1/2
Ametist lahkunud kaitseministeeriumi tippametnik Oidsalu: kaitseväe juhataja Herem on olukorras, kus piltlikult öeldes pool armeest on koos
(111) Peagi ametist lahkuv kaitseministeeriumi asekantsler Oidsalu (43) räägib, kas ta on sõjaõhutaja, tuuleenergia põhjalaskja, mida saame Venemaalt õppida ja kui hästi on Eesti praegu kaitstud.
MEELIS OIDSALU: Mingi hetk ma sain aru, et kohtunik mitte ainult ei anna kallutatud vilet, vaid lööb ka ise peale.
Foto: Andres Putting
Täna hommikul tuli uudis, et Riigikantseleist on tehtud kaitsepolitseile sinu kohta avaldus, et sa pole ministeeriumis riigisaladusega kõige korrektsemalt läbi käinud. Mis toimub?
See on tühistamiskultuuri bürokraatlik versioon. Läksime riigikantseleiga tülli ja see tüli on läinud ülekäte. Ka minul on sellepärast piinlik. See avaldus on ainuke tagasiside, mida ma oma lahkumisavaldusele olen saanud riigikantseleist. Keegi vajutas rösterinupule ja röster läks kuumaks, see pole rösteri süü. Aga minu käsi on selle rösteri vahel ja loomulikult on mul valus. Ma ei plaaninud nii lahkuda.
Kas selle käigu taga on ka sinu konflikt riigikantseleiga ja selle juhi Taimar Peterkopiga? On viidatud sellisele konfliktile kaitsevõime tõstmise kontekstis, Leedu-Valgevene piiril toimuvale reageerimise kontekstis, sind on süüdistatud selle taustal sõja õhutamises jne.
Tegevusvaldkonna vahetamise peamisest põhjusest olen juba rääkinud. Avalik teenistus tervikuna vajab otsustavat muutust, oleme kriisis, püksid on jalast maha vajunud, aga seda saab koosolekulaua ääre taha kenasti varjata, nii et väljast näeb kallist lipsu ja hästiistuvat pintsakut.
Aga jah, käisin ise juulis Leedus piiril toimuvat vaatamas, kohtusime siseministriga, piirivalve juhiga, sain aru, et asi on tõsisem, kui me Tallinnas arvasime. Kriis oli juba kaks kuud käinud, aga meie konsensuslik kriisitaju oli endiselt selline, et arutelu Leedu täiendava toetamise teemal käis patjade ja tekkide annetamise tasemel.
Samas ESTPOLi missioon tegi seal juba tublit tööd ja politsei- ja piirivalveamet on olnud aktiivne ja abivalmis leedukate suhtes, Eesti aktsiad on Leedus kõvasti tõusnud tänu PPA ja kaitseväe proaktiivsusele. Puhkuste ajal on väga raske kriisitaju kiiresti kohendada ilma inimestega tülli minemata. Läks tuliseks, ma ise olin emotsionaalsem, kui oleks pidanud, aga see oli mul teadlik käik, puhkus rammestab niivõrd, et normaalsel toonil esitatud küsimused ei jõua kohale. Mingi hetk ma sain aru, et kohtunik mitte ainult ei anna kallutatud vilet (seda ikka juhtub vahel), vaid lööb ka ise peale. Sain riigisekretäri lendu löödud palliga vastu pead ja pilt lõi kuidagi klaariks. Viha ega kibestumust pole tekkinud, ohvrienergiast hoian eemale.
Hiljuti, kui sa Tarmo Jüristoga stuudios podcast’i salvestasid, said kuulajad teada, et võitluskunstidega tegelev Jüristo suudaks sind ühe minuti ja kahekümne sekundiga ära kägistada. Kui teie vestlus oleks aga toimunud sinu kabinetis, kas siis oleks jõuvahekorrad natuke teised, sest sul on kapis automaat?
