1111

Mõistatused mere põhjas: Estonia vraki uurimine on kaasa toonud uusi saladusi ja tülisid

Laeva küljel haigutab auk. Autoteki algus on tühi. Mõne kilomeetri kaugusel vrakist lebavad mere põhjas imelikud objektid.

Riikliku Ohutusjuurdluse Keskuse juhataja Rene Arikas rõhutas mais Eesti Ekspressi veergudel, et parvlaeva Estonia vraki uute uuringute puhul ei varjata avalikkuse eest mitte midagi.

Hägustatakse vaid tundlik materjal nagu isiklikud esemed või hukkunud. „Tegutseda tuleb väärikalt ja lugupidavalt hukkunute ja nende lähedaste suhtes,“ selgitas ta.

Riigisekretär Taimar Peterkopi antud suunis ütles samuti, et kõik peab olema maksimaalselt avalik. „Minu ja vabariigi valitsuse tasemel ei ole jätkuvalt ühtegi saladust. Kõik on avalik,“ kinnitab Peterkop ka praegu.

Ent kui hukkunute omakseid ühendav mittetulundusühing Memento Mare soovis saada lubatud faile vrakil salvestatud videotega, saabus vastuseks üllatav ei.

Memento Mare juht Raivo Hellerma saatis keskusele kirja, kus soovis selgitust, et milles on asi.

Ta sai kiire vastuse, et põhjus on võrdses kohtlemises. Ka Rootsi hukkunute esindusel pole neid faile.

Samas keeldub Hellerma Ekspressile oma kirja ja selle vastust näitamast.

Juulis tehtud uuringute eesmärk oli võtta maha erinevad konspiratsiooniteooriad, mitte neid juurde luua ega võimendada.

Nüüd peakski järgnema merepõhjast kogutud andmete, fotode ning piltide analüüs.

Turvaettevõtja ning endine riigikogu liige Jaanus Rahumägi teeb aga Eesti võimekuse selle analüüsiga hakkama saada pihuks ja põrmuks. „Ohutusjuurdluse Keskus ei ole objektiivsetel põhjustel võimeline seda uurimist ise läbi viima, uurimistingimusi ja eesmärke seadma ega mitte mingeid hanketingimusi pakkuma, sest seal puudub igasugune laevahuku uurimise oskusteave. Seda suudavad tema tänastest partneritest ainult rootslased,“ arvustab Rahumägi.

Kui valitsus otsustas eelmisel sügisel pärast kurikuulsa dokumentaalfilmi linastumist (see näitas, et Estonia keres on auk), et vrakil tuleb uued uuringud teha, pakkus Rahumägi Ohutusjuurdluse Keskusele abi, mismoodi korraldada hanked, milline on selle eriala know-how, kuidas koostada meeskonda. Rahumägi teab, millest räägib, sest tema firma ESC Risk Management müüs eelmisel aastal merealuseid töid enam kui 12 miljoni euro eest. Nad tõid mudast välja pomme ja meremiine, pakkusid demineerimisteenuseid suurtele süvendusfirmadele.

Kuid Rahumäge kuulda ei võetud ning tööde tellimisel liikus jäme ots rootslaste kätte.

Nüüd on Rahumäel hunnik küsimusi, aga vähe vastuseid. „Kus on säilitatud see materjal, mida Arikas ütles, et nad hakkavad analüüsima? Kes hakkab seda analüüsima, mis on nende inimeste taust?“ küsib ta. „Meil pole ühtegi eksperti, kes oskaks neid andmeid analüüsida!“

Memento Maret esindas uuringulaeval Peeter Ude, kes juhib firmat Meremõõdukeskus. See tegeleb hüdrograafiliste mõõdistustööde, mõõdistustarkvara väljatöötamise ning konsultatsioonidega. Veealused tööd on tema leib: alates tammidest kuni kaideni.

Ude on samuti murelik, kui kõne alla tuleb ekspertide tase ja tõlgendamise oskus.

Rene Arikas ütleb, et naasis just puhkuselt ning ei ole Memento Mare taotlust (ehk Hellerma kirja) veel näinud.

Ta märgib, et Peeter Udel oli laeval olles juurdepääs kogu infole. „Kui tulime merelt tagasi, siis tema vaatleja staatus lõppes. Ta on praegu vaid asjaarmastaja.“

Millest võib välja lugeda, et Ude võib infot nõuda kui palju tahes, Ohutusjuurdluse Keskusele see korda ei lähe. Mis sest, et räägiti materjalide täielikust avalikustamisest.

Rahumägi aga osales Arikase sõnul tööde läbiviimise hankel ja kaotas, sest tema pakkumine oli võitja omast ligi kaks korda kallim ja tehnoloogia mitte sama hea.

Peeter Ude räägib, et Estoniaga seoses on endiselt üleval palju saladusi. Kuid ta ei soovi neid kommenteerida enne, kui pole kätte saanud videomaterjali.

