Delfi

• Ajakirjad
• Saada vihje
• Kontakt
• Reklaam

• ARVAMUS
• AREEN
• KUUM
• ELU
• AJALUGU
• 
  
• 
  
• 
  

ÕIGLASE KARISTUSE EEST VÄLJAS: Raul Heinver (vasakul), Siret ja Rando Kesküla soovivad, et nende pereliikme mõrvanud Mikk Tarrastel ei oleks kunagi võimalust ühiskonda pääseda.

FOTO: KIUR KAASIK

KUUM

15.06.2021, 16:07

Ehmatav tõde: Ülle, Sireti ja Rauli lugu näitab, kui vähe jäi Mikk Tarrastel puudu massimõrvast (7)

RÄIGE TÕDE: Mikk Tarraste kuriteo kohtupaberid näitavad, et massimõrvast jäi vaikses Lihulas väga vähe puudu. Kolm tundi kestnud sihipärase tulistamise ajal jäid Tarraste kümnete kuulide ette juhuslikud möödujad, lapsed, kiirabitöötajad, politseinikud.

 Kirsti Vainküla

kirsti.vainkyla@ekspress.ee

Lihula gümnaasiumi direktor ­Siret Kesküla (37), tema abikaasa Rando Kesküla (38) ja isa Raul Heinver (59) olid möödunud reedel meeleheitel.

Nad said Pärnu maakohtult kätte motiveeritud kohtuotsuse, milles kohtunik Rubo Kikerpill selgitas, miks ta määras Mikk Tarrastele (33) eluaegse vangistuse asemel 20 vangla-aastat.

Tarraste laskis maha Sireti ema, Lihula apteekri Ülle Heinveri (61). Sireti pojad – siis kolmeaastane ja viieaastane – said eluohtlikke kuulitabamusi. Perekond luges otsusest, et Tarraste pääses eluaegsest vangistusest puhtsüdamliku kahetsuse ja lähedase ees vabandamise tõttu. See oli pettumus kogu perele.

„Milleks see vale?“ küsivad Siret ja Rando.

„Moosivarga karistus,“ lisab Raul Heinver, kes jäi Tarraste mõrvatöö tõttu pärast 36 abieluaastat leseks.

Rauli elu on täiesti muutunud: Ülle tapmise õhtust saadik pole mees enam koju läinud. Ta kolis vanema tütre, Sireti juurde.

Aiamaa, mida nad abikaasaga aastaid harisid, jättis Raul maha. Ta kaevas üles kultuurmustikad, mis Ülle oma viimasel elupäeval sinna istutas, ja viis need kasvama tütre aeda. Juuris välja noored kirsi- ja õunapuud, mis nad naisega istutasid, ja needki kasvavad nüüd tütre aias.

„See võib elu nii ära keerata, kui teine kõrvalt ära kaob,“ räägib Raul, ametilt kaugsõidu rekajuht, kes veab üle Euroopa vedelaid toiduaineid. Paar päeva tagasi naasis Viinist. „Alguses mõtlesin küll, et mida ma tegema hakkan. Kolm esimest kuud ma tööle ei läinud. Aga siis hakkasin tasapisi jälle. Mind aitasid hobid, vanaautode restaureerimine, aiandus. Olen suur rahmeldaja, paigal püsida ei suuda.“

Et mõista, kui lähedal oldi Lihulas mullu 6. juuni õhtul massimõrvale, võtab Raul Ekspressi oma autosse ja sõidab teekonna kogu pikkuses läbi.

Aiamaalt koju

Oma viimase ühise päeva olid Raul ja Ülle aiamaal. Õhtul, umbes üheksa paiku läksid nad Rauli töö juurde pesema ning võtsid kaasa vanema tütre Sireti kolm last, 3- ja 5astased pojad ja 9aastase tütre.

