30
30 AASTAT PÜSINUD SALADUS: Kes avas interrinde mässajatele Toompea lossi värava?
15. mail 1990 oli Toompea lossi lipuvardas korraga kaks lippu – sinimustvalge ja ENSV punane. Õnneks vaid üheksa minutit. Enne ja pärast seda toimus lossi ümber mõndagi, mis pole veel ka nüüdseks lõplikult selgeks saanud.
Värav on lukust lahti keeratud, võtmega mees on oma töö teinud ja jalga lasknud. Värava kaitseks seatud veoauto veeretatakse kohe lossihoovi. Rahvusarhiivi filmiarhiiv
“Ma kordan – Toompead rünnatakse!” Enamik meist mäletab neid sõnu praegugi. Rahvas tõttas kolmkümmend aastat tagasi Toompeale ja sundis ründajad häbiga taanduma.
Mässujuht Mihhail Lõssenko nahkkuuele ei saa rukkilille kinnitada – ei toona ega tagantjärele. Tegu oli Eesti taasiseseisvumise ühe õelaima vaenlasega. Tema ja ta kaaslaste tegudest on aga siiani mõndagi olulist varjus püsinud. Mida selgemaks pilt saab, seda parem.
Päev enne Toompeale tungimist ilmus interliikumise niiditõmbajatele mõjukas abimees: 14. mail andis NSV Liidu riigipea Mihhail Gorbatšov välja seaduse, millega siinses Ülemnõukogus 30. märtsil tehtud otsused Eesti riikliku staatuse kohta tunnistatakse kehtetuks.
Moskva-meelsed said lossi ette kogunemiseks võimsa õigustuse oma nõudmistele ning vehkisid sellega nagu kaitsekilbiga: meie nõuame Gorbatšovi käskude täitmist ja teie ei tohi meid takistada. Eesti rahva enamus oli aga teist meelt.
Tipa-tapa joostes Toompeale
Siseministeeriumi rangelt salajast seitsmendat osakonda kutsuti tipa-tapaks ja sealsed luuraja uhket ametinimetust kandvad töötajad tegelesid miilitsale huvi pakkuvate isikute varjatud jälgimisega.
15. mail tegid tipa-tapa brigaadid linna peal oma tavalist tööd, kuniks eriside kanaleid pidi saabus käsk – kõik jälitusoperatsioonid otsemaid lõpetada ning aega viitmata Toompea lossi ette!
Nii nad sinna siis saabusidki, kes joostes, kes tõtates. Tipa-tapade ülesandeks oli märkamatult salvestada, fotografeerida ja loomulikult silmad-kõrvad lahti hoida.
Tipa-tapa eritehnika oli oma aja kohta kõigiti tasemel, muu hulgas ka operatiiv-lapsevanker. Sellega mäkke rutanud luurajaemand sai intritelt kõvasti kiita: näete, meie tulevik ka siia jõudnud! Seda, et maimukese asemel on lapsevankrisse sokutatud hoopis eritehnika, kogenematu silm ei seletanud.
Kallur kiiresti lossi!
Kellele kuulus ZIL-tüüpi kallurauto, mille kastist Mihhail Lõssenko lossihoovil mässumeestele kõneles ja käske jagas? See polnud intrite sõiduk, nende veoauto oli märksa väiksem UAZ, mida lossiesisel väljakul tribüünina kasutati. Rõdule ronimiseks jäi sealt kõrgust vajaka.
Ajalugu peab olema faktitäpne, ning lehtedessegi jõudnud jutt, et mässajad sõitsid lossihoovi Dvigateli veomasinaga, ei pea paika. See veel puuduks, et nad oleks oma autoga uhkelt lossihoovile vuranud! Veok oli valitsusel omast käest võtta. Tegelikult sõimas Lõssenko valitsust lossi sisehoovil valitsuse enda veoauto kastist!