Mitte päris tavalises kapis, vaid lukustatud kapis... Aga jah, pärast Drambjani traumat (2011. aastal tungis relvastatud Karen Drambjan kaitseministeeriumi hoonesse ja sai tulevahetuses surma – Toim.) otsustasime, et teeme midagi omaenda turvalisuse parandamiseks. Kaitseministeeriumi ametnike puhul oleks see isegi naljakas, kui ütleme, et keegi teine peaks meid kaitsma. Paljud meist on kaitseliidus ja käime üsna tihedalt väljaõppes. Meil on Rootsi relvad, vanad külma sõja aegsed nn koduperenaise püstolkuulipildujad, aga töötavad ülihästi.
Kui sind nimetatakse sõjaõhutajaks, siis mis sõda sa õhutad?
See on üks viide, mida vahel tõsiselt ja vahel naljatamisi tehakse meie tööle. Tegime näiteks riigikogu liikmetega esimese kaitsevalmiduse kõrgendamise õppuse. Eesmärk on see, et kui sõjaline ohupilt muutub meile ebasoodsamaks, siis heidutame vastast, et ta ei astuks mõtlematuid samme. Kaitsevalmiduse kõrgendamine on täiesti rahuaegne toiming, aga alles sel aastal poliitikute tasandil teadvustati, et selline vahend on olemas.
Viimati nägime seda kevadel Ukraina piiri taga. Kogu maailm oli tohutult ärevil. Tekkis tunnelnägemine, et oi, Venemaa sõjaväeõppuse ja liikumise kavad on muutunud. Kohe hakati testima ka hüpoteesi, kas ka mingid muud plaanid on muutunud. See võtab luureasutustel aega. See aeg tunnelis, kus sa veel ei tea, mis tunneli lõpus tuleb, on vaja aga mingite heidutusmeetoditega ära katta. Et ei lähe hulluks ega tõmba kohe tervet oma armeed üles, aga igaks juhuks turvad ära halvima stsenaariumi. Seda meie kaitsevalmiduse kõrgendamine võimaldab teha.
See pole eskaleeriv sõjakuulutamise üritus, aga mingid inimesed ka siin Eestis kohe ärritusid, et sõjaõhutamine jne.
Kui hästi me üldse saame oma vastastest aru, kui hästi näeme ette tulevikku?
Lääne strateegiline olukorrataju on juba paar kümnendit olnud kriisis. Kui vaatame meid huvitavaid olukordi, nagu Gruusia või Ukraina, siis meie otsustajad ei olnud ju olukorras, kus oleks juba mõni aeg varem öeldud, et siin areneb mingi tõsine asi. Et valmistame ette, mõtleme välja heidutuskava ja anname signaali, et neid asju ei tehtaks.
Ka meie ohutajus läheb põhiaur sõjalisele tegevusele, aga samal ajal on Venemaa hübriidrelvi arendanud meie enda silme all. 2015. aastal tegid nad Soomele uut ja vana. Testiti relva – rändesurvet Soomele – tulemuslikult (Venemaa poolelt tuli suur hulk varjupaigataotlejaid – Toim.). Rändesurve alla jäänud Sauli Niinistöt ei kuulanud Euroopas keegi, sest seal oli olukord veelgi hullem. Lõpuks pidi Niinistö rääkima otse Kremliga. Õppetund: relv töötab.
Praegu näeme seda Leedu-Valgevene piiril?
Meil oleks vaja selgelt rohkem kaitsesse investeerida, et Eesti territoorium ja valitsus võiks sõjalise probleemi korral ennast suhteliselt hästi tunda.
Jah, ning samuti tabas see meid üllatusena. Vaata käesoleva suve hakul eesti keeles ilmunud analüüsikogumikku Valgevene olukorrast ja loe lauset: „Tõenäosus, et toimub sisserändajate ja Valgevene kodanike massiline sisseränne Leedu Vabariiki, on peaaegu olematu.“ See anti välja suve alguses! Selle taga on nii Eesti kui rahvusvahelised eksperdid, nii et see pole ainult Eesti teadlaste möödapanek. Reaalelust mööda triivivat grupimõtlemist on igal pool, igasugused mõttekojad, eksperdid ja muud agentuurid.