Mõned asjad siiski. Ude sõnul näitas vrakilt uurimiselaevale laekunud videopilt, et autoteki esiosa oli tühi. Kuigi see pidanuks masinaid tihedalt täis olema. „Autotekk oli täislastis,“ mainib ametlik uurimisraport. Estonial oli väljudes 40 veoautot, 9 kaubikut, 2 bussi ja 25 sõiduautot.

Madrus Aulis Lee rääkis pärast laevahukku ajalehes Sakala, et suuri autosid oli terve tekk täis. Need seisid nii väikeste vahedega, et autode iseeneseslikust liikuma hakkamisest ei saanud olla juttugi. Autodel olid pidurid peal ja nad olid rihmadega kinni. Tormihoiatuse tõttu vaadati autotekk enne reisi veel tavalisest hoolikamalt üle.

Üks võimalik selgitus masinate puudumisele on see, mille andis Ude juuli keskel intervjuus Eesti Päevalehele. Ta ütles: „Kui paneme hunniku legosid pudelisse ja kujutame ette, et need on autod, ning siis tõstame pudeli poolpüsti ja koputame vastu lauda, mis siis juhtub? Legod vajuvad kuhja pudeli põhja. Sama vaatepilt on autotekil. Sellest hetkest, kui laev põhja jäänud, on autod kuhjatud auto tekil laeva tagumise osa poole. Löök, mille laev põhjaminekul sai, on olnud üsna tugev.“

Nüüd räägib ta teist juttu. Ka autodel oli ikka ruumi, kuhu vajuda, kui tekk oli puupüsti täis?

Vrakist autod kaduma minna ei saanud.

Asi aga läheb huvitavamaks. Ude näitab oma arvutist merepõhja kujutist, et mõne kilomeetri kaugusel vrakist lääne poole on mudas näha paari suure eseme piirjooni. Need ei ole ümarad ega loogelise kujuga nagu looduslike objektide puhul, vaid mitmest kohast sirged. Jääb mulje nagu oleks sinna uppunud paar veoautot või konteinerit.

Samas mainib Ude, et juulikuisel ekspeditsioonil neid objekte ei uuritud. Seetõttu puudub teave, mis asjad need täpselt on ja kas nad pärinevad Estonialt või hoopis mõnelt muult laevalt.

Kui hukkunute omakseid ühendav Memento Mare soovis saada lubatud faile vrakil salvestatud videotega, saabus vastuseks üllatav ei.

„Me ei uurinud, kui palju kaupa on laeva peal,“ ütleb Rene Arikas. „Me ei tegelnud selliste asjadega.“

Ta lisab, et laeva ramp on praegu lahti.

Kui Estonia läks põhja, oli ramp küljes ja kinni. Kes selle avas ja miks - või andsid rambi hinged järgi merepõhjas?

Estonia vööri ehk laeva nina kattis visiir, mis tõsteti sadamas üles, et autod saaksid laeva või sealt maha sõita. Visiiri taga asus ramp ehk aparell – laias laastus metallist plaat, mis töötas justkui tõstesild. Seda pidi autod laeva ja kai vahet liikusidki.

Enne merele minekut tõmmati ramp üles ja lasti visiir alla ning nad mõlemad pandi lukku.

Estonia ametliku lõppraporti kohaselt hakkas kõigepealt loksuma visiir (võibolla metall väsis) ja see kukkus lõpuks küljest ära, põrgates enne põhja vajumist veel vastu pirnikujulist vööri, mis asub laevadel vee all.

Ühtlasi rebiti visiiri taga peidus olnud ramp. Niigi tormist tingitud tugeva lainetuse tõttu laeva pressinud vesi tungis hoogsalt autotekile ja ujutas selle üle. Estonia läks tugevasse kreeni. Lainetes purunesid kõrgemate tekkide (korruste) aknad ja sealt sisse voolanud veemasside tõttu oli uppumine juba kindel.

Ude viitab, et mere põhjast üles tõstetud ja praegu Rootsis hoitaval visiiril võib näha pikka horisontaalset kriipsu või mõlki, mis viitab hoopis kokkupõrkele neljakandilise rambi, mitte ümara pirnvööriga. Lisaks olla osa rambist ära paindunud nagu oleks talle midagi rasket peale kukkunud.

Kas keegi tõstis visiiri merel üles ja lasi rambi alla?

Midagi säärast väideti juba aastaid tagasi. Näiteks tutvustab sellist võimalust Henning Witte raamatus „Uppunud tõde“, mis ilmus eesti keeles aastal 1999. Ta kirjutab Eesti Merelaevandusega seotud allikale viidates, et ühte kaubaautot püüti teise abil laevalt merre lükata. Katsel vöörivisiiri avada olevat veevood laeva tulvanud. Kapteni hilinenud katsed allatuult pöörata ei andnud tulemusi.

Witte ei pea seda lugu väga tõenäoliseks. Kes ja millal avaks küll keset vihast sügistormi visiiri ja rambi?