Suurettevõtja Väino Kaldoja töötas toona Ministrite Nõukogu Asjadevalitsuse Autobaasi direktorina. Kui tavaliselt tuli tal Toompeale saata peamiselt Volgad ja vahel ka Tšaikad, siis sel päeval läks vaja veoautot, ja väga kiiresti. Lossivärav vajas kaitset ning ZIL-kallurist võinuks abi olla. Minekuga oli nii kiire, et kallurikast jäi tühjaks. Masin pargiti tugevduseks väravate taha, tagaluugiga väljaku poole. Asjade arenedes selgus, et sellest jäi väheks.
Selle kohta, kas sissetungijatel oleks õnnestunud täiskoormaga ning tühjaks lastud rehvidega kallurit lossiväravate eest sisehoovi veeretada, et väravapooled lahti lükata, on erinevaid arvamusi. Kõigepealt tuli aga värav lukust lahti saada.
https://r.muu.ee/34879/63253/index.html
Fotod: Rahvusarhiivi filmiarhiiv
Tekstid: Jüri Ehasalu, Vikipeedia
Graafika: Liisi Viskus
Kes avas lossivärava?
Täna 10 aastat tagasi ütles Lõssenko lähim abiline interrindes Viktor Kiemets Eesti Päevalehele: “Kui rahvas jõudis värava juurde, mis teoreetiliselt pidi lukus olema, siis äkki ilmnes, et lukk on lahti. Üks poiss ütles, ärge puutuge, see võib provokatsioon olla. Mis provokatsioon? Kui on lahti, siis lähme sisse.”
Tegu on valetamise meistriklassiga, mitte ükski tõend ega tunnistaja seda ei kinnita. Väravalukuga toimunu ilmselt ongi tolle päeva faktidereas üks kõige olulisemaid teemasid.
Valitsusjuht Edgar Savisaare mälestusteraamatus „Peaminister“ on kirjas: "Seda väravat ei murtud maha, nagu hiljem on kirjeldatud, vaid selle avas keegi lossiteenistujate hulgast, kellele ilmselt sümpatiseerisid internatsid." (Lk 230)
Ehkki meedias on kolme aastakümnega ilmunud mitmeid versioone, võib Savisaarega praegugi nõustuda – lukustatud värava murdmist polnud.
Igapäevaselt Toompead valvanud miilitsapataljoni komandör Jaan Toots mäletab, kuidas lossivärav miitinguliste eest lukku pandi. Lukustajaks oli Toompea valvemeeskonna kauaaegne rühmaülem, miilitsavanemleitnant Evald Tõnurist. Kui Toots temalt päris, kus on väravaluku võti, vastas Tõnurist, et võtme võttis ülemus Herman Simm oma kätte.
Toompea kaitsjate hulgas oli ka noor kriminaaljälituse inspektor, hilisem mitmekordne minister Andres Anvelt. Anvelt seisis kõige kriitilisemal hetkel kõrgete raudväravate ees kangi all ja nägi, kuidas tõuklevast ärritunud rahvasummast astus ette tähelepandamatu välimusega mees ja avas kiiresti rippluku. Kas õige või valevõtmega, ei saa väita ei Anvelt ega Maaleht.
Mees kadus sedamaid rahva hulka ja lossihoovile ei tunginud. Ka uurimistoimikus jääb ta tundmatuks, küll on aga kirjas, et eemaldudes viskas ta luku samas lähedal olevasse prügikasti. Oluliseks asitõendiks muutunud lukku hiljem ei leitud.
Uurija Indrek Meelak on praegugi kindel, et lukku ei muugitud lahti. Samal arvamusel olid toona ka eksperdid – muukimine võtnuks rohkem aega.
Võtmehoidja Herman Simm
Ja-jah, seesama Herman Simm. Rahvastikuregistris teisi samanimelisi pole.
1990. aastal oli Herman Simm Siseministeeriumi Valvekoondise ülema asetäitja ning vastutas ka partei- ja valitsusasutuste hoonete valve eest, selleks oli eraldi samanimeline miilitsapataljon. KGB pidas oma tumesiniste rummudega vormimütsides tähtsaimatel ustel vahti vaid Moskvas, siin oli see miilitsavalve rida.
