25
HÄMMASTAV LUGU | 25 aastat kadunud ja surnuks kuulutatud mees ilmus välja
Noor pereisa jäi 25 aastat tagasi teadmata kadunuks. Mõni aasta hiljem kuulutas kohus ta abikaasa avalduse peale surnuks. Möödunud aasta lõpus selgus, et mees on juba aastaid elanud naise kõrvalmajas.
Jaga
Illustratsioon Ats Nukki
November 2018. Pime ja sombune sügisõhtu. Inimesed ootavad Tallinnas Musumäe all peatuses bussi. Kitsas kõnnitee on ootajatest umbes, möödujad peavad endale teed rajama.
Teiste seas ootab bussi ka 55aastane Jaan*.
Bussipeatuses seisatab ka üks naine. Jaan ei märka naist enne, kui see äkki ümber pöördub ja Jaani ette seisma jääb.
See on Tiia, Jaani kunagine abikaasa. Nad ei ole teineteist näinud 24 aastat. 2002. aastal oli kohus Jaani naise avalduse põhjal surnuks kuulutanud.
„Kas see oled sina?“ pahvatab Tiia.
Jaan, kes on ootamatust kohtumisest ja naise kõrgendatud hääletoonist pinges, lausub napilt: „Olen.“
Sellest juhuslikust kohtumisest jätkus pooleks aastaks peamurdmist nii politseil, siseministeeriumil kui ka Harju maakohtul.
Kuidas jääda ellu?
Juuni 2019. Jaan jalutab ühe Tallinna linnaosa kõrgete korrusmajade vahel. Ta on saanud vahepeal 56aastaseks, kuid näeb oma east noorem välja. Pea on hall. Ta hoiab käes nuppudega mobiiltelefoni, see on ainus sidepidamisvahend, mida ta kasutada mõistab. Ta ei oska midagi peale hakata arvutiga, tal pole meiliaadressi ning temast ei leidu ühtegi jälge Google’is.
Jaanil poleks midagi selle vastu, kui kadumislugu ilmuks ajalehes tema õige nimega, kuid oma eakate vanemate kaitseks palub ta nime ära muuta.
Jaan oli 1980ndate lõpul nn Viru ärikas. Vahetas valuutat, hangeldas välismaa riietega.
Siis abiellus naabermaja tüdruku Tiiaga ja paaril sündis tütar.
1990ndate alguses liikus Viru ärikas hoogsalt edasi. Ta tegeles kõigega, mis raha sisse tõi: kullavahetus, mänguautomaadid jne. Mees elas elu, mille kohta ütleb: „Mu kõige suurem mure polnud seotud naise, tütre või vanematega – mu kõige suurem mure oli, kuidas kulutada ära kogu oma raha.“ Möödapääsmatult ristusid ärimehe teed tšetšeeni ja Permi maffiaga.
Raha – peamiselt dollarid – liikus tollal spordikottidega, kupüüre hoidis ta mitmes paigas. Jaan ütleb, et tema abikaasal polnud aimugi, millega ta perekonnale raha teenib. Samuti polnud aimu vanematel, kelle juurde ta ühel päeval viis spordikoti raha ning uute riiete ja jalanõudega.
„Ja siis ema helistas, et tead, meil käisid vargad, aga midagi hullu ei juhtunud, ainult su spordikott viidi ära,“ meenutab Jaan sündmust, mis muutis ta saatust.
Kaks päeva hiljem kohtas Jaan Kadriorus Musta Luige restoranis tuttavat politseinikku. See kandis riideid, mis olid olnud varastatud spordikotis.
„Paljud mu sõbrad tegid enesetapu, sest neil polnud muud võimalust. Poosid end üles või... Aga mina olin nõrk. Ei saanud hakkama.“
„Sain kohe aru, et pääsu mul enam pole. Kuna suurem osa rahast varastati ära, siis jäin omakorda võlgu, ja kui selgus, et politsei on ka asjasse segatud, polnud ka neilt mingit kaitset loota.“
Jaan teadis, et ellujäämisvõimalust tal pole. Võlgu jäämine oli tol ajal võrdne surmaga. Permi grupeering kuulus toona Eesti kardetumate hulka. Üheksakümnendate jõhkramad mõrvad olid seotud just Permi ja Linnuvabriku grupeeringute arveteklaarimisega.