Samal ajal asutas end Tuudil asuvast maakodust teele ka Mikk Tarraste, meditsiiniõe haridusega ja õendusteenuseid pakkuva osaühingu Citomed asutaja ja juht. Ta laadis oma Subarusse kolm relva ja laskemoona, nagu kavatseks minna sõtta. Päev oli möödunud alkoholi trimbates ja rahusteid süües, nüüd plaanis ta minna kolleegi juurde ­sauna. Tee peal aga mõtles ümber – läheb parem koju ja joob Bloody Mary kokteili. Ta suundus Olerexi tanklasse tomatimahla ostma, kuid jäi ristmikul pööramisega hiljaks, põrutas vastu kahte sõiduautot ja rammis tankla seina. Kuna ta oli purjus ja autos olid ka relvad, lasi ta sündmuskohalt jalga. Põgenemist märkas mitu tanklas olnud inimest, üks neist, Virgot Rägastik (40) tegi kell 21.44 kõne numbrile 112.

Häirekeskus soovitas tal Tarrastet jälitada. Rägastik kartis, arvates, et „ta ei ole adekvaatne ja ma ei läheks teda sinna torkima“. Kui häirekeskuse töötaja siiski soovitas põgenevale juhile võimalusel järgneda, siis seda ta ka tegi. Rägastik oli alati olnud valvas kodanik, ta oli vabatahtlikuna käinud põlenguid kustutamas ja kadunud inimesi otsimas.

Rägastik hüppas tsikli selga. Talle võtsid sappa veel kaks autot. Eesmärk oli ohtlik juht kambaga tabada. Nad nägid, kuidas Tarraste auto vingerdas Lihula-Pärnu maantee teepervel, keeras paremale alla, kuni jõudis üle põllu maanteega risti olevale Tuudi raudteetammile. Seal, umbes 350 ­meetri kaugusel maanteest sõitis Tarraste autoga kraavi. Rägastik sõitis Tarrastele lähedale, autod jäid eemale, umbes 20–30 meetri kaugusele.

Tarraste astus Rägastiku juurde ja tulistas talle nii lähedalt näkku, et surmavast lasust pritsis Tarraste pükstele verd.

Tarraste oli autost juba väljunud, kuid mootorratturit nähes läks autosse tagasi ja tulistas. Viie meetri kauguselt lastud kuul läbistas vaid püksiriiet.

„Tal on relv!“ hüüdis Rägastik tema taga olevate autode poole. Sel hetkel, kui ta keeras pead, tulistas Tarraste teda kuklasse. Ta kukkus selili. Kiiver oli tal peas, visiir üleval. Tarraste astus Rägastiku juurde ja tulistas talle nii lähedalt näkku, et surmavast lasust pritsis Tarraste pükstele verd.

Seda kõike nägid pealt inimesed, kes olid autodega Rägastikule järgnenud. Üks neist oli kogu aeg häirekeskusega ühenduses. Kell 21.58 annab ta teada, et „nüüd oleme Tuudi raudtee peal, Lihulast siis pöörates. See sinine Subaru on nüüd kraavis ja siis ta tulistab! Jaa, tsiklimees on meie ees ja tulistab tsiklimeest! Appi! Sai pihta tsiklimees. Appi! Tsiklimees kukkus pikali, tulistati, sai pihta!“

Pärast Rägastiku maha laskmist suunas Tarraste relva sirge käega autode poole ning avas tule nende pihta. Kuulide alla sattunud autojuhid alustasid meeleheitlikku tagurdamist maanteele. Kahes autos oli kokku üheksa inimest, üks neist laps. Kuulid maandusid autode ette. Samal ajal liikus autosid ka Pärnu-Lihula maanteel. Kuulide eest põgenevad autod tagurdasid üle maantee Lihula Päästekomando hooneni, sest teadsid, et püstolikuulid sinnani ei ulatu. Kuid Tarraste oli vahepeal ­püstoli vintpüssi vastu vahetanud ja tulistas neist napilt mööda, kuulid põrkasid vastu komando seina. Üks kuul tabas ühe auto esistanget, vigastades radiaatorit ja akut.

Seejärel tulistas Tarraste viie kuuliga sodiks oma mobiiltelefoni ja liikus mööda sirget teed edasi Tuudi poole.

Kolleegid tule all

Umbes veerand tundi hiljem saabus sündmuskohale esimene kiirabi. Vaevalt jõudis kiirabitehnik ukse avada, et mõõta Rägastiku pulssi, kui kostsid lasud. Tarraste tulistas kiirabi poole vähemalt 5–6 lasku. Esmaabi jäi andmata, kiirabi tagurdas pihtasaamise hirmus maanteeni. Kui mõned minutid hiljem saabus kiirreageerijate buss eriüksuslastega, pääsesid meedikud küll politseibussi kattevarjus Rägastikuni, kuid esmaabi andmine oli raske, sest Tarraste jätkas tulistamist.