Kas Eestis oli siis tõesti teisiti? Oli, taolisi mütsegi olid siinmail näinud vaid vähesed. See aga ei tähenda, et ENSV KGB-l selle teemaga pistmist polnud – sealse 7. osakonna koosseisus oli kolmemeheline grupp, kes tegeles tippjuhtkonna julgeoleku tagamisega, mitte ei valvanud ise. Valvepostidel seisid ikka miilitsavormi kandjad ning nende suur ülemus oli miilitsaalampolkovnik Simm.
Võidukalt sisse, häbiga välja
Toompeal lossiesisel platsil juhatasid miitinguliste ohjeldamist pealinna korrakaitse juhid – siseasjade valitsuse ülem, miilitsa alampolkovnik Raik Saart ning tema asetäitja, miilitsapolkovnik Aarne Kass.
Raik Saart meenutab, kuidas ta astus väljakul seisnud väikese veoauto UAZ kasti, mida intrid kasutasid kõnetoolina ning manitses miitingulisi säilitama korda ja mitte alluma ässitustele.
Hea, et niigi läks. Ei tulnud sellest sündmusest kangelaskalme ega märtrihaudu.
RAIK SAART
"Püüdsin võimalikult rahulikult selgitada, et üks asi on meelt avaldada, hoopis teine asi aga kasutada vägivalda ja püüda oma nõudmiste üleandmiseks jõuga lossiuksest sisse pääseda. Tammepuust uksi raputati tõesti, kuid õnneks pidasid need vastu. Mitu ägedat naisaktivisti kutsusid üles minu paguneid maha rebima. Tõele au andes leidus seal ka paar sõjaveterani, kes selle plaani maha laitsid ja seletasid, et need pagunid on andnud nõukogude võim ja meie Nõukogude riigi vastu ei lähe. Huvitaval kombel käremeelsed taltusid ja võtsid neid kuulda," meenutab Saart.
Üheks kriitilisemaks hetkeks hindab Saart lüüasaanud mässuliste lahkumist lossihoovilt. Appi rutanud rahvas seisis tihedalt väljakul, sinna tuli luua kitsas koridor, mida mööda löömamehed Toompealt minema toimetada. Saart: “Läksin käsivaljuhääldajaga ees ja palusin säilitada rahu ning mitte kasutada vägivalda – kindlasti saavad nad seadusega ette nähtud karistuse, hoidume omakohtust!”
Eriti ohtlikud olid taganejate allavajunud lipuvardad, mille terav otsakaunistus võinuks ka puhtjuhuslikult kedagi kõrvalseisjat vigastada. Peale mõne müksu muid intsidente suureks õnneks siiski polnud. Löödud mässulised lonkisid Lenini puiesteele ja lõpetasid seal päeva miitinguga.
“Hea, et niigi läks. Ei tulnud sellest sündmusest kangelaskalme ega märtrihaudu,” lõpetab Saart elutargalt. Ja nii ei arvanud mitte ainult tema.
Rahva Toompeale kutsumise risk oli ülikõrge. Eesti Raadios kogu päeva neid sündmusi vahendanud Raul Mälk, hilisem välisminister, otsesaates: “Me siin sees olime vastuolulistel seisukohtadel, oli see õige samm või mitte? Ma näiteks ise olin arvamusel, et see oli vale samm. Kuid tagantjärele võttes oli see siiski võib-olla ainuõige lahendus. Mida me kartsime, kes me arvasime, et see oli vale samm? Me kartsime, et kahe vastandlikel seisukohtadel rahvamassi vastamisi minek võib anda äärmiselt ohtlikke tagajärgi.”
Abdulkaparov ei saanud luba
Raamatus “Vaba riigi tulek” sõna saanud Herman Simm väidab, et vastavalt lossi kaitsmise plaanile käskis ta nõuda abi ka Nõukogude armeelt. Sõjavägi saatnudki kaks autot 50 mehega, kes jäid katedraali juurde ootele. Maalehe andmetel polnud sõjaväel 15. mai sündmustega mingitki puutumust. Pealegi ei allunud sõjavägi miilitsale ning taolised käsud lennanuks seal otsemaid prügikasti.
