11

Päästekorraldajaid koolitati 160 tundi, kuigi kiirabiarstid ütlesid kui ühest suust, et koolitus peaks olema kaks korda pikem.

Tuuli Jõesaartuuli.joesaar@epl.ee

„Midagi on valesti,“ ütleb ühe Eesti kiirabipunkti tehnik Alvar (täisnimi toimetusele teada). „Ei taha ühegi osapoole pihta näpuga näidata. Aga kuskil midagi ei toimi, kuskil on midagi nii katki, et päris erakorralised asjad on jäänud tagaplaanile, sest pooltühjad kutsed hoiavad ressurssi kinni,“ lisab ta ja toob kaks näidet.

1.

Alvari brigaad saab ühel oktoobri hilisõhtul charlie-kutse (vt infokast), mille põhjus on seljavalu. „Istume autosse ja GPS näitab vahemaaks 75 kilomeetrit, mis teeb siis 150 kilomeetrit edasi-tagasi. Linna, kus asub rohkem kui üks kiirabibrigaad. Okei, ega siin midagi ebatavalist ju pole – ju on oma brigaadid muude kutsetega kinni. Sõidame!“ meenutab Alvar.

Autos olles võtab brigaad kutse arvutis lahti ja hakkab patsiendi isikukoodi abil abi andmiseks valmistuma. Selgub, et patsient on eakas proua, kelle juures käis kiirabi juba kaks tundi tagasi. Peale selle on kirjas, et patsient on dementne ja nõuab haiglasse viimist, kuigi meditsiinilist vajadust selleks pole. Sel aastal on ta kiirabi kutsunud pidevalt, mõnikord mitu korda päevas.

Patsient on dementne ja nõuab haiglasse viimist, kuigi meditsiinilist vajadust selleks pole.

Ka Alvari brigaad käib tema juures ära. Nad tuvastavad, et ka nüüd pole haiglasse viimise vajadust. Kiirabiauto keerab otsa ringi ja hakkab tagasi oma piirkonda sõitma.

„Tagasiteel saame karmi kutse. Delta-null-kaks. Oleme umbes 20 kilomeetri kaugusel,“ kirjeldab Alvar.

Väikelapsega on juhtunud midagi hullu. Laps ei ole adekvaatne, suust tilgub vedelikku, ta ei vasta kõnetamisele. Brigaad kihutab. Lapse hingamine läheb raskemaks. Päästekorraldaja ühendab abikutsuja häirekeskuse meedikuga. Meedik nõustab, brigaad kihutab. Minut hiljem on laps teadvuseta. Mõni sekund hiljem hakkab ta näost siniseks muutuma. Brigaad kihutab.

„20 kilomeetri läbimiseks kiirusega 120 km/h kulub kümme minutit. Vedas, et olime vaid 20, aga mitte 35 või 75 kilomeetri kaugusel,“ ütleb Alvar. Neil tõesti vedas, nad jõudsid ja laps on praegu elus.

2.

Häirekeskus saadab Alvari brigaadi pea 30 kilomeetri kaugusele teise linna, kust oma kiirabiautod on mujale väljakutsetele saadetud. Seekord on alla aastavanusel lapsel võõrkeha hingamisteedes ja laps on juba näost sinine. Kaugelt tuleva kiirabi võidujooks ajaga on lootusetu. Õnneks saavad vanemad võõrkeha ise kätte. 30 kilomeetri kauguselt teele asunud kiirabibrigaad poleks suutnud lapse elu päästa.

Alvar ei kaeba, et on pidanud elu päästmise nimel kihutama. Ta on teinud tööd, milleks kiirabisse läks. Aga miks on pidanud tema brigaad tormama elu päästma teise piirkonda? Ja kus olid siis tolle piirkonna kiirabiautod?

Alvari arvates on asi selles, et häirekeskuses tänavu kevadel kasutusele võetud uus kõnede töötlemise manuaal käib päästekorraldajatele üle jõu. Nad läkitavad brigaade asjatutele delta- ja charlie-kutsetele ning jätavad seega tõelised hädalised kiire abita.

