bolt
Bolti asutaja: maksaksime kriisiabi laenu tagasi kahe aastaga
Ann-Marii Nergi
Ärilehe juhataja
Bolti kaasasutaja Martin Villig rõhutab intervjuus Ärilehele, et Bolt ei jää kindlasti ainukeseks idufirmaks, kes pöördub abi saamiseks valitsuse poole.
Praegune kriis toob valitsuse ette uue probleemi: kas riik peab hädas aitama ka idufirmasid, mis loovad siin kõrgepalgalisi töökohti, aga kus investorite raha põleb ereda leegiga? 35 riigis taksoteenust vahendav Bolt tegi otsa lahti ja tunnistab, et neil on vaja järgmiste kuude üle elamiseks 50 miljonit eurot. Maailma liikluse seiskumine tähendab Boltile iga kuu kokku 20 miljoni euro võrra väiksemat käivet. Samal ajal on ainuüksi Eestis nende palgal 500 inimest.
Miks on sadu miljoneid eurosid erainvestorite raha kaasanud Boltil vaja riigi ja KredExi abi? On mõistetav, et pangad ei anna laenu riskantsele ärile, mille kahjum oli 60 miljonit eurot. Miks peaks riik seda tegema?
Suurem pilt on see, et praeguses olukorras on Euroopa ootus, et riigid toetavad oma ettevõtteid. Riigiti on idufirmade sektorile eraldatud suured summad: Prantsusmaa toetab neljamiljardilise paketiga, Saksamaa kahe miljardi euroga. Eestil on KredExi kaudu meetmeid kahte sorti: likviidsuse jaoks käibelaen ja investeerimiseks mõeldud laen.
Meiegi käive on suurelt kukkunud, sest inimesed istuvad kodus. See mõjutab meie põhiteenust, taksovedu. Oleme rääkinud osalistega, sh Eesti valitsusega. Ministeerium palus ettevõtetelt olukorra kohta tagasisidet, millist laadi ja millises mahus abi vaja oleks. Seda me nüüd oma kirjas tegime. Eesti on maailmas tuntud start-up-riik ja meie andsime oma sisendi, et riik saaks otsustada, kas ja millise summaga nad idufirmasid toetada tahaksid.
Uber on meie sektorit vaadates öelnud, et neil kulub aasta lõpuni kuus miljardit eurot. Meie oleme väiksemad ja efektiivsemad, aga kui kahe nädalaga kaob käibest 85%, on firmal väga raske selliseks asjaks valmistuda.
Pangad ei taha start-up’idele klassikalist laenu anda. Võrdluseks võin tuua, et saime aasta alguses Euroopa Investeerimispangalt 50 miljonit eurot laenu ja nad tegid meie kohta väga põhjaliku taustatöö. Aga neil oligi idufirmadele mõeldud laenumeede, tänu millele nad olid nõus rohkem riskima kui kommertspangad.
Eesti riik pole kunagi pidanud idufirmade toetamisele mõtlema. Miks on riigil vaja toetada ettevõtteid, mis on eelkõige tuntud kõrge riskitaseme ja rahapõletamise poolest ning jõuavad harva kasumisse?
Veel kord: kuigi me kindlasti pole ainuke idufirma, kes abi küsib, ehmatas avalikkust arvatavasti mastaap 50 miljonit eurot. Aga me tegutseme 35 riigis ja meie platvormi sõitude kogumaht on umbes kaks miljardit eurot aastas. Me kasvame igal aastal mitu korda. Võrdluseks: varem on juttu olnud Tallinki abistamisest ja nende käive on umbes miljard.
”"Võrdluseks: varem on juttu olnud Tallinki abistamisest ja nende käive on umbes miljard."
Me oleme investoritelt kaasatud 200 miljoni euroga ehitanud üles kahemiljardilise mahuga platvormiäri – see on meie konkurente ja sektorit vaadates väga efektiivne.
Kus need investorid nüüd on? Kas Daimler ega DiDi ei usu teisse piisavalt, et raskel ajal raha juurde panna?