Kaks presendiga kaetud kastiga GAZ 66 furgoonautot Nevski katedraali kõrval mõnda aga tõesti seisid. Autodes istusid aga mitte sõdurid, vaid miilitsavormis noormehed.
Tegu polnud sõjaväe, vaid sisevägede miilitsapataljoniga ning nende käsuliin ei läinud mitte kaitseministeeriumi, vaid siseministeeriumi astmeid mööda. Nõnda on Venemaal tänapäevani, nüüd kannavad nad nime rahvuskaart ja alluvad otse presidendile. Sõjaväejuht Šoigul pole nendega mingit pistmist.
Raik Saart mõistis, et pinge Toompea lossi ees kasvab lausa minutitega ning soovis, et mundrimehed masinatelt maha roniksid ja lossi kaitsma tuleks. Ka sobinuks nende GAZ 66-d väravate kaitseks hoopis paremini kui kallurauto.
“Võiksime appi tulla küll, kuid me ei allu teile, vaid sisevägede Vilniuse diviisile. Pean sealt loa saama,” vastas nende ülemus, miilitsapolgu number 5460 komandör alampolkovnik Abdulmukmin Idrisovitš Abdulkaparov. Umbes 40 minuti pärast andis ta Saartile teada, et Vilniusest vastati eitavalt. Toompeal polnud neil enam midagi teha ja Saarti soovitusel sõitsid autod all-linna. Mida nad Pärli kohviku juurde ootama jäid, pole teada. Kohvi ja saiakesi kindlasti mitte.
Kui Vilniusest oleks Abdulkaparovile antud korraldus mehed lossi kaitsmisele saata, saanuks väljakul mässavaid intreid tugevamalt kontrolli all hoida ja miiting läinuks varem või hiljem laiali. Nende palju suuremadki meeleavaldused, näiteks linnahalli juures, olid õhtu saabudes otsa saanud.
Juhul kui Abdulkaparovi pataljoni mehed ja veoautod oleks aegsasti paigutatud kaitseks väravate ette, mitte kangi alla, nagu kallur, poleks Lõssenko löömameestel ilmselt õnnestunud neid lahti saada. Poleks tekkinud ka vajadust rahvast Toompeale appi kutsuda ja jäänud tulemata meie taasiseseisvumisloo kõige plahvatusohtlikumad tunnid.
Aastatel 1984–1986 samas miilitsapataljonis puusepana aega teeninud tänane riigimees Ivari Padar meenutab oma toonast ülemust: “Täpne, seadust austav, õiglane mees. Käib veel nüüdki vahel Eestis ja saab oma poistega kokku. Poliitikasse ei sekkunud, internatse ei soosinud. Käib veel nüüdki vahel Eestis külas ja saab oma poistega kokku.”
Miks pidi taoline mees keelduma Toompea valitsushoonet kaitsmast? Aga vastavat käsku ei tulnud, ilma selleta polnud õigust. Iga mundrit kandnud mees teab, et käsk on vanem kui meie. Tol ajal eriti.
Abi saamine olenes Bakatinist
NSV Liidu siseminister, kindralleitnant Vadim Bakatin oli vaata et suurem perestroikamees kui Gorbatšov ise. 1990. aasta novembris panid kõva käe nõudjad talle jala taha ja mees võeti kohalt maha. Enne jõudis ta veel alla kirjutada Eesti Vabariigi Valitsuse ja liidu siseministeeriumi koostöökokkuleppele, mida talle samuti pahaks pandi. Eesti iseseisvumispüüdlustesse suhtus Bakatin omas mänguruumis igati toetavalt.
Eesti siseminister, polkovnik Olev Laanjärv jättis sel päeval Toompeal astumata sammu, mis väga suure tõenäosusega hoidnuks ära sealsete sündmuste kontrolli alt väljumise ja räuskajate jõudmise lossi hoovile. Laanjärv ei võtnud ühendust liidu siseministriga ega palunud anda korraldust Abdulkaparovi käsu all olevate miilitsavormis meeste ja tehnika kaasamiseks meie valitsushoone kaitsmisele. Bakatinile olnuks oma Vilniuse diviisi staabi põikpäisuse murdmine minutilise telefonikõne küsimus.
