asd
Telia Eesti imeline internet: kuus korda aeglasem, aga see-eest poole kallimEBANORMAALNE: Telia on aastatega Eesti inimesed ära harjutanud „aeglane, aga kallis“-pakkumistega ja Eesti inimesed arvavadki, et see on normaalne.
Foto: Shutterstock
Räme mädaplekk Eesti digiloo kuuerevääril eksisteerib „tänu“ turuliidri Telia tööle ja turgu reguleeriva Tehnilise Järelevalve Ameti (TTJA) passiivsusele.
Tegu ei ole äsja tekkinud olukorraga. Euroopa Komisjon märkis juba kaks aastat tagasi tellitud uuringus, et Eesti puhul kehtib imelik anomaalia. Eestis on üks parimaid ja suurema katvusega kaabelvõrkusid – pole mingit tehnilist takistust ülikiire interneti (komisjon defineerib seda kui 100 Mbit/s ja enam) pakkumiseks – aga mingil põhjusel Eesti inimesed ja ettevõtted seda ei kasuta.
Ülikiire interneti kasutamisnäitajaga 11% oleme Euroopa viimaste seas. Mitu korda maas Lätist ja Leedust, Rootsist rääkimata, kus juba enamik inimesi ning firmasid istub ülikiire interneti otsas.
Vahepealse ajaga on vahe ainult kasvanud. Kusjuures Eesti riik on ise seadnud infoühiskonna eesmärgiks, et aastaks 2020 ehk tänavuseks kasutab Eestis ülikiiret internetti (100 Mbit/s ja enam) 60% majapidamistest. See eesmärk loomulikult ei täitu, isegi ligilähedaselt mitte.
Põhimõtteliselt müüakse Eestis rämpsu butiigihindadega.
Kui Eesti Ekspress küsib Telialt kommentaari kõrgete hindade kohta, tuleb vastuseks: „Euroopa Liidu poolt koostatud ülevaate kohaselt kuulub Eesti interneti jaepakettide hinnavõrdluses Euroopa soodsaimate riikide hulka, mis puudutab internetipakette kuni 100 Mbit/s. Selliseid pakette kasutab täna suurem osa Eesti kodusid.“
Häma ja keerutamine
Lähemal uurimisel tuleb Telia vastuse esimene pool tunnistada hämaks ja vastuse teine pool lihtsalt küünilisuseks.
Tõsi, Euroopa Komisjon on viidanud, et väiksematel kiirustel on Eesti internet Euroopas soodsamate seas – see on fakt, millele Telia osutab, ja sama lauset armastab korrata ka Tehnilise Järelevalve Amet. Kuna Euroopa Komisjon on teinud oma uuringu avalikuks, lisanud põhjaliku andmebaasi koos viidetega, on otsimise järel võimalik ka tuvastada, kust kohast tuleb väide „tavainternet Euroopa soodsaimate seas“.
Selgub, et Eesti puhul on komisjon võtnud arvestuse aluseks Narvas tegutseva internetipakkuja, osaühingu Fill hinnad. Palju õnne muidugi narvakatele, aga selge on see, et enamik Eesti inimesi ja ettevõtteid ei saa kasutada Narvas asuva osaühingu Fill teenuseid. Kui teha sama võrdlus läbi ja võtta aluseks Telia hinnad – nende võrgus on enamik eestlasi –, siis saame tulemuseks, et tavainternet (kiirus alla 100 mega) on Eestis lihtsalt kallis, aga kiire interneti puhul (üle 100 mega kiirused) lähevad Eesti hinnad juba lausa kosmosesse.
Foto: AM
Need numbrid selgitavad ka ülaltoodud Telia Eesti vastuse teist poolt, küüniliselt kõlavat väidet, et enamik Eesti kodusid kasutab alla 100megase kiirusega internetti. Jah, kasutavad tõesti aeglasemat internetti, aga mitte sellepärast, et eelistaksid aeglast, vaid ikka sellepärast, et kiirem nett on Eestis lihtsalt ülikallis. Põhimõtteliselt müüakse Eestis rämpsu butiigihindadega. Ja kui pakutakse kiiremaid ühendusi, siis esitletakse seda kui midagi eksklusiivset, mille eest saab küsida hingehinda.