Kuni ühel hetkel nägid kiirreageerijad, et sealt, kust tulevad lasud, liigub nende poole sõiduauto.

Need olid Ülle ja Raul Heinver oma kolme lapselapsega. Tüdruk istus vanaisa süles ja roolis.

Raulil on kõik täpselt meeles, meetri pealt. Ta teeb väikese peatuse, hinnates, et ka siis oli samasugune vaikne õhtu. Tee ääres lõhnas naat.

„Sõitsime 20 km/h. Väga aeglaselt. Nautisime õhtut. Ilus õhtu oli, päike hakkas loojuma, täitsa valge oli,“ meenutab Raul. Raudteetammile pöörates märkasid nad tee otsas vilkureid.

„Ülle ütles, et pane nüüd laps taha, politsei on seal. Tuudi silla juures läks tüdruk taha istuma. Sealt oli meie tulistamiseni 200 meetrit. Ma ei kujuta ette, kui laps istunuks minu süles. Ja siis äkki nägin, selle tee ainsa kase juures, et üks mees läheb üle tee, läheb nagu võssa. Ja kui sinna jõudsime, tulistati meid sealt võsast, vasakult poolt – kuigi ma ise üldse aru ei saanudki, mis juhtus, kõik käis nii kiiresti. Kui saime aru, et meid tulistatakse, siis Ülle pööras ümber, hakkas lapsi tagapingil alla suruma, et nad kiiresti pead alla paneks. Ta sai täpselt sel hetkel kuuli paremasse rinda, kopsu, vajus mulle sülle kohe. Ma sain kolm riivakat pähe, neljandat käiku sisse ei saanud enam panna, olin siin poolröötsakil, uimane ka ja andsin gaasi, nii palju kui sain. Kogu see aeg meid tulistati. Kui temast möödusime, tulistas, ja kui olime juba möödas, ikka tulistas tagant kogu aeg. See lasketihedus oli ikka nii, et esiklaas oli nagu sõelapõhi. Tal oli poolautomaatne vintpüss, jõhker relv. Žigulil on ­pagasnikus seespool tööriistakott, sellest tulid kuulid läbi. Tema eesmärk oli meid kõiki maha nottida.“

Kui nad jõudsid sõita umbes 400 meetrit, peatas neid kilpidega rivistatud kiirreageerimisüksus. Samal ajal vihisesid kuulid. Tarraste tulistas ikka veel edasi.

„Nad ei teadnud ju, kes me oleme, öeldi, et tulge välja, käed nähtavale. Aga kui ma autost välja tulin, nõretasin verest, nad said juba aru. Ütlesin, et naisega on halvasti, lapsed olid pealtnäha korras. Mul oli käsi põlenud püssirohu lööklainest. Alles hiljem avastati, et säärest oli rusikasuurune tükk läinud, kuul oli uksest läbi tulnud.“

Rauli autokerest leiti 15 kuuliauku, kui palju aknasse tabas, on teadmata.

Raulil oli kolm vigastust peas, ta kaotas kõnevõime järgmise päevani. Arstid leidsid tal palju vigastusi: laskehaavu peas, näos ja kuklas, kaelas, labakäel. Vasak käsi oli kõrbenud, paistes ja püssirohust põlenud. Raul jõudis märgata, et teel on pikali mootorratas, tema kõrval pikali mees, tekk oli peal. Ta helistas Siretile.

Ema silmad vaatasid mind

Siret ja Rando olid kodus, kuritööpaigast umbes kilomeetri kaugusel. Nad olid terve päev aias töötanud.

„Hästi vaikne õhtu oli ja äkki kuulsime pauke, mõtlesime, et kes see ilutulestikku valges laseb. Aga siis isa helistas, et juhtus õnnetus, ära küsi midagi, lenda kohale...“

Kui nad kohale jõudsid, ütles isa, et „meid tulistati, lastega on korras, emaga on kehvasti“. Rando läks laste, Siret ema juurde.