„Tol ajal viidi Männiku karjääri, kaevati liiva sisse, pea jäeti välja...,“ loetleb ta tollal levinud tavasid. „Mul polnud nii tugevat närvisüsteemi, et enesetappu teha. Paljud mu sõbrad tegid, sest neil polnud muud võimalust. Poosid end üles või... Aga mina olin nõrk. Ei saanud hakkama.“
Kindel otsus kaduda
Oma 31. sünnipäeva hommikul 1994. aasta mais otsustas Jaan, lontis spordikott mõne riidetükiga käe otsas, oma senisest elust välja astuda.
See oli aeg, kui Mart Laari valitsuses oli kriis, president Lennart Meri oli just vabastanud ametist kaitseminister Indrek Kanniku ja justiitsminister Kaido Kama. Mustamäel asuv restoran Kännu Kukk reklaamis end mänguautomaatide ja Black Jacki lauaga. Igal õhtul näitas ETV kirglikku seebikat „Metsik Roos“ ja Kanal 2 „Santa Barbarat“. Igal pätil oli Kalašnikovi automaat või püstol. Oli tekkinud termin „kantpea“, mis sai alguse meeste juuksurisalongides enim tellitud soengust – lühike nurklik siilipea. Kantpeade lemmikriietus oli Kappa dress ja Reeboki tossud. Kaelas kanti rasket kuldketti. Täpselt selline oli ka Jaan.
Murelik abikaasa ootas mõne päeva meest koju ja tegi siis politseile avalduse.
2. juunil hakkas politsei Jaani otsima. Ja otsis aastaid. Mehe tagaotsimistoimikust nähtub, et Tallinna linnakohus kuulutas Jaani 27. märtsil 1998. aastal teadmata kadunuks.
Üllatuslikult lõpetati menetlus 14. veebruaril 2000. aastal, sest Jaani „asukoht on tuvastatud“. Kes, kuidas ja mida tuvastas, toimikust ei selgu.
2001. aasta novembris avaldas linnakohus Ametlikes Teadaannetes kuulutuse, milles kutsus üles kõiki, kes Jaani asukoha kohta midagi teavad, andma sellest poole aasta jooksul teada. Vaikus.
„Andmeid selle kohta, et nimetatud isik oleks elus, kohtule laekunud ei ole,“ leidis linnakohus.
Abikaasa Tiia avalduse alusel kuulutas linnakohus Jaani 2. mail 2002. aastal surnuks. Surma kuupäevana läks kirja 1. juuli 1994. Kohtuotsuse võis 30 päeva jooksul edasi kaevata, kuid seda ei tehtud. Otsus jõustus.
Uus elu
Jaan ise seda kõike ei teadnud. Alguses elas ta Haapsalus ühe kauge sugulase juures, kuid pelgas, et nii võib info temast perekonnani jõuda, ja ta üüris endale maja. Tööle mineku vajadust esialgu polnud, sest varastatud spordikott polnud toona ainus, kus ta oma raha hoidis.
„Mul oli veel paar hoiukohta, raha võtsin sealt kaasa,“ räägib mees. Kui raha lõpuks otsa sai, hakkas tegema juhutöid – peamiselt töötas väikelinnade baarides administraatori või uksehoidjana. Lehti ei lugenud, ta ei tahtnud teada, mis elu Eestis elatakse. Ta tahtis kõike ja kõiki unustada.
„Ma ei muretsenud mitte millegi pärast,“ iseloomustab Jaan oma elu ja ellusuhtumist.
Kas süda ei valutanud vanemate ja perekonna pärast?
Jaan peab pausi. „Eks see võis olla neile pauk... Aga see polnud mingi ime, sel ajal juhtus tihti, et inimesed kadusid ja jäidki teadmata kadunuks.“
2002. aasta juulis soovis Jaan uut ID-kaarti ning läks kodakondsus-ja migratsiooniametisse seda taotlema. Ametnik keeldus avaldust vastu võtmast, öeldes, et see isikukood on kehtetu. Mis põhjusel, seda ametnikud ei teadnud.