Naaberriikides on sellised kiirused muutunud normaalseks tavakasutaja tasemeks.
Eesti Ekspress tegi ka ise hinnavõrdluse Eesti ja meie Läänemere naabritega. Siin mõned näited.
Telia Eesti tüüppakkumine 50/50 mega kiiruste juures on 22 eurot kuus. Sellise kiirusega internet on Eesti kontekstis tavakasutajale juba üle keskmise tase. Lätis ja Leedus, kus samuti on Telia turuliider, Telia nii aeglast asja enam aga ei pakugi. Küll aga võid Lätis ja Leedus saada sealse Telia käest 300megase kiiruse 14–16 euroga kuus. Põhimõtteliselt kehtib Eesti kahjuks valem „kuus korda aeglasem, aga see eest poole kallim“.
Rootsis Telia alla 100megaseid kiirusi sisuliselt ei paku. Rootsis võid Telia käest osta aga ühegigase kiiruse 35 euroga kuus. Eestis küsib sama firma sama asja eest 99 eurot kuus. Ligi kolmekordne vahe.
Mõnevõrra komplitseeritum pilt on Helsingiga Soomes. Osas linnaosades pakub Telia seal 50/50 kiirust 4,99 eurot kuus (Tallinnas küsivad üle 20 euro), aga osas Helsingi linnaosades tulevad hinnad Eestile järele. Muuseas, kiire, üle 100megase interneti kasutamise poolest ongi Soome maas nii Lätist, Leedust kui Rootsist. Eesti-taoline häbiplekk Soome siiski pole.
Tavainternet (kiirus alla 100 mega) on Eestis lihtsalt kallis, aga kiire interneti puhul (üle 100 mega kiirused) lähevad Eesti hinnad juba lausa kosmosesse.
Jätame aga korraks Telia hinnad eri riikides. Võtame Poola. Seal on turuliidriks Orange Polska. Kõige aeglasem internetipakett, mida nad pakuvad, on kiirused 300/50. Eestis tähendaks see korralikku kiirust, Poolas aga on aeglaseim, mida müüa. Välja tuleb selle eest käia 13 eurot kuus. Näiteks 600/100 kiirusega pakett on Orange Polska poolt aga 15,5 eurot kuus.
Sadu eurosid tavakasutaja taskust
Vaatasime ka, mis hinnaga, kiirusega ja mis firma internetiteenust kasutavad Ekspressi töötajad. Kõige kiirem näide oli 100/100 ja Telia hinnaga 25 eurot kuus. Teisest otsast kurioosum, samuti Telia ja seejuures samuti Tallinnas kiirusega 10/1 (teokiirus) ja hind 21 eurot kuus. Enamiku kiirused jäid 20–50 mega vahele ja hind ülespoole kahtekümmend eurot. Neid arve vaadates tõuseb vererõhk. Võrreldes näiteks lätlaste-leedulastega on ka selle loo autor maksnud aastate jooksul mitusada eurot enam kui normaalsete telekomiturgudega riikides.
Mis on aga Eesti aeglase interneti ja kirvehindade põhjused? Süüdistavad näpud pöörduvad jälle Telia poole. Huvitavaks võrdluseks võib tuua Tele2. Tele2 on mobiilside pakkuja, kes koduinternetiga eriti ei tegele. Mõni aeg tagasi hakkasid aga ka nemad vaikselt selle valdkonna poole vaatama ja osas uuemates majades (reeglina seal, kus Tele2 tugijaamad katusel) internetti pakkuma. Vedasid oma kaableid ja tegid hinnapakkumisi.
Tele2 Eesti juht Chris Robbins räägib, et arvutasid igat moodi ja endalegi üllatuseks leidsid, et saavad pakkuda sama kiiruse puhul Teliast kaks korda odavamat hinda ja ikkagi kasumit teenida. Häda tuli hoopis teisest otsast. Kliendid ei uskunud odavamat hinda ja arvasid, et ju on pakkumise taga mingi konks. Tegelikult, kui võrrelda interneti hindu teistes riikides, on konks hoopiski Eesti tarbijate endi suus. Telia on aastatega Eesti inimesed ära harjutanud „aeglane, aga kallis“-pakkumistega ja Eesti inimesed arvavadki, et see on normaalne.