Kindlasti räägime ka nendega. Me vaatame eri võimalusi, aga kindlasti on raha kaasata praegu raskem kui heal ajal. Kriisiajal on ettevõtte väärtus investorite silmis madalam. Kas on mõtet ettevõte müüa odavalt välisinvestoritele, kelle kätte läheb pärast kriisi ka väärtuse kasv, või müüa kohalikele investoritele, nii et mingil määral saab ka riik appi tulla ja raha jääb Eesti majandusele. Laenu võiks võtta lähiregiooni pankadest, siin on likviidsust – pankade hoiustes praegu miljardid eurod seisavad, aga nemad pole valmis veel start-up’iga riskima. Siin oligi meie küsimus, kas riik ja pank oleksid valmis tulema mingil määral vastu ja leidma nt kompromisslahendust: osa raha tuleks pangalaenuna, osa investoritelt.
Kas riik võiks osalust osta?
Teoreetiliselt muidugi. Kui tõsiselt riik seda kaalub, on iseasi. Meie poolt on see läbiräägitav.
Kas aasta alguses EIP-lt saadud 50 miljonit eurot on kulutatud?
Ei ole, laenuleping on 50 miljonile eurole, aga me saame sealt raha etapikaupa. Oleme kätte saanud esimese etapi ja ülejäänud on veel tulemas. Viimane osa tuleb alles järgmisel aastal.
Mis Boltiga juhtub, kui te ei saa raha juurde?
Kõik eeldavad, et kriis on pigem lühiajaline ja ettevõtteid aidatakse, et nad ei peaks töötajaid koondama. Ettevõttena tuleme kriisist välja, aga küsimus on, millisena. Kui majanduse avamine venib pikemalt, peaksid kõik ettevõtted rohkem inimesi koondama ja suve jooksul majanduse taastudes hakkama neid tagasi palkama. See on keeruline protsess, mida kõik tahaksid vältida.
Kriisiabi likviidsuslaenu maksaks Bolt tagasi poolteise või kahe aastaga. Me ju näeme, et meie ärimudel toimib. Kui on tehtud kriitikat, et Bolt müüb õhku, siis tegelikult me näeme, et 2/3 linnades oleme kasumis või kuludega tasa. Ja siis on hulk uusi linnu, kus oleme tegutsenud alla aasta ja peame teadlikumalt investeerima. Ja kui räägime suurlinnadest nagu London või Pariis, siis sinna on vaja investeerida kümneid miljoneid eurosid. Sealt tulebki raamatupidamise kahjum. Kui me millalgi otsustame, et anname kasvu kiiruses järele, siis me ei lähe firmana pankrotti – me saame kasvu kiirust kontrollida. Kirjas valitsusele tõime ka esile, et igakuine rahavajadus (15 miljonit eurot kuus – toim) ei ole ainult kulud, vaid ka uute teenuste plaanid.
Oleme asju kiirelt ümber mänginud ja kohanenud, näiteks laiendasime kulleriteenust restoranidelt toidupoodideni. Esiti kavatsesime seda teenust paari aasta jooksul teistesse riikidesse laiendada, aga nüüd viime selle 15 riiki kahe kuu jooksul.
Inimesed, kes enne koolitasid autojuhte, saavad nüüd restoranide ja toidupoodidega tegeleda. Nii et me ei oota lihtsalt käed süles riigi abi, vaid usume, et kiiresti kohanedes saame praegusest kriisist konkurentidest tugevamalt välja tulla.
Millele te selle 50 miljonit eurot kulutaksite?
Peale palkade on meil investeerimisplaanid kulleriteenuse uutesse riikidesse viimiseks ja suvehooajaks tellitud tõukerataste maksed. Plaan oli maksta tehastele osamakseid märtsi-aprilli käibest, aga praegust käibekukkumist ei näinud keegi ette.
Meil olid aasta alguses uute investoritega läbirääkimised, mis on kriisi tõttu peatunud.
Miks Bolti asutajad – teie ja te vend Markus Villig ning Oliver Leisalu – enda omanikfirmad Lätti kolisid? Maksude tõttu?