Aeg-ajalt vahetas Jaan elukohti, elas ka Saaremaal. Pealinna vältis. Aastatepikku muutus muretumaks, sest oma allikate kaudu sai teada, et maffiamehed olid riburadapidi surnud. Hinge heitis ka politseinik, kes varastatud spordikotist hangitud riideid kandis.
2002. aasta juulis soovis Jaan uut ID-kaarti ning läks kodakondsus- ja migratsiooniametisse seda taotlema. Ametnik keeldus avaldust vastu võtmast, öeldes, et see isikukood on kehtetu. Mis põhjusel, seda ametnikud ei teadnud, kuid lubasid uurida ja ühendust võtta. Keegi Jaaniga kontakti ei võtnud. Kui oleksid võtnud, oleks ta teada saanud, et isikukood on kehtetu „omaniku surma tõttu“.
„Mul polnud sellest aimugi, kuid rohkem ma dokumente saada ei proovinud, pass oli samuti kehtetuks muutunud,“ räägib Jaan. Dokumentide puudumine tema elu ei seganud. Enda sõnul elatus ta juhutöödest, ümbrikupalgast ja heade tuttavate abist.
Umbes kümme aastat pärast kadumist võttis ta esimest korda ühendust oma vanematega.
„Minu jaoks oli kõige olulisem see, et nad ei ole teinud mulle mitte ühtegi etteheidet. Nad pole kordagi küsinud, mis juhtus. Nad lihtsalt võtsid mu tagasi,“ räägib Jaan, kes kolis siis vanemate suvilasse.
Jaan tegi taas katse dokumente saada. Koos isaga läksid nad Tallinnas Vilmsi tänavale migratsiooniametisse. Seal soovitati rahvastikuregistrisse pöörduda, sealt omakorda saadeti nad Tallinna Perekonnaseisuameti arhiivi. Sealne ametnik tuhnis paberites ja avastas, et „Jaan on surnud“.
„See oli ikka tugev ehmatus, see oli esimene kord, kui kuulsin, et ma olen surnud,“ räägib Jaan. Jahmatusest ta enam dokumente ajada ei tihanudki.
Jaan tegi taas katse dokumente saada. Tallinna Perekonnaseisuameti arhiivi ametnik tuhnis paberites ja avastas, et „Jaan on surnud“.
Kuidas ta dokumentideta elada sai?
„Inimene harjub iga asjaga, kõrvaltvaatajale tundub see kummaline ja keeruline, kuid ma harjusin. Kõige raskem oli arstiabi saada, inimene ju vananeb...“
2015. aastal kolis ta suvilast oma vanemate juurde korterisse, kunagise elukoha kõrvalmajja. Jaan ei otsinud oma perega kontakti, kuigi teadis vanemate kaudu, et Tiia elab veel seal.
„Ei tahtnud lihtsalt,“ kehitab Jaan õlgu.
Miks?
„Sain aru, et minu äraolekul oli mu tütar saanud väga lähedaseks minu vanematega. Nemad kartsid, et ma vusserdan suhted lapselapsega ära. Ja ma olin kuulnud, et naisel on uus sõber või elukaaslane, ma ei tahtnud midagi rikkuda,“ räägib Jaan.
Uus algus
Pärast kohtumist kunagise abikaasaga 2018. aasta novembris sai Jaan aru, et ta ei taha enam „surnud olla“. Ta luges ajalehest, et õiguskantsler oli kellegi kodakondsuse eest võidelnud, ning otsustas Ülle Madiselt abi otsida. Ta astus õiguskantsleri büroo uksest sisse.
Jaani üllatuseks võttis üks nõunikest ta kohe ette ja selgitas, et Jaan peab pöörduma kohtusse.
Selle aasta 26. märtsil esitas Jaan Harju maakohtule avalduse, et tema surnuks tunnistamine tühistataks.
29. märtsil läks Jaan Põhja prefektuuri Tammsaare teenindusse, kus kaks ametnikku teda küsitlesid.
2. aprillil küsitleti taas. Jaan rääkis ametnikele, et lahkus 1994. aastal kodust konfliktide tõttu abikaasaga.