Kuid üks võimalus on olemas. Seda tehtaks näiteks siis, kui püütaks meeleheitlikult laeva päästa, et see end kreenist püsti ajaks. Lastist loobumine pole võimatu. Eestlased teavad seda Tallinfilmi mängufilmist „Keskpäevane praam“, kus põlema läinud koormaga veoauto otsustati kahjutule leviku tõkestamiseks praamilt merre ajada ja selleks tuli üle parda lükata ka tema ees seisnud sõiduauto Volga.

Veoautode merre lükkamiseks tulnuks Estonia allatuult keerata, käik välja võtta, visiir üles tõsta ja ramp alla lasta. Aga visiiri hinged purunesid õõtsumisest, sest nad polnud mõeldud tööks suure lainetuse korral. Lained olid ju mitme meetri kõrgused. Hingede murdumisel kukkus visiir rambile, sai seal mõlgi ja vajus merepõhja.

Pääsenu Carl Övberg väitis, et kuuliski hüdraulika heli, mis sarnanes vööriluukide avamise ja sulgemise häälele.

Ja ühel hetkel ajas laev end korraks otseks nagu oleks tasakaalu tagasi saanud, kuid vajus siis taas külili.

Peeter Ude ütleb, et ta ei soovi seda versiooni kommenteerida ega oletustega tegeleda.

Samas väidab ta, et jälg mere põhjas näitab, et visiir kukkus laeva küljest mitte siis, kui Estonia liikus läände, vaid hoopis itta.

Ametlik uurimise lõppraport kirjeldab samuti, et Estonia pöördus enne uppumist ja jäi külje peale vajununa lainetele triivima. Seal seisab, et „teise mehaaniku ja ühe motoristi väitel ütles 1. mehaanik: „Vöörivisiir vist läks, oleks hea, kui saaks laeva madalikule ajada.““

Lähim madalik oli Hiiumaa lähistel.

Juulikuised vaatlused kinnitasid, et Estonia rool oli keeratud paremale ehk ta liikus tagasi Eesti poole.

Aastatel 2005-2009 valitsuse Estonia-teemalist uurimiskomisjoni juhtinud endise riigiprokuröri Margus Kurmi sõnul on kahtlusi visiiri üles tõstmise, rambi alla laskmise ja veoautode välja ajamise kohta esitatud ka varem. „Kas neid jutte ka uskuda või mitte, on iseasi,“ tähendab ta.

Küll aga rõhutab Kurm, et ramp tuleb kindlasti merepõhjast üles tõsta. Siis saab seda põhjalikult uurida. Kui visiir tõesti rambile kukkus, jäid ju sellest jäljed rambi siseküljele, mida seni pole nähtud. „Rambi ülestoomine oleks enesestmõistetav!“ põrutab Kurm ja ütleb, et ei saa aru, miks seda seni ei ole tehtud.

Rambi üles tõstmine ei oleks mingi imeasi. Täispuhutavate pontoonide abil tõstetakse üles isegi terveid laevu, asi siis üks metallplaat pinnale tuua. Palju raskem visiir toodi ju mere põhjast välja.

Rene Arikas ütleb, et rambi üles tõstmine ei olnud praegune ülesanne.

Meremeeste seas liigub info, et merepõhjas on korraldatud isegi rahvusvahelisi mereväeõppusi.

Ka seekord läks uurimine imelikuks, sest tundmatu signaal segas uuringute läbiviimist kõikidel päevadel. „See vähendas oluliselt veealust nähtavust ning pikendas uuringute läbiviimise aega,“ kinnitas Rene Arikas ekspeditsioonijärgsel pressikonverentsil.

Tegemist oli liikuva segajaga, mis viitas allveelaevale. Aga millise riigi oma see oli ja miks ta uuringutel peal hoidis, on suur mõistatus.

Peeter Ude sõnul leiti vraki lähedalt mingi imelik metallraam, mis oli geotekstiili all. Võimalik, et need olid seotud kunagise vraki katmise plaaniga.

Rene Arikas räägib, et laeva ümbrusse puistati aastaid tagasi umbes 300 000 tonni liiva ja paljud asjad mattusid liiva alla. Sügisel on kavas nende kaardistamiseks magnetilised uuringud.

Ent kõige olulisem asi seostub laeva paremas pardas asuva ja keret läbistava auguga. See on vähemalt neli meetrit lai ja paarkümmend meetrit pikk. Vigastuse täpset suurust ei teata, sest ta jääb osaliselt laevakere alla.

Kuidas ta sinna kärises?

Rene Arikas ütleb, et laeva külje peal paikneb metallist põrkepruss. See on kohati kokku surutud. „Selleks on vajalik tuhandete tonnide suurust raskust,“ märgib ta. Ehk tema usub, et auk laevakeresse tekkis vraki enda raskuse ja merepõhjas toimunud nihkumise tõttu.

Arikase sõnul oli praegu tegemist vaid eeluuringutega, mis ei pidanudki vastama kõikidele küsimustele. Uuesti kavatsetakse vrakile sukelduda järgmise aasta suvel. Praeguseks on selge: Estonia uurimist tasub jätkata. Küsimusi on endiselt rohkem kui vastuseid.