Foto: Tiit Blaat
See pole süüdistus Eesti tarbijate ja firmade vastu. Kes see ikka käib Poola, Läti või Rootsi telekomifirmade kodulehtedel hinnakirju uurimas. Küll aga võib küsida, kas Eesti ametnikud pole teinud ülejala tööd. Pilk on suunatud Tehnilise Järelevalve Ameti, aga osalt ka majandusministeeriumi ning konkurentsiameti poole.
Tele2 arvab, et probleemi tuum on Telia hulgihindades. Tavalised internetikasutajad hulgituruga kokku ei puutu. See on aga vundament, millel tegelikult seisab internetiturg. Kui räägime hulgiturust, siis ei räägi me kaubamajades interneti ja digiTV pakkumisi tegevatest noormeestest ega sellest, mis hinnaga sa kodus neti kätte saad. Hulgituru puhul käib jutt kaablitest, kraavidest, torudest, mille sees kaablid jooksevad, ning nende otsas olevatest seadmetest.
Telia on riikliku monopoli õigusjärglane. Telia kontrollib suuremat osa üle Eesti laiali veetud kaablitest. Nii nagu ka teistes riikides, allub Telia seetõttu riikliku regulaatori (TTJA) järelevalvele. Mõte on selles, et Telia peab müüma ligipääsu oma kaablitele. See ongi hulgiturg. Hind peab olema mõistlik, et Telia selle pealt midagi teeniks, aga samas piisavalt madal, et teistel firmadel tasuks Telia käest „kaablikasutamise õiguse“ ostmine ära ja nad saaksid omakorda pakkuda nüüd juba tavatarbijatele koduinternetti, digitaalset televisiooni või mis iganes muid internetiteenuseid. (Sama loogika kehtib ka elektriturul, kus elektritootjaid on palju, aga elektriliinid on ühe firma käes, kes peab kõigile tagama võrdse ligipääsu.)
Eestis see turg aga ei toimi. Tele2 ütleb otse, et vaadates Telia küsitavaid „kaablikasutamise tasusid“, ei ole ostmine sugugi mõistlik.
Vastuseks Ekspressi päringule mainib ka Telia: „Teised teenuseosutajad kasutavad jaeteenuse pakkumisel valdavas osas sisendina mitte Telialt hangitud hulgiteenust, vaid enda poolt loodud alternatiivseid ressursse.“ Telia esitleb seda kui tõestust, et probleemi pole. Et teised veavad oma kaableid, selle asemel, et Telia pakutud kaableid osta, järelikult pole ka Telia hulgihindadega probleeme ja järelikult pole ka hulgihindadel ning tavatarbijateni jõudvatel jaehindadel seost!
TTJA sideosakonna juhataja Oliver Gailan vastab, et turuanalüüsi käigus on kontrollitud Telia
lairiba juurdepääsu hulgihindasid ning leitud, et need vastavad teenusega seotud kuludele ja need on arvestatud praegu kehtiva hinnaarvestuse metoodika alusel. Tunduks nagu korras. Teisalt möönab Gailan, et kui teha arvutusi, siis Telia lairibale juurdepääsu hulgihindade alusel ei ole võimalik pakkuda Teliaga konkureerivaid jaeteenuseid erakliendile.
Järelikult ei ole korras. Kogu hulgituru reguleerimise mõte nii Eestis kui teistes riikides, kes sama teemaga silmitsi seisnud, on selles, et domineeriva firma (Eesti puhul Telia) kaablitele peab juurdepääs olema piisavalt madala hinnaga, et teised pakkujad saaksid seda osta, see tekitaks konkurentsi, tooks uusi tegijaid turule ja lõpuks tooks arved alla (või viiks kiiruse üles, sõltub kumba pidi vaadata) ka tavalistele internetikasutajatele.