Arvud kinnitavad seda. Kiirabi teenusepakkujad analüüsisid kiirabi väljakutseid tänavu aprillist septembrini. Ilmnes, et delta-väljakutsete arv on ebanormaalselt suur. Häirekeskus kvalifitseerib eluohtlikuks iga viienda (19%) hädaabinumbrile tehtud kõne. Seejuures olid olenevalt piirkonnast neist 42–70% valed. Inimese elu ei olnud ohus, kiirabi poleks pidanud ennast ja teisi ohtu pannes 140 km/h liiklusse sööstma. Rahvusvaheliselt peetakse normaalseks, kui delta-kutsetest on üleprioriseeritud 25%. Ohu sel määral ülehindamine on aktsepteeritav, sest kui on kahtlus, kas elu on või ei ole ohus, siis pigem tuleks saata abi kiiremini.

Ent peale delta-kutsete probleemi on meie kiirabi hinnangul ka ebanormaalselt palju (17%) väljakutseid, kus häirekeskus pole abikutsuja probleemi üldse määratleda suutnud. Väljakutsete üldarv aga kasvanud pole.

Mis lahti on?

Tänavu 30. märtsil läks häirekeskus üle uuele hädaabikõnede töötlemise manuaalile. See põhineb mujalgi maailmas kasutusel ja kiidetud Index Scandinavical, kus robotlike küsimuste esitamise asemel on päästekorraldajal võimalik saata kiirabi välja niipea, kui ta saab aru, milles on abikutsuja probleem. Uuele manuaalile üleminekut on ette valmistatud 2017. aastast saati ja veel tänavu kevadel olid nii häirekeskus kui ka kiirabi ootusrikas: edaspidi saab abivajaja abi kiiremini, aga tühise murega kutsed suunatakse perearstile või annab päästekorraldaja ise nõu. „Häirekeskuse päästekorraldajad on nüüdseks nende (uute ohuhinnangute – toim) kasutamist juba kuid harjutanud ja tunnevad end kindlalt,“ kiitis häirekeskuse meditsiiniekspert Pille Saar aprillis ajalehele Pealinn.

Tegelikkus on midagi muud. Arusaamatul põhjusel deltaks ja charlie’ks määratud kutsed kuhjuvad, kiirabibrigaadid kihutavad vilkurite ja sireenidega mööda Eestit ringi nagu kurjast vaimust aetud.

Kui uuele kutsete töötlemise manuaalile üleminek on võtnud viis aastat, aga selle rakendudes on 42–70% delta- kutseid valed, siis kes on selles käkis süüdi?

Häirekeskuse arendusosakonna ekspert Pille Saar asub esmalt päästekorraldajaid kaitsma ja palub, et neid ei süüdistataks. „See on väga raske töö ja nad teevad seda südamega,“ sõnab ta. Saarel on kahtlemata õigus. Päästekorraldaja võtab kiirematel päevadel vastu umbes sada kõnet, igaüks neist kantud kellegi suurest murest. Kõned on sageli hüsteerilised, katkendlikud, ebaselged. Neist tuleb suurima võimaliku kiirusega välja võtta kõige olulisem info ja sekunditega otsustada, kas kiirabi on vaja või mitte. Töö on stressirohke, kaalul on inimeste elud. Igal päästekorraldajal lasub ränk töökoormus, sest 13% ametikohti on täitmata. Palk on praegu kõigest 1000–1150 eurot netos ja selle eest ei leia uusi töötajaid.

Töö on niigi raske, aga lisaks ilmneb, et päästekorraldajad võivad olla silmitsi täiesti üle jõu käiva ülesandega. Nad on saanud töötamiseks peaaegu kaks korda vähem koolitust, kui oli alguses plaanis. Seetõttu peavad nad langetama kobamisi elu ja surma puudutavaid otsuseid valdkonnas, mida nad ei tunne.