Üks nende pöördeliste aegade telgitaguste parim tundja, kes isiklikult puutus tööalaselt sageli kokku nii Laanjärve kui Bakatiniga, ütles Maalehele: arvestades nende kahe mehe silma- ja ilmavaatelist sarnasust, pole põhjust arvata, et Bakatin võinuks Laanjärvele abi andmisest keelduda. Seda abi oli aga väga vaja.
Neid järeldusi kinnitab seegi, et Bakatin tegi ka leedukate heaks, mis vähegi tema võimuses, kuigi 1991. aasta 13. jaanuari Vilniuse veriste sündmuste ajal polnud ta enam liidu siseminister, vaid presidendikantselei ähmaste ülesannetega ametnik. Eelmisel õhtul helistas talle koju Leedu Vabariigi siseminister, kindralmajor Marijonas Misiukonis ja palus kohe aidata: Vilniuses ründavad sõdurid rahvast, juba voolab veri, kellegagi liidu siseministeeriumi juhtkonnast ühendust ei saa!
Bakatin helistas sedamaid juba ööunele valmistuvale Gorbatšovile, kes polnudki kuuldust üllatunud ja soovitas Bakatinil mitte liialdada. Nende jutt võttis helistaja sõnul terava ja ägeda tooni. Järgmisel hommikul pääses Bakatin koos liidunõukogu esimehe Jevgeni Primakoviga Vilniuses toimuva teemal presidendi jutule. Bakatini hinnangul ajas Gorbatšov silmakirjalikku juttu ning oli kõigest teadlik veel enne, kui Vilniuses vägivallaga alustati.
Mässujuht Lõssenko murdub
Tolle mehe mässumeel murdus lossihoovil. Pärast edukat sissepääsemist tekkis mõningane peataolek, et mis saab edasi. Pealiku kallurikastist hüütud laused hakkasid järsku muutuma, kuid kindlasti mitte iseenesest.
Lõssenko oli endine miilitsaohvitser, kes sealt omakasupüüdlike tegude tõttu 1984. aastal lahti lastud. Kahtlemata tunnetas ta olukorra ootamatut muutumist – Savisaare kutsel kiiresti Toompeale appi tulnud rahvast ta ilmselt ei osanud oma plaanides ette näha. Kuid on veel kaks olulist tõsiasja.
Jaan Toots hindas väravate avamise tõttu tekkinud ohtu kriitiliseks ja jagas lossis olnutele enesekaitseks viis Kalašnikovi automaati. Need said riigikogu juhataja Ülo Nugis, siseminister Olev Laanjärv, valverühma komandör Evald Tõnurist, Nugise abi Karl Tiilik, üks jäi jagajale.
Toots läks hoovile veoauto juurde. Tema sõnum mässajate pealikule oli lühike: karjuge siin väljas palju jõuate, aga niipea, kui lossi sisse hakkate murdma, avame tule. Vastamisi seisid kaks ohvitseri, olgu peale, et üks neist juba endine. Meeste pilgud ristusid. Sõnum oli kohale jõudnud.
Jaan Toots oli toona kapteni aukraadis. Lossi külgustest astus aga peatselt välja kindralimundris soliidne mees. Tallinnas paiknenud 14. õhukaitsediviisi komandör kindralmajor Zijaudtin Abdurahmanov oli Ülemnõukogu saadikuna sel päeval Toompeal istungitesaalis. Kui selle hetkeni võis Lõssenkol säilida veel mingigi õhkõrn naiivne lootus, et vahest tuleb abi sõjaväeosadelt, siis pärast kindrali tehtud sarvilisesõnalist venekeelset peapesu pidi mässujuht mõistma, et selleks korraks on mäng läbi.