„Ema silmad reageerisid, mul oli temaga kontakt. Hoidsin haava peal sidet, nad elustasid teda, aga iga kord, kui südant pumpasid, verd purskus. Sain meedikute jutust aru, et suur aort on läbistatud, lootust enam ei ole.“

Kiirabimeedikud olid vaadanud mõlemad lapsed üle, midagi tõsist ei avastanud. Kui üks poistest hakkas teadvust kaotama, sai üks kiirreageerija aru, et midagi on valesti. Ta vaatas üle laste rindkered ja avastas mõlemal lapsel kehas kuuliaugud.

„Kui näed, et su lapsel on vasakul pool rinna kohal kuulihaav, siis.... Ekspert ütles, et mõlema lapse vigastused olid eluohtlikud, ilma arstiabita neid enam poleks. Poiste pea ja selg oli püssirohupõletusi täis; poisid oleks nagu tätoveeritud, sinised täpid üle keha,“ räägib Siret.

Kaua nad seal olla ei saanud, sest ühel hetkel andis eriüksuslane kolmele kiirabiautole käsu kiiresti lahkuda, sest Tarraste liikus tulistades lähemale. Kannatanud jaotati rutuga kiirabide peale ära ja taganeti.

Siret nägi, kuidas ema hakati kiirustades kanderaamil kiirabisse panema. Viimase hetkena jäi silme ette pilt, kui ema käsi lõdvalt alla kukkus. Ülle Heinver suri kiirabiautos.

Raul ja poisid viidi Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse. Ühel poisil opereeriti õlavarreluu lahtist murdu, teisel maksa. Septembris pere rõõmustas, et poiste haiguslood lõpetati, kuid paari nädala pärast avastati poiste verest pliid, mis põhjustab mürgistust. Poiste kehas on siiani kuulitükid, ühel poisil opereeriti tänavu veebruaris rindkerest võõrkehasid. Poisid annavad pidevalt vereproove ja on jälgimise all, sest pole teada, milliseid tagajärgi pliimürgistus lastele toob. Linalakad nääpsukesed väikemehed, kes olid varem vaid nohus olnud, on üleöö eluaegsete tervisekahjustustega inimesed.

Sel suvel tahab Siret poisid kokku viia nende elu päästnud kiirreageerijaga, et lapsed näeksid tõelist Supermani. „Muidu usuvadki keepidega superkangelasi,“ naeratab ta.

Kolmas tund tulistamist

Tarraste rühkis samal ajal Tuudi poole edasi ja kiirreageerijad kogusid abijõude.

Enne keskööd saabus Tuudi raudteejaama lähistele ristmikule politseibuss, mida Tarraste metsast jälgis. Tarraste avas kahe patrullpolitseiniku pihta kohe tule. 23.40 palusid politseinikud abi, kaks minutit hiljem tulistas Tarraste, kel oli, nagu hiljem selgus, neljakordse suurendusega optiline sihik, patrullpolitseinikule pähe – politseinik jäi ellu tänu kiivrile ning suutis edastada politseile paanikahäire. Ta mõtles, et „kas ma siin peangi surema“, sest kohe järgnes taas kuulirahe. Kui kohale jõudis eriüksus, tervitas Tarraste ka neid pimedas metsas valanguga. Politseinike sõnul võis laske olla umbes kolmkümmend.

Kiivri vastu tabamuse saanud politseinikul tuvastati ajuvapustus ja kaelalihaste venitus. Ta oli pikalt haiguslehel.

Tarraste andis end üles kell 00.36 Tuudi raudteejaama juures, täpselt 3,7 km kohast, kus ta oma tapatööd alustas.

Milleks kohus?

„Tarraste eesmärk oli tol õhtul kõik tappa! See on kindel,“ ütleb Rando Kesküla, kes on püsinud vapralt oma abikaasa, laste ja äia kõrval. Lugenud kohtuotsust, on talle arusaamatu, kuidas saab riik puhtsüdamlikust kahetsusest nii valesti aru saada. Ometi päästis just see Tarraste eluaegsest karistusest.