„Üks kõrgem politseiametnik vaatas mulle silma ja ütles, et päris nii need asjad ei käi, et rääkigu ma tõtt. Sain aru, et nad teavad minust rohkem, sest see ametnik ütles, et kõik mu teod on aegunud niikuinii. Siis rääkisingi probleemidest võlausaldajatega.“
5. aprillil käesoleval aastal algatati menetlus ning määrus saadeti siseministrile seisukoha võtmiseks.
Politsei võttis ühendust ka Jaani abikaasaga, kes tunnistas, et Jaan on tõesti tema kadunud mees. Samuti vesteldi Jaani isaga.
Jälle elus
23. aprillil „äratati“ Jaan ametlikult ellu: 2002. aasta kohtumäärus tühistati.
Jaan on alustanud tööotsinguid ehk iseenda „rehabiliteerimist“. Kõige rohkem muretseb ta oma vanemate pärast – ainsa lapsena püüab ta olla hea poeg ja vanemate eest hoolitseda. Põhiaeg kulubki ema hooldamisele, ta jälgib, et ema võtaks ravimid korralikult ära. Isa on kõbusam ja saab veel hakkama.
Kuidas ta ennast tundis, kui kohtus möödunud aasta novembris abikaasa Tiiaga?
„See polnud rõõmus taaskohtumine,“ märgib Jaan.
Miks?
„Ta hakkas kohe selgitust nõudma, et kas sa oled mõelnud, mis sa oled teinud. Mida oled sa teinud lapsele ja oma vanematele!“
Kas Jaan oli mõelnud lähedaste tunnetele?
„Mõistsin täielikult tema reaktsiooni, seetõttu ütlesingi, et ma olen nõus, et olen olnud halb inimene, aga ma ei räägi sulle midagi.“
„Ma ei teagi, kas olen nüüd lesk või taas abielus,“ arutab naine, kellel on juba aastaid uus elukaaslane.
Tiia soovis mehe telefoninumbrit ning Jaan andis. Andis väikese kõhklusega, sest kartis, et naine hakkab suhteid klaarima ja vanades aegades tuhnima.
„Õnneks pole seda juhtunud,“ on ta rahul.
Tiia ütleb Ekspressile, et see hetk, mil ta oma meest nägi, oli tema jaoks õudne. Täielik šokk. Ta oli ju Jaani tagasi oodanud ning alateadvuses kogu aeg mõistatanud, mis mehega juhtus. Miks ta jättis tütre maha? Oma vanemad, kelle ainus laps ta oli? Novembrikohtumine bussipeatuses oli seda traagilisem, et ta ei saanudki vastuseid.
„Ta ei rääkinud mitte midagi,“ on Tiia nõutu. Rohkem pole nad kohtunud, kuigi see võimalus on iga päev olemas.
„Ma ei teagi, kas olen nüüd lesk või taas abielus,“ arutab naine, kellel on juba aastaid uus elukaaslane.
Nende ühine tütar ei ela Eestis, Jaan on last näinud vaid korra, see oli hiljuti, kui Jaani ema sattus haiglasse ja ta läks ema haiglasse vaatama. Vanaema oli vaatamas ka Jaani tütar.
„Teretasime, kuid minuga ta ei rääkinud. Mõistan teda täielikult, olen talle ju täiesti võõras inimene,“ räägib Jaan.
Jaan mõistab ka oma endise abikaasa nõutust. Kinnitab, et mingil juhul ei kavatse ta naise ellu sekkuda. Kui Tiia soovib vormistada lahutuse, on ta sellega nõus.
„Ma ei sekku mitte kellegi ellu,“ rõhutab Jaan, „alustan puhtalt lehelt. Saan lõpuks ometi ametlikult arsti juurde minna. Ja ehk õnnestub kunagi ka pensioni saada,“ loodab ta.
Ent kui palju on temas kahetsust, et elu niimoodi on läinud?
Jaan on sellele palju mõelnud. „Muidugi olen kahetsenud. Mida kaugemale sellest 1994. aastast, seda rohkem. Aga see on minu elu ja ümber seda ei tee.“