Kriminaalasja materjalidega on tõendatud, et Lõssenko vahetas kiiresti teksti ja hakkas hüüdma: "Seltsimehed, oleme oma eesmärgi saavutanud, hakkame minema, lossi me ei tungi! Kui meie nõudmisi kahe päeva jooksul ei rahuldata, tuleme tagasi." Õnneks ei olnud temast enam tulijat, ei kahe päeva pärast ega hiljem.
Kindral Kuzmin oli Tallinnas
Visalt püsib versioon, et enne märuliga alustamist käinud riikliku liidutehase Dvigatel peadirektor Vladimir Jarovoi siinsetes sõjaväeosades abi ning toetust palumas. See jutt on lapsemeelne. Parimal juhul oleks mõni pagunitega sõbramees võinud talle aiamaale kartulipanekuks soldateid appi saata – otsus miitingusse sekkuda käinuks aga väga kõrgelt üle nende peade.
Jarovoi polnud juhm inimene, pärast Eestist jalgalaskmist töötas ta Leningradi lähedal Sosnovõi Bori aatomielektrijaama peainsenerina.Ta teadis suurepäraselt, millised on sõjaväe käsuliinid ning võimupiirid – Moskva loata ei sammugi. Jarovoil jätkub tõelisi patte niigi kuhjaga ning uute välja mõtlemiseks pole põhjust.
ENSV viimase sõjakomissari, kindralmajor Rein Põderi kinnitusel viibinud Toompea ründamise päeval Tallinnas Balti sõjaväeringkonna ülem, kindralpolkovnik Fjodor Kuzmin. Ta inspekteerinud just neil tundidel 114. motolaskurdiviisi staapi Tondil, kuid polevat Toompeal toimunust midagi teadnud. Nii kõrge auastmega komandöre kohalike väepealike hulgas polnudki ning oli tavaks, et Eestisse tulles tegid nad alati protokollilise visiidi siinsele juhtkonnale. Miks Kuzmin seekord Eesti juhtidega ei kohtunud?
Maaleht küsis sel päeval rahvasaadikuna Toompeal olnud Rein Järliku arvamust. Elukogenud ja raudse loogikaga mees arvas, et kas ei võinud ühe variandina olla nii, et Kuzminil oli eelnevalt informatsiooni Toompeal plaanitavast väljaastumisest. “Võib-olla otsustas ta igaks juhuks Tallinnas Tondi diviisis ise kohal olla, et interliikumise pooldajad ei saaks seal teha hukatuslike tagajärgedega otsuseid. Vastutajaks jäänuks nii või teisiti Kuzmin.”
Selline arutlus tundub väga tõenäoline, eriti kui meenutada, et interliikumise üks juhte, erukindralmajor Nikolai Aksinin, oli teeninud ka sellesama diviisi komandörina. Tema sõpru ning mõttekaaslasi oli sinna staapi jäänud enam kui piisavalt.
Jeltsini ajal kontrolliti erilise põhjalikkusega kogu sõjaväe juhtkonna tegusid 1990. ja 1991. aastal. Kel vähimgi plekk küljes, selle lükkas uus võim armutult kõrvale. Ka kindral Kuzmin käis mitmeid kuid sõjaväeprokuratuuri vahet, seletas ja tunnistas. Jäi aga plekitult puhtaks poisiks, kes sobis Jeltsini meeskonda. 1992. aastal määrati ta viieks aastaks Kremlile üliolulise Frunze-nimelise Sõjaväeakadeemia ülemaks.
Arno Almann: sõitsime Toompeale kahekesi
Sõitsime Arnold Rüütliga Toompeale minu ametiautoga. Otsustasime nii, kuna tema valge Volga oli küllalt tuntud ja mitte ainult eestlaste hulgas. Lossiesine plats oli võidurõõmsaid inimesi täis, hulka maad pidime jalgsi astuma. Meeleolu oli kordumatu. Enam polnud seal kedagi, kes veel mõne tunni eest karjus: "Arnold, tule üksi välja!" (vene k "Арнольд, выходи один!")
