja müüakse suurte plokkidena maha. Pakkidel on tšehhi ja slovakikeelsed kirjad peal, nagu need oleksid seal toodetud. Donetskisse tehti nende müümiseks isegi duty-free kauplused. Seda tööstust kontrollivad kohalikud kriminaalsed autoriteedid.

Jah, Donbassis käib narkoäri, kuid see pole põhiline. Donbass pole mingi Afganistan, kus sa saad mooniistandusi teha. Selle tõttu käib seal praegu põhiline äri ümber krüptovaluuta. Näiteks Venemaal praegu hoogu koguv skeem krüptovaluuta Prizm-i ümber sai alguse Donbassist.

Luganskis pole krüptovaluuta jaoks piisavalt elektrienergiat, kuid Donetski oblastis asusid kaks suurt soojuselektrijaama, millest Starobeševskaja jäi „rahvavabariigi" kontrolli alla. See oli kunagi mõeldud Mariupoli linna varustamiseks, kuid praegu toodab see elektrienergiat arvukate krüptovaluuta-farmide jaoks. Põhimõtteliselt tegeletakse Donbassis kõige sellega millega Venemaal pole lubatud tegeleda.

Teilt ilmus veebruari lõpus põhjalik uurimus vanglatest ja vangilaagritest Donetski oblastis. Kuidas on võimalik, et Donetskis on ühtäkki nii palju „spioone" ja „diversante"?

Kui Donbassis viidi 2014. aasta kevadel läbi sotsioloogilised uuringud, siis kaks protsenti tahtsid iseseisvat Donbassi, 15 protsenti ühineda Venemaaga ja 60 protsenti jääda Ukraina koosseisu. Seda tehakse selleks, et hoida seda territooriumit lojaalse ning rahulikuna. Sest Venemaa pole viimase 30 aasta jooksul vallutanud nii suurt piirkonda võõra elanikkonnaga- nendel Donbassi aladel elab umbes kaks miljonit inimest.

Korraga istub kinni umbes 500 poliitilist vangi, vahepeal vahetatakse keegi Ukrainaga välja ja võetakse kohe uued sisse. Põhiliselt on need inimesed kõrgharidusega, aga sinna võivad sattuda ka lihttöölised. Vanglad on Donetski oblastis erinevad. Seal, kus on Ukraina-aegsed valvurid, eriti ei piinata ega alandata. Aga on vanglad kus ainult sellega tegeletakse. Inimesi piinavad tavaliselt kriminaalkurjategijad, kellele selle eest lubatakse paremaid tingimusi ja rohkem toitu. See on väga hirmus, mis Donetskis toimub, sest selle käigus murtakse inimesi ja nende saatuseid.

Mul on näiteks tuttav, Pavel Podvezko, kes mõisteti Donetskis 14. aastaks vangi „Twitteri spionaaži" eest. Ta kuulus Facebook'is gruppi „Donetsk on Ukraina" ja tal rippus kodus sellise kirjaga T-särk seina peal. Kogu sõdimise aja jooksul pole ta Donetski piiridest väljas käinud, aga keegi tema külalistest nägi tal kodus seda särki. Teda polnud vaja palju peksta ja piinata ning ta tunnistas kõik üles. Kodunt viidi arvuti minema ja kontrolliti üle kõik kirjavahetused, tema põhiline vestluspartner Facebook'is kuulutati Ukraina luurajaks ja Pašale anti 14 aastat. Räägin vahel ta emaga, ta hoiab poja fotot südame juures ja viib talle iga nädal vanglasse raha ning toitu ja palvetab, et vangide vahetamine Ukrainaga kiiremini toimuks.

On täiesti uskumatuid lugusid. Näiteks on inimene nimega Aleksandr Martšenko, kellele hiljuti mõisteti Venemaal kümme aastat spionaaži eest. Ta võeti kinni Donetskis, kus teda kolm kuud kõvasti piinati ja viidi seejärel Krasnodari krai vanglasse, kuhu tulid need samad isikud, kes teda Donetskis piinasid ning osalesid Krasnodaris tema ülekuulamistel. Martšenko asi on täielikult väljamõeldud ja tegelikult ta ise on Dneprist pärit playboy, kes ostis 2012. aastal Lamborghini Diablo, mis oli mõlkis, ülevärvitud ja vahetatud pamperiga. Ning kuna Donetskis asus firma, mis tegeles selliste autode taastamisega, siis ta saatis oma Lamborghini sinna. Seal seda kaks aastat restaureeriti ja siis ta auto kadus kui algas sõda. Kuid ühel päeval ta nägi telekast kuidas Donetskis separatistid tema Lamborghiniga kiirendusvõistlust korraldavad.