2016. aastal oli Bolt noor idufirma ja DiDi (Hiina taksoplatvorm – toim) meile investoriks tulemas. Nad soovisid viia meie peakontori mõnda tuntumate eeskirjadega riiki (USA, Inglismaa või Holland). Me olime väga lähedal otsusele, et kolida Bolti peakontor Hollandisse. Kui me juriidilist struktuuri läbi mõtlesime, soovitasid finantsnõustajad viia haldusettevõtted Lätti, mis oli rahvusvahelise struktuuri mõttes parem variant, ja need saigi sinna kolitud. Lõpuks suutsime DiDit veenda, et jääme Eestisse, ja nende suur investeering tuli ikkagi siia. Seega osutus ka firmade Lätti viimine ebavajalikuks ja eelmisel aastal algatasime oma osaluste Eestisse tagasi toomise ja loodame, et varsti jõuab see lõpule.
”" Seega osutus ka firmade Lätti viimine ebavajalikuks ja eelmisel aastal algatasime oma osaluste Eestisse tagasi toomise."
Bolt Technology OÜ on alati olnud Eesti ettevõte. Kõik maksud makstakse siin ja kogu meie globaalne käive liigub Eesti kaudu.
Tundub, et teie pöördumine rebis lahti vanad haavad, millest on nüüd hea taas rääkida. Läti-küsimuse kõrval näiteks see, kas Bolt on transpordiettevõte või „infoühiskonna teenus”. Ja see, kuidas te ei võta oma autojuhtide eest vastutust – neil pole tööta jäädes ju mingit kindlustust.
Ise peame end tehnoloogiaettevõtteks, see on meie põhiväärtus. Riigikogu rahanduskomisjoni juht Aivar Kokk süüdistas meid nüüd maksudest kõrvale hiilimises, see on täielik valearusaam. Oleme Eesti ettevõte, eelmisel aastal maksime tööjõumakse peaaegu kaheksa miljonit, tänavu esimeses kvartalis kolm miljonit eurot. Eesti suuremate maksumaksjate hulgas kasvame kõige kiiremini.
Taksode sõidukikaarte oleme selle aasta algusest kontrollinud, sest saime ministeeriumist aru, et nad valmistavad ette vastavat eelnõu, ja nägime, et ühiskondki ootab seda. Veebruari lõpust on kõik Bolti autojuhid vastanud kõikidele normidele, isegi kui juriidilises mõttes on meie hoiak seni olnud, et järelevalvet peab tegema omavalitsus, mitte sõite vahendavad platvormid.
Kindlasti on autojuhte, kes pole rahul, aga kui praegune korraldus poleks neile mõistlik, ei liituks meie platvormiga ju igal aastal aina rohkem autojuhte. Need inimesed töötaksid mujal.
Vastutuse koha pealt oleme autojuhtidega pidevas kontaktis ja neist enamik teeb seda paindliku lisatööna. Üle poolte Tallinna autojuhtide kasutab Bolti platvormi alla kümne tunni nädalas. Paljud neist on FIE-d või osutavad teenust oma ettevõtte alt. Eraisikust autojuhtidele on loodud mugav maksudeklaratsiooni eeltäitmise võimalus.
Kui suures osas on Bolt Eesti firma? Te pole ju avaldanud hiinlaste (DiDi) ega sakslaste (Daimler) osalusi.
Tõsi, me ei ole täpseid osalusi avaldanud. Meie vaates on oluline, et asutajatele ja töötajatele (optsiooniprogrammi kaudu) kuulub umbes pool ettevõtet ja kõik juhtimisotsused tehakse Eestis.
Oled praegust valitsust ja nende poliitikat üldiselt sõnakalt kommenteerinud. Kas sa ei karda, et see võib nüüd rolli mängida?
Ma ei oskagi seda niimoodi hinnata. Olen alati rõhutanud, et Eesti on avatud majandusega riik ja kui me tahame maailmatasemel äri Eestist juhtida, on meil vaja välismaalt spetsialiste siia tuua, kui neid siin ei ole. Kui riik ei mõista, et seda on vaja, siis kas me teeme need töökohad Poola või Rumeenia kontoritesse? Me ei saa neid töökohti täitmata jätta, aga maksutulu läheb siis teise riiki. Me oleme Eesti patrioodid ja tahame, et riigil hästi läheks, aga töökohad lähevad siit minema, kui pole mõistlikke välistööjõu sissetoomise regulatsioone.