Eriteenistuse sünd
Järgmisel hommikul moodustas valitsus Eesti Vabariigi eriteenistuse. Selle juhi kohale oli mitmeid soovijaid. Nagu tavaliselt, ei puudunud ka intriigid. Edgar Savisaar oma raamatus "Peaminister" põhjendab tehtud otsust nii: "Eriteenistust hakkas juhtima Jaan Toots. 15. mail oli ta end näidanud külmaverelise mehena, kes ei kaotanud pead olukorras, kus mitmetel kõrgetel miilitsaohvitseridel olid näod punased ja käed värisesid. Siis ei maksa amet ega minevikuteened, siis näitab iga inimene ise, mis on ta väärtus." (Lk 240)
Leo Urge algatab kriminaalasja
17. mail annab vabariigi prokurör Leo Urge ETA-le intervjuu ja teatab, et seoses 15. mail Toompeal toimunuga on algatatud kriminaalasi vastavalt kriminaalkoodeksi § 1933 ning moodustatud uurimisgrupp, kuhu kaasatakse ka siseministeeriumi töötajad. Uurimise käigus tehakse kindlaks konkreetsed süüdlased, nende süü ja vastutusaste, kinnitab Urge.
Vastates küsimusele, kas lähematel päevadel on kavas ka kedagi korratuste organisaatoritest vahi alla võtta, lausub ta, et seda on veel vara öelda. Iga vahi alla võetava isiku suhtes peab olema süü täielikult tõendatud, selgitab prokurör. Millal loodate asja kohtusse saata, pärib küsija. “Vastavalt kriminaalprotsessi normidele on eeluurimise aeg kaks kuud. Arvan, et kui meie käsutuses on vajalik hulk tõendeid, siis saame oma tööga valmis seadusega ettenähtud aja piires,” vastab Eesti esiprokurör. Aeg näitas, et selline optimism oli alusetu. Leebelt väljendudes.
Kuivad faktid kinnitavad lausa vastupidist – kuni Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamiseni ühtki kahtlustatavat vahi alla ei võeta ning alles 1992. aasta jaanuaris jõuab süüpinki vaid Lõssenko.
Vahepeal on eriti tähtsate asjade uurija vabariigi prokuröri juures Indrek Meelak kutsutud Moskvasse NSV Liidu Peaprokuratuuri. Mees ei riski toimikut kaasa võtta, vaid sõidab sinna koopiaga. Uurimisvalitsuse ülem avaldab talle otsest survet menetluse lõpetamiseks, lausa ähvardab.
Kui Meelak endale kindlaks jääb, juhatab kõrge ülemus ta teise kabinetti, kus enesekindel Lõssenko talle terekätt pakub! “Meil Eestis uurijad uurimisalustega ei kätle,” jätab Meelak vastu võtmata nii terekäe kui ka peaprokuratuuri ettepaneku. Taasiseseisvunud Eestis saab temast esimene peaprokurör.
Kohus on armulik
Alles 26. augustil 1991 võetakse Lõssenko Tallinnas vahi alla ning ta istub trellide taga kokku viis kuud ja kaks päeva. See jääbki kogu tema reaalseks karistuseks, juba enne kohtuotsust lastakse mässaja allkirja vastu koju.
Ülemkohus alustab Lõssenko kriminaalasja arutamist 28. jaanuaril 1992, kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel tuleb 17. veebruaril. Kohalviibijad saavad püsti seistes kuulda, et mässupealiku karistuseks jääb üks aasta ja kuus kuud, millest juba kinni oldud aeg maha arvestatakse. Järele jääb 1 aasta ja 28 päeva. Ent ka nüüd ei tule vanglasse minna, kuna aulik kohus lükkab karistuse täitmise edasi poolteiseks aastaks. Sellised lood, siis...
Indrek Meelak meenutab, kuidas Lõssenko ise kartnud, et saab kohtus neli aastat. Tegelikult läks tal aga palju paremini. Ülemkohtu otsus sisaldab mõndagi, millega hilisem ajalookäsitlus kuidagi kokku ei sobi.