Nüüdseks surnud Aleksandr Zahhartšenko.
REUTERS/Alexander Ermochenko


Ta sai uuris välja, et tema Lamborghini on endale võtnud nn Donetski rahvavabariigi juhi Aleksandr Zahhartšenko „parem käsi", „Taškent" ehk Aleksandr Timofejev. Kui Zahhartšenko õhku lasti ja „Taškent" Venemaale põgenes, siis otsustas Martšenko Moskva kaudu Donetski sõita, et oma Lamborghini tagasi nõuda. Ta läks Donetski MGB-sse ("rahvavabariigi" riikliku julgeoleku ministeerium) ja kirjutas avalduse, et talle auto tagasi antaks. Ta võeti kinni, teda piinati ja ta tunnistas üles, et on Ukraina spioon. 2019 anti talle 10 aastat ja nüüd on ta hädas, sest ukrainlastel pole mingit huvi teda välja vahetada. Selliseid lugusid on palju.

2017. aasta kevadel kadusid kaks minu endist töökaaslast. Neid arreteeriti samal päeval ja sellest kuulsime alles pooleteist kuu pärast. Neid hoiti vangis kaks ja pool aastat. Asi oli selles, et Donetski MGB-sse oli tööle saadetud mingi tegelane Voronežist Venemaalt, kes ei teadnud millega tegeleda ning mõtles välja, et mu tuttavad koguvad Ukraina jaoks luureandmeid kasutades oma auto videoregistraatoreid.

Sel ajal viibisin Moskvas seoses tööga, sest olin tegutsenud Moskovski Komsomoletsi korrespondendina Donetskis. Ning mulle hakkas ligi tikkuma mingi inimene, kes tutvustas end mu koolikaaslasena ja pärast hakkas ta rääkima, et ta sõbrad istuvad mu endiste töökaaslastega samas kambris Donetskis. Ma alguses tahtsin tema kaudu vanglasse pakke saata, aga siis hakkas ta mind ootamatult pommitama infoga, et Donetskis istub 3700 inimest vangis spionaaži ja 2400 diversiooni eest.

Nii palju mahutavad üldse kõik Donetski oblasti vanglad kinnipeetavaid ja ma sain aru, et mind petetakse, et ilmuksid publikatsioonid, mis võiksid mõjutada võimuvõitluse kulgu Donetskis, sest just sel ajal tapeti Zahhartšenko. Ma lõpetasin kohe selle suhtluse ära. Hiljem hakkasid mulle selle inimese käest tulema SMS-id, et nad murdsid mu töökaaslase selgroo ja vägistasid mu sõbranna vanglas ära.

Kas ukrainlased saavad selliseid inimesi Donetskist välja aidata?

Zelenskõi ajal on sellega lood halvad, sest Porošenko ajal teati, keda konkreetselt välja vahetati. Nüüd pole mingit süsteemi ja põhimõtteliselt annavad venelased ukrainlastele vahetuse käigus üle lihtsalt Donetski kriminaale. Zelenskõi on teatanud, et tema jaoks on ukrainlaste välja aitamine Donetski vanglatest kõige olulisem ja ta on nende eest valmis vastu andma keda iganes. Zelenskõi on vabastanud neid, keda Porošenko ajal poleks kunagi üle antud. Näiteks Berkuti liikmeid, kes Maidanil meeleavaldajaid tapsid ning neid, kes Harkovil meeleavaldajate sekka pommi panid, mille plahvatuses sai laps surma. Venelastele anti isegi üle Vladimir Tsemah, kes juhtis Donetski separatistide õhutõrjet kui 2014. aastal lasti alla Malaisia Boeing.

