article
ARVAMUS 20. MAI 2020
Venemaa ei ole muutunud, Hiina aga küll 4Nendel meie seast, kes NSVLi mäletavad, ei tohiks Hiina suhtes illusioone olla.
Sven Sakkov on Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktor.Foto: Rauno Volmar
Üks arvamus käib ringi mööda Euroopat. Arvamus, et „kõik muutub, miski ei jää enam endiseks!“. Selles arvamuses võiks siiski kahelda. Inimese loomus ei ole muutunud. Me elame kaasa Antiik-Kreeka tragöödiate kangelastele, sest oleme oma olemuselt needsamad inimesed kes 25 sajandit tagasi. Geopoliitika põhijooned ei muutu – Venemaa on täpselt sama koha peal ja endiselt meist sada korda suurema rahvaarvuga agressiivne tuumariik meie idapiiril. Prahast tulnud uudised kõnelevad Vene eriteenistuste kavast sealne linnapea mõrvata. Samal ajal on aknast väljakukkumine Venemaal endiselt levinud surmaviis, mis huvitaval kombel tabab just Putini režiimi vastaseid. Vene sõjalennukite ülbitsemine Läänemerel ja Vahemerel meenutab peaaegu igapäevase rütmiga, mis riigiga meil tegemist on. Selle riigi välispoliitikat üks väike viirus ei muuda.
MIS AGA MUUTUB, ON SEE, et 30aastase vaheaja järel on taas käes suurriikide mõõduvõtmise ajastu. Seekord USA ja kommunistliku Hiina vahel. See algas enne pandeemiat, ent viirus mõjub USA-Hiina vastasseisus katalüsaatorina. Washingtonis valitseb Hiina asjus poliitiline üksmeel ning USA meelekindlust suhted Hiinaga teisele alusele seada Joe Bideni võimalik valimine USA presidendiks ei muuda. Meile võib tunduda, et see vastasseis meid ju ei mõjuta. Vale, mõjutab küll! Esiteks on Hiina Rahvavabariik (HRV) oma investeeringutega juba Euroopas kohal. Teiseks sõltub Eesti julgeolek USA sõjalisest kohalolekust Euroopas. Kolmandaks oleme osa Euroopa Liidust ja seega osaleme üleilmsete poliitiliste ja majanduslike protsesside kujundamises.
Kui Euroopa jätab USA tema vastasseisus Hiinaga ilma toeta, siis võib selle tagajärjeks olla USA tagasitõmbumine Euroopast ja NATOst.
Riikidel on kombeks süsteemsetele šokkidele üle reageerida. Terrorirünnakud 11. septembril 2001 põhjustasid USA ülereageerimise. Otsustati mitte piirduda Al Qaeda väljajuurimisega Afganistanist, vaid uueks luua terve Lähis-Ida, Iraagist alates. Kõik julgeolekuohud muutusid üleöö asümmeetrilisteks, sümmeetrilised ohud aga vajusid tähelepanu alt välja. NATO keerati mässuliste vastase võitluse lainele ning sõjalised võimed, mis sellele kaasa ei aidanud, atrofeerusid. Tükk, mille Washington hammustas, oli liiga suur. Tulemuseks oli USA tagasitõmbumine maailmast president Barack Obama ajal. Paljud maailma probleemid, kaasa arvatud Hiina RV üleilmne laiamine, on pärit just sellest Obama maailmast tagasitõmbumise ajast.
VENEMAA PRESIDENT VLADIMIR Putin on korduvalt Läänt üllatada suutnud. Kõige märkimisväärsem üllatus oli Krimmi okupeerimine nn roheliste mehikestega. Kuigi kõigile mõistust ja nägemismeelt omavatele inimestele oli algusest peale arusaadav, et rohelised mehed olid Vene eriväelased, tekkis ometi omamoodi hübriid-hüsteeria. Kõik ebasõbralikud sammud, mida teised riigid sellest saati ette võtsid, olid „hübriid-väljakutsed“. Hübriid-riskide entusiastid ei tahtnud midagi kuulda vanamoelisest sõjalisest ohust. Õnneks suutsid NATO idatiiva riigid siiski liitlaste sõjalise kohaloleku välja võidelda. Krimmi annekteerimine mõjus piisavalt tõhusa süsteemse šokina ning Euroopa riikide kaitseinvesteeringud, mis eelneva kahe kümnendi jooksul olid kokku kuivanud, asusid tasapisi taas tõusuteele. Tõus algas enne Donald Trumpi inauguratsiooni, ent tema jäärapäisus selles küsimuses on Euroopa kaitse tugevdamisele oluliselt kaasa aidanud. Viimase viie aasta jooksul on Kanada ja NATO Euroopa liitlaste kaitseinvesteeringute kogusumma kasvanud 254 miljardilt 309 miljardi dollarini. 55 miljardit on võrdne Saksamaa riigikaitsele panustamisega.