Kunagi 2010–2013 olime Eestis jõudnud seisu, kus kõik tundus olevat hästi. Olime NATOs, Obama tegi Venemaaga reset’i, mõned meie poliitikud rääkisid juba sellest, et võiks kaitsekulutusi vähendada. Kui tollane kaitseminister Urmas Reinsalu rääkis, et Eestisse võiks tuua USA sõjaväelased, naeruvääristati teda hulluks ja lolliks. Oli selline rahulolu aeg?
Oli jah. Ka meie enda maja pressiteadetest tuli seda rahulolu välja. Siis tuli Ukraina ja kõik muutus.
Täna oleme endiselt teravad ja tähelepanelikud või taas vaikselt uinume?
Valgevene-Leedu piiril toimuv on uus äratus meile. Vastane on õppinud pidama hübriidsõda. Kui sinu riigi territooriumil on 4000 inimest, keda sa pole külla kutsunud, siis mida see näitab riigi suutlikkuse kohta kontrollida oma territooriumil toimuvat? Ja see kõik on toimunud NATO maismaapiiri kaudu, mida oleme seni pidanud pühaks.
Kas meie piir peab paremini või saavad ka meil tuhanded kusagilt Piusa kandist üle tulla?
Mingid võimalused on ka kaitseväel kiirelt täiendavaid tõkkeid rajada, aga tervikuna toimivat piiritõkestust ei ole. Meie olukorra teadlikkus piiril on ehk parem, aga väga efektiivselt takistada ei suuda. Idee poolest ei takista mitte miski selliste operatsioonide korraldamist ka siin.
Sõjaõhutaja kõrval on sind nimetatud ka Eesti taastuvenergia hävitajaks, viidates konfliktile „kaitseradarid versus tuulegeneraatorid“.
Meedias oli tohutu madin, aga koosolekuruumides oli meil Sõnajalgadega ühine töörühm. Eesmärk oli leida üle-eestiline lahendus, mis tänaseks on ka tekkinud. Seda, et vahepeal kasutati survemeetmeid oma investeeringute kaitseks, ma ametnikuna isegi ei vaidlusta.
Eks ka laua taga oli naljakalt emotsionaalseid koosolekuid, aga ma pole seda võtnud kunagi väga isiklikult. Saime kohe alguses aru, et rohepöördega vaielda pole mõtet, tuleb leida lahendus, aga hoida kaitsevõimet, sest keegi teine meie eest seda ei tee.
Kellega sa pidid siis läbi rääkima, Sõnajalgade või Kersti Krachtiga, Kracht ajas ju ka tuulikute asja?
Kracht käis lihtsalt mingitel koosolekutel minu peale karjumas. Lasksin tal 15 minutit ennast tühjaks karjuda ja siis rääkisime oma jutu ära. Lõpuks selgus, et tegelikult polegi võib-olla millegi peale karjuda.
Eks karjumisi on veelgi olnud. Oli üks kohtumine Isamaa fraktsioonis – samuti radarite teemal – ja seal Aivar Kokk lihtsalt röökis ametniku peale, et esitame mingeid piiranguid ja et Eestis üldse mingid seadused kehtivad, see ajas teda vihale. Ülejäänud Isamaa fraktsioon vaatas natuke muheledes pealt, et Kokk karjub ja mis nüüd saama hakkab. Midagi ei saanud. Pühkisin tati näolt ära ja rääkisime asjad läbi.
Mida Venemaalt õppida?
Kipume rääkima Venemaast kui mingist irratsionaalsest jõust, mida juhib mingi müstiline Vene hing, niipalju kui kagebiitide seas seda hinge veel on. Aga tegelikult on neil olnud tasakaalustatud arengustrateegia. Režiimi siseriiklik stabiilsus on hästi ohjatud. Vajalikul hetkel on kasutatud ka rahvusvahelisi vastasseise. Neil on läbimõeldud strateegia. Neil on alates Peeter Esimesest katkestustega toiminud strateegilise juhtimise kultuur, mis on väikeriigi ressurssidega võimaldanud olla hegemoon ja millest võiks süsteemsuse mõttes (mitte väärtuste mõttes) eeskuju võtta. Ka meie riigikantseleil oleks Kremlilt midagi õppida, näiteks, kuidas teha plaane, mis kriiside ajal vastu peaksid.