Nende vastu antakse Donetski kriminaalkurjategijaid, suvalisi inimesi, kelle venelased on Donetskis kinni võtnud ja isegi neid, kes Donetski vanglates tegelevad vangide piinamisega. Näiteks Jevgeni Bražnikov, kes liikus vabalt mööda Donetski erivanglat „Izoljatsija" ja sai seal rahulikult pildistada piinakambreid, mille ta avaldas Telegram-i kanalis „Donetskii Traktorist".

„Izoljatsija” boks, mis on mõeldud vangidele jalutamiseks. Selle ajal on vangil kott peas ja käed selja taga.
telegram
Koonduslaagriks muudetud endises tehases hoiab Donetski MGB ka oma tehnikat.
telegram


Tema käes olid isegi žurnaalid, kuhu kanti sisse see, kui Donetski MGB inimesed tulid kedagi vanglasse piinama. Mu tuttavad näiteks pöördusid tema poole ja selgitasid välja nende nimed, kes röövisid nende vara ja autod ning tõid nad „Izoljatsijasse" piinamiseks.

Kuidas Donetskis vange piinatakse?

Endisesse Donetski isolatsioonimaterjalide tehasesse rajatud koonduslaager „Izoljatsija" on praegu Donetski kõige karmim kinnipidamiskoht, seal hoitakse nii mehi kui ka naisi. Korraga on seal sees 80 kuni 100 kinnipeetavat.

Fotod on ilmunud Telegrami-kanalis Donetskii Traktorist, kuhu need pani endine „Izoljatsija” järelvaataja Jevgeni Bražnikov. Pildil „Izoljatsija” üks kambritest, kus hoitakse vange.
telegram


Kõik kambrid on pideva jälgimise all ning vangid ei tohi kunagi tuld ära kustutada. Kui neid viiakse kambrist välja, siis ainult käed selja taga ja kott peas. Vange sunnitakse tegema separatistide heaks füüsilist tööd, näiteks tuuakse laagrisse kuskilt kondiitriäridest kokku röövitud maiustused ja tordid ning vangid peavad need pakenditest välja kiskuma ja veoauto peale laadima ning pärast müüakse need kuskil Venemaal maha.

Reka ootamas „Izoljatsija” laadungit, et see Venemaal rahaks teha.
Telegrami-kanal Donetskii Traktorist


Seal on üks kelder, kus on metallist laud, mille külge vangid tõmmatakse paljastena teiplindiga kinni ja vanast nõukogudeaegsest sõjaväe välitelefonist pannakse kaks klemmi piinatavale külge. Need kellel veab ühendatakse telefoni külge näpud ja kõrvad, enamasti pannakse aga üks klemm aanusesse ja teine genitaalide külge ning lastakse vangide kehasse elektrit. Kus juures vangide peale kallatakse aeg-ajalt pudelist vett, et elektrilöök oleks tugevam. Vangivalvurid nimetavad seda „kohvikusse saatmiseks".

Piinakambri inventar- laud, mille külge vangid teibiga kinni pannakse, sõjaväe välitelefon, juhtmed, vesi juhtme ning naha kokkupuutekoha niisutamiseks.
telegram
Piinamistest maha jäänud prügi: tühjad teibirullid ja veepudelid.
telegram


Kuid kõige tavalisem on see, et vangid viiakse kambrist koridori ja sunnitakse käed pea kohal ja jalad laiali vastu seina tundide kaupa seisma. Neid, kes nõrkevad ja kes enam ei jaksa, pekstakse torudega genitaalidesse. Peksmine ongi Donbassi vanglates tavaline. Peale selle alandatakse inimesi igati, neid sunnitakse näiteks tundide kaupa laulma Nõukogude Liidu või Donetski "rahvavabariigi" hümni. Kui nad väsivad, siis neid jälle pekstakse.

„Izoljatsija” on rajatud endise Donetski kaablitehase hoonesse.
telegram


Peale selle antakse poliitvange kriminaalidele vägistada ja alandada. „Izoljatsijas" elatakse vene vanglaelu mitteformaalsete reeglite järgi, see, kes on „allalastud", peab täitma kriminaalide kõik soovid ja tegema kõik räpasemad tööd.

Report Page