„Kuidas saab valetamine olla puhtsüdamlik?“ küsib Rando. Näiteks ei võta Tarraste omaks politsei, kiirabi ja kannatanute suunas tulistamist. Tarraste on õigustanud relvitu Rägastiku tapmist enesekaitsega. Tarraste valetas, et tulistas kott­pimedas öös vaid enda kaitseks ja õhku – ekspertiis lükkas selle ümber, viga said nii politseiautod kui liiklusmärgid.

Samuti pidas Tarraste süüdlasteks kõiki teisi – süüdi olid tabletid, häirekeskus, kes käskis Rägastikul talle järgneda, ja politseinikud.

Raul Heinver ei mõista, miks kohus pidurdamatule sadistile ei määranud maksimumi – eluaegset. Kui teiste inimeste elud seda väärt pole, siis ainuüksi politseigi tulistamise puhul võiks karmim olla: „Ta ju tulistas politseinikule pähe, õnneks oli kaitseks kiiver. Aga seda justkui ei arvestata, sest inimene jäi ju ellu...“

Kohus peab puhtsüdamlikuks kahetsuseks ka Tarraste kirja meediale vahetult pärast juhtumit, kuid kannatanud peavad seda vaid teeskluseks, et saada kergemat karistust.

„Ta ei ole kordagi meie ees siiralt vabandanud. Ei ole otsa vaadanud. Tal oli aega selleks 13 kohtuistungit. Ta kommenteeris seal relvi, aga meie ees ei vabandanud. Ei saa võtta puhtsüdamliku ja siirana paberilt ette loetud teksti, mis on täis kohtu poolt ümber lükatud ja faktiliselt tõestatud valesid,“ sõnab Siret.

Nad pole nõus ka kohtuniku selgitusega, et kehtiv kohtupraktika ei võimalda määrata eluaegset vanglakaristust, kui ei ole varem raskeid kuritegusid toime pannud – Eestis on seda tehtud Juri Ustimenko, Rainar Roosi, Rene Vainiku puhul. Samuti ei näe karistusseadustik ette, et eluaegse vangistuse määramisel peaksid olema täidetud veel mingid lisatingimused, näiteks eelnev tapmine, vägistamine, röövimine jne.

Kohtu silmis on Tarraste küll varem karistamata, kuid faktiliselt see pole nii. Tarraste tulistas 2008. aastal ühe korterelamu akendesse, väike poiss pääses ainult tänu juhusele. Perele on arusaamatu, miks määrati Tarrastele ­lisakaristus – relvaloa ärakeelamine viieks aastaks pärast vanglast vabanemist, kui on teada, et sellise taustaga inimene ei saaks enam iial relvaluba. Relvaluba puudus Tarrastel ka 2008. aastal toime pandud kuriteo ajal.

„Miks me arvame, et ta nüüd peaks end muutma? Millise garantii annab kohtunik või riik meile, et ta ei tee seda enam?“ küsib Siret. Naist häirib võimalus, et Tarrastel on kümne aasta pärast hea käitumise korral võimalus vabadusse pääseda.

„Aga minu lapsed pole siis veel täiskasvanud. Mitte ainult meie lapsed ei saa end turvaliselt tunda, vaid ka kogu Eesti,“ põhjendab ta.

Kui Siret ja Rando teatasid pärast kohtuotsust, et kavatsevad emigreeruda, siis oli see läbimõeldud otsus, mitte solvunud sõnakõlks.

„Ma ei julgeks siin elada, teades, et see inimene saab kord vanglast välja. Lihtsam on ära minna. Meile meeldib Eestis elada, kuid see on meie julgeoleku küsimus. See inimene ei tohiks kunagi ühiskonda tagasi tulla. Miks riik arvab, et ta kolmandat korda enam nii ei tee? Kaks korda on ju teinud?“ imestab Siret.

Arusaamatu on neile, miks kohus ei võtnud tõendina arvesse Tarraste autost leitud 75-leheküljelist märkmikku, sissekannetega aastatest 2005–2019.

Pärast kohtu­otsust on Siret vajanud psühho­terapeudi abi.