Kulutame kaitsele 2% SKTst, on seda vähe või palju?
Ütlesin avalikult oma esimesel ametiaastal, et vajame 3%. Kaitseministeeriumis endas on samuti olnud ebaõnnestumisi. Kui vaatan 20 aasta jooksul meie kommunikatsiooni, siis seal on olnud hüplemist. Pärast NATOga liitumist saabuski natuke joovastus. Olid meil siin asekantslerid, kes näiteks rääkisid, et milleks meile kaitseliit, et nüüd tulevad NATO väed ja kusagilt eemalt kaitsevad meid ära. Oli šampanjauima aeg. Siis tuli Gruusia sõda, mis lõi ka meie inimestel kõhu lahti.
Mis meie tänane seis on?
Praegu päris numbrit ma ei saa sulle öelda. Piltlikult on meil 55% sellest, mida oleks vaja, et enda esmase kaitsega usutavalt hakkama saaks ja territoriaalseid kompromisse ei peaks tegema.
Mis see tähendab, et ise hakkama saaks? Et suudaks kaks nädalat Vene vägesid kinni hoida?
Ma ei saa täpsustada neid asju. Et tagada Eesti territoriaalne terviklikkus, siis tänase ressursi juures tuleb teha teatud kompromisse. Kuskilt jääb midagi katmata. Selleks, et kaitseväe juhataja saaks öelda, et kui tuleb mingi jama ja me ei peaks hakkama piiriläbirääkimisis uuesti pidama väga vales kohas, siis selleks on vaja natuke rohkem võimeid. Mina kui kaitseplaneerija olengi teinud seda pikka plaani.
Sina oled see Exceli mees?
Jah. Tuluvood tuleb Excelisse panna, näeme rahastust, mida meile on lubatud, näeme, millist väge ja millises konfiguratsioonis suudame ehitada, et rahuläbirääkimised oleksid meile võimalikult soodsad või isegi kasulikud.
1. oktoobril aga lahkud kaitseministeeriumist?
Kracht käis lihtsalt mingitel koosolekutel minu peale karjumas. Lasksin tal 15 minutit ennast tühjaks karjuda ja siis rääkisime oma jutu ära. Lõpuks selgus, et tegelikult polegi võib-olla millegi peale karjuda.
Pole mingi uudis, et inimesed tüdivad 20 aastaga ühes organisatsioonis olles. Pigem peaks olema uudis, et ma ikka veel siin olen. Avalikus teenistuses peakski olema mingi ajapiirang. Inimesed mõtlevad, et tulevad avalikku teenistusse ja ongi elupõlised riigifilosoofid, kes annavad tähtsat nõu, kui küsitakse, ja sedagi efemeerselt. Täpsustavatele küsimustele väga ei viitsita vastata, sest see kõik võib osutuda ametniku sõltumatuse rikkumiseks. Kaitseministeeriumis on tegelikult kõik suhteliselt hästi sellega. Ministeerium jääb headesse kätesse. Aga jälgin huviga praegu haridusministeeriumis toimuvat.
Mida silmas pead?
Sellesse peaks suhtuma mõistvalt, et Liina Kersna tahab oma meeskonda koostada. Saan aru, miks meediaväljaannetel on huvi selle vastu. Ühelt poolt öeldakse, et avalikku teenistust on vaja uuendada, aga kui seda tehakse, siis toimuvad mingid teatraalsed reportaažid sellest, kuidas inimesed tulevad leinariietes aktusele. Las tulevad! Minu meelest käigu kas või alasti seal aktusel.