Kuid häirekeskus ja terviseamet väidavad, et päästekorraldajaid on koolitatud piisavalt ja praegune üleprioriseerimine on üksnes ajutine. „Iga uue süsteemi kasutuselevõtul, mudelda kui palju tahad, tekib vigu,“ leevendab kriitikat terviseameti erakorralise meditsiini osakonna juhataja Ragnar Vaiknemets.

Pille Saar lisab, et kõik saab korda ja vigade paranduse plaan on olemas. Esiteks on kavas manuaali täpsustada ja teiseks läbivad häirekeskuse töötajad lähiajal oma koolituse neljanda mooduli, mis käsitlebki avastatud vigu ja seda, kuidas teha paremini. Pärast seda peaks kõik hakkama kenasti minema.

Kiirabiarstid kahtlevad

Kiirabiarstid paraku kahtlevad selles. Asi on selles, et ka pärast ees ootava mooduli selgeks õppimist võib olla päästekorraldajatel liiga vähe haridust, et uut manuaali kasutada.

Probleemi algus on viie aasta taga. 2017. aastal käis koos töörühm, milles osalesid nii kiirabi teenuseosutajate, haiglate kui ka ametkondade, sh häirekeskuse esindajad. Eesti Päevalehe käsutuses on protokollid 2017. aasta koosolekutest, kus arstid ütlesid kui ühest suust, et nn Taani manuaali kasutamine on võimalik, kui päästekorraldajad saavad mahuka meditsiinikoolituse. Kiirabi liidu toonane juht dr Ago Kõrgvee ütles, et manuaali kasutamise eelduseks on õe haridus. Tartu kiirabi juht dr Veronika Reinhard ütles, et vaja oleks 380 tundi õpet. PERH-i EMO juht dr Vassili Novak toetas: 320 tundi koolitust, lisaks kiirabitöö taust. Tallinna kiirabi arvas, et kiirabitehniku 400-tunnisele väljaõppele toetudes saaks rajada päästekorraldajatele sobiva õppekava.

Tallinna kiirabi arvas, et kiirabitehniku 400-tunnisele väljaõppele toetudes saaks rajada päästekorraldajatele sobiva õppekava.

2018. aastal hakkas häirekeskus koolitajaid otsima. Siin lähevad asjad segaseks. Üks Eesti kiirabi teenuseosutaja – nimetame ta Gunnariks – meenutab, et tema kaalus pakkumist, mille kohaselt tuli häirekeskuse töötajaid koolitada 400 tundi. Gunnar hindas oma meeskonna võimet seda pakkuda ja loobus. Koolitushanke võitis lõpuks Tallinna kiirabi, mille pakkumine põhines samuti 400-tunnisel õppel. „Meil olid õppekavad valmis ja lektorid leitud, aga koolitused jäid tohutult venima. Me alustasime osa inimeste koolitamisega, ent häirekeskusel sai kas raha otsa või polnud võimalik töötajaid koolitusele saata, nii et neid jäi massiliselt ära,“ räägib ta. 2018. aastast on aga must valgel olemas leping, mis näitas õppe kogumahuks hoopis 160 tundi.

Meditsiini üldõpet on 40 tundi, lisaks 40 tundi kiirabipraktikat, 40 tundi manuaalikoolitust ja 40 tundi patsiendi nõustamist. Pille Saar, kes töötab häirekeskuses 2021. aastast, ütleb, et on nõutu: tema teada on 160 tundi piisav ja ta pole 400 tunnist midagi kuulnudki.

Seetõttu ütlebki Saar, et kõik on nii nagu peab. Häirekeskusel on sõlmitud Tallinna kiirabiga leping 160 tunni pikkuse koolituse ostmiseks ja selle saavad häirekeskuse töötajad kätte, sealhulgas alustati viimase 40 tunniga just tänavu sügisel.