Tele2 tellis Eesti hulgiturul valitsevast olukorrast parema ülevaate saamiseks eraldi uuringu konsultatsioonibüroolt Civitta. See analüüs on saadetud nii TTJA-le kui konkurentsiametile. Civitta leidis, et lairiba (kaablid) hulgiturul on hinnad (s.t Telia hinnad) ülikiire interneti puhul näiteks 40 korda kõrgemad kui Lätis. Leedu ja Soomega võrreldes aga 9 korda kõrgemad.
Uuring on muidugi palju pikem, seal leidub võrdlusi ka kaugemate riikidega ja terve Euroopaga, kõik on varustatud põhjalike arvutuste ja viidetega. Igaüks saab kontrollida, kas väited on õiged. Sest lihtne oleks ju vastu vaielda, et uuringu tellis Tele2 ehk konkurent ja kes see ikka konkurendi arvutusi usub.
Ekspress on uuringuga tutvunud, kõikide riikidega võrdlusi ei jõua kontrollida, aga lähiriikide puhul – ka Telia hulgimüügi hinnakirjad, kui põhjalikumalt otsida, on avalikult kättesaadavad – paistavad väited klappivat.
Enamgi veel, nii Tele2 kui Civitta viitavad kahtlusele, et Telia on ära kasutanud kõrgeid hulgihindu ja nende abil tegelenud röövelliku hinnastamisega ja kasutanud hinnakruvimise võtet. Nende tehniliste terminite lahtiseletamisel pole siinkohal mõtet, aga tasub märkida, et konkurentsireeglite alusel oleks tegu juba seaduserikkumisega. Mitmed telekomifirmad Euroopas on selliste meetodite kasutamise eest pidanud tasuma miljardieuroseid trahve. Telia Eesti esindaja Raigo Neudorf ütleb Ekspressile, et need väited on alusetud.
Lairiba hulgiturul on Telia hinnad ülikiire interneti puhul näiteks 40 korda kõrgemad kui Lätis. Leedu ja Soomega võrreldes aga 9 korda kõrgemad.
Tele2 Eesti juht Chris Robbins räägib, et hetkel võtavad nad samm-sammult. Praegu suhtlevad TTJA-ga. Teemast on informeeritud Konkurentsiametit. Eks näeb, mismoodi asi laheneb, kui laheneb Eesti tasemel. „Aga oleme valmis võitluseks,“ ütleb Robbins. See tähendab, et kui vaja, ollakse valmis minema juba Euroopa Liidu tasandi regulaatori juurde, ja kui vaja, kas või kohtusse.
Mõni aeg tagasi elas sama teema läbi ka Leedu telekomituru regulaator. Civitta analüütikud Martti Rell ja Renar Uibooss räägivad, et Leedus kasutati hulgihindade arvutamisel samasugust „ajalooliste kulude metoodikat“ nagu Eestis ja tulemuseks olid teistele operaatoritele kasutamatud hinnad, mis ei lasknud konkurentsil õitseda. Siis aga otsustas Leedu regulaator meetodit täiendada, hulgihindade arvutused tulid hoopis madalamate numbritega, hinnad langesid ja lõpuks jõudis hinnalangus ka tavatarbijani. Midagi sellist tuleb teha ka Eestis.
Tõenäoliselt saab vastu vaielda, et sellised võrdlused pole asjakohased. Et turud on erinevad, et riigid on erinevad, et taustasüsteemid on erinevad, et Eesti on üks hõre ja vaene maa, kus asjad ongi aeglased ja kallid. Aga kuidas see ikkagi võimalik on? Leedu ja Läti, ka vaesed ja hõredad, aga võrreldes nendega toimetab Eesti internet „kuus korda aeglasem ja poole kallim“ maailmas. Või Rootsi? Miks Telia küsib Tallinnas kolm korda kõrgemat hinda kui Stockholmis?
Faktid on selged. Eesti internet on aeglane ja kallis. Telia domineerib Eesti turul. Telia pakutud hulgihinnad on kõrged. Väiksemad tegijad, nagu Elisa (pärast Starmani ostu), sõidavad hindadega kaasa, sest Telia on Eesti tarbijale „aeglane, aga kallis“-toote sisse söötnud. Uutel tulijatel pole võimalust. Konkurents on väike. Eesti inimene ja ettevõtja maksavad kõik kinni.