Praeguses majandusolukorras see tõusutrend mõneks ajaks kardetavasti lõpeb. Oluline, et ei tuleks langust, sest nüüd on kõik tuleviku katsumused äkitselt vaid tervishoiuga seotud. Kuid Venemaa on endiselt täpselt sama koha peal ja sama ebasõbralik kui enne. Euroopa suudab ka pärast viirust end sama halvasti ilma USA abita Venemaa vastu kaitsta. Ning Washingtonile on Euroopa liitlaste suurem panustamine iseenda kaitsesse esimese suurusjärgu küsimus.
Loodan, et Eesti on NATOs kaitseinvesteeringute hoidmise eestkõnelejaks, sest meil on seda kõigist kõige rohkem vaja. Meie endi riigikaitse tugevdamiseks ja NATO hoidmiseks. Kui riigikaitse käest lasta, siis võime olla ühel päeval piltlikult öeldes uue viirusepuhanguga vastamisi ilma PERHi ja TÜ Kliinikumita, ilma kiirabi ja intensiivravipalatiteta. Selle vahega, et siis kaotaksime me mitte lihtsalt tervise, vaid ka vabaduse. Lisaks sellele nägime Padaorus ja ka Kuressaares, et kaitseväe sõjaliseks otstarbeks arendatud võimeid võib kriisis muuks otstarbeks vaja minna. Rääkimata kaitseliidust, mis on nagu Šveitsi nuga, mis oskab kõike.
Paljude eurooplaste suhtumist USAsse varjutab nende suhtumine ühte isikusse – president Trumpi. Enamasti nõnda, et inimeste vastumeelsus isiku suhtes tekitab vastumeelsust riigi või selle riigi tegude vastu. Franklin D. Roosevelt kutsus Ameerikat „demokraatia arsenaliks“. Seda on ta tänase päevani. Üllatav on see, et Hiina RVsse kiputakse samas suhtuma kui lihtsalt ühte riiki, kellega äri teha. Meenutagem siiski, et Hiina on kommunistlik diktatuur koos kõige selle juurde kuuluvaga – ajupesu, tsensuuri, koonduslaagritega. Eestis saime tääkidega toodud leninismist peaaegu kolmkümmend aastat tagasi lahti, Venemaal see veel õige pisut hingitseb, Hiinas aga valitseb. Nendel meie seast, kes NSVLi mäletavad, ei tohiks Hiina suhtes illusioone olla. Need, kes ei mäleta, küsige vanematelt või vanavanematelt!
NATO TULEVIKKU MÕJUTAB KA SEE, milliseks kujunevad Euroopa suhted Hiina RVga. On paratamatu, et USA-Hiina vastasseis peegeldub ka NATOs. Euroopal on vaja Venemaa ohjamiseks USA sõjalist tuge. USA-l on Hiina ohjamiseks vaja Euroopa poliitilist ja majanduslikku tuge. Kui Euroopa jätab USA tema vastasseisus Hiinaga ilma toeta, siis võib selle tagajärjeks olla USA tagasitõmbumine Euroopast ja NATOst. Teisisõnu jääks siis Euroopa oma vastasseisus Venemaaga üksi. On ütlematagi selge, et Balti riigid on esimesed osad Euroopa Liidust, mis selle protsessi hammasrataste vahele jäävad.
Mida siis teha? Esiteks hoida kaitseinvesteeringuid Eestis ja olla selle eestkõnelejaks ka NATOs. Teiseks võiks Eesti Hiinat ja Ida-Euroopa riike ühendavast nn 17 + 1 formaadist välja astuda. Seda võiks teha koos samameelsete riikide grupiga. Strateegiliste taristuinvesteeringute koha pealt tasub selle asemel pöörata kogu tähelepanu Kolme Mere Initsiatiivile. Kolmandaks tuleb kommunistlikku Hiinat hoida eemal Eesti strateegilisest taristust – 5Gst, Helsingi-Tallinna tunnelist ja muust sellisest. Ja neljandaks tuleb toetada USAd nende uues suures vastasseisus. Mitte USA pärast, vaid ikka meie endi julgeoleku pärast.