Avalikus teenistuses peaks olema võimalus juhil oma tiim teha. Ainult niimoodi saad oma visiooni ellu viia.
Kohe öeldakse vastu, et see on ametkonna politiseerimine.
Ametkonna sõltumatust ei tagata ka täna nii, et ma ei saa lolli inimest lahti lasta. Sellel pole sõltumatusega midagi pistmist. Lolli ja laiska inimest olen ka ise lahti lasknud. Ise olen ka olnud vahel loll ja laisk ja olen tahtnud iseennast lahti lasta, aga olen edukalt salastanud neid olukordi.
Protsessidesse ja menetlusnormidesse on kirjutatud, kuidas kaitsta ametniku sõltumatust – sõltumatus on protseduuris, mitte personaliotsustes. Arvatakse aga, et ametniku sõltumatus tähendab lihtsalt üle lasta ja tšillida rahulikult oma kabinetis.
Kunagi vist Kaja Kallas parlamendiliikmena rääkis, et väga raske on täitevvõimuga debateerida: nad tulevad ja lämmatavad sind infomahuga, vanade määrustega, paberikuhjadega, räägivad su surnuks mingite meenutustega kunagistest strateegiakoosolekutest jne. Sina oled ka öelnud, et kui ametnikul on tekkinud mingi baaskompetents ja ta on läinud mugavustsooni, siis on tal lihtne teisi ära lollitada?
Mul on Kaja Kallasele ja sarnases olukorras inimestele soovitus. Kuula ära ja ütle ausalt, et ei saa midagi aru. Et te tulete siia mingi peidetud ajalooga ja väga lihvitud jäämäe veepealse osaga. Aga rääkige nüüd lihtsamalt, mis asi see on, miks me seda teeme ja mis on meie valikud.
Kui vaatad oma 20 kaitseametniku-aastale tagasi, mis on asjad ja teemad, kus oled ise selle aja jooksul meelt muutnud?
Heidame Yana Toomile ette, et ta räägib juttu, et ärme ärrita ja ärme eskaleeri. Aga minus on ka olnud argus rääkida sõjalise jõu rakendamisest ja sõjalise valmiduse tõstmisest. Mõtlen, et okei, et kui meile kunagi väga nähtavalt kallale tullakse ja kellelgi pole enam kahtlust, et käib sõda, pommid juba kukuvad, mingi osa maast – et kellegi ikka kahtlust ei oleks – võiks olla juba ka nähtavalt okupeeritud, et siis räägime. Aga kõik enne nähtavat sõda toimuv aktiivsus on kuidagi ületõmbamine ja vastase asjatu ärritamine. Selline suhtumine oli sügavalt ka mulle sisse juurdunud kultuuriliselt.
Sellest väljatulek on minult nõudnud teadlikku pingutust. Ka juhtudel, kui mulle sõjaõhutamise juttu ette heidetakse, et ma ka siis julgeks ja oskaks inimestele öelda, et jah, siin võib olla mingite meie üksuste formeerimine ja ümber paigutamine, aga see pole ärritamine, õhutamine ega sõtta minemine. Lihtsalt valmisolek. See on kõige suurem õppetund, mida ise ametnikuna olen tajunud.
Kaitseametniku töö kõrvalt kirjutad ka kultuuriarvustusi.
Olen aastast 2008 olnud täiskoormusega kultuuriajakirjanik. Minu produktiivsus pole väiksem kui täiskohaga kultuuriajakirjanikel. Olengi endale teise karjääri juurde teinud.
Ise ei taha teatris lavastada?
Ei, olen rahul rolliga, mis mul on.
Laulad ja kirjutad muusikat nagu bard?
(Naerab.) Las see jääb, see on hobi. Las mõned hobid jäävad endale. Kui saan 75, siis annan välja korraga viis plaati.