Nii leidis kohus, et parlamendi eesistuja Ülo Nugise keeld Moskva-meelsetele saadikutele rõdu ust avada pahandas miitingulisi, ja see, et isepäised parlamentäärid pidid oma valijate julgustamiseks hoopis akna kaudu rõdule ronima, mõjus nende alandamisena. Kõik ronijad, muide, said õiguse Eesti Vabariigi personaalpensionile, ja kes neist täna veel siinilmas, nosivad seda prisket pajukit – praegu 3247 eurot kuus – mõnusasti edasi. Emake Eestimaa on mõnel puhul kummaliselt helde.
Järgmine pikavõitu lause kohtuotsusest: videosalvestised kinnitavad, et Lõssenko püüdis vahetult enne väravatest sissetungimist inimesi sellest eemale hoida oma sõnaliste käskudega ega olnud esimeste ridades sisse tungimas. Lossi sisehoovis hakkas ta kohe inimesi rahustama. Ja veel samas vaimus: Lõssenko väited, et tema rahustas rahvast Toompea lossi sisehoovis, hoidis ära omakohtu RAF-mikrobussi juhi üle, on põhjendatud ja kohus loeb need tõendatuks.
Kas poleks õigem praegu siiski otse välja öelda, et Eesti 1992. aasta sisepoliitilist olukorda arvestades kohus lihtsalt ei julgenud Lõssenkot reaalselt vangi panna? Näiteks tema poolehoidjate tänavatele tuleku kartuses.
https://www.youtube.com/watch?v=2b9l7Oa0I1k&feature=emb_title
Esitamata jäänud küsimus. Toimetus soovis teada ka Herman Simmi arvamust. Kuni mulluse jõululaupäevani olnuks see lihtne. Kolmest pädevast ametiasutusest, kelle poole pöördusime tema praeguste kontaktandmete saamiseks, vastasid kaks eitavalt. Kolmas andis teada, et neil on vastamiseks aega 30 päeva. Omal käel neid andmeid otsida pole meil aga õigust ega kohustust.
Lävepakujutud
Enamiku Kopli korruselamute välisuste juures on pingikesed. Kui ilm vähegi lubab, istuvad seal käbedad eidekesed ja veeretavad juttu. Ilmast ja inimestest. Nende kohta öeldakse sageli "maja südametunnistus" (vene k совесть дома).
Enamiku Kopli korruselamute välisuste juures on pingikesed. Kui ilm vähegi lubab, istuvad seal käbedad eidekesed ja veeretavad juttu. Ilmast ja inimestest. Nende kohta öeldakse sageli “maja südametunnistus” (vene k совесть дома).
Leidsin minagi Sõle tänaval vajaliku maja ja pärisin, kas auväärses eas mammid Lõssenkot veel mäletavad. Toda, kes selles kolmandas korteris elas. Paljud on sealt majast ära kolinud. Kes mujale, kes kalmistule. “Ei meenu,” vastas enamik kõnetatuid. Kuid mul siiski vedas.
“Ah te otsite Elevanti, meie majas kutsusid teda kõik nii. Ta oli vahepeal isegi miilits. Aga tema on juba kaua aastaid teises ilmas,” vastab kõige krapsakam esimese trepikoja kolmikust, kui sõbrannad olid maskid ette tõmmanud. “Tean, tean. Suri 2011. aastal Moldaavias, Transnistrias,” proovin juttu jätkata.
“Ta läks sinna vabaduse eest võitlema, oli neil veel tähtis võimumees. Aga kui te ise kõike teate, milleks te siis õieti siia tulite?” on vanamemm üsna terane.
“Selle vabadusega, eideke, on nii ja naa. Kellele kuidas. Mina aga tahtsin küsida, kas Elevant pärast seda suurt Toompea madinat vahepeal ära ka kadus? Kas teda siit majast siis taga ei otsitud või peale ei passitud?” avan veidi oma tuleku tegelikku põhjust.
“Kui oleks ikka hästi otsitud, küll oleks ka leitud,” ütleb elutark vanake muiates, muutub valvsaks ja annab märku, et meie jutuajamine teda enam ei huvita.
Pole parata, elutõde on vahel selgem kui paragrahvide kaval rägastik.