Kuhu kadus valdkonnas tegutsevate arstide erialane hinnang, et vaja on 400 tundi koolitust? Kes võttis vastutuse ja otsustas, et ainult 160 tundi, sh kõigest 40 tundi meditsiini üldõpet, on piisav?

Sellele küsimusele Eesti Päevaleht eile vastust ei saanud.

Miks see kõik üldse oluline on? Elud on mängus, sellepärast. Kui häirekeskus saadab delta ja charlie taseme väljakutsetele põhjendamatult, siis võib mõni Eesti piirkond jääda üldse ilma abita. „See on eriti ohtlik hõreda asustusega piirkondades. Delta norm on karm ja see käsib saata väljakutsele lähima brigaadi. Kui oma piirkonna brigaadid on kinni, siis delta-kutse seob teise piirkonna brigaadi pikaks ajaks. See on logistiline oht, mida on raske tõestada, ja me saame vaid oletada, kas keegi on saanud selle tõttu kannatada,“ ütleb Tallinna kiirabi peaarst Raul Adlas.

Ragnar Vaiknemets terviseametist ütleb, et amet ei eita kutsete üleprioriseerimise probleemi ja lahendamisega tegeldakse. Pille Saar kinnitab seda. Tähtaega, millal peaks 70% valesti määratud kutsetest saama talutav 25%, ei ole seatud. „Meie ei aja taga protsente. Me töötame jooksvalt,“ kinnitab Saar.

Samuti palub ta rõhutada, et häirekeskuse töötajad saavad hakkama. „Ei saa öelda, et me ei suuda uue manuaaliga töötada. Nõuannete arv on kasvanud ja perearsti nõuandeliinile suunamiste arv ka,“ kaitseb Saar. Arvud kinnitavad ta juttu. Nõuandeliinile suunamiste arv on aastaga kasvanud 12% ja päästekorraldajad on mulluse 663 juhtumi asemel ise nõu andnud 3684 korral ehk pea kuus korda rohkem.

Alfa, bravo, charlie, delta

Päästekorraldajad määravad prioriteedi kiirabikutse töötlemise manuaali järgi küsimusi esitades.

• A- ehk alfa prioriteediga väljakutse antakse kiirabile juhul, kui abivajaja seisund pole erakorraline, vaid stabiilne ja elule ohtu pole. Kui samal ajal pole kõrgema prioriteediga väljakutseid, saadetakse kiirabi välja esimesel võimalusel. Häirekeskus soovitab abivajajal pöörduda võimaluse korral perearsti poole.
• B- ehk bravo prioriteediga väljakutsega on tegu juhul, kui abivajaja seisund ei ole erakorraline ja ohtu elule pole või häirekeskusse helistas inimene, kes ei oska anda abivajaja seisundi kohta mingit teavet. Kui samal ajal ei ole D- ega C-prioriteediga väljakutseid, saadetakse kiirabibrigaad välja esimesel võimalusel, ent mitte hiljem kui kahe tunni jooksul.
• C- ehk charlie prioriteediga väljakutsega on tegu juhul, kui abivajaja seisund on raske ja võib olla eluohtlik. Kiirabibrigaadi peab välja saatma nelja minuti jooksul. Vaba kiirabibrigaadi puudumise korral peab päästekorraldaja või valvearst katkestama varasema A- või B-prioriteediga kutse täitmise ning suunama kiirabibrigaadi C-prioriteediga väljakutsele.
• D- ehk delta prioriteediga väljakutsega on tegu juhul, kui abivajaja seisund on eluohtlik. Kiirabibrigaadi peab saatma välja ühe minuti jooksul. Vaba kiirabibrigaadi puudumise korral peab päästekorraldaja või valvearst katkestama varasema A- või B-prioriteediga väljakutse täitmise ning suunama kiirabibrigaadi D-prioriteediga väljakutsele. C-prioriteediga väljakutse on lubatud katkestada juhul, kui seda võimaldab patsiendi terviseseisund.