Riik ei peagi kõiki päästma
Foto: Jaanus Lensment
Sten Tamkivi, Eesti start-up’i juhtide klubi asepresident
Äsja idufirmade seas tehtud küsitlusest tuleb välja, et pooltel idufirmadel on raha vähem kui viieks kuuks. See tähendab, et näiteks kahekuulisest kriisist tuleks enamik välja, aga pooleaastasest seisakust enam mitte.
Start-up Estonia uuringule vastanud 99 iduettevõttest 49,5% prognoosib, et neil võib lühiajalises perspektiivis tekkida likviidsusprobleeme, seejuures on 20,8% ettevõtetel kapitali kuni kaheks kuuks ja 28,7%-l kuni viieks kuuks. 22,8% start-up’e planeeris 2020. aasta kevadsuvel alustada uue kapitali kaasamist. 19,8% vastanuid on praegu kapitali kaasamise faasis ja seisab silmitsi investorite äraütlemisega. Praegu on teadmata, milliseks kujuneb kapitali kaasamine 15,8% ettevõtete jaoks, mis kavatsevad kapitali kaasata 2020. aasta teises pooles.
Kriis on ju ka puhastustuli. Osa ettevõtteid peabki põhja minema. See on väga kurb ja paljud inimesed jäävad korraks tööta. Olen ka ise mõne ettevõttega hävinud ja see on väga dramaatiline. Aga see vabastab hulga inimesi ja uusi ideid. Riik ei peaks sellesse protsessi minema ja otsustama, kes elab ja kes mitte.
Ent neid, kelle ärimudel ei jää turul konkurentsis ellu, tuleb eristada neist, kes saaksid muidu hakkama, aga vajuvad nüüd COVID-19 tõttu korraks kummuli.
Kuidas saaks riik eristada, kes on väärt ajutist likviidsusabi ja kes mitte?
Üks nipp oleks toetada erainvestoriga kahasse. Olen toonud näiteks riigi valiku: kas anda Cleveronile raha inimeste koondamiseks või osta Cleveronilt tuhat kappi maapiirkondadesse, et ehitada korralik pakiautomaatide võrk järgmiseks kümneks aastaks? Kindlasti on kõigil rohkem pikaajalist kasu viimasest.
Kui siia lisada erasektori nüanss, siis iga küla, mis kappi tahab, võiks anda 5% rahast. Iga märk, et keegi erasektorist on valmis oma raha alla panema, on nagu kindlustus, et riigi abi läheb õigesse kohta.
Vaadata tuleb alternatiivi. Kui meie kasvavad firmad ei saa praeguses eriolukorras laenutuge, tähendab see sisuliselt otsust müüa Eesti firma turu põhjas võimalikult odavalt välismaale.
KredExist poleks kasu
Bolt viitas oma abipalves asjaolule, et KredExist neil pankadega suhtlemisel kasu ei ole – näiteks tahaks pank siis 90% ulatuses käendust laenu põhiosale, mitte ainult kahjumi katmiseks.
„KredEx ei ole analüüsinud, kas Bolt vastab kriisimeetmete tingimustele või mitte. Kriisimeetmed on välja töötatud paljude Eesti ettevõtjate vajadustest lähtudes, mitte silmas pidades ühte konkreetset ettevõtjat,” ütles KredExi pressiesindaja Joonas Kerge.
„Osa iduettevõtjate puhul on probleem selles, et kiire kasvu faasis piltlikult öeldes põletatakse (ing burn rate) kaasatud kapitali kiiresti, kuid ajutise riigiabi raamistiku meetmed ei hõlma riskifinantseerimisabi, mille taotlemisel on lubatud järeleandmised kapitali säilivuse osas koguni seitsme aasta jooksul tavapärase kolme asemel. Ajutisest riigiabi raamistikust tuleneb ka, et kui panga ja KredExi vahel jagatakse laenulepingust tulenevat võimalikku kahju proportsionaalselt, siis ei saa KredEx tagada üle 90% laenust. Kui riske jagatakse nii, et esmalt kannab kahju KredEx ja alles seejärel pank, saab KredEx tagada kuni 35% laenust. Neist piiridest on võimalik erandeid teha, kui laenusumma jääb alla 800 000 euro,” selgitas Kerge.