Anna nõu, kuidas ajakirjanik saab kirjutada julgeolekuteemadest. Kunagi aastaid tagasi kirjutasin loo, et paraadidel näitab kaitsevägi uhked torusid, aga kui asjaks läheb, siis need torud pauku ei tee, kuna Eesti laod on laskemoonast tühjad. Riho Terras kutsus mind pärast seda artiklit enda juurde ja põhimõtteliselt kärkis pool tundi järjest...Hiljem muidugi tunnistati, et mul oligi õigus.
Aitäh selle loo eest, mina olin selle eest pisarateni tänulik. Terrasest tuleb ka aru saada. Selles olukorras on tal vaja hoida mitu asja korraga. Tal on vaja reservist inimesed välja tuua.
Terrase kontseptsioon kaitseväe juhatamisest oligi teine kui Heremil. Terras ütles, et ärme iseennast üleliia nüpelda, sest olukord pole niikuinii kiita ja Eesti kaitseväge keegi teine ka niikuinii eriti ei kiida – peale välisriikide, kellega koos missioonidel oleme käinud. Saan sellisest valikust aru, aga Terrase suur ja nähtamatu teene on tegelikult see, et ta muutis varasemat veidi deliirset suhtumist plaanidesse ning tõi koos kantsler Vsevioviga kaitseplaneerimisse tingimatu realismi.
Sinu laskemoona-artikkel tõi aga välja ühe olulise valiku: paraadil saad näidata igasuguseid asju, aga tühjasid laskemoonaladusid ei näe keegi, sest see on kõik kaetud saladusega.
Ikkagi on küsimus, kuidas probleemidest rääkida.
Herem muutis seda. Tuli ja otsustas teha teisiti. Ta ütles, et me ei valeta oma olukorra kohta – mitte et Terras oleks valetanud, aga ta lahendas sama dilemma lihtsalt teistmoodi. Peame ütlema ausalt, kuidas meil on, ja teeme, mida suudame, kuid ei saa ennast valetada paremaks.
Herem ei ütle, et mul pole täisväge ja järelikult ei saa ma üldse midagi teha. Ikka saab, Süüria paljasjalgsed ka sõdisid.
Herem on praegu aga olukorras, et piltlikult öeldes pool armeest on koos. Kui valitsus ütleb, et me kärbime, siis on sul kaks valikut: küsi välisabi või leia ressursid seest. Kümnendi pärast peame olema märksa lähemal sajale protsendile. Meil oleks vaja selgelt rohkem kaitsesse investeerida, et Eesti territoorium ja valitsus võiks sõjalise probleemi korral ennast suhteliselt hästi tunda. See on ebapopulaarne, aga see on tõde, eriti kui vaadata, mis meie naabruses toimub.
Seda aga pole juletud öelda. Herem läks kõigepealt Balti kolleegide juurde ja ütles, et näitame üksteisele oma operatiivplaane. Isegi Balti riikide vahel oli kõik salastatud. Herem ei ütle, et mul pole täisväge ja järelikult ei saa ma üldse midagi teha. Ikka saab, Süüria paljasjalgsed ka sõdisid. Ka täisrahastuseta saab sõdida, aga tagajärjed on teised ja pärast sõjalist konflikti on valitsus teistsuguses läbirääkimise positsioonis. Ja Herem vaatab julgeolekut laialt. Ega ilmaasjata kaitsevägi Leedu piirivalvele nii vara appi ei jõudnud, varem kui Leedu enda kaitsevägi.
Kas sa sporti teed?
Käin koos sõpradega ühe vene treeneri juures poksimas. Teinekord tuleb katkise silmaga tööle tulla.
Jõuad mitme ameti kõrvalt raamatuid lugeda?
Jah, koos elukaaslasega lugesime täna hommikulgi rongis „Anna Kareninat“. Peaaegu iga päev loeme üksteisele midagi ette. „Karenina“ meeldib väga. Kohe on näha Tolstoi orientalistlike mõjutusi. Kui Dostojevski on väga uustestamentlik, siis Tolstoi on zenbudistlik.
Venemaale reisida võid?
Ei ole soovitatav ja pole ka pikka aega plaanis. Ei tunneks ennast turvaliselt seal.