„Kui inimene hoiab autos päevikut, võib sealt ilmneda tema mõttemaailm. Aga seda kohus ei arvestanud. Samal ajal võeti tõendiks tema nelja lapse sünnitunnistused – me saame aru, et kui oled nelja lapse isa, kõrgharidusega, siis on see justkui mõrva kergendav asjaolu?“

Siret ei lepi sellega, et riik tahab leebe karistusega anda Tarrastele veel ühe võimaluse.

„Kes annab meie emale uue võimaluse? Kes annab Virgot Rägastikule uue võimaluse? Meie poistel jäävad elu lõpuni armid kehale ja tervisekahjustused, sest lapse maksast ei saa pliid sisaldavat kuulitükki iialgi kätte.“

Pärast kohtuotsust on Siret vajanud psühhoterapeudi abi.

„Olin aastaga saanud mingi rahu, kuid nüüd on mul kõik segamini. Kohtuotsus oli meile näkku sülitamine.“

Siret ja Rando on oma kolmele lapsele juhtunut selgitada püüdnud.

Tütar, kes nägi pealt vanaema ja vendade tulistamist, ei mõista, miks neid tulistati. Pigem tunneb laps ennast süüdi: tahtis ju tema nii väga vanaisa süles autot roolida.

Siret on tütrele otsesõnu öelnud, et põhjus polnud mitte see, vaid Tarraste tahtiski neid tappa.

„Aga mis me talle teinud olime?“ uuris laps.

Vastust Pärnu maakohtu otsus ei andnud. Pere loodab, et vastuse annab ringkonnakohus, kuhu prokurör maakohtu otsuse edasi kaebab.

Igavene tuli

Aasta jooksul pole küünal Ülle Heinvere hauakivi sisse ehitatud aknakeses kordagi kustunud. Kui Raul ei saa töö tõttu kalmistule minna, käivad küünalt süütamas tütred.

Ülle haud helgib ­õhtupäikese valguses kõige eredamalt – haua­plats on üleni kaetud kiiskavvalgete, kergelt sätendadavate kividega. Nurkades on mustad kivid.

„On juba kriitikat olnud, et liiga must ja valge, et karjub nagu. Aga meie Ülle oli ka must ja valge, halle toone polnud. Oli alati selge sott. Ma ka ei salli kahepalgelisi inimesi.“

Raul ja Ülle kasvatasid suureks kaks tütart, kokku on neil viis lapselast. Noorimat, mullu sündinud lapselast jõudis Ülle süles hoida vaid korra.

„Hea naine oli,“ ütleb Raul. „Meil oli ideaalne klapp. See ei tähenda, et meil riidusid polnud, oli ikka. Kui riidusid pole, tähendab, et sa pole oma tunnetes aus.“

Raul peab auto kinni paigas, kus Tarraste hukkas Rägastiku. Sinna on toodud tema surma aastapäeval palju küünlaid.

SAMAL TEEMAL

20.05.2021

Lihula tulistaja Mikk Tarraste viimane pingeline aasta vabaduses (165)

22.12.2020

Lihula raske aasta. Vallavanema lesk: „Palusin arstidel abikaasa hingamisaparaat lahti ühendada, sest temas ei olnud enam elu“

20.06.2020

Lihula tulistamine on hull üksikjuhtum. Eestis ei ole tulirelvadega suuri probleeme (108)

17.06.2020

Kohtunik Sten Lindi mõõt sai täis: seadus nõuab sarikurjategijate pattude unustamist, aga ma ei pea seda õigeks (66)

10.06.2020

„Tüdruk ütles, ei, mamma, see pole jahimees!“ (357)

10.06.2020

Kinnipeetava halva ravi üle nurisenud Mikk Tarraste läks talvel raksu politseiametiga (146)

08.06.2020

Kohtutoimik näitab: et Mikk Tarraste 12 aastat tagasi üht koolipoissi ei surmanud, oli õnnelik juhus (129)

Kas loetud artikkel vastas Teie ootustele?

Ei ole üldse rahulOlen väga rahul

1

2

3

4

5

6

7

8

9

10

Kommenteeri Loe kommentaare (7)

 LOE VEEL

 SISUTURUNDUS

• Reklaam
• Kontakt
• Tellimine
• Üldtingimused
• Tööpakkumised
• 
  
• 
  
• 
  
• © 2021 Ekspress Meedia AS
• info@ekspressmeedia.ee